Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust

Täna möödub 77 aastat ühe Eesti ajaloo traagilisema sündmuse, märtsiküüditamise toimumisest. 1949. aastal viidi Siberisse üle 20 000 süütu inimese, kelle ainus süü oli elada nõukogude režiimi vastastele aladele. Märtsiküüditamine on meeldetuletus, et totalitaarne võim võib represseerida ja hävitada inimesi, kelle ainus viga on oma rahva ja vabaduse kaitsmine.

Aeg-ajalt kuulen ma ikka mõtlematuid kommentaare, et milleks meenutada midagi, mis juhtus nii ammu, et elame parem edasi ja jätame mineviku seljataha. Selle peale võiks küsida: milleks meile siis üldse ajalugu? Kas tõesti piisab vaid tänases päevas elamisest, ilma et mõistaksime, mis on meid siia toonud?

Tegelikult need inimesed, kellel õnnestus ellu jääda, läksidki eluga edasi. Võiks isegi öelda, et andestasid ja seda on minul olnud alati veidike raske mõista, kuid vanaema on seletanud, et kõige olulisem oli, et nad olid koos (ema, isa ja kaks last) ja jäid ellu. Ma ei saa öelda, et ma nõustun nende A. Allikaare sõnadega, et elamisejõud on talumisejõud, aga ma mõistan, et talumisejõud tõi nad koju tagasi. Kus nende kodutalus elas muidugi sees juba võõras mees ning kõike tuli alustada otsast peale.

Vanaema ja tädi Helju veetsid Siberis kaheksa pikka ja rasket aastat, kuid jäid sellest hoolimata elu lõpuni erakordselt positiivseteks inimesteks. Nende lugusid kuulates tundsin ma tihti isegi piinlikkust, kui olin ise millegi üle kurtnud. Nad olid mulle eeskujuks oma vastupidavuse, töökuse ja sisemise tugevusega, oskusega edasi minna ka siis, kui selja taga oli midagi väga rasket ja valusat. Just selliste inimeste pärast peamegi minevikku mäletama: et hoida nende mälestust ja mõista, kui kallis on vabadus. Ja ehk veelgi olulisem, et mõista, et ajalugu ei ole midagi, mis jääb mustvalgetesse fotodesse. Me oleme näinud, kuidas Ukrainas toimuvad kuriteod ja deporteerimised, kuidas süütuid inimesi viiakse vastu nende tahtmist Venemaale. Need ei ole kauged mälestused, vaid tänapäevased sündmused. Me ei tohi unustada, kes on meie naaber ja milleks üks agressiivne režiim on võimeline, kui talle antakse voli inimeste saatuste üle otsustada. Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust. See on valvsus, mis aitab hoida vabadust, mille eest eelnevad põlvkonnad pidid maksma liiga kõrget hinda.

Seda fotot vanaemast ja tädist olen ma oma rahakotis kandud sellest ajast kui tädi Helju suri. Nüüd on nad vanamaga mõlemad Nangijaalas, aga nii on nad alati minuga ja tuletavad mulle meelde, et elamisejõud….pagana Alliksaar noh…ongi mõnikord talumisejõud.

Enne kui vanatädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. Kahjuks taipasime me seda teha liiga hilja, sest nüüd on seda päevikut vaid seitse lehekülge. Toon teieni mõned katkendid: 

25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat. Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? 

Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.

Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.

Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. Selle märkmiku vahel on ka üks minu enda vana kirjand. Täna on paslik seda jälle jagada.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tanstupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Tädi Helju märkmikku ja albumit, kus ka nende Siberi majast (kui seda onni nii võib nimetada) ei leidnud praegu kahjuks, seega jagan mõnd fotot onu Oskari albumist. Tema kohta teadis perekond, et ta sai surma ja ma ei mäleta kui pikalt läks aega enne kui nad said talt teate, et tal õnnestus Rootsi põgeneda. Mäletan, kuidas tädi sellest kui nad teada said, et vend elab, alati rääkis õnnepisarad silmis. Igatsus mõlemal poolel oli suur. Ja teadmatus. Kokku ei saanud nad veel pikalt, kuid vähemalt teadsid nad, et kõik on elus. Seda, kas vanemad ka poja uuesti ära nägid, ma ei mäleta. Pean emmelt küsima.

