“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kas kõik emad lähevad pärast laste saamist paksuks ja koledaks? Umbes nii küsib üks tuntud eestlane oma sotsiaalmeedia kontol ja toob näiteks oma fit sõbranna, kes on peale laste saamist elu parimas vormis. Ma tean veel päris palju fit vanemaid, näevad tõesti head välja, ometi ei ole ma kordagi kuulnud neid sel teemal sõna võtmas. Jaa, nad näitavad oma sportlikku eluviisi, kuid on aru saada, et see on vaid üks osa nende elust. Nad näevad head välja, kuid see pole peamine. Nad on lõbusad, eluterved, positiivsed, toetavad ja terves suhtes nii iseenda kui oma perega.
On teiste emade välimus ja kehakaal midagi sellist, mille üle üldse arutleda? Mille põhjal inimesi lahterdada ja kritiseerida? Kahjuks on inimesi, kelle jaoks välimus on kõik. Hea on teoorias rääkida ja kritiseerida, kui oled lastetu.🐺Inimesi, kes ei jõua trenni, koledaks nimetada.
Ma alustan kaugemalt. Kui ma olin puberteet, siis mulle ei meeldinud emadepäev. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks mu ema, vaid ma tundsin end üleliigsena. Muidugi ei olnud ma seda ja keegi ei teinud selleks midagi, et nii tundma peaks, kuid teate ju ise puberteete – neil on oma arusaam asjadest või noh mul oli. Mul oli mingi periood puberteedina, kus ma tundsin, et kogu maailm on minu vastu, et keegi ei mõista mind ja ma olen igal pool üleliigne. Ei, ei olnud, aga ma arvan, et see on tavaline lahutatud vanemate lastele. Võib olla ma eksin, võib olla oli see vaid minu puberteedile iseloomulik. Igatahes ei meeldinud mulle emadepäev ja osaliselt olen ma siiani tundnud, et kõik emadepäevaga seotu on kuidagi liig mu jaoks.
Aga oma lapsed muudavad nii palju. Suhtumist ja mõtteid ja arusaamu. Ma näen juba aastaid Ida elevust emadepäeva üle. Selle üle, kuidas ta tahab mulle teha üllatusi ja kingitusi, midagi oma taskuraha eest osta. Ma päriselt ei oota ju temalt kingitust, aga ma näen, et ta tahab kinkida, ta armastab kingitusi teha ja olgu selleks, kas külapoest ostetud küünal või puu alt korjatud käbid või vanadest sukkpükstest tehtud kaunistus või…ma armastan kõiki neid kinke juba ette. Seda on nii veider kirjutada, sest enne last ma mõtlesin hoopis teisiti, ma mõtlesingi, et no mida need emad teevad nende makaronidest kaelakeedega ja kuidas nad suudavad teeselda üllatust ja rõõmu. Kae nalja, emaks saades olen ma uhkusega kandnud kõrtest tehtud kaelakeed ja tundnud rõõmu. Siirast rõõmu lapse kinkimise rõõmust.
Kui ma varasemad aastad olen ikka Ida sünnipäeval mõelnud, et on täiesti uskumatu, et olen juba x aastat ema olnud, siis sel aastal ma nii ei mõtle. See on minu jaoks sama loomulik kui hommikune hambapesu. Ma mõtlen, et kui tühi oleks minu elu siis kui asjad oleks nii nagu ma varasemalt rääkisin, et ei taha lapsi ning arvasin, et minust ei saaks kunagi ema. Vähemalt head ema.
Aga mis on see “hea ema”? Kas selline ühtne definitsioon üldse on olemas? Ma võin mürki võtta, et kusagil on kamp inimesi, kes väidavad iga hinna eest, et mina see kindlasti ei ole. Nad on jälginud ja vaadanud iga mu (vale?) liigutust, aga nad ei ole märganud, et ka mina olen emana arenenud. Mantrana korrutavad nad, et “aga ta on ju tunnistanud, et beebieas ei sobinud talle emaks olemine”. See ei ole sugugi nii. Ma olen Idat armastanud esimesest sekundist saati ja ei ole tundnud rohkem õnne kui siis kui sain enda kohta öelda “ema”.
Ma ei ole olnud musterema, meie elu ei ole olnud nagu Pinterest detsembris ja ma olen absoluutselt kindlasti teinud vigu ja on kindlasti olnud hetki, mida ma ei ole armastanud, millega ma ei ole toime tulnud. Muidugi on sõnu ja tegusid, mida ma tahaksin tagasi võtta, tahaksin kohati aega tagasi kerida ja teha kõike uuesti ja paremini, aga sellest kõigest hoolimata olen ma kõik need kaheksa aastat armastanud Idat ja emaks olemist rohkem kui midagi muud siin maailmas.
Emadusest on kiputud jagama vaid kõike seda imelist ning ilusat, meile sisendatakse, et peame armastama ja jumaldama kõike ja igat hetke ja kui siis tegelikkus ei vasta sellele, mida me oleme näinud ja ise ka endale ette kujutanud, siis tekivad süümepiinad, et miks mina ei ole samasugune nagu kõik need teised, miks vaid minu beebi ei maga, miks mina olen väsinud, miks mina tunnen, et olen emana läbikukkuja. Süümepiinad, mida me endale tekitame end teistega võrreldes, on lihtsad tulema. Tahaks ka olla hea ema nagu teised. Mõistmata, et me kõik oleme iga üks oma moodi head. Me lihtsalt püüdleme mingi abstraktse tiitli poole, isegi kui keegi pole täpselt ühtselt kirja pannud, mida selle tiitli saamiseks tegema peab. Me vaid teame, et tahame olla Hea Ema.
Võib olla teeb heaks emaks see kui saab kellegi teise kohta öelda halb ema? Mina ei tea. Kuid tunnistage mulle ausalt, et te pole kunagi oma lapse peale pahandanud, häält tõstnud, närvi läinud, vihastanud, kui see tõesti nii on, siis võite minu poole näpuga viibutada ja pead vangutada, sest mina olen ja teen seda jätkuvalt. Isegi kui ma ei taha ja ma püüan “taskust rahu võtta” enne kui midagi ütlen, siis enne kui see rahu sealt taskupõhjast leitud on, on häälekad sõnad või pahandamine juba lendu läinud. Ma olen pahandanud, karjunud, nutnud, lapsega koos ja salaja, ma olen tundnud süümepiinu ja läbikukkumistunnet, kuid täna ei tunne ma end enam halva emana. Ma tunnen end tavalise inimesena, kes päevast päeva paremaks emaks kasvab, ebatäiuslik, kuid alati oma lapse eest nõus pea ees lahingusse lendama. Ükskõik, mida keegi minust arvab.
