Tegin pühapäeva hommikul sõbrannale nalja, et kodu on nii must, et nüüd lähen ostan tumendavad kardinad ja tumeda vaiba, sest see kodu lihtsalt ei püsi puhtana rohkem kui paar minutit. Mitte et me ise nüüd nii otseselt mustad oleks, aga meil on see Aaberkukk (loe: Dexter), kes ei ole aru saanud, et kätte on jõudnud porine aeg ja enne tuppa tulekut oleks vaja käpad lasta üle kasida. Tema lööb käpaga ukse lahti, lendab tuppa sisse, teeb paar tiiru heledal vaibal ja läheb siis oma tumedale vaibale pikutama. Jajaa, ma teadsin, et hele vaip oli juba eos paha mõte, aga no meeldis. Ja siis see pagana tolm, ma ei saa aru, kas tolmujänesed on meie koristushaldja ära söönud või mis värk sellega on, et tolmujäneseid on rohkem kui koristushaldjaid. Ühesõnaga nali naljaks, aga uusi kardinaid ja vaipa me ostma pühapäeval läksime ja tulimegi tagasi pimendavate kardinatega. Muidugi ei olnud nende ostmise eesmärk kodu mustust varjata, ma ikka nii edasijõudnu tasemel ei ole, lihtsalt tundus, et sügisel on tumedad kardinad täitsa hubased.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Minulik pikk sissejuhatus ära rääkida ja siis öelda, et tegelikult tahtsin hoopis teisest teemast rääkida. Kui ma vaatan elutuba, siis sellega võib täitsa rahul olla, ei ole ideaalne, aga hei, mis meie elus üldse ideaalne on? Kas peabki. Küll aga lähen ma hulluks kui ma vaatan neid poolikuid projekte, mis igalt poolt vastu vaatavad. Ma ei pea siin silmas neid pisitöid, mille Marek teeks poole tunniga ära kui tahaks, aga sellistest suurematest, mis võtavad päriselt ka aega (Marekil pole) ja oskusi (mul ei ole).

Näiteks Ida toa remont. Olin ka entusiastlik ja lootusrikas ning panin hange.ee keskkonda üles lastetoa remondi + katusealuse kapi ehituse (pmst riiulid ja mingi lükanduks), sain ühe pakkumise. Maksumusega 2900 eurot! Kas sellised ongi hetkel hinnad? Kui jah, siis no ma ei teaaaa… Laias laastus ei ole Ida toal ju midagi viga, aga ikka ju tahaks, et ta tuba oleks ka lõplikult valmis. Ja see kohutav lõpetamata nurk Ida toa taga. Ideaalis oleks ka sinna tulemas katusealused kapid, aga kui juba Ida toa remont maksaks 2900 eurot, siis ma teise töö pakkumist ei hakka isegi võtma.

Ega muud ei olegi kui ma pean nüüd kuidagi Marekit mõjutama, et ta selle toa ise ära teeks. Samas ma tean, et see on selline riskantne värk ja potentsiaalsed vastuargumendid, mida ta kasutab, on mul juba ette teada. Ühe vastu ma ei saa ka. Meil hakkab Pria projekti lõpetamise tähtaeg kätte jõudma, aga wc, klaasist maja (kuhu vastu kive pilduda?) ja välidušš on veel paika loksumata. Kaks esimest on küll õnneks juba kohale jõudnud, aga kolmas on veel vaja tellida, mis seisab muidugi selle taga, et enne on vaja kätte saada toetus kahe esimese eest. Tore on küll igasugu projekte teha, aga nende täitmiseks peavad finantsid ka olema. Mul ongi kuidagi kopp ees sellest, et asjad ei laabu ja kõik venib. Ja nagu te eelmisest postitusest aru saite, siis mitte vaid ehitus. Kõik jääb saja asja taha ja tegemata. Selline vastik paigalseismise tunne on. Send help, you guys, ausalt!

Aga palun ärge öelge, et hakka ise tegema, et mis seal siis on “kiire ja lihtne, vaja vaid prioriteedid paika panna” või et võta töömees, sest “tänapäeval kõikidele kättesaadav”.

Mul vist on igal sügisel selline kerge meeleolulangus mõnda aega. Kerge madalseis, kus tundub, et midagi ei laabu (samas ei ole see üldse tõsi, nii palju põnevat ja ägedat on toimumas, aga ikkagi). Lisaks sellele, et koduremont ei edene ja Pria projekt venib, on mul viimasel ajal metsikud kõhuvalud. Kui mul sellised valud viimati olid, siis lõppes see sellega, et mul avastati endometrioos. See on ka krooniline haigus eksju? Jajaa, ma juba käisin arstil ka. Aga no ei meeldi mulle see, et igasugu haigused ligi hiilivad koos sügisese tujulangusega. Hahh, ma just taipasin, et ma ikka olengi nagu tädi Helju. Ma siiani olen arvanud, et kõik need iseloomuomadused, oskused, veidrused ja mitte veidrused on sellest tulnud, et tema juures lapsena nii palju olin, aga kuidas need haigused ka üle kandusid minuni? Mulle üldse ei meeldi mööda arste joosta, aga tundub, et ma aina rohkem seda teen. Nagu tädi Helju.

Aga vähemalt hoovis on ilus. Selles mõttes mulle sügis meeldib. Nii ilus ja värviline.