Aga mis siis kui hauatagune elu ikkagi on olemas?

Ma olen küll omajagu teinud nalja igasugu selgeltnägijate üle ja kogu selle väidetava hauataguse suhtluse üle, aga samas peaksin ma siis ka enda üle nalja tegema. Mitte et ma oleks selgeltnägija või midagi (kaugel sellest) ja hauataguse eluga ka ikka pigem hoiaks mõistlikku distantsi, aga ma olen siin jaganud ka neid lugusid, kuidas ma tunnetan mingeid asju ette. Näen unes kui keegi lähedane on lahkunud, alustades sellest telefonikõnest ja lõpetades hiljuti vanaema lahkumisega. Ma nägin, et Andu ootas vanaema, toit oli ahjus, aga natukene kaua oli Andu pidanud ootama, nii et toit oli juba kõrbenud.

Ka hiljem olen ma neid lahkunuid unes näinud. Tädi Helju on mu voodi peal istunud ja mind paitanud, kui ma olen tahtnud temaga kaasa minna, on ta lihtsalt vaikselt ära kadunud. Ma ei hakka kõiki neid kordi kirjeldama, aga neid on olnud palju kui ma ärgates tean, et see oli ju uni, aga samas on see tundnud nii päris – just nagu oleks ma päriselt suhelnud nendega.

Tahan peatuda kohas, kus on kõige kaunimad alleed

Ma tahtsin seda postitust alustada kusagilt kaugemalt. Kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin uuesti, kustutasin uuesti, sest ma sain aru, et see oleks kõik läinud liiga sügavaks minu siseanalüüsiks ja selleks ei ole mul hetkel lihtsalt tahtmist. Minu sees on liiga palju erinevaid emotsioone ja ma ei taha kuidagi, et kõlama jääks need nukrameelsed. Kuigi siin postituses on ka neid.

Mõnikord ma mõtlen, et ma olen liiga palju surmaga kokku puutunud ja see tekitab minus ängi. Liiga varajane kokkupuude surmaga on mind inimesena muutnud palju, iga järgnev lahkumine, ka siis kui see on oodatud ja ette teada, kisub jälle lahti mingi tühjuse ja muudab mu maailma. Ja ma pean jälle hingehaavade parandamisega otsast peale hakkama. Tunnen, et olen nii egoistlik, sest miks ma tunnen, et minu valu on suurem kui teiste valu.

Aga see valu on suur. Ja siis ma võin lausa solvuda kui mul ei lasta seda valu läbi elada. Mul on seda vaja. Täna on esimene päev üle nädala kui ma tunnen enda sees kergust. Tühjus ja kurbus jäävad veel tükiks ajaks, aga täna on see päev, kus ma vaatan kõigele tagasi helgusega. Teate, miks? Vanaemal oli kõige ilusam matus (ta oli ise ka nii ilus, kamm juustes nagu alati) ja sündisid uued mälestused.

Me tegime kõike nii nagu “ei tohiks”, “ei ole traditsiooniks”. Me tegime asju meie moodi. Nii nagu vanamale oleks meeldinud. Praegu tagasi mõeldes neljapäevale tuleb mul juba naeratus suule ja see ongi märk sellest, et ma tean, et talle meeldis. Emmel jäi kripeldama, et vanaema läheb meie juurest ära ilma kinga(de)ta ja nii käisin ma hommikul veel poes, ostsin talle kingad (endale kusjuures samasugused, sest ka mul polnud musti kingi) ja viisin need krematooriumisse. Sealne töötaja naeratas nii lahkelt ja mõistis. Kusjuures kui tädi Helju suri, siis me panime talle surnukuuri kaasa teki, et tal külm ei oleks. Mul oli Raiko lahkumisest meeles, et ta ütles unes mulle, et tal on külm ja sealt tuli see, et tädile panime teki kaasa. Nüüd pidi vanaema saama kaasa kingad. Emme küsis, et miks ma mõlemad kingad viisin, aga sellel on ju ainult üks loogiline seletus – Nangijaalas on vanamal mõlemad jalad alles. Tal on kahte kinga vaja.

