Mul on natuke paha tunne. Ma olen täiesti nõus selle arvamusartikliga, mis võtab olukorra soliidselt ja viisakalt kokku ning ma olen absoluutselt nõus ka nende teiste arvamusavaldustega, mis taunivad valetamist ja vassimist, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ma tahan rääkida iseendast.

Ma olen teinud halbu otsuseid ja saanud selle eest mitte vähe sugeda, küll aga ei ole kunagi oma tegusid varjanud või õigustanud (või siiski eks ma enda jaoks olen need asjad ära õigustanud). Inimeste pahameel ja kriitika on olnud kohati ärateenitud. Ma tean, et minu selgitused paljudele korda ei läinud, kuid näiteks koera puhul, kelle ka mina varjupaika tagasi viisin, on mul siiani valus. Mina võtsin, mina feilisin ja mina viisin ta tagasi. See on raske taak, mida kanda, usute või mitte. Omalt poolt tegin ma aga seda, et panin kuulutuse üles kõikidesse gruppidesse, võtsin vastu «loomavihkaja» tiitli ja samal ajal viisin ka ise inimesi varjupaika teda vaatama, et ta saaks endale päriselt uue kodu. Kas see kodu on hea, ma ei tea, ja mul on siiani süümekad. Isegi kui te ei usu ja peate mind südametuks. Ma mäletan neid kommentaare ja süüdistusi. Mind on ka varem süüdistatud, et ei hooli oma loomadest. Ma ei tea, miks, ja see on mulle siiani arusaamatu, aga ju siis mõnele inimesele tundus nii. Need kommentaarid ei olnud lihtsad taluda, aga mõistan, miks need tulid. Neid oli valus lugeda, aga ma lugesin, sest tahtsin ausalt nendele ka ise vastata, mitte, et inimesed levitaksid valeinfot. Huvitav osa sellest oli, et ma suutsin neid võtta nö külma kõhuga, nutsin küll, aga nutsin oma teo, mitte kommentaaride pärast. Ma olen hiljem mõelnud, et asi ei ole mitte karastuses ja paksus nahas, mida suunamudijatele soovitatakse kasvatada, vaid selles, et minu elus oli tol hetkel kõik korras. Kui jätta kõrvale süümepiinad ja ikka veel igatsus Hugo järele, olin ma õnnelik. Terve.

Ma olen (god knows why) jagelenud/kakelnud populaarsete suunamudijatega, teades, et see on vana hea ämber, milles kolistada, ja mida ei tasu teha. Ma olen seda ikka teinud ja alati on see lõppenud ühe ja selle samaga – ma ise olen peksa saanud. Teate, ei ole meeldiv lugeda sadu kommentaare, kes sulle lihtsalt ühe postituse pärast kirjutavad – värdjas, debiilik, pane end põlema. Need on vaid leebemad kommentaarid, mis mulle kohe pähe tulevad. Paks ja kole ning kohutavate hammaste ja kõverate jalgadega niikuinii, neid ma isegi ei pane tähele. Jällegi – mul ei ole paksu nahka (samas kui ma olen paks, siis ilmselt ikka on nahk ka paks?), aga ma tean, et need on asjad, mida öeldakse konkreetselt solvamise eesmärgil kui midagi muud pähe ei tule. Ja mis ma siis teen? Vaidlen vastu. Ei saa ju ka, sest tegelikult on need faktid, mida ma peeglist ise ka näen. Okei, kole ma enda kohta ei ütleks siiski, aga muu on lihtsalt faktid. Kui keegi leiab, et mulle on seda vaja meelde tuletada või arvab, et ma ise ei tea, siis olgu nii. Ei ole esimene kord kui mind hobusenäoks on kutsutud. Neid fännide kirju lugeda oli ebameeldiv, veelgi ebameeldivam oli, et kui ma ei lasknud neid üles, joosti kohe Perekooli, et ikka saaks oma salvav märkus ära öelda (ääremärkus: käisin täiesti ise vabatahtlikult Perekoolis, ja käin siiani aegajalt, keegi ei saada mulle screene). Aga ma võtsin ka neid nö külma kõhuga, sest minu elus oli tol hetkel kõik korras. Ma olin õnnelik. Terve. Lihtsalt loll, et arvasin, et igasugu arvamusavaldused suunamudijate kohta (isegi kui nad pärast on osutunud siiski mitte valeks) ei too kaasa mitte midagi head, vaid ainult veel rohkem vihavaenlasi mulle.

