Hambaarst

Erinevalt populaarsele arvamusele, et ma ei tea, millised on mu hambad ja et ma nende raviga ei tegele, siis terve see aasta olen ma vaid nende pagana hammastega tegelenudki. Nagu ma kirjutasin juba ka, siis ei olnud nii lihtne, et läksin arstile, lõin rahapaki lauale ja sain uued hambad suhu. Ortodondi aega saada oli veel eriliselt raske, sain lugejatelt küll soovitusi, kuid aega siiski mitte. Teate, ma olin päriselt alla andnud ja mõtlesin, et no mis siis ikka. Elan edasi nii ja vaatan, millal hambad nii palju ettepoole vajuvad, et ma rääkides põrandaparketi ära kriibin. Aga siis sain ma eelmisel nädalal kõne! Neil oli tekkinud vaba aeg ning reedel ma hambaarsti juures käisingi.

See oli nagu lotovõit. Ainukese vahega, et mu kontole ei teki raha juurde, vaid läheb välja, kuid mul on ükskõik. “Kas täna vaid räägime või hakkame kohe pihta?” küsis arst. Issand jumal, muidugi hakkame kohe pihta! Ma olin justkui šokeeritud, et olin lõpuks ometi ortodondi juures ning keegi ütles tõepoolest sõnad, et hakkame pihta! Kui kaua ma seda lauset oodanud olen.

Skännisime mu hambad ära. Sain saatekirja, et siiski tarkusehambad välja tõmmata. Kurat, kus ma lootsin, et ei pea seda tegema, aga kui ma tahan, et hambad tagasi ei vajuks, siis ilmselt ei jää mul midagi muud üle ja ma san hakkama. Ega see sünnitusest ikka valusam olla ei saa? Ja selle ma ju elasin üle. Juba homme on mul arsti juures uus aeg, natuke keeruliseks läheb, sest ma olen haige Idaga kodus ja pean õhtul Taani lendama, aga panen selle aja klappima, ma olen nii kaua oodanud, et ei kavatse küll midagi edasi lükata. Ennegi keerulise logistika ja edasi-tagasi sõitmisega hakkama saanud, miks siis seekord ei peaks saama. Tuleb vaid loota, et Ida on nõus natuke üksinda kodus olema. Kaheksa-aastane ju tohib?

Esimese hooga 90 eurot vaesamana astusin ma lootusrikkalt arstikabinetist välja. “Sellega pole mingit muret, et me hambaid korda ei saa, saame küll,” oli arst öelnud. Kõige ilusam lause. Siiani olin ma ju vaid kuulnud, et ei üht ega teist ei saa minu hammaste puhul teha. Homme jään ma 75 eurot vaesemaks, siis 250 eurot vaesemaks, siis 3500 eurot ja võimalik, et midagi veel. Kes ütleb, et hambaravi on nii lihtne ja kättesaadav kõigile, siis me elame erinevates maailmades. Minu jaoks on see üsna suur väljaminek. Väljaminek, väljaminekuks – eks ma natuke pean nüüd hea naine olema ja Marekit kodutöödes aitama (send help! ma ju ei oska midagi peale lillede ostmise ja nende välja suretamise), aga keegi peab mind ülal pidama kui ma nüüd veel vaesemaks hakkan kui siiani olen.

Samas perspektiiv on ilus. Võimalik, et aasta lõpuks on mul juba kaped suus. Tulemus peaks tulema samasugune kui päisepildil. Mulle sellest piisab.

Tsiteerides klassikuid «Ausõna, see hingeõhk haises väga räigelt” ehk vastus Perekoolile

Teate, mul oli plaanis täna hoopis kodust kirjutada, aga ma lihtsalt pean Perekoolile vastama. Muidugi on see tuuleveskitega võitlemine ja alati on nii, et sealsed inimesed teavad kõike paremini, aga mul on selline veider tunne, et mul endal on ka natuke infot. Ei ole teema,millest tahaksin avalikult kirjutada, aga kuna ikka nii paljud kipuvad teadma, mida ma ei tee ja peaksin tegema, siis eks tuleb sõna sekka öelda.