Meil ei olnud traditsioonilist jutlustajat, vaid me õega lugesime ise ette, mis vanaema kohta kirjutanud olime. See kõik oli nii meielik, sest esiteks pidi emme parandama mu kirjavigu. “Kuidas sa ei tea, et see sõna on “sõnulseletamatu”?” küsis ta kui nägi, et ma olen kirjutanud “sõnaseletamatu”. Kehitasin õlgu, sest ma olin “today years old” kui sain teada, et on olemas sõna nagu “sõnulseletamatu”. “Kas sa EKI-st ei kontrolli kui sul kahtlus tekib?” pahandas ta. Ei, miks ma peaks kontrollima kui ma isegi ei tule selle peale, et valesti sõna ütlen. Meil sai selle kirjutamise ja lugemisega palju nalja. Emme ja kõik teised teavad, et ma räägin kiiresti ja nii nad püüdsid mulle SISENDADA, et ma räägiks rahulikumalt. Muidugi ma seda ei teinud ja ütlesin pärast lihtsalt, et neil oli valida, kas nutu kõõksumine või minu kohta niigi väga aeglaselt loetud osad. Õnneks õde oskab rahulikumalt rääkida. Me tasakaalustasime teineteist. Ja mul on siiralt hea meel, et ma nõustusin selle mõttega, et loeme vanaemale hüvastijätuks selle teksti ette koos.

Me kõik oleme kuulnud, kuidas midagi või kedagi kirjeldatakse sõnaga „sõnulseletamatu“ või öeldakse, et seda ei anna sõnadesse panna. Ma olen seda ikka pidanud sõnakõlksuks. Sest kuidas ei saa sõnadega seletada? Nüüd, kui me ise (Marianiga) püüame leida sõnu, mida öelda vanaema kohta, siis esimest korda elus on tunne, et ei, „sõnulseletamatu“ ei ole sõnakõlks, sest mõnda inimest lihtsalt ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Selliseid sõnu ei ole veel välja mõeldud.

Sinu elu ei ole alati olnud kerge – selles on olnud palju vaeva, muret, üleelamisi – Siberiaastad, haigestumised, vanemate, abikaasa ja teiste lähedaste kaotus ning lõpmata palju tööd, aga sa ei kurtnud, vaid tegid, mida oli tarvis, mõeldes vähe iseendale, vaid alati teistele – lastele, lastelastele, lastelastelastele…

Sa oled olnud suurepärane ema ja vanaema ja seda mitte vaid meile – sinus oli midagi erilist, et sind armastasid kõik, sa olid kõikidele oma. Ka inimesed, kes sinust olid vaid lugusid kuulnud, armastasid sind.  Sinu lihtsus ja soojus oli see, mis kõiki võlus. Sinus oli täpselt see miski, mis teeb sinu kirjeldamise sõnadega võimatuks. Aga me püüame.