Ma pean ka ausalt tunnistama, et naudin emaks olemist nüüd rohkem kui siis kui Ida oli beebi. Sest kõik on lihtsam. See lause öeldud, pean ma ka tunnistama, et kõik on tunduvalt raskem. Need lõputud vaidlused, lõputud veenmised, lõputud selgitused ja kaklused. Kui me Idaga kakleme, siis me kakleme nii et karvad lendavad (loodan, et keegi ei lugenud, siit välja füüsilist kaklust). Me paugutame uksi, trambime jalgu, lubame kodust ära kolida. Üks on nelikümmend, teine kaheksa, aga me kakleme ühtemoodi. Me oleme üksteise peegelpilt. Emotsionaalsed ja kangekaelsed, Ida rohkemgi kui mina. Meie tülide ajal läheb Marek lihtsalt eemale. Ta on püüdnud meid lahutada, aga kui meie tahame kakelda, siis meie peame ära saama kakelda. “Tead, mis,” on Marek öelnud, “varem mul oli vaid üks “hull”, aga nüüd ma pean siin kahe “hulluga” hakkama saama.” Ega ta midagi valesti ei ütle. Kaks kõva teadagi head jahu ei jahvata. Vähemalt tülitsemise ajal.
Ja siis me lepime ära. Poeme üksteisele kaissu, vabandame, räägime südamest nagu naine naisega ning teeme plaane, mida me järgmiseks koos ette võtame. Emana on see selline natukene bitter sweet tunne. Ma tunnen esiteks süümepiinu, et olen kakelnud kaheksaastase lapsega, tülitsenud nii, et me kõik nutame, aga ma tunnen ka kõige suuremat heldimuse ja armastuse tunnet kui me siis koos rahulikult istume ja ma mõistan, millise kingituse Ida on mulle teinud, et mind oma emaks on valinud. Bitter. Sweet. Magusalt mõru. Mõrudalt magus. Armastus. Võib olla teile tundub,e t pillun jällegi siin tobedaid klišeesid, sest kui mulle peale vaadata, siis olen ma kindlasti paljude jaoks külm nagu jääkuninganna. Ei vaidle vastu. Aga ma olen kirglik. Kirglik kaklemises. Kirglik armastuses. Ja kui ma midagi armastan, siis nii, et kõik see väline jää sulab. Minu sees on peidus soe ja kirglik ema. Ei hea ega halb. Inimlik.
Kaheksa aastat Britt Ida Loviisa emana on mind palju muutnud. Ma olen mõistnud, et elu ei saagi kogu aeg olla nagu ajakirja klantspildil, kuigi ma tahaks. Ma olen mõistnud, et Ida tuba ei saagi olema kogu aeg korras, sest meie arusaam koristamisest ja kaunistamisest on erinev. Ma ei viska kaunistusi prügikasti, vaid kiidan ta loovust. Ma panen uhkusega kaela joogikõrtest kee ning raamin ära ta joonistused nagu need oleks noore Picasso enda tehtud. Ma olen mõistnud, et meie riietumismaitse ja muusikamaitse on erinev ja hakkabki olema, kuigi ma ei tahaks. Ma tahaks, et ta oleks väikene mini-me. Ja siis ma taipan, et erinevast riietumisstiilist hoolimata, ta ongi. Minu väikene mini-me. Kirglik. Sellepärast me nii kaklemegi. Ja nii armastamegi.
Väikestel lastel on väikesed peod,väikesed südamed, väikesed teod…
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,tõeline naer ja tõelised nuuksed…
Jäägu neil silmad veel kauaks nii särama,lahti siis neile kõik maailma väravad!
Võib olla te olite minuga Wild Woman kontol kui ma seal oma pere naisi tutvustasin, aga loodan, et te ei pahanda, et emadepäeva eel kordan ma seda natukene veel ka siin. Meie pere naiste ja emade sõnadega.
Kahtlustan, et sõna “emalõvi” kehtib suurema osa emade kohta, nii ka meie, aga mulle tundus nii huvitav,et oleme kõik olnud erineval ajahetkel (esimest korda) emad, erinevate võimaluste ja oskustega, kuid oma võimaluste ja oskuste piires on lapsed alati esikohal olnud. Me oleme tundunud ebakindlust, et ei oska ja ei suuda oma lapsele parimat pakkuda, kuid jõudnud siiski (mõnikord ka läbi pisarate) järeldusele, et seda, mida oleme ise oma emadelt saanud ja edasi andnud, ei ole sugugi vähe. “Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võitlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.” See on lause, mis saadab mind ja minu õde ning saadab edasi ka meie lapsi.
Meie pere naised moodustavad tõelise lõvipere. Tugevad ja töökad naised. Mina mitte nii palju. Mind on siiski üsna palju ära hellitatud ja kui ema ütles, et meie peres ei ole kunagi printsesse kasvatatud, siis ma pidin natuke vastu vaidlema. Ma ei pidanud lapsena midagi suurt tegema, vanaema ja tädi ütlesid alati, et lapse töö on mäng, las ta olla, ja nii on see siiani. Ma olen meie pere ainuke printsess (lugesite ju eelmist postitust, kuidas ma tünni kütsin?). Pole siis ime, et minu pere naised on mulle oma töökusega alati eeskujuks olnud. Ja see töökus on mulle selles mõttes külge hakanud, et ma ei anna kunagi esimese hooga alla. Pühin püksipõlved puhtaks, tõusen püsti ja lähen uuele katsele. Sest ma mõtlen alati, et mis raskustest saan rääkida mina kui ma tean, milliseid raskusi on läbi elanud teised meie perest. Teadmine, et igast raskusest on välja tuldud, on mindki teinud tugevaks.
Tädi Heljul ei olnud endal lapsi, kuid ta oli ema meile kõikidele. Kui ma hakkasin arvutist otsima pilte tädist, leidsin ma ühe vana postituse, mis ma olen temast kirjutaud: “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni.”
