Tartu hetked: kunst, lilled ja soojust täis hotell

September 9, 2025September 9, 2025 / Eveliis / 2 Comments

Ei juhtu just väga tihti, et Tartus viibides saaks/tahaks ma ööbimiseks valida mõne hotelli, sest tibake veider oleks selline valik kui kogu mu suguvõsa elab Tartus ja tädidel, onudel, isal, emal uksed-aknad-süda valla. Aga mõnikord siiski juhtub, et hotellis ööbimine on mõistlikum, nii asukoha kui ka eeldatava hilise tagasisaabumise aja tõttu. Hakka siis kolistama ja teisi üles ajama.

Nii juhtuski, et eelmisel nädalal sai ööbimiseks valitud “Art Hotell Pallas” Tartu kesklinnas, kiviviske kaugusel kõikidest huvi-ja sihtkohtadest, kuhu pidin jõudma. Tartu on küll pisike linn, kus kõik ongi kiviviske kaugusel, aga palava ilmaga kontsakingades on ka kuueminutiline jalutuskäik hotellist Raekoja platsi ja siis ka tagasi…omamoodi huvitav. Ärge küsige, miks ma kingi millegi mugavama vastu ei vahetanud enne oma jalutuskäike. Pole siis ime, et hotellituppa jalutades ma kingad koheselt jalast viskasin ning voodisse pikali heitsin. Mu jalad lõid tuld välja! Ma ei saa aru, kuidas ma ülikooli ajal seda vahemaad nr 1 ja 3 bussipeatusest Ülikooli peahooneni iga päev kontsadel läbisin! Aga muidu tõi see jalutuskäik nii palju mõnusaid meenutusi – needsamad kontsakingadel kõndimised nii, et silm ka ei pilkunud, aga ka kunagised jäätiseputkad, hilisõhtune burksiputka seal, kus kunagi oli bussijaam ja lillemüüjad. Lillemüüjate letid olid ikka samas kohas alles. Loomulikult pidin ma sealt kaasa ostma kimbud kõige värvilisemate astrite ja saialilledega. Kui lillemüüjad kõrvale jätta, siis Tartu on nende aastatega, mis ma sealt eemal olen ja neid aastaid on juba üle 20, palju muutunud.

Aplausi väärt “Aplaus”

August 23, 2025August 24, 2025 / Eveliis / Leave a comment

Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.

Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.

Minu uus sugulane

December 28, 2024December 28, 2024 / / 2 Comments

Sellest loost saaks siin ühe täitsa vahva reality. Okei, ilmselt oleks see vahva reality vaid minu peas, aga omamoodi naljakas lugu on see ikka. Juba kasvõi seepärast, et härra Mesit tunnen ma juba aastaid, aga tundub, et me vist pole omavahel üldse rääkinud, sest muidu ma teaks, et ta mulle praktiliselt sugulane on.

Vähemalt sellise hüüdnime ta siin Hallmarki jõulude ajal sai.

Hakkame siis otsi kokku tõmbama!

July 23, 2021July 23, 2021 / Eveliis / Leave a comment

Kas te teate kui mõnus on puhata? Okei, ka väga kulukas on puhata ja kui päris aus olla, siis ega ma ei tahagi kõiki kulusid kokku lüüa, samas pangakonto jääk annab sellest niigi aimu, aga ma olen ka seda meelt, et suvi on puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning paratamatult kulub sellele ka raha. Tuleb ja läheb, mis seal ikka.

Mul olid suured plaanid, kuhu me kindlasti jõudma peame. Tegelikkus oli aga see, et nii nagu ikka ei tasu mul plaane teha, sest no millal need enne paika on pidanud. Kas ma plaanisin kaks korda Tartus käia? Ei. Kas ma plaanisin “Vanaema õunapuu otsas” vaatama minna? Jaa! Ja kui selleks tuli Tartusse tagasi sõita, siis nii me ka tegime. Kas ma soovitan seda vaatama minna? Jah! Lapsena oli see Salme Reegiga telelavastus üks mu lemmikuid. Ka praegu on see mu meelest armsalt nostalgiline. Meil ongi plaanis Idaga nüüd ka see ära vaadata, ma väga tahaks teada, mida tema tollest vanaaegsest etendusest arvab, sest kaasaegne etendus meeldis talle väga. See on üks selline etendus, mis sobib nii suurtele kui väikestele – paneb naerma ja kaasa elama, natukene on kurb ka. Paneb mõtlema. Korraks tundus mulle, et oli natuke liiga nukrameelne lõpus, kuid tegelikult oli see hoopis ilus. Sa ei saa surra niikaua kui keegi sind mäletab ja oma südames hoiab. Täpselt nii ju ongi. Igatahes, mina väga soovitan. Armas etendus.