Sinu lõkerdav naer. Sa võisid kõige tobedama asja peale naerma hakata ja ei jätnud enne kui terve tuba pisarad silmis kaasa naeris. Keegi ei teadnud, mille üle, aga sinu naer oli nii nakkav. Seda oli terve tuba täis. Või siis need valjud kiljatused kui sa millegi peale ehmusid. Sa ehmusid, kiljatasid ning juba järgmisel hetkel naersid sa oma tobeda kiljatuse pärast ja jälle oli tuba naeru täis. Ei teagi, kas me kunagi oleme sind kurjana näinud? Sa ei osanud päriselt kuri olla ka siis kui su  värskelt peenrasse istutatud võõrasemadest lillesupp sai. Mõnikord sa küll ütlesid, et oled Andu peale kuri, aga eks seegi oli rohkem moe pärast öeldud. Pahandasid vaikselt kui ta jälle enda järel midagi ära ei pannud, lõid siis käega ja tegid ise ära.

Sa ei suutnud kunagi niisama paigal olla. Sa pidid kogu aeg tööd tegema. Ka siis kui sul olid kaelas pärlid ja seljas peoriided, võisid sa haarata vikati järele, et veidike niita, sest niisama oodata on ka igav. Isegi siis, kui su kartulivaod olid kõige puhtamad, leidsid sa põhjuse seal küürutada, sest hoidku jumal kui keegi peaks arvama, et siin elab laisk inimene. Sa vist tõesti armastasid tööd teha? Või olid sa lihtsalt nii püsimatu. Kuidas muidu seletada seda, et sa teinekord ei viitsinud isegi bussi oodata, vaid viskasid seljakoti selga ja hakkasid astuma, sest „mis ta siis minna ei olnud“. Isegi kui oli ja seljakott oli sul alati raske, sa olid turult läbi käinud, et tädile ja Andule söögikraami viia. Su seljakott oli raske kõikide teiste, aga mitte sinu jaoks. Su jaoks ei ole kunagi midagi raske olnud. Sa oskasid näha head ka kõige lootusematus olukorras. Su jaoks ei olnud kunagi olemas allaandmist, vaid lahendused.
Oli selleks lahenduseks siis kaneeli ja suhkruga võisai või „kanamammad“. 

Isver, kui täiuslikud olid need nädalavahetuste hommikud kui me olime kõik koos, lösutasime teleka ees, jõime kohvi ja sõime kanamammasid. Sa naersid, et ei ole suurem asi söögitegija, aga näed, ikkagi suudavad su lihtsad gurmeetoidud praegugi suu vett jooksma panna. Kas keegi veel tunneb praegu Kivi tänava köögist tuleva praekartuli lõhna?

Sa olid alati meie kõigi jaoks olemas. Ka sõnadeta. Sa olid kasvanud ja elanud ajal kui tundeid näidata ei olnud kombeks. Aga me kõik tundsime sinu armastust ja hoolitsust, mis oli piiritu. Sulle sai kõiges ja alati loota. Sa innustasid ja elasid meile kaasa kõigis meie tegemistes ja ettevõtmistes, sisendasid meisse enesekindlust ja usku, et me saame hakkama. Hästi hakkama.

Meil läheb tsutsuke aega koos tsortsukese pisarate ja tsipakese naeruga, et leppida teadmisega, et enam ei lehvita sa meile Vasula trepilt. Aga sind tundes teame me, et sa tahaksid meid lohutada ja on peaaegu kuulda, kuidas sa laulad meile nagu selles „Coco“ multikas:
„Pea meeles mind, Ehki praegu lahkun ma,
Pea meeles mind, Ning pühi pisarad.
Pea meeles mind, Kui sind kiusab elu karm,
Kui on haige hing ning lõhkeb igatsusest rind,
Siis hellasti ma emban sind,
Pea meeles mind…”

Usu, sa püsid meie kõigi meeles. Sind ei ole võimalik unustada. Me võime end pidada kõige õnnelikumateks inimesteks, sest meie elus oled olnud sina ja sa oled jätnud meile kõik need ilusad mälestused. Midagi ilusamat ei olegi tegelikult tahta.  

Aga sõnadesse oli sind tõesti pea võimatu panna.

Jää hüvasti ja head teed ema, vanaema, vanavanaema, sõber ….!”

