Teate, mul oli plaanis täna hoopis kodust kirjutada, aga ma lihtsalt pean Perekoolile vastama. Muidugi on see tuuleveskitega võitlemine ja alati on nii, et sealsed inimesed teavad kõike paremini, aga mul on selline veider tunne, et mul endal on ka natuke infot. Ei ole teema,millest tahaksin avalikult kirjutada, aga kuna ikka nii paljud kipuvad teadma, mida ma ei tee ja peaksin tegema, siis eks tuleb sõna sekka öelda.
Selle, kas ma olen õel või kiuslik ja kas ma lähen inimestega nugade peale, ma jätan kommenteerimata. See on vaatenurga küsimus, siin ei saa vaielda, ega ka püüda musta valgeks rääkida. Küll aga tahan ma vastata sellele kommentaarile: „aga oma esihambad võiks küll kiiremas korras korda teha, eriti olukorras, kus esindab eestit ja on firma visiitkaart. Läbipaistvad klambrid-breketid ei maksa üüratut summat, aga nii kui /muidu hoolitsetud/ proua avab suu ja tugevalt ette painutatud esihambad kahte lehte välja kargavad ei ole visuaalselt meeldiv vaatepilt. Kergesti korrigeeritav ja arusaamatu et inimene ei hooli oma hammastest, eriti igemenaeratus (gummy smile) mis haarab tahes tahtmata kogu vaatevälja, nii kui suu avab.“
Ma ei ole kahjuks Eesti president ja mul ei teha suud korda kohe kui ma selleks soovi avaldan, ma pean ootama järjekorras. Kui ma hakkan tagantpoolt pihta, siis hetkel minu hambakliinikus ei ole ortodontiasse aegu saada kuni JÄRGMISE AASTA lõpuni. Aga ma alustan algusest. Sellest räigest hingeõhust. Mul on krooniline paradontiit, mida ma ravin igal aastal. Sellest tingituna on ka minu kunagi breketitega korda tehtud hambad liikunud nii palju ette nagu nad on. Pole just info, millega tahaks avalikult liputada, aga kahjuks mind sellise toreda haigusega õnnistatud on.
2018.aastal sain ma oma esimese raviplaani – nö Alari Kivisaare naeratuseks. Kõik, kes ütlevad et see on odav lõbu siis minu ravi maksumus jäi paarsada eurot alla 10 000 euro. Kuna see minu jaoks just odav lõbu ei olnud, siis jäi see pooleli kolmel põhjusel: 1) olles konsulteerinud teiste arstidega ei oleks saanud kindel olla, et kroonid on parim lahendus, see oleks võinud (aga ei oleks pruukinud) olla justkui raha ära võtmine, sest mu igemed ei oleks kroone omaks võtnud, 2) mulle oli olulisem tol hetkel teatud võlad ära maksta ja 3) ma ei oleks saanudki järelmaksu. Praegu ütlen ma, et jumal tänatud, sest tänaseks ilmselt oleks ma juba kroonidest ilma.
Selle aasta kevadest olen ma uuesti hambaid ravinud. Ja jõudsin täpselt sinnani, mida ootasin kõige enam. Esihambad! Ma olin päriselt nii õnnelik, et see pikk teekond lõpuks ometi jõuab lahenduseni ja ma ei pea „püüdma kinnise suuga naeratada, sest ma ei taha, et see visuaalselt mittemeeldiv vaatepilt kahte lehte kargavatest esihammastest inimesi hirmutaks“, vaid saan päriselt naeratada. Arvake, mis on mu kõige vihatum lause? „Naerata!“ kui minust pilte tehakse. Nagu päriselt ma iga kord suren sisemiselt ja mõtlen, et elage ise selliste hammastega ja siis naeratage. Ei, ma ei vihka ennast ja pean end jätkuvalt pigem kenaks naiseks (oh, seda ebaadekvaatset enesekindlust) ja olengi teinud rahu asjadega, mida ma hetkel muuta ei saa, aga tõesti kui mul kästakse naerda, siis ma suren natuke igakord. Umbes nagu kiilakale öelda, et kammi enne juuksed ka ära.
Breketeid olen ma kaalunud kahel korral. Ka siin lähevad arstide arvamused lahku – üks ütleb, pole mõtet, teine ütleb, et see on ainus moodus MIDAGIGI teha. Kas te arvate, et on hea kuulda sellist lauset hambaarstilt, et „püüame MIDAGIGI teha“? Ma peaksin uuesti minema ortodondi juurde, kes uuesti vaataks hambad üle ja me tuleme tagasi alguse juurde. Ortodondid ei võta uusi patsiente vastu. Seega kui te, kallid inimesed, tunnete mõnd, kes võtaks uusi kliente juurde, siis palun andke mulle ka teada! Iroonilisel kombel just täna käisin ma uue arsti juures, kes kroone kindlasti ei soovitanud, kuid ütles, et tõesti väga raske on leida aegu ortodontide juurde. Soovitas mulle paari enda arsti, et ehk äkki saan vahele. Ennetan kommentaare – jah, ma olen ka oma teise kliiniku raviarsti kaudu üritanud ortodondi juurde saada. Hetkel on mu parim šanss inimesi mitte kohutada – nagu ma nähtavasti teen – kroonid. Nagu kirjutatud, ei ole see õige ja parim lahendus, aga kui te arvate, et ka mul ei ole kopp ees ja kuigi enesekindel ja suht tuim juba kriitika vastu, siis uskuge on ikka natuke valus küll iga kord kui keegi ütleb, et „issand, kui kole ja miks ta ei tegele ja nii lihtne ja odav, miks ta ei võta prioriteediks“. Ma jooksen peaga vastu seina, sest ei ole suutnud seda “lihtne ja kiire” lahendust leida ning olengi hetkel ummikusse jooksnud.