Võrumaa ja Setumaa asendus puhkuse ajal Tartuga. Lõppkokkuvõttes ei kurda. Päris palju toredaid emotsioone suutis pakkuda.

Järgmisel päeval oli meil plaan minna koju läbi Viljandi. Noh, et jääb ju nii enam-vähem tee peale. Läks aga teisiti ja otsustasime koju minna mööda Piibe maanteed. Et ehk õnnestub ka ühel klassiõel külas käia Koerus. Murphy seadus oli aga see, et tema oli samal päeval hoopis Keilas. Ega siis midagi. Peast käis läbi mõte sõita Rakverre. Mu pinginaaber, kellega mul ka õnnestus Tartumaal kohtuda üle saja aasta, ütles õigesti, et minu loogika järgi jääb kogu Eesti põhimõtteliselt tee peale. Miks mitte siis ka Rakvere. Kust mina teadsin, et teel Rakverre satume me veel Äntu Valgejärve ja Sinijärve äärde, nii et seal uudistades läks meil nii palju aega, et ma mõtlesin 20 kilomeetrit enne Rakvere, et ahh võtame ikka suuna Ussipesa poole. Tahtsime natuke puhata ka, sest täiesti plaaniväliselt ootas meid järgmisel päeval ees ka päevatripp Saaremaale.

Tartust Tallinnasse sõitsime me kokku viis tundi. Minu puhul tavaline. Kui kiiret ei ole, siis mulle meeldib igasugu mälestusmärkide ja vaatamisväärsuste juures peatuda. Seekord keerasin ma isegi Kärkna kloostri varemete juurde sisse. Ma olen aastaid mõelnud seda teha, aga pole viitsinud. Nüüd viitsisin. Ainult, et ega seal midagi peale võpsiku ja teavitustahvli vaadat polnud.

Saaremaal ei olnud ma kui mu mälu mind ei peta umbes kümme aastat käinud ( või ikka oleme Idaga koos juba GO Spas käinud? no vahet ei ole) ja polnud plaanis ka sel aastal sinna jõuda. Lihtsalt nii palju kohti on, mida külastada ja Saaremaa tundub nats mainstream. Peale seda spontaanset minipuhkust võite mulle vabalt öelda, et ise oled sa mainstream. Saaremaa on lahe. Nagu te juba teate, siis oli meil plaanis vaid päevake seal veeta – minna Mareki õega kaasa maja vaatama ja siis natuke turist olla ning tagasi sõita, aga nagu te ka teate juhtus praamiga väike õnnetus ning lisaks õnnestus meil külastada EMOt, nii et plaanid muutusid ja otsustasime ööks Kuressaarde jääda.

Parim otsus. Kaks soovitust ka Kuressaares. Lossis treppidel käies olge ettevaatlikud ja ärge minge plätudega, muidu võib juhtuda, et lõpetate ka EMOs nagu meil juhtus (krt, ikka samas õnnelik õnnetus oli). Ja teine soovitus – külastage Saaremaakera. Megahead pitsad ja suurepärane teenindus, väga lahe atmosfäär ja tore vegan menüü samuti. Kindlasti koht, kus peaks Kuressaares einestama.

Hotellikohtadega oli natuke kitsas, kuid vaba oli üks Ö Suites. Püüdsime seda broneerida, ent keegi ei vastanud meie telefonikõnedele ja nii jäi sõelale samas hinnaklassis Johan Spa. Grand Rose´is oleksime saanud toad 466 euro eest, Johan Spa (ja Ö) olid 200 eurot öö. Hotelli ette parkides olin ma kergelt öeldes natuke ehmunud selle väljanägemisest – mul oli kusagil mälusopis meeles, et see oli justkui moderne, kuid nüüd ootas meid ees roosakas- valge maja, mis tundus kuidagi mahajäetud ja tühi, ses mõttes, et hotelli kohta, mis oli välja müüdud, ei keenud seal elu. Selgus, et ma olin kärsitu – elu kees sisehoovis. Ma olin väga meeldivalt ja positiivselt üllatunud.

Meie saime apartmenti hotelli kõrvalmajas. Jällegi pean ma ütlema, et olin väga üllatunud ja näiteks kui reisida mitme perega koos siis on see hästi hea valik, sest maja taga on mõnus privaatõu. Mis mulle ei meeldinud oli see, et maja ees olid parkimiskohad (ja kuigi tegelikult meie ukse ette parkida ei võinud, siis oli keegi seda siiski teinud ja see nats häiris mind, aga pole hotelli süü, vaid matsist külastaja süü) ning kui magada ees lahtikäival diivanil, siis kui keegi hommikul auto käima pani ja seal pikalt jutustas, siis see segas und. Ma oleks tahtnud kauem magada, aga mis seal ikka – tegelikult oli see esimene hommik kogu puhkuse jooksul, mil ma ärkasin väljapuhanuna. Kui muidu lahtikäivad diivanid ei kipu väga mugavad olema, siis siin oli. Väga mõnus oli magada. Nats häiris ka see, et kusagilt kostis läbi lapsenutt ja see ajas omakorda Ida üles. Ma oleks tahtnud, et ka tema magaks kauem, aga jällegi ega sinna midagi parata ei saa kui kellegi beebi nutab. Niigi magas Ida pea 9:30ni. Ja tundus ka lõpuks täitsa puhanud. Ta on ka tegelikult puhkamisest väsinud olnud (aga see ei takistanud tal kohe koju jõudes sõbranna juurde ööseks minna. Ei saa ette ka heita, sest ta on juba mitu nädalat küsinud, et kas lõpuks mõne sõbra juurde ka saab suve jooksul. Programm on tihe olnud).

Spaaosa me õmbluse tõttu kasutada ei saanud väga, kuid lubasime tüdrukutel siiski natukene vees sulistada. Ida on nii ammu tahtnud, et me spaasse läheksime ja siis tundus patt neid üldse mitte vette lasta. Minu jaoks tundus see üsna ideaalilähedane spaa. Mulle ei meeldi suured kompleksid, ma ei viitsi Idat taga ajada ja ühest kohast teise joosta, mulle meeldib, et kõik on käe-jala juures ja silma all. Ma väga loodan, et meil õnnestub sinna tagasi minna veel suve jooksul. Kahtlen, et õnnestub, aga loota ju võib.

Ma võiksin rohu-intsidendi pärast öelda, et ei jäänud hotellivalikuga rahule, aga see oleks ebaaus. See intsident ärritas mind ja jättis küll kerge bittersweet tunde, aga kuna saime tänu ühele külastajale abi, siis lõpp hea kõik hea. Kes rohu-intsidendist ei tea, saab Instast lugeda, ei viitsi kordama hakata.

Mis mulle ei meeldinud oli hinnad ja natuke osavõtmatu teenindus. 200 eurot toa eest on minu arvates natuke palju – ma ei vingu, aga mulle lihtsalt tundub külaliskorter tibake ülehinnatud. Samuti ei meeldinud mulle, et ma hommikusöögi eest pidin 12 eurot juurde maksma. Ei saa öelda, et midagi puudu oleks olnud, kuid ühe muna, letšo, võileiva ja kohvi eest on 12 eurot palju. Isegi kui oleks “rikkalik bufee” nagu on kirjas, siis palju üks inimene ikka sööb kui nats putru või omletti ja võileiva. Need ajad kui bufees end kurguni täis õgiti on möödas. Ja prosecco kaheksa eurot! Nagu päriselt, kust see hind võeti? Kui ma oleks taibanud küsida hinda enne kui pudel oli avatud, oleks ma selle tellimata jätnud. See on küll röövimine.

Ja ma pean mainima, et ikka on vahe küll, kas sa külastad hotelli tavakülalise või influentserina. Guugeldasin ja ma kipun arvama, et arvustused on ikka kallutatud. Vabandan kui liiga teen. Tavakülalist ei oota puuviljavaagnad ja privaatsaunad, keegi ei lahenda su muret ega paku allahindlust. Ma küsisin, sest küsija suu pihta ei lüüa. Öeldi, et see ongi parim hind. Ometi kirjutas Johan Spa mulle hiljem Instagrami, et kui peaksime uuesti tulema, siis nad vabade tubade olemas olul pakuvad meile hea meelega paremat hinda. Oli see siis põhjusel, et ma nurisesin tavakülalisena või et nad avastasid, et mu IG kontol on siiski ka täitsa omajagu jälgijaid – kes seda teab, aga ma jäin mõtlema küll, et miks siis seekord paremat hinda ei pakutud kui vaba tuba oli ju olemas?

Kokkuvõtvalt. Mitte lemmikhotell ja poleks esimene valik olnud, kuid mul on hea meel, et sinna sattusime, sest nagu te aru saite, siis ma ikkagi tahaks tagasi ka jõuda. Hakkas meeldima ja ehk saan järgmine kord influentser-teenindust…

Saaremaa reisi lõpetasime me Muhu jaanalinnufarmis. Ma ei olnud vaimustuses sinna minemisest, sest mulle ei meeldi linnud ja teadupärast on jaanalinnud päris suured linnud, aga issand kus ma oleks kahetsenud, kui ei oleks sinna läinud. See on vist kõige nunnum väike farm, kus ma olen käinud. Isegi jaanalinnud olid nunnud (piisavalt kauguselt) ja kõik need teised loomad. Ma arvasin siiani, et Muhu ja leib ja Ivo Linna käivad kokku, aga tundub, et kokku käivad ka Muhu ja sebrad, kängurud ja okassead.

Nüüd on paar päeva aega puhkusest puhata. Ehk jõuab natuke kodu ka koristada ja ongi aeg otsad kokku tõmmata ning tagasi tööle minna.

Tähelepanu, valmis olla, start!

July 16, 2021 / Eveliis / 4 Comments

Mul algas eelmisel reedel puhkus. Ilmselt ei ole puhkus suurema osa inimeste jaoks midagi erilist, kõik teavad ju, et vähemalt aasta korra on puhkus, mille jooksul käiakse ja tehakse ja nähakse, aga minu jaoks oli see aasta eriline. Eelmisel aastal mul ei olnud puhkust. Lihtsalt ei olnud võimalik ja mida lähemale ma jõudsin selleaastasele puhkusele, tundsin ma, et vot see on nüüd aeg, kus ma pärislet ka kavatsen puhata. Mitte et teen natuke tööd (okei, nats patustasin), ja siis natuke lükkan asju edasi ja siis enne kui arugi saan on need kaks nädalat läinud ilma, et oleks kuhugi jõudnud või midagi teinud.

Kõige pealt käisin ma Pranglis Idal järel. No vot, ootad küll kohati nagu hingeõnnistust, et laps oleks ära ja saaks puhata, aga siis on korraga liiga vaikne ja tulebki igatsus peale. Kodus ei saanud me Ida kohvritki lahti pakkida, sest juba järgmisel hommikul ootas ees uus “seiklusrikas merereis”. Mu sõbranna oli oma lastega plaaninud minna Vembu-Tembumaale ja kutsus meid kaasa. Ma puiklesin vastu, aga lõpuks mõtlesin, et ahhh, käime siis ära. Oleme paar tundi ja liigume edasi Tartusse. Me olime seal neli tundi ja ikka jäi aega väheks. Ma olin Vembu-Tembumaas eksinud ja sellele oma mõtetes liiga teinud arvates, et see on täiesti mõttetu raharaiskamise koht. Jah, eks pilet on ikka jälle mitte kõige odavam (20 eurot nägu), aga kui mõelda, et selle sees on ka päev otsa tegevusi ja atraktsioone, siis on see vägagi okei hind. Aa, igaks juhuks mainin ka, et kõik meie selle nädala tegevused on #notsponsored (peale Suvegurmee, kuhu me alles jõuame). Ma ei taha, et keegi arvaks, et kiidan midagi vaid sellepärast, et peab. Igatahes Vembu-Tembumaa on lahe! Lubasin Idale vabatahtlikult ise, et läheme tagasi. Tegevust on tõesti igas vanuses lastele ja lapsemeelsetele. Jah, isegi mina julgesin ühe korra sellest liumäest alla lasta. Karjusin küll ilmselt üle kogu teemapargi, aga lõbus oli. Järgmine kord ehk julgen ka sellele kõrgemale liumäele minna. Sellele, kust Ida koos sõpradega 27836021973 korda alla lasi. Kuniks huuled olid sinised. Ma isegi ei keelanud, sest tõesti oli lõbus. Ehk siis kui olete kahelenud, kas mina või mitte, siis kindlasti minna.

Edasi liikusime me Tartusse. Just täna rääkisime onuga, et me oleme omamoodi juurtetud. Mõlemad Tartust, aga elanud pikalt Tallinnas, tema natuke rohkem ja kolinud tagasi Tartusse, aga et meil kummalgi ei ole otsest sidet kummagi linnaga. Pole nagu seda nö kodulinna. Kui ma Tartus nüüd nö turistina jalutan, siis ma vaatan küll, et oo kui palju ja kui lahedaks on Tartu muutunud, aga ma ei kujutaks end kunagi seal elamas. Külalisena on Tartu samas megalahedaks muutunud. Kui ma 20 aastat tagasi Tartus elasin, siis oli Tartu suviti nii väljasurnud, et isegi ainus cool ööklubi kolis suveks Pärnusse. Tartus ei toimunud midagi. Aga nüüd toimub. Ma mõistan, et tartlasi võib Autovabadusepuiestee segada, kuid mulle meeldib. Kohe oligi selline mõnus Tartu vaim kohal. Suvine chill. Uskumatu, et Tartu on nii palju muutunud.

Kui te ka sinna satute, siis Toko resto seal samas Autovabadusepuiesteel on kindlasti üks koht, mida soovitan külastada. Fantastilised toidud ja sama fantastiline teenindus. Seltskond oli muidugi ka hea;)

Minu kohvitasse teate, eksju? Vot ka nendest paljud on pärit Tartust. Kiiks ja Knihv poest Minu üks lemmikpoode. Musta huumoriga vürtsitatud ja lihtsalt superlahe ettevõtmine. Ma ei satu sinna kuigi tihti, sest alati on kuidagi nii kiire ja pean netipoega leppima, aga seekord kohe võtsin ekstra aega, sest seda ju mäletate ka, et Dexter tõmbas mu kohvikruuside riiuli alla ja hävitas kolm mu lemmiktassi. Nii et ma pidin need asendama. Kahju vaid, et Evale endale ei õnnestunud tere öelda, aga samas mind ja mu plaane teades, ei tea kunagi, kas ma ikka jõuan ka. Nii et ma ei hakanud talle isegi ütlema.

Igatahes mina sain ühe uue kruusi. Ida kõrvarõngad. Kondoomid (kuigi megahumoorikad) jätsin ostmata.

Tagurpidi majas ei olnud mina siiani veel käinud. Üsna lihtsalt põhjusel. Mul hakkas juba ainüksi pilte vaadates pea ringi käima ja süda läikima. Nagu oleks karussellil. Eks see umbes selline kogemus oligi, et ei saanud aru, kus ja mis ja kuidas, kuid ühe korra elus peab selles majas vähemalt ära käima. Ka iga täiskasvanu. Ida on seal vist kolm korda käinud ja käib juba ringi nagu õige tagurpidi-Ants mina püüdsin hakkama saada, et mitte pikali kukkuda. Sellegi poolest üks väga äge atraktsioon… vanas igavas Tartus, mis ei ole enam igav. Siiralt kahju oli, et ERM esmaspäeval kinni oli, ma nii tahan seda muinasjuttude näitust ka vaatama minna. Jällegi, Ida on näinud-käinud, mina ei ole, no mis mõttes eksju. Uuel nädalal läheme uuele katsele Jp, me läheme Idaga tagasi Tartusse (ütleb inimene, kellele Tartu ei meeldi:D). Esmalt “Vanaema õunapuu otsas” etendust vaatama ja siis on vabakava, et kuhu edasi. Äkki ikka Võrumaale…Või Voronjasse diskole. Või Tormasse. Või…no ma ei tea, ma ei oska plaane teha.