Seepärast püüan ma võimalikult palju mitte sõna võtta, aga see ei õnnestu mul alati. Ja iga kord on tagajärjed samad. Kas ma õpin? Ma püüan, aga mõnikord ei saa lihtsalt vait olla, isegi kui arvamus on teatud ringkonnas ebapopulaarne. Ja saan kolinal peksa.

On ka teema, millest ma ei tahtnud liiga palju rääkida. Teate isegi, mis teema. Sel puhul räägiti minu eest. Osa sellest oli tõde, osa sellest liialdus, laim ja vale. Kas see viimane osa kedagi huvitas? Ei. Arusaadav, sest alati sõltub, millise mätta otsast asja vaadata. Kui vaadata minu mätta otsast, siis tunnete mulle kaasa, kui vaatata teiste mätta otsast, tunnete, et neile tehti liiga ja olengi sitapea. Tegelikult ei ole ma sitapea, vaid lihtsalt tegin rea valesid otsuseid, mis lõppes krahhiga. Mulle soovitati palju, et ma seda teemat üldse ei puudutaks ja ka sotsiaalmeediast eemale läheksin. Ma ei teinud kumbagi. Muidugi ma teadsin, et isegi kui ma kirjutan oma loo või selgituse, siis ega midagi ei muutu. Viha minu vastu ei muutu väiksemaks. Ei muutunudki. Ma ei kadunud ka sotsiaalmeediast nagu mulle soovitati, sest ma arvasin, et kui ma kaon, siis ma näitan sellega, et mul ongi midagi varjata. Ma võtsin vastu otsuse elada fassaadi taga. Jagasin ilusaid pilte ja kauneid riideid, kuid tegelikult kui tagasi vaadata, siis isegi paljudest piltidest kumab läbi see, et see ei ole mina, see ei ole õnnelik inimene, see on inimene, kes tahab end veenda, et on õnnelik, inimene, kes tahab veenda teisi, et teda ei huvita, mida temast kirjutatakse. Klassikaline metspart oma eluvalega. Tegelikult huvitas see mind väga. Kui ma täna 80% ajast ei huvitu sellest, mida minust kui blogijast kusagil kirjutatakse, siis tookord ma lugesin ja see kõik läks mulle nii korda. Ma pugesin veel sügavamale fassaadi taha. Miks see nii oli? Ma olin õnnetu, katki ja segaduses, täielikult kaotanud oma pidepunkti ja eesmärgid. Ma ei näinudki ühtegi eesmärki. Kas ma sain sellest ise aru või kuulasin teisi? Muidugi mitte. Ma sain aru alles siis kui ma olin vihasena ja nuttes istunud autorooli ja mõelnud, et mis saaks, siis kui ma sõidaks nüüd sinna jõkke, et midagi on minu enda juures valesti. Ma sain aru, et vajan abi kui Ida oma käed mulle ümber pani ja ütles, emme, ära nuta. Mul on see hetk nii selgelt meeles. Veidike liialdades võin ma öelda, et Ida on mu elupäästja. Ma hakkasin käima psühholoogi juures ja nagu te juba teate ravima oma depressiooni.

Iga negatiivne kommentaar, mis minu kohta kusagilt tuli (ja mul oli jätkuvalt haiglast huvi neid lugeda ja end piinata) lõi mu jalgealuse kõikuma. Ma ei saanud aru, kuidas ma näin nii kohutava inimesena, et inimesed minu kohta selliseid asju kirjutasid. Kas ma tõesti olengi nii kohutav? Lisaks olmemured, mida ma avalikkuse eest varjasin nii hästi kui oskasin, postitades aina õnnelikumaid hetki Instagrami. Ma ei valetanud otseselt, sest sel hetkel kui keegi mind kutsus Idaga õhtusöögile, muuseumi, ostis jäätist või tõi mulle raamatu ja veini, siis ma tundsingi hetkeks, et olen #2blessedtobestressed. Need olid need väikesed õnnelikud hetked ja ma tundsingi, et vahet ei ole, mis juhtus, elu on ilus, vihake mind, ma saan ikka hakkama. Ise kartsin samal ajal Lillehammeris ringi liikuda, sest mul oli tekkinud paranoia, et keegi jälitab mind. Kohutav aeg, kus sa püüad iseennast veenda, et kõik on okei ja ilus ja ma ei hooli teiste arvamusest, ja järgmisel hetkel loed sa enda kohta, milline inimkõnts sa oled ning tahaks vaid surra. Sõna otseses mõttes.