Vanama sai ära saadetud ilmselt tõeliselt ebatraditsioonilise lauluga. Lepatriinu “Öökull”. Aga õigemat lugu ei saanud olla, sest jällegi, mõtlen selle loo peale, kuulan seda ja suu kisub muigele. Tuba läheb omamoodi naeru täis. Need sõnad lihtsalt on nii ilusad, lohutavad ja omal kohal. Nii ta lendaski ära, üle Tartumaa, kaugemale.

Me jätsime ära ka traditsioonilise peielaua, sest vanaema polnud kuidagi “puljongi ja piruka” tüüp ja meile endale ei olnud seda samuti vaja. Me läksime oma väikese seltskonnaga edasi Vasulasse vanama elu tähistama. Jah, ka siin jagus pisaraid ja kurbust, sest raske on leppida selle tühja kiiktooliga, aga vanama oli meiega ja hoolitses, et sellest tuleks päev, mida me mäletame helgena. Vanama planeeris kõik viimse hetkeni. Kas see on kokkusattmus, et just sel samal päeval olime me perega olnud seal samas Vasula terrassil, naernud, joonud veini ja ma tegin selle sama klõpsu, kus ta seisab terrassiuksel? Jälle olime me koos. Ja milline imeilus ilm. Päikseline nagu vanaema ise.

Ma ei oska sõnadesse panna, aa oskan, “see on sõnulseletamatult soe tunne”, et lisaks meie “enda perele” tulid vanama elu tähistamisele ka minu isapoolsed sugulased. Meil sai nii palju nalja. Tanel Jan väitis, et teda on vaid kord kaasa siia võetud, Dagne teadis, et pole loogiline, et ta üksinda istus bussile ja siia sõitis (nad olid nagu paarirakend), aga tema on siin ikka mitu korda lapsena käinud. Nii meenus Tanel Janile vaid kohutav töötegemine kapsapõllul (krt, siis ikka vanama pani meid tööle ka). Dagne mäletas suurt kastanipuud ja kiike. Mina mäletasin, et me käisime all jõe ääres saunas ja seal oli liumägi, kust sai otse vette end libistada ning Tanel Jan oli ainus, kes julges sealt alla lasta ning võttis hiljem veest kaanid peopessa. Ja et me käisime koos naabri-Jaani ema käest piima toomas ning kuidas mul siiani on see meeles kui hetk õudusfilmist. Too Jaani ema pobises midagi kogu aeg omaette, tiris siis kaevust välja piimamannergu, kallas meil kaasas olnud mannergu täis ja ma kogu aeg mõtlesin, et palun ära vaid sunni meid seda sooja lehma seest tulnud piima jooma. Ma mäletan, et ma ikka väga kiirel sammul tahtsin sealt ära saada, sest kõik see rohtukasvanud majaümbrus, pobisev vanaeit ja soe lehmapiim oli mu jaoks liiga palju.

Igaühel olid jagada oma mälestused ja hetked ning kõik see kokku oli nii ilus õhtu. Kurb, aga samas nii omamoodi kaunis. Vaatsime koos väikest slideshow’d videotest ja piltidest ning saimegi aru KUI õnnelikud inimesed me oleme, et meie elus on olnud selline ema, vanaema, vanavanaema, sõber…

Õhtu lõpuks jalutasime me tolle Värdi majani. Ma ikka mõtlen, et kes kuramus see teeb Ferdinandist Värdi ja kui veider aeg see oli, mil ma üles kasvasin. “Värdi” oli kurt-tumm ja ma kartsin teda, sest ta oli teistmoodi ja mina lapsena mõtlesin automaatselt, et nimi Värdi on lühend sõnast “värdjas”. Jaa, täna on mul piinlik seda isegi kirja panna, aga kõik rääkisid alati kui teistmoodi ta on ja mingist sõjaväeteemast veel räägiti ja nii ma kuidagi alati kartsingi teda. Ta elas meie majast vaid maksimaalset 500 meetri kaugusel, aga ma tean, et lapsena ma ei julgenud rattaga tema maja poole sõita. See oli nagu selline “Nukitsamehe metsa” piir. Kõik oli helge ja päikeseline ja “Värdi” maja juurest algas tume kuusemets. Hirmutav. Mõnikord ma salaja ikka sõitsin sinnani ja siis kihutasin kohe tagasi, sest hirm tuli peale. Hirmul on suured silmad, sest nüüd oli see metsamaja palju helgem. Päike paistis õuele.