Kes veel ei tea, siis TEGELIKULT mul on juba ühe korra breketitega hambad korda saanud. 24 aastat tagasi. Kahjuks küll “gummy smile” ei olnud tookord midagi sellist, mis 16aastast mind oleks seganud. Ma olin õnnelik, et mu hambad korda said, sest mu hambad olid lapsena juba sellised nagu hetkel umbes. Alloleva tulemusega olin ma väga rahul.
Gummy smile´i soovitati paar aastat tagasi mu raviplaanis parandada botoxiga, seda ma ei soovinud (ei, ei ole suvaline kliinik, vaid väga mainekas). Muidugi saab iget ka natukene tagasi lükata, aga et see kõik on „nii lihtne“, siis ma loodan, et kommenteerija on hambaarst ja kutsub mind ravile. Niisama ilkumine mind hetkel ei aita. Võib olla aitab see kommenteerijat ennast? Vähemalt hingeõhk ei haise enam räigelt, sest sellega tegelen ma juba kolm aastat pidevalt. Kahju, et olen kellelegi kohtudes hingelise trauma tekitanud. Arvate, et ma ise ei tea oma probleeme? Tean, aga ma ei saa elada kotis ega kodust mitte väljas käia, sest ma ei ole „esteetiliselt aktsepteeritav“. Arvate, et mõni arst võtab mind nende kommentaaride peale kiiremini ravile? Teeb mu naeratuse sama kiiresti korda nagu Alar Karisel? Kui nii, siis tänan kommenteerimast ja ootan broneeringu aega oma meilile.
LISA: Käisin lugemas Perekoolis uusi kommentaare, kus aastatetagune Malluka postitus, väidetavalt minu olemuse kokku võtab. Las siis nii olla, eks. Ma ei jaksa sellise mõttetu vastuoluga veel aastaid hiljem tegeleda, sest “keegi kusagil teab täpselt, kuidas mul kellegagi on alati kana kiskuda”. Mina käisin mõttejõu koolitusel neljapäeval ja teate ausalt pani asjadele teises valguses mõtlema. Ma ei saa muuta minevikku, ma ei saa muretseda tuleviku peale (kui siis vaid selle peale, et ehk peangi naeratama käsi suu all järgmise aasta lõpuks, sest muidu kukuvad hambad välja). Ma elan siin ja praegu. Hetkes.
Tööst nii palju, et „kleepsudega“ ma tõesti ei tahtnud enam tegeleda peale seda kui nad ühe poe sortimendist välja arvati, mul ei olnud jaksu otsast hakata, seda enam, et turunduseks mul raha ei olnud ja suuremate blogide „reklaam“ mõjus tõesti üsna hävitavalt. On kahju, on küll, aga oli mis oli. Võib olla ma leian mingi hetk uue jõu sellega taastegelemiseks. Ma ise pean seda armsaks ja rohkemate kasutusotstarvetega „kleepsuks“, sellest ka nimi. Trööstiplaaster.
Over and out. Kahte lehte kargavate esihammastage. Loodan et kellegi und ei rikkunud jälle vaatepildiga. Aga andke andeks, ma olen ka inimene, ma oma sünnipäeval ei suutnud kogu aeg suud kinni hoida, et ilusam oleks. Ja, et Perekoolis kommenteeriv inimene saaks oma päeva kordalugenuks pidada, siis jah, just täna võtsid need kommentaarid esimest korda üle pika aja pisarad silma. Korraks. Läkski hinge, sest valus teema ja ma ise olin terve suve elanud lootuses, et saan augustiks ilusa naeratuse lõpuks uuesti. Läks nii. Pean edasi elama. Kas tohib?
Ent ärge end liiga hästi ka tundke, ma homseks olen selle teema juba unustanud. Poleks tänagi avalikult reageerinud, oleks vaikselt ära kurvastanud ja koduteemadest, mis hingel, kirjutanud, aga ausalt kihvatas, kuidas kõik teavad paremini. Nüüd siis on minu tõde ka välja öeldud. Homseks pühin pisarad ja püksipõlved ja liigun edasi. Küll need hambad ka korda saavad, lihtsalt mitte nii “kiiresti ja lihtsalt” nagu targemad teavad. Homme saab vajadusel kodusisustust kommenteerida/kritiseerida/analüüsida:) Stay tuned!
Kommentaarid on kinni keeratud, sest kommenteerida saab väga edukalt ka mujal nagu näha. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal isegi jätma võimalust võimalikeks anonüümseteks solvanguteks.