Võimalik, et minus räägib ka vanadus, aga lisaks Tartule oli jube mõnus olla ka Vasulas. Ma mäletan lapsena kui pidin suviti Vasulas vanaema juures olema, et no nii igav oli, polnud teisi lapsi ja ainus meelelahutus oli puu otsas raamatute lugemine ja kaneeli-võisaia söömine, aga nüüd naudin ma seal just seda idüllilist rahu ja vaikust. Tädi ja onu on selle vana maja juba niiiiiiiiiiiiiii ilusaks ka teinud. Nad kohe oskavad.

Ja vanaema on küll juba vana, saab kohe 90-aastaseks. aga kui lapselapsel on vaja kleidile nööp ette õmmelda, sest ta ise ei oska (ja ei saa ka niiti nõela taha), siis vanaema on alati valmis aitama. Sest no mis sa selle hädapätakast 40-aastasega ikka teed.

Heade poodide linn Tartu

July 12, 2019 / Eveliis / 4 Comments

Olles poole oma elust Tartus elanud ei oleks ma uskunud, et ma midagi sellist kunagi ütlen, aga Tartu on mu uus lemmik ostlemispaik. Tartu ei ole vaid heade mõtete linn, vaid heade second hand poodide linn. Irooniline, sest siin elades oli üks mu põhilisi muresid, et poodides ei olnud midagi. Või mis – siin ei olnudki mingeid normaalseid poode. 18 aastaga, mis ma Tartust eemal olen olnud, on palju muutunud. Tartu on muutunud täiega lahedaks linnaks.

Eile jalutasin ma läbi Võru tänava second hand´id – sain kuue euro eest peaaegu tuttuued platvormid, õhtul jalutasin läbi Humanad ja sain kaheksa euro eest kaks käekotti, seeliku ja pluusi. Oh, kuidas Marek rõõmustab kui ma jälle uute käekottidega koju tulen. Ta reaalselt vihkab käekotte, sest mul ei ole neid vähe. Õnneks on ta eemal Pranglis ja ei saanud mind keelata. Samuti jäi mu trajektoorile Anni pesusalong. Okei, tegelikult ma läksin sinna teadlikult, sest ma tean, et nad müüvad BBL pesu ja mul oli vaja üht valget komplekti (seda), kuna seda ei olnud, pidin ma midagi muud leidma. Jah, pidin, sest saate aru, ma tulin nädalaks kodust ära ja unustasin pesu kaasa võtta. Kui te tahate Tartus head ja asjatundlikku teenindust, siis soovitan sellesse poodi minna. Müüja teadis täpselt, mida pakkuda ja mis mulle sobida võiks. Ma tunnen end hetkel ülekaalulisena nagu emavaal, aga tänu õigesti valitud pesule vaatasin peeglist, et ähh, pole midagi (veel) häbeneda. Allahindluste aeg ja nii jalutasin ma ühe BBL komplekti asemel poest välja kahe teise brändi komplektiga. Ei saaks rohkem rahul olla valikuga! Kuigi ma PEAN valget pesu ka ostma, ma avastasin pesusahtlit korrastades, et 80% mu pesusahtlist on musta värvi ja ülejäänud tumedat värvi, vaid paar igavat beeži komplekti on ka sekka. Oot, hakkan teemast kõrvale kalduma. Mitte pesust vaid Tartu poodidest ja ÜHEST TÄIELIKUST PÄRLIST tahtsin hoopis rääkida.

Täna jalutasin ma läbi Uuskasutuskeskusest ja skoorisin imelise beeži retromantli. Hästi kulutatud viis eurot. 50 sendi eest ostsin endale hotelli (maksimaalne puhkus puhkusest, üksinda koos veini ja raamatuga hotellis enne kui homme Idaga jälle tagasi koju lähen ja argipäeva ootama hakkan – see saabub juba esmaspäeval!) kaasa Mats Traadi “Karukell, kurvameelsuse rohi”. See on üks mu lemmikraamatuid, mida ma pole ammu lugenud. Kellele veel meeldib? Igatahes jalutasin siis Aparaaditehase poole, et Kolmes Tillis rahulikult blogida ja lõunat süüa ning avastasin Aparaaditehases SELLE POE! See on natukene ebaaus, et see pood Tartus asub. Mine pekki, mis valik. See nägi välja nagu minu unistuste garderoobikapp. Ma ei tee nalja, ma oleksin võinud selle tühjaks shopata. Alustades sellest geniaalsest kampsunist (tehtud ajal kui mustreid polnud saada ja nii sattus kampsuni selja peale üks tuntud jänes, mille tähendusest alles hiljem teada saadi, aga kas pole kokku mitte geniaalne kombo). Kui Marek ei lööks mind maha, et oma raha, mis mõeldud arvete maksmiseks, selle peale ära kulutaksin, siis ma oleksin selle koheselt ära ostnud.

Kui muidu ei ole second handides väga palju meeste asju, siis siin oleks ma ka meeste osakonnas puhta töö võinud teha. Marekile ostsin ühe pluusi kaasa, kuigi ma oleks talle vähemalt kaks dressikat, kaks pintsakut ja kolm pluusi veel ostnud, aga silma järgi on ikka natuke raske sobivust tabada.

Naisteosakonnast tulid minuga kaasa (raske südamega VAID) üks valge plisseerseelik ja pruun jakk. Uskuge mind, mu süda oli umbes sama raske kui Jüri Luigel kui ta kaitseministri koha vastu võttis. Mu uus plisseerseelik on peaaegu samasugune nagu mu lemmikseelik vanaema kapist. Ma olen tihti mõelnud, et tahaks veel üht sarnast. Voila! See pood on maapealne riideparadiis. Ja Tartus. Kui imelik! Veab teil, tartlased.

Aga Kolme tilli ma enam sööma ei lähe. Kirjutasin oma postitust ja jõin veini kui avastasin korraga, et olen üle poole tunni PÄEVAPRAADI oodanud. 48 minutit hiljem mu kannatus katkes ja lahkusin. Okei, sain selle eest, et mind ära unustati oma veini tasuta, aga no pekki…ma tahtsin süüa. Ja koht ei olnud rahvast täis. Oleks ju võinud vahepeal küsima tulla, kas teil on kõik hästi, kas saab midagi veel pakkuda…See ei ole kusjuures esimene kord kui ma seal halva teeninduse osaliseks saan. Õnneks on Tartus ka teisi kohti. Kõrval Aparaadirestos sain ma näiteks päevaka kätte ilma liialdamata MINUTIGA.

Kiiks ja knihv

November 24, 2017November 24, 2017 / Eveliis / 6 Comments

Kui ma veel Tartus keskkoolis käisin oli Tartus üks pood, kus müüdi üüberkallist ja luksuslikku kaupa, mida keegi endale lubada ei saanud. Pood, kuhu keegi ka ei julgenud, minna, sest see oli nii fancy. Tango butiik. Riia tänava nurgal. Mul on natuke häbi tunnistada, aga mul oli kunagi peika, kelle ma panin fakti ette, et ta peab mulle sealt uued teksad ostma. Ma vabandan end sellega, et ma olin siis 18aastane märgihull. Nii sain ma endale oma elu esimesed Iceberg Jeans teksad. Kihvtid püksid olid, aga no ausalt. Vähemalt sain ma uhkustada, et mu lemmikpood Tartus on just toosama butiik Riia tänava nurgal. Oli ta jaa lemmik, lihtsalt näitamise värk tegelikult.