Naersime, et see on uue õudsfilmi algus. Lollid linnainimesed leiavad mahajäetud maja ja kohe peavad seda lähemalt uurima. Esmalt meelitatakse neid metsmaasikatega õue peale, siis edasi metsiku roosidega tagaaeda ja juba nad piiluvad majaaknast sisse…

Me otsustasime siiski edasise inspektsiooni asemel tagasi minna. Kuulasime Tarmo lugusid meie majast ja arutasime nimede üle. Kui mina olen ikka mõelnud, et perekonnanimi Prangel võiks tulla Rootsi aadlisoost ja minus on aadlipreili verd, siis Tanel Jan purustas mu illusioonid ja ütles, et Kund on ikka täitsa setu, mis setu. Need juured tulid välja ka alles hiljuti kui Ida pidi üht koolitööd tegema oma vanavanemate rahvariietest. Aga kuidas need Karlssonid Kavastusse said, see jäi ikka kummitama. Võib olla selles Koidula Karlsson/Prangelis ikka on seda aadliverd ja mina 50/50 aadlik ja setu.

Hommikul ärkasid mehed pohmelli ja nutetud silmadega. Öelge veel, et Eesti mees on tundetu. Ilm nuttis koos nendega. Vihma tibutas. Oli 14.06. Leinapäev.

Ema jääb alati emaks

Kui kõik negatiivsed tujud ja tunded kõrvale jätta, siis kokkuvõttes oli nädalavahetus siiski pigem täis positiivseid emotsioone. Esiteks sai korraldatud äge perepäev ja kuigi lume sulamine natuke tegi kurvaks, siis teistpidi pani rõõmustama kui lahedasse seltskonda ma olen sattunud tööalaselt.

Vaata, et peaks end isegi näpistama, et uskuda.

Lugu sellest, kuidas mu blogist ka kasu oli

Noh, kes on öelnud, et see blogimine on üks mõttetu tegevus? Nali teie kulul. Oli ikka täitsa palju kasu kui tulin mõttele vanaemale sünnipäevaks fotoraamat kinkida. Hea oli varnast igasugu vahvaid seiku ja pilte leida. Muidugi mu esialgne tekst oli fotoraamat kirjutada, aga nii nagu ikka ärkan ma tihti viimasel minutil ja selleks ei jäänud lihtsalt aega. Eks see fotoraamatki sai natuke üle jala tehtud ehk viimasel sekundil, jumal tänatud, et Picture Happy (not sponsored) tuli appi ja kiirtellimusena töö ära tegi. Sellest postitusest leiategi vaid trobikonna vanaema pilte ja lõbusaid seiku, mis raamatusse said pandud. Mõned ajasid täitsa muigama. Näiteks eile sai päris palju veini joodud ja kui me poleks pidanud kella pealt Dexterile järgi minema, oleks vanaema jälle saanud öelda “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha” nii nagu aastaid tagasi.

Kogu selle lõbu juures pingutasime me veiniga ka üle. Hommikul vedelesime KÕIK vanaema toas teleka ees, vaatasime vanu fotosid ja surime. Jutt läks jälle lastele ja lastelastele. Mina loomulikult kiitsin ennast, et vanaemal ikka vedanud, et vähemalt ühe lapselapsega hästi läinud. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha.” Just nii ütleski – lakud end täis. See kõlas nii naljakalt, et ütlesin, et kuram, sellest peaks kohe blogima, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis (Perekooli) kommentaarideks, mis selle peale tulevad. Igaks juhuks ütlen, et meie peres on väga terav ja sarkastiline huumor, mitte et vanaema oleks mind nüüd hakanud hurjutama. (2018)

Tähelepanu, valmis olla, start!

Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.

Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.

Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.

Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)

Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.

Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.

Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.

Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.

Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.

Påske. Vasulast Maaemoni.

Kes meist ei oleks lapsepõlves mune värvinud. Kõik oleme. Tore traditsioon, kuid pean ütlema, et munadepühad ei ole minus kunagi mingit erilist vaimustust esile kutsunud. Pole olnud minu püha. Kuni selle hetkeni kui ma esimest korda Haugenis Britt Ida ja Camillaga sain neid tähistada. Siis muutusid munadepühad minu jaoks pühaks. Traditsiooniks. Ma olen pooled oma munadepühadest veetnud Norras, kus neid tähistatakse vaata et suuremini kui jõule ning osalt on mu kahju, et meil Eestis munapühad selline puhkus ei ole kui mujal maailmas. See ei ole vaid niisama vabad päevad, vaid state of mind, vabandan inglisekeelse väljendi pärast, aga ma ei oska seda kuidagi ühegi eestikeelse sõnaga paremini kirjeldada. Mulle näiteks meeldivad munadepühad isegi rohkem kui jõulud.

Sel aastal olid need nii ää-re-tu-lt toredad, Heas seltskonnas ja humoorikad. Ida, Ameerika filmide mõjul, tormas reedel juba varahommikul korviga põõsaste alt mune otsima. Me ei olnud selleks valmis, me arvasime, et Eesti lapsed värvivad vaid mune. Nii pidime me talle selgitama, et lihavõttejänes ei tule nii vara, vaid kusagil pärastlõunasel ajal. Tuligi. Huvitav kokkusattumus, et samal ajal mu õega. Vasula, kus me munadepühi pidasime, on läbi teinud totaalse muutumise. See on nii ilusaks muutumas, et mul tuleb reaalselt kade peale. See on nii ilus ja armas koht. Igaks juhuks mainin, et see on ikka selline hea kade, sest päriselt on mul nii hea meel, et see maja on uue hingamise saanud ning et sellest on saamas koht, kus kogu pere jälle koos käib. Me istusime kaks õhtut järjest poole ööni köögis laua taga, ohtralt veini tarbides (isegi ei kavatse seda varjata!) ja maailmaasjade üle aru pidamas.  Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad munadepühad. Btw, igasugu popid instagrammerid ja juutuuberid hoidke alt, meil on suguvõsas sellise potentsiaaliga noor kutt, et ma usun, et varsti teeb ta teile silmad ette. Sihuke stiiliguru! Kunagi saan ma öelda, et ma tean seda poppi juutuuberit isiklikult;)

Kaks asja, millele ma tahan tähelepanu juhtida. 1) Vaadake, mis mul Vasulas jalas olid. 2) Vaadake, kui säravad ja terved on tulevase juutuuber-staari juuksed. DSC05637DSC05662DSC05676DSC05689DSC05699DSC05710DSC05720DSC05739DSC05976DSC05984DSC06010DSC06011DSC06014DSC06001.JPGDSC06015

Üle saja aasta sain ma kokku ka oma sõbrannadega. Veendusin, et mul on nendega nii hullupööra vedanud, aga viimasel ajal olen ma nendega nii häbiväärselt vähe kohtunud. Täiega kiire on peale tulnud. Ei tahaks üldse olla see jobu, kes ütleb, et teate, mul lihtsalt pole aega ja mulle ei sobi, aga kuidagi on nii läinud, et viimasest kokkusaamisest oli lausa pool aastat möödas. Samas, nad ise on süüdi, et Lõuna-Eestis elavad. Elaks nad Tallinnas, oleks mul poole lihtsam nendega kokku saada. Nõmedad sõbrannad, elavad vales kohas.  Kui see pisiasi välja arvata, siis nad on ikka megaägedad.

