Üks ja ainus. Voronja galerii.
Iga kord nii uus. Iga kord nii huvitav. Aga samas juba nagu vana hea tuttav. Iga kord külastades tulevad mulle eelmistest külastustest mõned seigad meelde.
suvepuhkus
Kohal
Nagu te aru olete saanud siis eelmise nädala puhkuse sithkoht oli ikka vana hea Mesi Tare. Ega mul teile midagi uut nende kohta rääkida ei ole, jätkuvalt sama imeline ja romantiline ning iga korraga aina rohkem “instagramable”, aga ma ei saa ka vaid enda sisse jätta neid emotsioone, mida see koht ja inimesed meile pakuvad.
Hommikupoolikul kui Herling oma toimetusi tehes mööda Varnjat ringi jooksis, käisime me vahepeal ka Peipsimaa Külastuskeskuses. Üldiselt oli meil plaanis täiesti plaanitult Mesi Tares aega veeta, lihtsalt puhata, aga mõned kohad on ikka sellised, kust peab läbi käima. Idal oli kindel plaan ka pakutrükis kott meisterdada ja nii me suuna Kolkja poole võtsimegi.
Edasi läksime me tagasi (miline tore keelekasutus!) Mesi Taresse ja alustasime puhkamist. Meil on selline “inside joke”, et Herling püüab igal suvel (vaatasin järgi, ongi juba neli aastat möödas sellest hetkest kui ta ise vabatahtlikult mind endale külla kutsus Mesipaati katsetama ja endale selle õnnetuse kaela kutsus, et me käima jäime) pakkuda meile midagi sellist, et kuulus influentser (nali!) ikka rahule jääks. Küll on meil mesipaadis käinud külas taltsutatud rebane, küll on meile ootamatult külla saabunud hobused ja tuntud telenäod (Ida oli tol hetkel ühe reisisaate suur fänn ja oli nii üllatunud kui too saatejuht ootamatult põõsastest välja tuli ning Ida oma hobuse selga tõstis) ja nii edasi. Aga seekord suutis Herling tõesti kõik eelneva ületada. Nad lihtsalt kogu perega võtsid aja, et meiega koos chillida ja meid ka Peipsi peale ujuma viia.
See koos chillimine Eestimaa suves, mis oli kuum nagu oleks Vahemere ääres, oli nii paganama tore ja mul oli siiralt hea meel, et nad selleks aega leidsid. Eks neil kindlasti jäi üks või teine töö selle pärast tegemata, sest ega nad siis kunagi seal niisama tööd tegemata ju ei passi, aga mul hea meel, et nad seda tegid. Kohe selline eriline tunne oli. Ja kui mina olen kuulus influentser (päriselt, nali, mul ei ole mingit kavatsust seda olla), siis perekond Mesid on kuulsad kaanestaarid. Aga nemad on päriselt ka kaanestaarid, õnneks pole uhkeks ja ülbeks läinud:) Mitte et see üldse nende puhul võimalik oleks – ei ole palju nii rõõmsaid, energilisi ja säravaid inimesi kui see perekond. Nendega koos suvepuhkust veeta on suur privileeg. Ausalt, ma ei liialda.
Õhtul sain ma käia ära ka Lendavas Laevas, mis ei olnud küll avatud, aga kui tunned õigeid inimesi, siis võib juhtuda, et saad seal ära käia ka väljaspool ametlikke avamisaegasid. Sinna tuleb kindlasti tagasi minna toite ka nautima – ma olen neist liiga pikalt juba liiga palju head kuulnud.