Selle, kas ma olen õel või kiuslik ja kas ma lähen inimestega nugade peale, ma jätan kommenteerimata. See on vaatenurga küsimus, siin ei saa vaielda, ega ka püüda musta valgeks rääkida. Küll aga tahan ma vastata sellele kommentaarile: „aga oma esihambad võiks küll kiiremas korras korda teha, eriti olukorras, kus esindab eestit ja on firma visiitkaart. Läbipaistvad klambrid-breketid ei maksa üüratut summat, aga nii kui /muidu hoolitsetud/ proua avab suu ja tugevalt ette painutatud esihambad kahte lehte välja kargavad ei ole visuaalselt meeldiv vaatepilt. Kergesti korrigeeritav ja arusaamatu et inimene ei hooli oma hammastest, eriti igemenaeratus (gummy smile) mis haarab tahes tahtmata kogu vaatevälja, nii kui suu avab.

Ma ei ole kahjuks Eesti president ja mul ei teha suud korda kohe kui ma selleks soovi avaldan, ma pean ootama järjekorras. Kui ma hakkan tagantpoolt pihta, siis hetkel minu hambakliinikus ei ole ortodontiasse aegu saada kuni JÄRGMISE AASTA lõpuni. Aga ma alustan algusest. Sellest räigest hingeõhust. Mul on krooniline paradontiit, mida ma ravin igal aastal. Sellest tingituna on ka minu kunagi breketitega korda tehtud hambad liikunud nii palju ette nagu nad on. Pole just info, millega tahaks avalikult liputada, aga kahjuks mind sellise toreda haigusega õnnistatud on.

2018.aastal sain ma oma esimese raviplaani – nö Alari Kivisaare naeratuseks. Kõik, kes ütlevad et see on odav lõbu siis minu ravi maksumus jäi paarsada eurot alla 10 000 euro. Kuna see minu jaoks just odav lõbu ei olnud, siis jäi see pooleli kolmel põhjusel: 1) olles konsulteerinud teiste arstidega ei oleks saanud kindel olla, et kroonid on parim lahendus, see oleks võinud (aga ei oleks pruukinud) olla justkui raha ära võtmine, sest mu igemed ei oleks kroone omaks võtnud, 2) mulle oli olulisem tol hetkel teatud võlad ära maksta ja 3) ma ei oleks saanudki järelmaksu. Praegu ütlen ma, et jumal tänatud, sest tänaseks ilmselt oleks ma juba kroonidest ilma.

Selle aasta kevadest olen ma uuesti hambaid ravinud. Ja jõudsin täpselt sinnani, mida ootasin kõige enam. Esihambad! Ma olin päriselt nii õnnelik, et see pikk teekond lõpuks ometi jõuab lahenduseni ja ma ei pea „püüdma kinnise suuga naeratada, sest ma ei taha, et see visuaalselt mittemeeldiv vaatepilt kahte lehte kargavatest esihammastest inimesi hirmutaks“, vaid saan päriselt naeratada. Arvake, mis on mu kõige vihatum lause? „Naerata!“ kui minust pilte tehakse. Nagu päriselt ma iga kord suren sisemiselt ja mõtlen, et elage ise selliste hammastega ja siis naeratage. Ei, ma ei vihka ennast ja pean end jätkuvalt pigem kenaks naiseks (oh, seda ebaadekvaatset enesekindlust) ja olengi teinud rahu asjadega, mida ma hetkel muuta ei saa, aga tõesti kui mul kästakse naerda, siis ma suren natuke igakord. Umbes nagu kiilakale öelda, et kammi enne juuksed ka ära.