Ilmselt te saate juba aru, kuhu ma tüürin. Kordan igaks juhuks – kassidraama on tõesti kole ja sellel ei ole õigustust, punkt. Aga sama kole on ka see nõiajaht, mis lahti on läinud. Ma olen käinud lugemas erinevaid kommentaare ja kui osa neist on tõesti õigustatud loomainimeste pahameel ja ilmselt ka pettunud toetajate kommentaarid, siis on ka teine osa, see osa, mis virtuaalselt on hangud kätte võtnud, tõrvikud süüdanud ja ei jäta enne kui draama peaosalised on #cancelled. Mida iganes siis selle all mõeldakse. Minus tekitab see hirmu, et inimesed justkui hasardist kirjutavad töökohtadesse ja koostööpartneritele, et kas te ikka teate. Jääb selline tunne, et ei jäeta enne kui maaslamaja on virtuaalselt veriseks pekstud. See tekitab minus hirmu. Aga ettevõtted ju peavad teadma, kellega nad koostööd teevad, on põhiline argument. Andke mulle andeks, aga turundusinimesed peaksid elama kivi all kui nad ei oleks lugenud uudiseid. Isegi kui ei taha midagi neist lugeda, siis see draama kargab silma, ükskõik, millise väljaande lahti teed. Kui turundusinimene seda ei näe, valib mitte näha või koostööd jätkata, siis ütleb see rohkem turundusinimese kohta, kes oma “reklaamikanali” tausta ei uuri. Ma eeldan, et see võiks ja peaks olema esimene asi, mida teha. Kes jätkab, kes ei jätka – ettevõtete otsustada ja tarbijate otsustada, kas ettevõtte tooteid tarbida või mitte. Minu pärast kasutage teematrelle #seejatoocancelled, moodsa aja võimalused ja teatud mõttes ettevõtetel võimalus näidata oma hoiakuid, aga et keegi päriselt istub netis ja kirjutab ettevõtetele, kes varasemalt on koostöid teinud, siis see tekitab minus õudu. Lisaks need kommentaarid, milles enam ei räägita lemmikloomade hülgamisest, vaid millest kumab läbi viha ja tehakse endast kõik olenev, et inimeste elud rikkuda.

Tuletan teile meelde eelmist lõiku. Ma olin depressioonis, segaduses, eitasin, et midagi on valesti, peitsin end fassaadi taha. Mida hullemad olid kommentaarid, seda rohkem tuli fassaadi. Minu õnneks oli mul tõesti olemas toetav abikaasa ja laps, kes suutsid mu segamini maailma kuidagi veel koos hoida, aga nendel negatiivsetel kommentaaridel (ja ma ei pea silmas kriitikat, mis on õigustatud, kuigi ka neid võtsin ma rünnakuna, vaid neid õelaid ärapanevaid parastavaid kommentaare, kust sa tunned, et kirjutaja tunneb puhast rõõmu kui peaks midagi veel halvemaks minema) on nii tugev jõud. Kui sa oled katki ja segaduses. Päriselt mõelge sellele kui te 890. kord kirjutate, milline inimkõnts keegi on.

Täna olen mina terve. Mulle ei meeldi enda kohta negatiivseid asju lugeda, kellele meeldiks, aga ma tean, et see on osa elust, osa olen ma ära teeninud, osa jääb mind saatma, osa on ülekohtune. Ma suudan neist üle olla. Kas mitte lugeda või mitte reageerida. Ma olen otsustanud keskenduda neile, kellele ma meeldin. Viis-kuus aastat tagasi ei oleks ma seda suutnud. Ma olin vaid ohver. Jällegi tibake liialdades, ega palju ei puudunud sellest, et ma oleksin olnud anonüümsete ja mitteanonüümste kommentaaride ohvrikits.