Kui me hilisõhtul Mesi Tare terrassil olime ja järgmist pudelit veini lõpetasime, tundus see kõik nii idülliline, et me otsustasime veel üheks päevaks jääda. Muidu ongi alati nii, et jookseme justkui läbi, aga ei ole kunagi kohapeal. Et võib olla vahelduseks puhkaks lihtsalt. Tundus hea plaan ja oli ka, vaid järgmise päeva õhtul kui Dexter läbi tuulutusakna (jah, läbi selle kitsa, mida alloleval pildil näha on) end välja murdis ja ka aknaklaasi ära lõhkus (tänaseks on see seik juba naljakas ja klaas sai ka parandatud), oli küll korraks tunne, et ehk ei oleks ikka pidanud traditsiooni rikkuma ning oleks pidanud vaid üheks õhtuks jääma.
Samas siis ma ei oleks saanud kerget pohmakat niisama lebades ravida. Ma lihtsalt pean jagama ka oma geniaalset lüket, mis selle tekitas. Kui me olime veinid ära joonud ja mehed vaikselt trimpasid kodukootud viinalaadset toodet, tuli ka mul mõte seda juua. Terve suur vanaaegne klaas oli täis. Enne kui keegi jõudis mind hoiatada, oli mul see klaas tühjaks joodud. No mis seal ikka nii hullu on, ennegi naised natukene viina joonud. Ainuke erinevus oli selles, et see märjuke oli 80kraadine. Täpselt minut peale klaasi tühjendamist minu õhtu lõppes. Töö kiire ja korralik. Hommikul küsis Ida, et kas naised võivad ka vahel purju jääda. Vastasin, et noh kui nad natukene liiga palju joovad, siis ikka võivad. Ida vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja ütles siis: “Noh, siis sina eile olid purjus!” Ja teate, mis ma, isegi ei häbene seda siin kirjutada, sest jälle üks naljakas seik, mida meenutama jääda.
Loodetavasti võtavad nad meid ikkagi järgmisel korral ka vastu ja ei ütle, et maja on broneeritud. Me lubame, et jätame aknad terveks ja sellist joomingut ka ei korda. Igatahes kniks ja kummardus, et olete olemas (ja sellised nagu te olete – vahetud!) ning teete nii ägedat asja.
Järgmine peatus: Voronja galerii ja Turgi talu.
Tähelepanu, valmis olla, start!
Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.
Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.
Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.
Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)
Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.
Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.
Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.
Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.
Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.
Puhkuseplaanid
*Postitus sisaldab koostöölinki
Mul algab paari nädala pärast puhkus. Ida ootab seda nagu hinge õnnistust, sest tema plaan on, et terve see aeg tripime me mööda Eestit ringi. Mul ei ole selle plaani vastu mitte midagi, aga jäin õhtul mõtlema, et mingi plaan tuleb ju paika panna, et kuhu minna ja mida külastada.
- Selge on see, et me peame jõudma Peipsi äärde. Täpsemini Mesi Tarre ja Voronja galeriisse, suvi ilma nende kahe koha külastamiseta ei ole õige suvi. Ootavad nad meid või mitte, ise on süüdi, et meid ära võrgutasid. Loodetavasti oleme me jätkuvalt siiski oodatud:) Ilmselt oleks taibukas hakata ka ööbimist broneerima, sest vaevalt ma ainus olen, kel on plaanis suvel Varnjasse minna.
2. Paar aastat tagasi pidime me ööbima Kadrina mõisas. Mingil põhjusel tuli too ööbimine tühistada. Nüüd tahaks sinna ka jõuda. Kuidagi tundub nii armas koht. Kui te oskate veel toredaid mõisaööbimisi, mis ei maksa miljon, soovitada, siis olen üks suur kõrv. Ammu pole üheski mõisas käinud, vanasti sai ikka tunduvalt rohkem käidud. See viga tuleb parandada.