DSC05926DSC05939

Pika nädalavahetuse eelis on see, et oled kaks päeva ula peal ja koju tulles on ikka veel puhkuse aeg, mitte ei pea hakkama mõtlema, et nädalavahetuse tuhises nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi. Mina, laisk ja mugav nagu ma olen, ei viitsi kohe midagi tegema hakata, erinevalt Marekist, kes kogu aeg peab midagi toimetama, meeldib mulle lihtsalt niisama terrassil tšillida ja mõtiskleda, kuhu midagi tuleb. Lillepeenar, mängumaja, külalistemaja. Gardenistast sai veel eelmisel nädalal esimene majakene ära ka tellitud, alustasime sellest, et veenduda suurema ostu tegemisel kõige pealt kvaliteedis.

Peale väikest lillekorjamisretke tegi Ida meile gurmee-lõuna. Meenutas lausa Maaemot. Kas teile ei tundu? Ussipesas on ka ikka pagama mõnus. DSC06097.JPG DSC06030.JPGDSC06022.JPGDSC06041.JPGDSC06059.JPGDSC06075.JPGDSC06067.JPGDSC06091.JPGDSC06094DSC06137DSC06099DSC06084.JPGDSC06103.JPGDSC06126.JPG

“Lakub end täis ja magab!”

Me olime munapühade ajal vanama juures maal. Pidime tegelikult isa, venna, venna õe ja vennanaisega välja minema sünnipäevi tähistama, aga vend jõudis Soomest (läbi Venemaa!) kohale alles hilisõhtul, munapühad mõjutasid piiriületamist korralikult, ja nii istusime me hoopis Vasulas teleka ees. Ma lubasin venna maha lüüa, sest mu pere ilmselgelt vihkab mind ja sundis mind vaatama “Rahvabändi”.

Tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et ma olen snoob, selline süldimuusika ei ole üldse minu teetassike. Jah, mingil külajaanipäeval saan ma aru, et lõõtsa kääksutavad kohalikud on täitsa omal kohal ja on ka väga häid kohalikke muusikuid, aga et ma vabatahtlikult läheksin kuhugi Oti pubisse “Saatusliku/patuse/pooliku/mis iganes naise” järgi tantsima….Ei, ei ja veelkord ei. Samamoodi on mu jaoks arusaamatu selline saade. Kohutavalt palju halba muusikat, aga mu pere arvas, et seda võiks taustaks vaadata küll. Ei, ärge arvake, et mu pere on mingi teine Eesti, kes vabal ajal oma meelt süldimuusikaga lahutab, nad lihtsalt on tolerantsemad ja leplikumad kui mina.  “Rahvabänd” rahvabändiks, käis teine taustaks ja no las ta siis oli. Meil oli lõbus, teemad käisid seinast seina – muusikast lastekasvatuseni ja maal elamisest Putinini.

Aga…

Kogu selle lõbu juures pingutasime me veiniga ka üle. Hommikul vedelesime KÕIK vanaema toas teleka ees, vaatasime vanu fotosid ja surime. Jutt läks jälle lastele ja lastelastele. Mina loomulikult kiitsin ennast, et vanaemal ikka vedanud, et vähemalt ühe lapselapsega hästi läinud. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha.” Just nii ütleski – lakud end täis. See kõlas nii naljakalt, et ütlesin, et kuram, sellest peaks kohe blogima, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis (Perekooli) kommentaarideks, mis selle peale tulevad. Igaks juhuks ütlen, et meie peres on väga terav ja sarkastiline huumor, mitte et vanaema oleks mind nüüd hakanud hurjutama.

Kuna teie vanaema teile viimati ütles, et mis te lakute? Ilmselt mitte kunagi, eks?

Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG

Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)

IMG_6992.JPG

Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG

Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG

Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG