Tsiteerides klassikuid «Ausõna, see hingeõhk haises väga räigelt” ehk vastus Perekoolile

Teate, mul oli plaanis täna hoopis kodust kirjutada, aga ma lihtsalt pean Perekoolile vastama. Muidugi on see tuuleveskitega võitlemine ja alati on nii, et sealsed inimesed teavad kõike paremini, aga mul on selline veider tunne, et mul endal on ka natuke infot. Ei ole teema,millest tahaksin avalikult kirjutada, aga kuna ikka nii paljud kipuvad teadma, mida ma ei tee ja peaksin tegema, siis eks tuleb sõna sekka öelda.

Selle, kas ma olen õel või kiuslik ja kas ma lähen inimestega nugade peale, ma jätan kommenteerimata. See on vaatenurga küsimus, siin ei saa vaielda, ega ka püüda musta valgeks rääkida. Küll aga tahan ma vastata sellele kommentaarile: „aga oma esihambad võiks küll kiiremas korras korda teha, eriti olukorras, kus esindab eestit ja on firma visiitkaart. Läbipaistvad klambrid-breketid ei maksa üüratut summat, aga nii kui /muidu hoolitsetud/ proua avab suu ja tugevalt ette painutatud esihambad kahte lehte välja kargavad ei ole visuaalselt meeldiv vaatepilt. Kergesti korrigeeritav ja arusaamatu et inimene ei hooli oma hammastest, eriti igemenaeratus (gummy smile) mis haarab tahes tahtmata kogu vaatevälja, nii kui suu avab.

Ma ei ole kahjuks Eesti president ja mul ei teha suud korda kohe kui ma selleks soovi avaldan, ma pean ootama järjekorras. Kui ma hakkan tagantpoolt pihta, siis hetkel minu hambakliinikus ei ole ortodontiasse aegu saada kuni JÄRGMISE AASTA lõpuni. Aga ma alustan algusest. Sellest räigest hingeõhust. Mul on krooniline paradontiit, mida ma ravin igal aastal. Sellest tingituna on ka minu kunagi breketitega korda tehtud hambad liikunud nii palju ette nagu nad on. Pole just info, millega tahaks avalikult liputada, aga kahjuks mind sellise toreda haigusega õnnistatud on.

2018.aastal sain ma oma esimese raviplaani – nö Alari Kivisaare naeratuseks. Kõik, kes ütlevad et see on odav lõbu siis minu ravi maksumus jäi paarsada eurot alla 10 000 euro. Kuna see minu jaoks just odav lõbu ei olnud, siis jäi see pooleli kolmel põhjusel: 1) olles konsulteerinud teiste arstidega ei oleks saanud kindel olla, et kroonid on parim lahendus, see oleks võinud (aga ei oleks pruukinud) olla justkui raha ära võtmine, sest mu igemed ei oleks kroone omaks võtnud, 2) mulle oli olulisem tol hetkel teatud võlad ära maksta ja 3) ma ei oleks saanudki järelmaksu. Praegu ütlen ma, et jumal tänatud, sest tänaseks ilmselt oleks ma juba kroonidest ilma.

Selle aasta kevadest olen ma uuesti hambaid ravinud. Ja jõudsin täpselt sinnani, mida ootasin kõige enam. Esihambad! Ma olin päriselt nii õnnelik, et see pikk teekond lõpuks ometi jõuab lahenduseni ja ma ei pea „püüdma kinnise suuga naeratada, sest ma ei taha, et see visuaalselt mittemeeldiv vaatepilt kahte lehte kargavatest esihammastest inimesi hirmutaks“, vaid saan päriselt naeratada. Arvake, mis on mu kõige vihatum lause? „Naerata!“ kui minust pilte tehakse. Nagu päriselt ma iga kord suren sisemiselt ja mõtlen, et elage ise selliste hammastega ja siis naeratage. Ei, ma ei vihka ennast ja pean end jätkuvalt pigem kenaks naiseks (oh, seda ebaadekvaatset enesekindlust) ja olengi teinud rahu asjadega, mida ma hetkel muuta ei saa, aga tõesti kui mul kästakse naerda, siis ma suren natuke igakord. Umbes nagu kiilakale öelda, et kammi enne juuksed ka ära.

