Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.

Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.

Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.

Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)

Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.

Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.

Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.

Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.

Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.