Ma olen kunagi kirjutaud kirjandi, millest ma samuti tahan lõigu siin ära tuua: ” Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.” (kogu kirjand on siin)
Kui mina kolisin kodust ära ülikooli ajal, siis vanaema ja emme on peaaegu terve elu koos elanud. Isegi siis kui emme elas Rootsis, elas vanaema mõnda aega tema juures. Mina ei tea, mis imelik side neil omavahel on. Ma ei kujutaks ette kui peaksin koos emmega elama. Kaks-kolm päeva on tore, aga siis ta hakkan õpetama ja me lähme ikka tülli. Mitte tülli-tülli, aga meil on eriarvamused osades asjades ja kumbki meist ei taha alla jääda, sest meil mõlemal on alati õigus ja meile peab jääma viimane sõna. Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et mul ei oleks hea meel emaga koos aega veeta – autoreisid temaga on legendaarsed ja pole ühtegi korda kui meil ei oleks saanud nalja terve raamatu jagu, aga elada koos…Ma ei julgeks duši allgi käia, sest ta ei kannata kui vesi läheb maha, rääkimata nõudepesust, sest vesi läheb kraanikausi ümber ja nii edasi ja nii edasi. Vanaemaga koos elada oli ilmselt tunduvalt lihtsam, sest ta on alati lihtsalt olemas olnud ja toetanud, isegi kui ta pole ühe või teise asjaga võib-olla nõus olnud. Võimalik, et see tugi ja kogu aeg olemas olek ongi põhjuseks, miks nende vahel selline side on?
Minu tilluke 31-aastane õde on alati meie pere hea laps olnud. Psühholoog. Kui mina olen tunnete avaldamises alati pigem kidakeelne olnud ja enne Ida sündi ei saa öelda, et ma oleksin väga palju kedagi kiitnud, siis Marian on teistsugune. Temal on alati kõikide kohta midagi head öelda, tema oskab ja tahab tundeid väljendada. Kunagi olin ma selle peale isegi kade, et miks mina olen selline jääkuninganna, aga tema selline soe ja avatud. Enam ma kade ei ole, aga see on üks omadus, mida ma tema juures väga hindan.
Milline olen ma ise emana? Nii nagu emadele kombeks, olen ka mina end teistega võrrelnud, tundnud end läbikukkuja ja halva emana. Ma teen ikka vigu ja käitun mõnikord liiga rangelt (emalt saadud geenid?) ja ootan liiga palju (emalt saadud geenid?), kuid tänu sellele eneseanalüüsile läbi väikese intervjuu oma pere naistega ja WildWoman konto “ülevõtmisega” jõudsin ma tõdemuseni,et minagi – nii nagu oskan ja saan – panen oma lapse kõigest ettepoole. Need magamata ööd ja väsimus ning tüdimus, oskamatus hakkama saada kõikide tunnetega, on asendunud piiriti armastusega, sellise armastusega, mida ei saa isegi sõnadesse panna. Jääb vaid öelda, et kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui ma rääkisin, et ei taha lapsi, ei teadnud ma millest ma räägin. Nüüd ma tean. Pole mitte midagi olulisemat ja ilusamat kui olla ema.
Mu õde arvas näiteks nii:
“Minu arvates on teil Idaga lihtsalt täiuslik sümbioos, te täiendate teineteist… aga mitte ainult – te moodustate kadestamisväärse terviku.
Jah, teil läks pikka aega teineteisega harjumisega, teineteise tundma õppimisega ja seejärel nurkade lihvimisega. Aga tänaseks on need lihvitud nurgad moodustanud särava teemanti.
Kunagi, kui Ida sündis, siis mõtlesin isegi, et nooooniii what now? Aga kui nägin sind korduvalt olukordades, kus laps nuttis või tuge vajas, siis lendasid nagu emalõvi peale ja päästsid päeva. Alles nüüd mõistan, mis sinu sees võis toimuda – päästsid ju terve oma maailma!
Jah, lapsed ajavad hulluks – ja sina said Idas mõnusa kombo ema, tädi Helju ja iseenda iseloomust aga arvan, et kergem variant oleks sinu jaoks pettumus olnud. Siis oleksid ilmselt elu põnevamaks mänginud ja teise lapse veel saanud 🙈 Aga Idas on kõik ja rohkem veel, mida justnimelt sina vajad, mida justnimelt sina oskad taltsutada – sinu oma pisike rebane!”
See rebase taltsutamise osa on üks minu lemmikpeatükke “Väikesest printsist”.
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” “Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints. “Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”
Milline on minu ema?
Ta on maailma suurim kriitik, aga ka kõige suurem toetaja. Ta läheb närvi kui ma kirjutan valesti “duši all” ja tunneb piinlikust kui ma ei tea, et “karmiinpunane” kirjutatakse k-ga. Blogi lugedes elab ta ilmselt üle sada väikest minisüdarit, sest see kubiseb kirjavigadest (“kas sa üldse üle ei loe, mis sa kirjutad?”). Ta teab kõike (“ma tean küll, see on, see on, ahh vaata sõnaraamatust järgi”). Ta on perfektsionist (98 punkti 100 oli kehv eksamitulemus;). Ta ei kannata maha tilkunud vett (ka duši all käies) ja armastab puhtaid pôrandaid (siiani on ta lemmiktantsuks “tants mopiga”, mida ta vôib iga kell uuesti esitada).Ta on jonnakas. Tal on alati õigus. Ta teab alati kôige paremini, kuidas ja mis on ôige. Ta suudab mind minuti jooksul närvi ajada. Nutma ajada. Mõnikord suudan mina ka teda nutma ajada. Naerma ajada. Ta suudab lapsesuuga kôiki tahtmatult solvata. Lapsesuu on üldse tema leivanumber. Aga ta suudab ka lohutada. Olemas olla just siis kui on vaja. Õigel hetkel. Ôiges kohas. A-L-A-T-I. Nii nagu ta lubas “ringinurgas (rätiku ja švammiga) ” alati olemas olla. Ei ole ühtegi takistust, kui lastel teda vaja on. Istub kasvõi keset ööd autosse ja sõidab Tartust Tallinnasse, sest ta tunneb, et lapsel on tuge vaja.
Minust on saanud kass, kes kukub alati käppadele just seepärast, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi. Emme on maailma parim ja äge maffiapealikust emme. Eeskuju suure E-tähega.
PS: Emme, võta telefon vastu, mul oleks vaja raha laenata!
Tolle WW “take overi” üks mõtteid oli ka rääkida sellest, kas emadus muudab naiseks olemist ja kuidas on minu mõtted selles suunas muutunud. Sinnani ma ei jõudnud, sest küll segas mu mõttelõnga Dexter, küll Ida, aga täna mõtlen ma, et see polegi absoluutselt oluline. Iga ema on oma olemuselt juba naiselik. Muidugi ei tohi ära unustada ka aega iseendale ja võtta üle vaid üht rolli ning unustada kõik muu, aga ma ise tunnen küll, et hoopis just emadus on mind tunduvalt naiselikumaks muutnud. Just selles mõttes, et ma tunnen end enesekindlamana (ka lisakilodest ja kortsudest jms hoolimata) kui kunagi varem. Ida on pannud mind särama! Nüüd. Beebieas pani ta mind end vaid väsinuna tundma:D
Kui ma (hetkel tundub juba, et) 3726 valgusaastat tagasi lubasin suure suuga, et lapse saamisega ei muutu minu elus midagi, siis tegelikult muutus loomulikult kõik. Tõsi, ma ei olnud end kunagi emana ette kujutanud ning mõte minust kui emast, kellestki, kes vastutab teise inimese elu ja heaolu eest, olles ise peast laps (33 võib ka peast laps olla:), tundus suhteliselt harjumatu mitte vaid mulle. Ma ei olnud kunagi lapse peale mõelnud, seepärast ei kurvastanud mind väga ka see, kui sain teada, et ei saa lapsi, elasin teadmisega, et minu elu = töö ja karjäär ning loomulikult arvasin ma, et kõik läheb samamoodi edasi ka peale lapse sündi.