Breketeid olen ma kaalunud kahel korral. Ka siin lähevad arstide arvamused lahku – üks ütleb, pole mõtet, teine ütleb, et see on ainus moodus MIDAGIGI teha. Kas te arvate, et on hea kuulda sellist lauset hambaarstilt, et „püüame MIDAGIGI teha“? Ma peaksin uuesti minema ortodondi juurde, kes uuesti vaataks hambad üle ja me tuleme tagasi alguse juurde. Ortodondid ei võta uusi patsiente vastu. Seega kui te, kallid inimesed, tunnete mõnd, kes võtaks uusi kliente juurde, siis palun andke mulle ka teada! Iroonilisel kombel just täna käisin ma uue arsti juures, kes kroone kindlasti ei soovitanud, kuid ütles, et tõesti väga raske on leida aegu ortodontide juurde. Soovitas mulle paari enda arsti, et ehk äkki saan vahele. Ennetan kommentaare – jah, ma olen ka oma teise kliiniku raviarsti kaudu üritanud ortodondi juurde saada. Hetkel on mu parim šanss inimesi mitte kohutada – nagu ma nähtavasti teen – kroonid. Nagu kirjutatud, ei ole see õige ja parim lahendus, aga kui te arvate, et ka mul ei ole kopp ees ja kuigi enesekindel ja suht tuim juba kriitika vastu, siis uskuge on ikka natuke valus küll iga kord kui keegi ütleb, et „issand, kui kole ja miks ta ei tegele ja nii lihtne ja odav, miks ta ei võta prioriteediks“. Ma jooksen peaga vastu seina, sest ei ole suutnud seda “lihtne ja kiire” lahendust leida ning olengi hetkel ummikusse jooksnud.

Kes veel ei tea, siis TEGELIKULT mul on juba ühe korra breketitega hambad korda saanud. 24 aastat tagasi. Kahjuks küll “gummy smile” ei olnud tookord midagi sellist, mis 16aastast mind oleks seganud. Ma olin õnnelik, et mu hambad korda said, sest mu hambad olid lapsena juba sellised nagu hetkel umbes. Alloleva tulemusega olin ma väga rahul.

Gummy smile´i soovitati paar aastat tagasi mu raviplaanis parandada botoxiga, seda ma ei soovinud (ei, ei ole suvaline kliinik, vaid väga mainekas). Muidugi saab iget ka natukene tagasi lükata, aga et see kõik on „nii lihtne“, siis ma loodan, et kommenteerija on hambaarst ja kutsub mind ravile. Niisama ilkumine mind hetkel ei aita. Võib olla aitab see kommenteerijat ennast? Vähemalt hingeõhk ei haise enam räigelt, sest sellega tegelen ma juba kolm aastat pidevalt. Kahju, et olen kellelegi kohtudes hingelise trauma tekitanud. Arvate, et ma ise ei tea oma probleeme? Tean, aga ma ei saa elada kotis ega kodust mitte väljas käia, sest ma ei ole „esteetiliselt aktsepteeritav“. Arvate, et mõni arst võtab mind nende kommentaaride peale kiiremini ravile? Teeb mu naeratuse sama kiiresti korda nagu Alar Karisel? Kui nii, siis tänan kommenteerimast ja ootan broneeringu aega oma meilile.

LISA: Käisin lugemas Perekoolis uusi kommentaare, kus aastatetagune Malluka postitus, väidetavalt minu olemuse kokku võtab. Las siis nii olla, eks. Ma ei jaksa sellise mõttetu vastuoluga veel aastaid hiljem tegeleda, sest “keegi kusagil teab täpselt, kuidas mul kellegagi on alati kana kiskuda”. Mina käisin mõttejõu koolitusel neljapäeval ja teate ausalt pani asjadele teises valguses mõtlema. Ma ei saa muuta minevikku, ma ei saa muretseda tuleviku peale (kui siis vaid selle peale, et ehk peangi naeratama käsi suu all järgmise aasta lõpuks, sest muidu kukuvad hambad välja). Ma elan siin ja praegu. Hetkes.

Tööst nii palju, et „kleepsudega“ ma tõesti ei tahtnud enam tegeleda peale seda kui nad ühe poe sortimendist välja arvati, mul ei olnud jaksu otsast hakata, seda enam, et turunduseks mul raha ei olnud ja suuremate blogide „reklaam“ mõjus tõesti üsna hävitavalt. On kahju, on küll, aga oli mis oli. Võib olla ma leian mingi hetk uue jõu sellega taastegelemiseks. Ma ise pean seda armsaks ja rohkemate kasutusotstarvetega „kleepsuks“, sellest ka nimi. Trööstiplaaster.

Over and out. Kahte lehte kargavate esihammastage. Loodan et kellegi und ei rikkunud jälle vaatepildiga. Aga andke andeks, ma olen ka inimene, ma oma sünnipäeval ei suutnud kogu aeg suud kinni hoida, et ilusam oleks. Ja, et Perekoolis kommenteeriv inimene saaks oma päeva kordalugenuks pidada, siis jah, just täna võtsid need kommentaarid esimest korda üle pika aja pisarad silma. Korraks. Läkski hinge, sest valus teema ja ma ise olin terve suve elanud lootuses, et saan augustiks ilusa naeratuse lõpuks uuesti. Läks nii. Pean edasi elama. Kas tohib?

Ent ärge end liiga hästi ka tundke, ma homseks olen selle teema juba unustanud. Poleks tänagi avalikult reageerinud, oleks vaikselt ära kurvastanud ja koduteemadest, mis hingel, kirjutanud, aga ausalt kihvatas, kuidas kõik teavad paremini. Nüüd siis on minu tõde ka välja öeldud. Homseks pühin pisarad ja püksipõlved ja liigun edasi. Küll need hambad ka korda saavad, lihtsalt mitte nii “kiiresti ja lihtsalt” nagu targemad teavad. Homme saab vajadusel kodusisustust kommenteerida/kritiseerida/analüüsida:) Stay tuned!