Breketeid olen ma kaalunud kahel korral. Ka siin lähevad arstide arvamused lahku – üks ütleb, pole mõtet, teine ütleb, et see on ainus moodus MIDAGIGI teha. Kas te arvate, et on hea kuulda sellist lauset hambaarstilt, et „püüame MIDAGIGI teha“? Ma peaksin uuesti minema ortodondi juurde, kes uuesti vaataks hambad üle ja me tuleme tagasi alguse juurde. Ortodondid ei võta uusi patsiente vastu. Seega kui te, kallid inimesed, tunnete mõnd, kes võtaks uusi kliente juurde, siis palun andke mulle ka teada! Iroonilisel kombel just täna käisin ma uue arsti juures, kes kroone kindlasti ei soovitanud, kuid ütles, et tõesti väga raske on leida aegu ortodontide juurde. Soovitas mulle paari enda arsti, et ehk äkki saan vahele. Ennetan kommentaare – jah, ma olen ka oma teise kliiniku raviarsti kaudu üritanud ortodondi juurde saada. Hetkel on mu parim šanss inimesi mitte kohutada – nagu ma nähtavasti teen – kroonid. Nagu kirjutatud, ei ole see õige ja parim lahendus, aga kui te arvate, et ka mul ei ole kopp ees ja kuigi enesekindel ja suht tuim juba kriitika vastu, siis uskuge on ikka natuke valus küll iga kord kui keegi ütleb, et „issand, kui kole ja miks ta ei tegele ja nii lihtne ja odav, miks ta ei võta prioriteediks“. Ma jooksen peaga vastu seina, sest ei ole suutnud seda “lihtne ja kiire” lahendust leida ning olengi hetkel ummikusse jooksnud.

Kes veel ei tea, siis TEGELIKULT mul on juba ühe korra breketitega hambad korda saanud. 24 aastat tagasi. Kahjuks küll “gummy smile” ei olnud tookord midagi sellist, mis 16aastast mind oleks seganud. Ma olin õnnelik, et mu hambad korda said, sest mu hambad olid lapsena juba sellised nagu hetkel umbes. Alloleva tulemusega olin ma väga rahul.

Gummy smile´i soovitati paar aastat tagasi mu raviplaanis parandada botoxiga, seda ma ei soovinud (ei, ei ole suvaline kliinik, vaid väga mainekas). Muidugi saab iget ka natukene tagasi lükata, aga et see kõik on „nii lihtne“, siis ma loodan, et kommenteerija on hambaarst ja kutsub mind ravile. Niisama ilkumine mind hetkel ei aita. Võib olla aitab see kommenteerijat ennast? Vähemalt hingeõhk ei haise enam räigelt, sest sellega tegelen ma juba kolm aastat pidevalt. Kahju, et olen kellelegi kohtudes hingelise trauma tekitanud. Arvate, et ma ise ei tea oma probleeme? Tean, aga ma ei saa elada kotis ega kodust mitte väljas käia, sest ma ei ole „esteetiliselt aktsepteeritav“. Arvate, et mõni arst võtab mind nende kommentaaride peale kiiremini ravile? Teeb mu naeratuse sama kiiresti korda nagu Alar Karisel? Kui nii, siis tänan kommenteerimast ja ootan broneeringu aega oma meilile.

LISA: Käisin lugemas Perekoolis uusi kommentaare, kus aastatetagune Malluka postitus, väidetavalt minu olemuse kokku võtab. Las siis nii olla, eks. Ma ei jaksa sellise mõttetu vastuoluga veel aastaid hiljem tegeleda, sest “keegi kusagil teab täpselt, kuidas mul kellegagi on alati kana kiskuda”. Mina käisin mõttejõu koolitusel neljapäeval ja teate ausalt pani asjadele teises valguses mõtlema. Ma ei saa muuta minevikku, ma ei saa muretseda tuleviku peale (kui siis vaid selle peale, et ehk peangi naeratama käsi suu all järgmise aasta lõpuks, sest muidu kukuvad hambad välja). Ma elan siin ja praegu. Hetkes.

Tööst nii palju, et „kleepsudega“ ma tõesti ei tahtnud enam tegeleda peale seda kui nad ühe poe sortimendist välja arvati, mul ei olnud jaksu otsast hakata, seda enam, et turunduseks mul raha ei olnud ja suuremate blogide „reklaam“ mõjus tõesti üsna hävitavalt. On kahju, on küll, aga oli mis oli. Võib olla ma leian mingi hetk uue jõu sellega taastegelemiseks. Ma ise pean seda armsaks ja rohkemate kasutusotstarvetega „kleepsuks“, sellest ka nimi. Trööstiplaaster.