Ja siis sündis (põrgupiinade saatel!) see tilluke väänik, sai uhked nimed ja otsustas, et nüüd muutub siin maailmas kõik. Suurim muutus neist on aastatega muidugi see, et kui ma enne kippusin end identifitseerima vaid läbi töö ja emadus tundus mulle midagi teisejärgulist, midagi, mida lihtsalt tehakse, sest muud varianti ju ei ole ja mulle tundus, et…ah teate, ma selle mõtte jätan lõpetamata, sest ma ei taha, et pärast internet kommentaaridest katki läheb…siis aastatega on läinud nüüd nii, et ma tunnen uhkust kui saan öelda, et olen ka ema. Olen milline ma teiste arvates olen, aga oma lapse sõnade järgi siiski “maailma parim, kuigi sa vahepeal oled kuri ka ja siis sa ei ole hea”. Mulle see sobib, sest ma ei tahagi olla sõbranna-ema ega yolo-ema, ma tahan olla pigem range, aga mõistlikuse piirides range ema. See selleks. Ma olen siin blogis emaduse tõuse ja mõõnasid piisavalt analüüsinud ning oma aususe eest ka nö vitsad saanud.
Ma tahan öelda, et kui veel seitse aastat tagasi oli minu jaoks igal juhul esikohal töö ja mõte karjäärist, siis nüüd tundub mulle see nii jabur. Jah, klišee, aga peale rasket tööpäeva on pere olemasolu ja nende toetus kõige olulisem. Iga kell panen ma täna pere ja lapse tööst ettepoole. I-g-a k-e-l-l! Ma armastan jätkuvalt tööd teha ning tööteemad, töövõidud, edasiminekud, probleemilahendused, uute turundusideede genereerimine, müügitaktikate proovimine panevad mul jätkuvalt silmad särama ning reaalselt tekitavad elevust, kuid mitte rohkem kui emaks olemine. Ma olen uhke ema. Mõnikord ma mõtlen, et peaks minema edasi kooli õppima, sest kuidas sa ikka tänapäeva ühiskonnas vaid bakakraadiga elad, mõnikord ma mõtlen, et peaks muutuma tagasi megaambitsioonikaks karjäärimutiks, aga siis ma leian end jälle mõttelt, et tegelikult ma (enam? hetkel?) ei viitsi ega taha.
Ja siis ma satun tuttavate seltskonda. Ma ei olnud neid inimesi aastaid näinud, viimati kui nägin, siis ühel oli teha viimane eksam, et saada (ma ei mäleta mis) kirurgiks, teisel oli võimalus kandideerida a la OECD peasekretäriks. Nüüd olid nad mõlemad emaks saanud. Ühel oli kaks last, teine soovis teist last juurde. Küsisin, kuidas neil tööalaselt siis läheb. Nad vaatasid mõlemad mulle otsa ja ütlesid, et otsustasid, et see pole neile, et nad on otsustanud olla kodused emad. Kui ma ütlen kodused emad, siis ma mõtlen need emad, kes teevad kõik oma püreed ja hoidised ise, triigivad mähkmeid ja on läbi lugenud kõik lastekasvatusalased raamatud, sest nad lihtsalt naudivad emaks olemist maksimaalselt. Vaatasin neid ja mõtlesin endamisi, et issand, sellist karjääri ma küll ei suudaks pooleli jätta ega täiskohaga kodune olla. Vastuoluline ma tean, kui just ütlesin, et mõistan ka ise, et emaks olemine on nii ilus ja oluline ja iga kell tööst eespool, aga siin on üks aga. Ma olen küll oma töövaldkonnas väga hea, aga ma ei ole 637289 aastat koolis käinud, et saada kirurgiks ning OECD peasekretäriks. Nemad on. Mulle tundus nii arusaamatu, et nad on valinud olla pigem kodused emad.
Muidugi ei taha ma jälle siin halvustada (nagu osa ilmselt arvab) koduseid emasid. Ma täiega mõistan seda ja mõistan ka seda, et mõnel ei olegi ambitsiooni käia 237608 koolis ning 24/7 tööl käia, sest karjäär. See kõik on okei ja ausalt öeldes, usun, et kõik ei peagi tahtma muud kui oma lastega päevast päeva koos olla, nendega mängida, neid arendada, nendega lõbusalt aega veeta. Kui beebiiga välja arvata, no ja see metsik jutuvada, mis tuleb seitsme-aastase suust ja väsitab, siis ma ju tean ise ka kui lõbus lapsega koos kodus on. Mõnikord ongi tunne, et ei tahakski muud teha kui lapsega koos joonistada, puude otsas turnida, multikaid vaadata ja südamekujulisi pitsasid meisterdada. Ma ei halvusta midagi. Lihtsalt jäin mõtlema selle peale, kuidas emadus tegelikult meid muudab. Kõiki.
Mind. Neid kirurgiks õppinud emasid. Neid, kes ütlevad, et nad ei muutu kunagi.
Kirgi kütval teemal ei olnud küll plaanis oma arvamust avaldada, aga siis juhtus tänane hommik ja ma tundsin, et tahan oma vaatevinklist kirjutada. Loodetavasti ei too see jälle lastekaitset kaasa, sest jumal teab, ma tõesti ei ole aasta ema kandidaat, aga mitte kedagi ei armasta ma maailmas rohkem kui oma last, mis sellest, et ta mind aeg ajalt ajab nii hulluks, et ma ei taha mitte vaid vannitoa põrandal nutta vaid karjuda, asju loopida ning päriselt tunnen, et oi kus annaks kere peale.