Kommentaarid on kinni keeratud, sest kommenteerida saab väga edukalt ka mujal nagu näha. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal isegi jätma võimalust võimalikeks anonüümseteks solvanguteks.

Cancelled?

Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.

Väga häbiväärne juhtum

Ma arvan ka, et …. näo alaosa vajaks plastilist sekkumist.

… tarvitab juurde mõnuaineid. Poleks ime siis, kui ta psûhhoosis. Loodan, et eksin.

… lapsed, kes väidetavalt kunagi magusat ja muud rämpsu ei saa, Instagrami piltide põhjal vaid küpsistest, maiustustest ja limonaadist toituvadki.
Kas ta on igas asjas nii kahepalgeline?

Ma ei taha siin diagnoosi panna aga tähendan küll et … käitumine on väga sarnane bipolaarsusega.

Pettur/varas … tegi ka kammbäkki…ha ha

Teeb paar korda nädalas oma maltsast pilti ja siis ajab endale võileibu ja krõpse edasi näost sisse. Ja siis inimesed õhkavad veel nende piltide peale, et mmmm nii isuäratav, ära narri! Teile tundub paar pakist tulnud köögivilja selge vee sees hulpimas mingi jube maitsev kraam, päriselt ka?

Ta ju muud ei tee,kui on rase ja soiub alati kuskil teisest nädalast kui raske ja valus on olla.

Kuid näiteks… tundub olevat küll histriooniline isiksushäire- tahab olla pidevalt tähelepanu keskpunktist, on draamatiline, kunagi minevikus pidas seksiblogi (käitus meestega provokatiivselt ja vahetas neid tihti). Ilmselgelt tuleneb see sellest, et tema oma isa tarvitas alkoholi (seda on ta blogis maininud) ja nagu ka blogi kaudu olen aru saanud, siis oli isa ka emotsionaalselt üsna tuim tegelane- sealt ka siis see pidev meeste tähelepanuvajaduse otsimine … poolt täiskasvanu eas.

Kommntaar viisaka küsimusega, kas ta on sseesama kerjav mutt ei ilmunud.

Või ongi neil selline tore avatud suhe, et … tohib vahepeal meestega ka sebida ja asjatada?

Selle kolmekümne minuti sees näppis ta oma juukseid täpselt 74 korda! Jumal, miks inimene peab end koguaeg näppima.

Ma ei tea, mulle ta üldse ei sümpatiseeri. Titelik ninnu-nännu, sisutühi, kompleksid.

 Omal vanust juba piisavalt, aga näiteks mingid suured läbipaistvate klaaside prillid ees, millel mingi lipsuke küljes jne

No mida krdit sa siis paned endast neid näopilte, kui kriitikat ei talu. Kui ise arvad et oled krdima ilus ja värske näed välja, ja kõik teised seda ei näe, siis don’t põe. Talu veits kriitikat ja ole üle. 

No see naine pole iial 36! Ma pakuks 55 talle.

Need nabapluusid, mida ta armastab kanda on lihtsat jubedad. Tõesti, õigesti ütlesid, nagu lapspruut oma riietusega, mis ei kannata kriitikat. 

… on riietuselt pigem neutraalne aga ehted ja kulinad (ja need võltsjuuksed, mida ta mingi aeg väga armastas 🤮) need on küll sellise odava Ida-Euroopa stiili musternäidis.

Või kas ta räägib kogu aeg niimoodi, eputades või beibetades või ma nagu ei saagi aru. 4.10-… “jäääää matchä lattät on mäil” “meil on krõpsä.. ja natukene kaaaarbse, saiää hihihi!” “musuu, töölää!” issand kui õudne, räägib nagu autist, vabandust.

…tundub vähemalt blogi järgi küll üks jube eksemplar olevat. Ise veel nii uhke oma üleoleva satiiri pärast. Küll elu õpetab.

…ongi ülbe, sest ta arvab, et saavutas nii palju oma AJUga.

Need on vaid MÕNED ANONÜÜMSED KOMMENTAARID Perekooli foorumist. Puhas tõde ja konstruktiivne kriitika, võib olla isegi meelelahutus. Selliseid kommentaare on seal kümnete lehekülgede kaupa.

Siis kirjutab üks blogija oma nime ja näoga midagi põhimõtteliselt sama ja mida ütlevad need samad, ülalpool  kommentaare kirjutanud teadjakäod Perekooli foorumist? Nad kirjutavad:

Kui vana on shoppinq blogija?
Väga häbiväärne juhtum. Kahjuks tundub küll, et vaimselt on midagi valesti.

Are you effing kidding me? 

Kuidas need vanasõnad paja ja katla ja pinnu ja palgi kohta olidki? Kui blogija oleks selle postituse kirjutanud anonüümselt Perekooli, siis ilguksid kõik kaasa, et oli jah nii ja oli jah naa, kedagi ei poodaks üles, sest…elu…Aga näed, kirjutas loll oma nimega ja pillutakse virtuaalsete kividega surnuks.