Over and out. Kahte lehte kargavate esihammastage. Loodan et kellegi und ei rikkunud jälle vaatepildiga. Aga andke andeks, ma olen ka inimene, ma oma sünnipäeval ei suutnud kogu aeg suud kinni hoida, et ilusam oleks. Ja, et Perekoolis kommenteeriv inimene saaks oma päeva kordalugenuks pidada, siis jah, just täna võtsid need kommentaarid esimest korda üle pika aja pisarad silma. Korraks. Läkski hinge, sest valus teema ja ma ise olin terve suve elanud lootuses, et saan augustiks ilusa naeratuse lõpuks uuesti. Läks nii. Pean edasi elama. Kas tohib?

Ent ärge end liiga hästi ka tundke, ma homseks olen selle teema juba unustanud. Poleks tänagi avalikult reageerinud, oleks vaikselt ära kurvastanud ja koduteemadest, mis hingel, kirjutanud, aga ausalt kihvatas, kuidas kõik teavad paremini. Nüüd siis on minu tõde ka välja öeldud. Homseks pühin pisarad ja püksipõlved ja liigun edasi. Küll need hambad ka korda saavad, lihtsalt mitte nii “kiiresti ja lihtsalt” nagu targemad teavad. Homme saab vajadusel kodusisustust kommenteerida/kritiseerida/analüüsida:) Stay tuned!

Kommentaarid on kinni keeratud, sest kommenteerida saab väga edukalt ka mujal nagu näha. Ma arvan, et ma ei pea siinkohal isegi jätma võimalust võimalikeks anonüümseteks solvanguteks.

Breketid

Mul on natuke kahju, et mul ei ole endast ühtegi naeratavat pilti põhikooli ajast. Selliseid pilte ei ole olemas, sest ma ei naeratanud kunagi piltidel. Hammaste tõttu. Kui ma praegu teen nalja, et kriibin rääkides parketi ära, siis tookord oli selleks tõesti reaalne oht olemas. Et te saaks aimu, millest ma räägin, siis mu naeratus võis meenutada Trollide multikast Bridgeti oma.

Vanatädi kinkis mulle 15-aasta sünnipäevaks breketid. Enne seda olin ma terve elu neid igasugu traate kandnud, kuid neil oli null tulemust. Breketid olid hoopis teine teema. Nägin küll välja nagu Jaws James Bondist, aga ma olin nii õnnelik, ma nägin kuidas mu hambad muutusid ja ma naersin kogu aeg. Endal suu metalli täis. Aasta hiljem olid mul (minu jaoks) ideaalsed ja maailma kõige ilusamad hambad.

14502029_1164514233587119_1561293965_n

Räägiti küll, et tulemus ei pruugi igavene olla, et mingi aja pärast võivad hambad tagasi hakata vajuma. Noh nii kahekümne aasta pärast, aga see tundus nii kauge tulevik ja no ma arvasin ka, et siis olen ma nii vana, et keda enam kotib, milline ma välja näen. Noorus on niikuinii selja taha jäänud. 16-aastasele tundus 36-aastane ikka juba muldvana, kes on sent surmale võlgu ja ilmselt juba kannab niikuinii proteese.

Paar-kolm aastat tagasi avastasin ma, et hambad on tõepoolest tagasi hakanud vajuma, st tagasi ettepoole ja ka kahe esihamba vaheline vahe on tagasi. Ma olen terve elu seda vahet vihanud ja nüüd, mida rohkem ma sellele mõtlen, häirib see mind täielikult. Mind häirib ka mõte, et kui 12 aastaga on hambad nii palju tagasi vajunud, siis järelikult järgmise kümne-kahekümne aastaga olen ma jälle tagasi Bridget. Ma arvan, et ka 50-aastasena olen ma veel liiga noor, et hammastega parketti kriipida.

Seepärast olen ma otsustanud uuesti breketid panna. Aga valik on nii suur. Nii paljud pakuvad breketeid. Keda ja mille põhjal valida? Kas breketite eest saab ka osadena maksta? Palju breketid üldse maksavad? Või oleks mõistlikum ja soodsam hambad välja vahetada? Nii et ei peaks iga kümne-kahekümne aasta pärast uuesti traatidega nagu puberteet käima.Või on summad ikka nii ulmelised, et pean leppima tagasi vajuvate hammastega?