Veidike teemast kõrvale kaldudes, siis teatavasti olen ma muldvana ja kasvanud üles ajal, kus lapsi tohtis rihma ja vitsaga kasvatada. Me oleme sel teemal Marekiga palju arutlenud. Mitte et me tahaks leida poolt ja vastu argumente, et kas siis tohiks vihahoos Idale kere peale anda, vaid meil on erinev arusaam tollest iidvanast kasvatusest. Marek väidab, et tema lapsepõlve pigem karm kord ja ka karistamine on talle mõjunud hästi, et ilma selleta ei oleks ta nii kaugele jõudnud oma elus. Mina jällegi ei saa sellest aru. Mind ei ole lapsena kunagi karistatud ja pigem on mind alati (ära)hellitatud, poputatud ja nagu s…a pilpa peal hoitud. Ometigi olen ka mina enda arvates üsna kaugele jõudnud ja saavutanud piisavalt, mille üle uhkust tunda.
Ma ei kujutaks ettegi, et ma oma last füüsiliselt karistaks või et sel võiks olla mõni positiivne tagajärg, kuigi mõnikord löövad lained nii üle pea, et tahaks. Ausalt. (Kallis ajakirjanik Dagmar, ära näe siin jälle võimalust kirjutada mõni arvamuslugu, et mu laps on ohus, sest ma olen agressiivne või ohtlik oma lapsele, ise väärkoheldud lapsepõlves või praeguses suhtes.) Ma tahan öelda, et kui mul lained üle pea on löönud ja löövad, siis ma ei ole mitte vaid (vannitoas) nutnud, vaid ma olen väljas maja ees lausa karjunud, täiest kõrist, et oma emotsioonid välja lasta, ma olen peksnud jalaga puupakku, lihtsalt selleks, et end välja elada. Ma olen keskmisest rohkem emotsionaalselt üles köetud naine ja kui küsida, kas minusugused tohiks üldse lapsi saada, siis te ju teate, et ma ei ole üldse lapsi tahtnud, sest ma tunnen ennast ja oma mugavust ning piire. Õnneks arvas elu teisiti ja andis mulle võimaluse siiski emaks saada. Ma ütlen õnneks, sest kuigi ma ikka veel mõnikord maadlen tundega, et olen emana nii läbikukkunud, tunnen ma teisel hetkel, et midagi ma ikkagi teen ka õigesti kui need kaks väikest kätt ümber kaela tulevad ja sosistavad, et ma olen maailma parim emme. Ilusamat lauset ei ole maailmas välja mõeldud.
Aga ma olen nutnud ja röökinud ja tundnud meeleheidet, sest ma olen olnud väsinud, kurnatud, segaduses, hirmul, depressioonis, mures, omadega puntras. Ma olen end vannituppa lukustanud, sest ma ei ole lihtsalt hakkama saanud magamatuse ja väsimusega. Te ei kujuta ette, kuidas mind on hulluks ajanud need inimesed, kes on öelnud, et ma ei saa aru, mis see beebiiga siis nii keerulist on või kuidas sa ei saa hakkama ühe lapsega, aga kõik lapsed ei ole tõesti ühesugused. Te ju teate, et Ida vihkas magamist. Peaaegu kolm aastat magamatust teeb oma töö. Praegu ma vaatan tagant järele ja mõtlen, et kindlasti ei olnud Ida ületamatult keeruline laps beebina, lihtsalt magamatus võimendas kõiki teisi probleeme ka. Ma mäletan kui ma istusin maja ees kiiktoolis, Ida oli lõpuks magama jäänud ning mu ema helistas mulle, et ta tuleb võtab Ida paariks päevaks enda juurde. Marek oli talle salaja helistanud, et Eveliis on väsinud. Ta ise oli ka väsinud, ent ometi leidis ta jõudu näha ka minu väsimust, mina tema oma ei näinud enam. Ma hakkasin südamest nutma, sest mitte midagi ei oleks mind tol hetkel rohkem suutnud rõõmustada kui see, et ma saan olla paar päeva ilma beebikisata. Süümepiinade (mis ema ma olen, et hakkama ei saa, teised ju saavad!) ja rõõmu (issand, ma saan kaks päeva vaikuses olla!) virrvarris pakisin ma Ida asjad emmele kaasa ning nende lahkudes nutsin natuke veel salaja omaette.
Hiljem olen ma röökinud, karjunud, nutnud, öelnud asju, mida üks ema ei tohiks öelda ning saadetud seepärast ka “headeks vanemateks saamise koolitusele”. Ma ei saa öelda, et see koolitus oleks meie pereelu muutnud idüllilisemaks, sest me oleme nüüd targad vanemad, pigem on see isegi toonud kaasa teatavat laadi pingeid, sest milline mees tahab, et teda sunniviisiliselt koolitusele veetakse, aga samas on see pannud mind iseendaga töötama. Ma saan tunduvalt paremini aru, kust tekivad jonni- ja vihahood, ma püüan mõelda rohkem nagu laps ning olla ise rohkem täiskasvanu, kuid me ju keegi ei arva, et elu on nüüd nagu õpikus ja iga asi laheneb ilma plahvatuseta. Ida on nii suur juba, et ta saab väga hästi aru kui midagi on valesti, kuid ikka veel piisavalt väike, et tõlgendada asju omamoodi. Näiteks kuulis ta mind ja Marekit hiljuti pealt tülitsemas ning oli pärast hüsteerias, et emme ja issi lähevad lahku. Tegelikult tülitsesime me täiesti suvalisel teemal, aga piisavalt rumalalt lapse kuuldes. Ma ei taha lapsele välja näidata oma negatiivseid emotsioone rohkem. Ma mäletan, kuidas ta pidi kolme-aastaselt lohutama depressioonis ema, rohkem ei taha ma oma muresid tema väikestele õlgadele panna. Nii palju on koolitus pannud mind endaga töötama ja end distsiplineerima.
Mu reede oli äärmiselt must ja lõi mind nii rivist välja, et ma oleksin tahtnud vaid nutta, aga ma keeldusin seda tegemast Ida ees. Me toimetasime oma toimetusi, tegime süüa, vaatsime multikaid ja alles siis kui Ida jäi magama, elasin ma enda emotsioonid välja. Isegi ei läinud vannituppa, vaid trihnusin (nagu vanaema ütleb) omaette vaikselt diivanil. Terve nädalavahetuse olin ma lapse pärast tugev ja hoidsin end tagasi, emotsioonid purskasid pisaratena välja uuesti siis kui Marek eile õhtul koju tuli ja ma talle oma muresid kurtsin. “Miks sa nutad?” küsis Ida. Ma ju ütlesin, et ta paneb kõike tähele, isegi kui ta ei ole samas ruumis, kus meie. Ma pühkisin pisarad, valetasin talle, et auto pärast korraks ja me toimetasime edasi nagu poleks mitte midagi juhtunud.
Kuni saabus täna hommik. Kõik oli idülliline. Brutselee oli toonud järjekordse kirja, Ida pani end kenasti riidesse, Marek ei olnud hiljaks jäämas ja mina tundsin, et kohe kui nad lahkuvad saan ma end natukeseks diivanile kerra visata ning mõnda tobedat seriaali vaadata. Ootamatult tekkis aga Idal viha oma seeliku vastu, mis talvepükste sisse ei mahtunud ja draama algas. Ma tuletasin meelde kõiki koolitusel õpetatud nippe, kuidas rahustada last, kes on läinud endast välja kiiremini kui mu aju mõelda suudab ning kes röögib, ei lase end aidata ning minu küsimuse peale, kas jonn aitab lahendada probleemi vihastab mu peale ning karjub, et ma narrin teda. Te ei kujuta ette kui rahulikult ma rääkisin, te ei kujuta ette kui rahulik ma olin, ma olin enda üle isegi uhke kuniks ma plahvatasin ja karjuma hakkasin. Täpselt sel hetkel astus tuppa Marek. Ja ma tundsin, kuidas lained jälle üle pea lõid. Mul oli häbi, ma olin pahane, samas vihane, ma pomisesin midagi “enda kaitseks” ja õigustasin ennast ning tundsin, et tahaks lihtsalt minema joosta. Kuhugi kaugele kaugele kaugele. Ära. Ma hakkasin nutma. Ehmatasin lapse ära. Kui Ida riidesse sai, kallistasime me teineteist nagu homset päeva ei oleks. Jällegi tundsin ma end läbikukkujana. Minu plahvatuse taga olid ju ka hoopis minu enda üldse mitte lapsega seotud mured. Saatsin pere uksest välja ja lihtsalt nutsin. Kõvasti ja omaette.
Ma ei taha jätta muljet, et elu ja lapsed on nii raske, et ilma nutmata ei saa, kuid mul on hea meel, et inimesed julgevad ausalt rääkida ka emaduse pahupoolest. Suhkrut ja jahu ja maasikavahtu on emaks olemises vaikimisi ääretult palju, sellest on tore lugeda ja kuulda teiste emotsioone ning ise seda ka kogeda, kuid pahupoolt ei pea ka varjama ega häbenema. Tore, et on inimesi, kes räägivad, ausalt ja avameelselt. See annab tuge. Teistele emadele, kes (vannitoa põrandal) nutavad.
Kui ma kolmapäeval Idale lasteaeda järgi läksin, ta mulle sülle hüppas, õpetaja ütles, et laps oli emast nii puudust tundnud, et õpetaja oli tal soovitanud lausa mõni minu riideese ööseks kaissu võtta, et oleks emme lõhn lähedal sain ma korraga aru, et ma tahan oma lapse jaoks rohkem olemas olla. Selles mõttes, et ma ei taha teda iga päev lasteaeda viia, sest ma pean. Ma ei taha talle öelda, et loomaaeda/Lottemaale/ kinno/rattaga sõitma läheme nädalavahetusel, sest emme on muul ajal tööl. Ma tundsin, et ma tahan seda vabadust, et ma saan meile lubada ema-lapse hetki just siis kui tundub, et vot täna on õige päev selleks. Ma tundsin, et ma tunnen puudust meie igakuistest Norra reisidest. Öösel üleval olles jõudis mulle kohale, et ma ei taha elada selleks, et käia tööl, vaid vastupidi. Niisiis võtsingi ma vastu otsuse, mis mind viimane kuu aega rõhunud on. Ma otsustasin, et ma tahan vähem tööl käia. Mitte vähem tööd teha, vaid vähem kontoris kohal olla. Oluline ja suur muutus, seda enam, et ma olen ennast alati pidanud pigem karjääriinimeseks kui emaks. Aga näed sa siis nüüd…. Ma tundsin, et ma tahan rohkem ema olla. Vähemalt seniks kuni keegi seda nii väga ootab ja vajab.
Muide, esimest korda elus on mul kerge hirm tuleviku ees, sest uued väljakutsed on ambitsioonikad, esimest korda elus on mul kurb midagi selja taha jätta, sest olukord oli niivõrd põnev, aga ma tunnen rahulolu. Seda sama enda uuesti üles leidmise rahulolu. Sel nädalavahetusel kupatasime me Mareki “jalust ära” Pranglisse, et saaksime kodus veeta ühe tõelise ema-tütre nädalavahetuse.
Ida sai endale uue ratta, mis tundus vana kõrval nii üüratu suur, et ma ei julgenud teda esimese hooga lahtigi lasta kui ta selle sadulasse istus. Ma ei tea, millal see juhtus, et ta nii suureks sai, aga selle ratta seljas tundus ta nagu täiesti koolilaps. Minu hirmul olid suured silmad, Ida sõitis rattaga nagu proff.
See tähendas ühtlasi ka seda, et järgmisel hommikul taheti mind enne kukke ja koitu üles ajada, et me juba rattaga sõitma läheksime. Mul õnnestus seda pea 11ni edasi lükata, aga siis oli aeg oma ühe euro eest ostetud Uuskasutuskeskuse kummikud jalga panna ning välja minna. Ega siis väikene vihm meid ometigi ei takistanud.
Ma olen nii suveinimene kui üldsegi veel olla saab. Nii veider kui see ka ei ole, siis sel aastal olen ma aga hoopis sügist täiel rinnal nautinud. Isegi vihmasid ja tuult. Istud toas, paned küünlad põlema ja naudid kaminasoojust. Või siis jalutad kerge seenevihma käes ja imetled sind ümbritsevat loodust. On ju ilus?
Eile, samal ajal kui mina kasside liivakaste puhastasin, käis Ida õunu korjamas. Ma ei teadnudki, et meil aias nii magusad ja maitsvad õunad olid. Vot see on see, kui pole aega enda ümber ringi vaadata. Kuna me mõlemad sattusime õuntest nii vaimustusse, siis oli meil loomulikult vaja täna uue saagi järele minna.
Ida korjas tuppa kaasa ka seeni, millest kastet teha, aga millegi pärast tundus mulle ohutum need aknalauale “kasvama” panna. “Miks me nendest süüa ei tee?” küsis Ida. Vastasin, et ma ei tunne seeni ja igasuguseid seeni ei tohi süüa, need võivad mürgised olla. Ida vaatas mulle otsa nagu oleks ma maailma kõige rumalam inimene ja vastas, et tegelikult vaadatakse internetist järele, millised seened süüa kõlbavad. Nojah.
Me saime hiljuti endale köögiviljaspagetimasina. Valio koostöö raames sain ma endale Delimanost valida mingeid tarvikuid ja kuigi ma väga sellesse lõikurisse ei uskunud, tellisin ma selle, sest Idale meeldib nii süüa teha ja ma teadsin, et see pakuks talle rõõmu. Ma ei eksinud. Me oleme kolmapäevast alates pidanud viilutama, hakkima ja spiraalideks lõikama kõike, mis vähegi annab.