3. Üks kindel plaan peale Tormas glämpimas käimist oli sinna tagasi minna. Ma tahaks seal igal aastaajal ööbida. Jah, talvel ka. Ma usun, et see on omaette kogemus, aga absoluutselt kindlasti on seda ka suvine aeg. Ääretult romantiline koht. Seekord raputaks Dexteri ka maha, et saaks rahulikumalt aega veeta;) Kätemeri tartlaste poolt, kes teda hoida tahavad? Aga kui tagasi Torma ja glämpimise juurde tulla, siis mul on teile üks link, mida kasutades toetad glämpinguteküla lahedaid plaane laienemiseks – https://glampima.ee/ref/eveliis/. Sealt saate ka täpsemalt lugeda ideede ja pakettide kohta. Kui oleks olemas märk “Eveliis soovitab”, siis ma päriselt paneks Tormale sellise märgi, aga ka selle märgita soovitan Tormas glämpimist proovida.
4. Lottemaa. Igal aastal kuulen ma vingumist teemal “küll on kallis”. Ma olen sellest ka eelmisel aastal kirjutanud, aga see suhtumine teeb mind nii kurvaks, et aastast aastasse saab lugeda, et kallis ja ülehinnatud ja seal pole mitte midagi. Ma olen nõus, pilet ei ole odav, lisan siia veel kütusekulu, söömise ja võibolla ka ööbimise ning tõesti on see väljaminek. Aga mõelge nüüd, et see on päev otsa tegevust – etendusi, meisterdamisi, tegelaskujusid, kes püsivad karakteris. Inimesed, kes seal töötavad, ei tee ju seda vaid seepärast, et on Lotte fännid?! Ja vanemad, kui teil on igav, siis teate miks? Sest te istute seal telefonis, selle asemel, et etendustest ja tegevustest osa võtta. Proovige telefon käest panna ja lapsega päriselt seal koos aega veeta. Siis saate aru, miks Lottemaa “kallis” on.
Ja jällegi kui keegi oskab soovitada vahvat kohta ööbimiseks Pärnus, siis kuulan huviga. 20 000-euroseid külaliskortereid ei taha;)
5. Minu plaan oli ka Ida-Virumaale minna, aga Marek arvas, et võiks pigem Võrumaa ette võtta. Ma olen Võrumaal ühes megaägedas kohas ööbinud, üks turismitalu keset metsa, leidsin selle juhuslikult kui paar suve tagasi üksinda puhata tahtsin ja otsisin, kuhu minna, aga enam ei suuda ma seda leida, st mul ei ole aimugi mille järgi ma selle tookord leidsin ja noh nüüd ma ei tea, kuhu suund võtta.
Kuhu teie Võrumaal soovitate minna? Või üleüldse, kuhu te soovitaksite veel minna? Mõtlesin ka Saare- või Hiiumaa ette võtta, aga kardan, et see puhkus kaob nii kiiresti, et igale poole ka ei jõua. Tartu võiks ka plaanidesse mahtuda, on teine kuidagi nii tahaplaanile jäänud viimasel ajal, aga sealgi ju täitsa palju vahvat suviti toimumas. Naljakas kohe, kuidas linn on aastatega muutunud. Kui ma noor olin, siis Tartu oli suviti maailma kõige igavam linn. Isegi ainus lahe ööklubi kolis suveks Pärnusse:D
Head emad ja need emad, kes tööl käivad
Ega mul ei ole tegelikult midagi uut öelda, ma lihtsalt tahan end igaaastaselt välja elada teemal “lasteaed on suletud ja vanemad käivad tööl”. Alustame sellest, et ma sain eelmisel aastal õpetajatega rääkides aru, et lasteaia sulgemine mingiks perioodiks on hädavajalik, sest leidub vanemaid, kes ei saa aru, et ka laps vajab puhkust ning tassivad oma lapse igal võimalikul hetkel lasteaeda. Mind teeb selline asi kurvaks ja selles mõttes on mul jah hea meel, et lapsed sunniviisiliselt puhatagi saavad, aga ma olen sada korda ka öelnud seda, et minu arvates oleks täiesti sobilik lahendus see, et lastel on kohustuslik puhata lasteaiast vähemalt kaks nädalalt järjest suvel ja talvel. Lasteaed ei pea suviotsa kinni olema.