Isegi kapsahautis tuli ära spiraalitada ja teate ma pean ka ütlema, et see masin on täiega fun ning töötab megahästi. Ma küll ise ei pidanud selle eest maksma, aga iga kell käiks selle 29,99 välja, sest lapsel on nii palju rõõmu toidutegemisest.
Järgmiseks oli muidugi vaja hakata kooke tegema. Minu kõige nõrgem koht üldse. Ma ei oska. Ida arvas, et peaksime tegema kurgikooki, kuid siinkohal keelasin ma natuke tema loovust ja pakkusin, et ehk jääks kurk ikka salatiks ning võib-olla läheks vana hea klassikalise õunakoogi teed. Idal ei olnud vahet, peaasi, et sai köögis spiraalitada. Kapsahautis porgandi-küüslaugu ja sulatatud juustuga läks potti podisema (tulemus oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii maitsev! lihtne, aga maitsev!) ning ette tuli võtta õunakook.
Ma küll eile Instagrami scrollides mõtlesin, et peaks Thyme0ut retsepti järgi šokolaadikooki tegema, aga teades, et 90% tõenäosusega ma sama imelist tulemust ei saa, otsustasin ma, et sama hästi võin ma lihtsalt lasta Idal kõik asjad kokku segada ja ahju visata. Ma ise ei ole väga suur koogisõber, aga mulle meeldib kui toas on värskelt küpsetatud kaneeli-õunakoogi lõhn. Suurema osa ajast Ida ka lihtsalt teeb koogi valmis ja ise ei söögi, sest kui kook valmis, tuleb talle järsku meelde, et tegelikult ta ei söö pooli asju, mis koogi sisse pandud. Näiteks õunu.
Kipub vist nii olema, et mida suvalisemalt koogitegemisse suhtuda, seda parem on tulemus. Täiesti söödavad koogid tulid. Isegi Ida sõi oma kooki. Ma seekord olin targem. Tegin talle eraldi õunakoogi ilma õunteta.
Kas teile ei tundu, et see söögilaud, mis meil vanasti elutoas oli, sobib kööginurka valatult? Toas ei kasutanud me seda peaaegu kunagi, nüüd on see palju rohkem sihtotstarbeliselt kasutuses.
Saate aru, kell ei olnud veel lõunagi kui meil oli rattaga sõitmas käidud, õunad korjatud, kõik võimalikud juurviljad hakitud, pada podisema pandud, koogid küpsetatud. Ma tundsin end nagu oleks keegi mul hea-ema on nupu sisse lülitanud, sest kui ma iga muu hetk oleks öelnud, et kuule ole hea laps, lase mul nüüd natuke “Moodsat perekonda” vaadata, hakkasime me hoopis küünlaid tegema.
Pulberküünalte tegemine ei ole muidugi raketiteadus. Võtad pulbri, lisad eeterlikku õli ja torkad tahi sisse. Nende ainus miinus on see, et tahid kipuvad enne ära põlema kui küünal, aga selle probleemi saab ka litsalt lahendatud. Uuristad aga uue augu tekkinud vaha sisse, lisad uue tahi ja põlevad jälle.
See lillekesega kohvitass on mu vanatädi pärandus. Ma mäletan seda oma lapsepõlvest. See seisis koos alustassiga klaasi taga puhvetkapis ja otseloomulikult ei kasutatud seda kunagi. Vaid vääääga erilistel puhkudel lubas tädi mul sellest lastekohvi juua. Mul on nii meeles see tunne. Nagu päris kohvitante sain ma koos peente prouadega laua taga istuda ja sellest imelisest tassist juua. Kujutage ise ette, milline haruldus see tass oli 30+ aastat tagasi. Pärast tädi surma tuli see otseloomulikult minuga Ussipessa. Koos alustassiga. Nagu te aru saate, siis kohe kui tädi valvas silm tassi eest ei hoolitsenud, suutsin mina oma karukäppadega selle ära lõhkuda. Ja siis ma imestan, kust Ida oma kohmakuse pärinud on.
Kui küünlavabrik laupäevaks oma uksed sulges, jõudsime me veel “Väike maja preerias” vaadata ja Nublu saatel tantsida. Kohmakuse on ta minult pärinud, aga tantsugeeni küll mitte. Ta võiks lõpmatuseni tantsida! Alles kella kolmeks tundsin ma, et nüüd hakkab minu patarei tühjaks saama. Ida ei suutnud ka ära imestada, et me ühe päeva jooksul nii palju teha olime jõudnud. Ilmselt teised, head vanemad, teevad selliseid asju kogu aeg ja naeravad nüüd vaikselt pihku, et no mis medalit sa ootad, aga mina tundsin küll, et ma oleks üht hea ema tiitlit väärt. Või klaasi veini.
Ida magab. Mina blogin, kallasin endale teise klaasi veini ja mõtlen, et mis me siis ülejäänud päevaga teeme. Jube mõnus on vahelduseks niimoodi aktiivselt laiselda. Ma pole pikka aega nii rahul olnud.
Ma lubasin Idal isegi elutoas onni ehitada. Ja kes mind teab, siis te teate, et see on ikka väga suur asi minu puhul.
Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.
Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.
Ma olen endale viimase kahe nädala jooksul lubanud üsna palju logelemist ehk siis teisisõnu olen ma keskendult ära teinud kõik vajalikud tööülesanded ja ülejäänud aja tegelenud asjadega, millegi vist tegelevadki normaalsed inimesed, kes töönarkomaanid ei ole. Muuhulgas olen ma vaadanud ka terve hunniku filme, loomulikult multikaid (Ida uus lemmik hetkel on nt “Egiptuse prints”, ma olen seda pidanud juba kolm korda vaatama), aga ka pärisfilme. Kaks neist – “Der Untergang” (sest II maailmasõda!) ja “Hertsoginna” (sest kostüümidraama!) panid mind sügavamalt mõtlema filmides kujutatud emade peale ja nende suhtumisse oma lastesse.
Hertsoginna Georgiana loobus oma armastatust (armukesest), kui abikaasa (kel endal oli palju armusuhteid, lisaks sundis ta oma naist 20 aastat elama ühes majas oma armukesega) ütles, et naine ei näe sellisel juhul kunagi oma lapsi. Millise valiku teie teeksite? Loobuksite armastuse nimel lastest või laste nimel armastusest? Aga mida te teeksite siis kui saaksite teada, et ootate oma armukese last ja teie mees sunnib teid selle lapse ära andma? Film ise oli ilus ja samal ajal julm, ent kõige rohkem puudutas see film mu emasüdant ja pani mõtlema nende valikute peale. Ida ajab mind aegajalt hulluks, aga absoluutselt mitte mingil moel ei kujutaks ma ette, et peaksin ilma temata elama. See on ikka nii eriline tunne kui laps ütleb sulle, et armastab sind ja et oled hea. Mehe suust on need sõnad samuti ilusad, kuid lapse suust tulnud “ma armastan sind” on midagi sõnaseletamatut.
Ja siis oli teine naine – Magda Goebbels, kes 1945.aastal oma mehe ja kuue lapsega läksid elama Hitleri punkrisse. Naine, kes kirjutas: “Meie suurepärane idee on määratud hukkumisele, koos sellega kõik, mida kogesin oma elus kui ilusat, imetlusväärset, õiglast ja head. Maailm, mis tuleb pärast füürerit ja natsionaalsotsialismi, ei ole väärt, et selles elada ja seepärast võtsin ma ka lapsed siia kaasa. Mul oleks kahju neid jätta elama elu, mis tuleb pärast meid … “.
1. mail pakkus Magda Goebbels oma lastele mahla, millesse oli segatud unerohtu. Vanim laps sai aru, mis toimub ja hakkas vastu ning Magda pidi teda kinni hoidma, kuni rohi alla oli neelatud. Kui lapsed olid sügavalt uinunud, murdis ta kaaliumtsüaniidi ampullidel tipud maha ning tilgutas surmava vedeliku lastele suhu. Samal õhtul astusid Joseph Goebbels ja Magda Goebbels pidulikus riietuses ja vaikides trepist alla. Nad hammustasid tsüankaaliumiampullid puruks ja SS-i ohvitser tulistas neid kuklasse.
Issver, mul tuleb sellest mõttest kananahk peale. Jaa, on olukordi, kus ma ka näeksin end samamoodi käitumas, aga see olukord ei olnud kindlasti mitte selline. Kuidas suudab üks ema olla nii pimestatud poliitikast, et võtab pigem oma lastelt elu kui laseb neil edasi elada maailmas, kus pole Hitlerit? Kananahk tuli jälle peale.
Ma olen mõelnud selle Aasta Ema skandaali peale ja pean tunnistama, et läbi täiskasvanud lapse silmade on see üks jaburamaid skandaale. Mitte sellepärast, kes tohib või tohi aasta emaks kandideerida, vaid sellepärast, et mina ei usu, et ühtegi last huvitab tegelikult, kas tema ema on säärase tiitliga pärjatud või mitte. Iga lapse jaoks on tema ema kogu aeg niikuinii aasta ema.
Mul ei lähe meelest üks kiri, mis mu ema mulle kirjutas, kui ma 17-aastaselt Norrasse vahetusõpilaseks olin läinud. Ta palus mu käest vabandust, et on olnud halb ema. Ma ei saanud sellest tookord aru ega saa tegelikult siiani, sest minu arvates on mul alati olnud just täpselt selline ema nagu üks ema peab olema. Minu isa ja ema läksid lahku juba siis kui ma olin nii väike, et oma isa isana ma ei tea, ma tunnen teda inimesena, kes mulle väga meeldib, kuid isa ta mulle olnud ei ole. Ei, see ei ole siin etteheide. See on fakt. Aga ei midagi häbiväärset, ma ei ole ainus nö üksikvanema laps.
Lisaks emale kasvatasid mind vanatädi ja vanaema, ma sain lapsepõlvest kaasa vaid parimad mälestused ja õpetused. Ma olin aktiivne, uudishimulik ja tunnistuste järgi hinnates ilmselt ka tark laps. Ometi olen ma lapsepõlves ka palju hirmu tundnud ja palju nutnud, osa minu lapsepõlvest möödus pingelises ja närvilises õhkkonnas. Mu ema sai pidevalt peksa ning ma ei teadnud kunagi, kuna ta mind ja õde kaenlasse haarab ning kodust põgeneb. Ma ei oska tegelikult ette kujutada või mõista, mida ema tegelikult tundis või läbi elas, kuid ma mäletan, et ta oli närviline, aasta ema tiitlit ilmselt ei oleks keegi talle andnud. Samas suutis ta kõige selle kõrval olla tavaline hooliv ema, küpsetada maailma parimaid kooke ja rääkida põnevatest asjadest, lugeda Astrid Lindgreni raamatuid niimoodi, et ma lapsena arvasin, et ta tunneb Astrid Lindgreni ning olla olemas kui teda vaja oli. Mul on alati ja kõigest hoolimata ema olemas olnud. Võib-olla on õigus neil, kes ütlevad, et mu ema on lastel vahet teinud, kuid see ei ole minus tekitanud mingit traumat ja ei ole ma ka tundnud ülekohut (kui välja arvata see, et mina ei tohtinud lapsena hamstrit võtta, kuid mu õel lubati neid lausa kaks võtta). Minu kasuisa ei ole mind kunagi oma lapsena kohelnud, samas on mu ema terve mu lapsepõlve ja teadliku elu rääkinud, et see just nii on alati olnud. Ta on olnud kahe kõva kivi vahel, tema ei tea, et ma salaja (ehh, enam vist mitte nii salaja) olen kasuisa peale kandnud vimma just sellepärast, et ta on mulle kordi öelnud, et ma pole tema päris laps.
No vot. Mu elus ei ole olnud ei isa ega kasuisa, aga mu elus on olnud tugevad naised. Ma olen kasvanud nende tugevate naiste kõrval, ühe tugeva ema kõrval, nähes, kuidas nad raskuste kiuste on elus edasi jõudnud, olnud eeskujuks. Iga kord kui mul on raske mõtlen ma selle peale, mis ema kümme aastat tagasi mulle ütles. Ma olen seda siin blogis sadu kordi juba leierdanud, kuid hetkel tundus paslik seda uuesti (endale) meelde tuletada. “Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud.Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.”
Ma olen kass, kes kukub alati käppadele. Tänu sellele, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi.
Ma näen end mõnikord, nüüd ise ema olles, kõrvalt ja kuigi ma pean tunnistama, et ka mina ei pea end heaks emaks, kuid see hetk kui mu laps paneb oma käed ümber mu kaela ja ütleb “minu emmmmmme” tunnen ma, et iga ema, kes oma lapsest hoolib, on oma lapse silmis alati AASTA EMA tiitlit väärt. Hoolimist ja heaks emaks olemist ei saa mõõta asjades, seda ei saa mõõta selles, kas ema on abielus või üksikema, range või leebe, keskharidusega või magistrikraadiga, küpsetab igal pühapäeval pannkooke ja meisterdab, seda saab mõõta vaid selles armastusetundes, mida tunneb üks laps oma ema vastu.