Igal aastal on palju vanemaid, kel on mure, mida oma lasteaiaealise lapsega teha, sest tööd ei anna pausile panna. Kõik tööd ei ole paindlikud, kõik ei saa järjest neli nädalat puhata ja kõik ei saa palgata puhkust võtta, kõigil pole vanavanemaid käepärast või käivad need tööl ning mõelda vaid on olemas ka üksikvanemaid. Igal aastal on selliste teemade juures kohal ka need kraaksujad, kes ütlevad, et normaalne lapsevanem võtab endale lapsega samal ajal puhkuse. Ma tahaks ausalt sellistele inimestele otse öelda, mine v…u! Kohe niimoodi ilustamata.
Kuigi Ida tahab väga lasteaeda minna, tahtis ka valverühma minna, siis minu süda lõhkes natukene teda suveõhtuti magama kamandades ja hommikul unisena äratades. Ma tahaks, et ta saaks suvel puhata ja mängida.
Kahjuks on ajad muutunud ja ei ole varnast võtta mittetöölkäivaid vanavanemaid ja pealegi, ajad on nii palju muutunud, et vanaemad ei istu enam maal pliidi ääres, pannkoogipann käes, neil on ka oma sotsiaalne elu. Jah, osa minust mõtleb, et krt, mis vanasti viga oli, nagu lasteaiad-koolid kinni pandi, kupatati lapsed maale vanaema juurde, aga teine osa minust saabki ka aru, et enam ei ole “vanasti” ja ebaaus oleks võrrelda aastat 1989 ja 2019.
“Normaalse vanemana” võtame me oma suvepuhkuse lähtuvalt lasteia puhkusest. Kui lasteaiapuhkus kestab viis (või rohkem) nädalat, siis meie puhkus on kaks nädalat. Võtsime koos puhkuse, sest ausalt öeldes tahaks puhkuse ajal perega koos midagi teha. See on minu arvates puhkuse üks eesmärke. “Õnneks” läks nii, et Marek pidi oma puhkuse võtma nädal hiljem ja me katame ära kolm lasteaiatut nädalat. Edasi peab vaene laps käima ilmselt minuga tööl kaasas. Hea on, et on selline töökoht eks. Samas ei ole ka see väga normaalne, aga mis valikud on. Paluda kodus töötada? Ilmselt isegi võimalik, aga teate, ma tunneksin end halvasti. Ma olen alati natuke pahandanud nende üle, kes kogu aeg lapsi nö töölt puudumise ettekäändeks toovad. Jah, saan aru, et elu lastega ongi selline, et tuleb ette igasugu asju, aga teised ei pea ju selle pärast rohkem tööl olema, et minul on laps. Lapse olemasolu ei ole põhjus vabamaks töögraafikuks.
Igaaastane probleem.
Ma ei taha Idat valverühma viia. Mis sellest, et oma lasteaias ja tuttavad lapsed ning õpetajad. Ootamatult läks aga nii, et mu ema, kes laulupeoks Eestisse tuli, avastas, et tegelikult ta võiks nädal aega Idat hoida kui keegi ta Tartusse tooks. Teate, mida halb/normaalne/hea ema tegi? St mina. Pani autole hääled sisse ja viis lapse peale tööd vanaema juurde Tartusse, isegi ei mõelnud selle peale, kas vanaemal äkki oleks oma aega vaja, sõitis öösel tagasi Tallinnasse ja läks viis tundi hiljem poolmagamata tööle. Miks ma seda pikemalt mõtlemata tegin. Mitte sellepärast, et ma tahaks ise Idat “jalust ära” saada. Teate, ta on juba sellises vanuses, et ta saab ise endaga väga hästi hakkama ja ei ole enam väsitav (kui välja arvata nonstop jutuvada ning ootamatud tujukõikumised). Ma tahan, et ta saakski puhata.
Ma olen normaalne lapsevanem. Aga vajadusel olen ma (kahjuks?) ka lapsevanem, kes käib tööl.