Pea 20 aastat on aeg edasi läinud ja Riia tänava nurgal on uus pood. Nüüd saan ma ausalt öelda, et üks minu lemmikpoode Tartus. Seekord aga ei müüda seal ülehinnatud teksasid, vaid maailma kõige khuulimaid kingitusi. Muidugi ei pane see mind üllatuma, sest selle poe taga seisab Trileviku Eva. Ja inimene, kes on turule toonud need märkmikud, on kuldaju, pakub ägedaid asju ägedatele inimestele. Daamid ja härrad, saage tuttavaks poega, mis kannab nime Kiiks ja Knihv

Just, just, ägedatele inimestele ägedaid asju ja ma panin selle illustreerimiseks ENDA pildi. Oh seda edevust ja enesearmastust.

Tegelikult aga sai sellest t-särgist minu uus lemmik. Mul oli see reisil kaasas ja mul oli väga raske midagi muud selga panna. Põhjuseid oli mitu. Esiteks meeldis mulle selle kaelus natuke rohkem kui Kivisaare t-särkide oma, see on natuke naiselikum, ja teiseks loomulikult tekst. Blogijatest ON ju palju kasu. Igatahes suurepärane kingisoovitus sõpradele, kes blogivad. Praktiline, ilus ja natuke nagu reklaam ka. “Oot, aga miks sul blogija t-särk seljas on?”

“No ma natuke blogin või nii.” “Aa, aha mis su blogi aadress siis on? “ “www.estonianwithabackpack.com” Just nii! Ja kui muidu olen ma kuulnud, et inimesed panevad kokku haiglakotti, siis mina panin eelmine nädal kokku laevakoti. Sellise sisuga. Blogija t-särk loomulikult muude asjade seas. Ma ei saa midagi parata, et mul on nõrkus valgete t-särkide vastu.

Ma olen Trileviku märkmikute fänn olnud juba PIKKA AEGA. Mul on alati üks kotis. ALATI. Mulle tulevad aegajalt pähe suvalised mõtted, mis on vaja kirja panna, sest need võivad suvalistest ideedest suuremaks kasvada. Nüüd hakkab mul neid kotis kaks olema. Uus Schmeduler (sest ükskõik palju ma püüan telefonikalendrit kasutada, ma olen vanakooli paberkalendri usku) ja unenäopäevik. Viimane on eriti oluline, sest teate, ma olen selline friik, et mõnikord tuleb mulle unes mõni geniaalne mõte ja see on vaja kohe kirja panna. Ma olen keset ööd ka üles ärganud, et mõte kirja panna (viimati sündis nii “Ökovanaema” raamat) ja nüüd alles paar ööd tagasi sain ma kirja panna mõned oma hullud turundusmõtted.

No vot. Ja Kiiks ja Knihv on täis just igasugu sellist hullumeelset kaupa. Ägedalt inimeselt ägedatele inimestele. “Miks Tartu?” küsisin ma Evalt. “Sest Tartu on kõige ägedam linn Eestis!” vastas ta. Nüüd kui ma olen üle kümne aasta Tartust ära olnud, mõistan ma seda lauset. Tartu ei ole vaid aeglane liiklus ja sallitallajad. Tartu on täis ägedust! Ja ärge kartke sinna “butiiki” sisse astuda. Astuge julgelt. Minge kohe. Ma tean ju, et just praegu otsite te viimaseid kinke advendikalendrisse. Sõbranna sünnipäevaks. Emale. Isale. Mehele pilakingiks. Endale. Koha peal on suurem valik kui netipoes. Kui keegi mõtleb, et mida mulle jõuludeks kinkida, siis paluks mulle üks Frida kohvitops. Aitäh!

Meie lavadebüüt

August 13, 2017August 13, 2017 / Eveliis / 4 Comments

Eile õhtul istusime me sõbrannadega Ussipesas tormivangis, jõime veini ning mõtlesime, milline võiks olla maailm, kui kõigil oleks tasuta lapsehoidjad sellisteks hetkedeks kui ema tahab lihtsalt sõbrannadega juttu ajada. Täna varahommikul liikusime me Idaga juba Tartu poole. Peokleidid seljas. Sest Ida käskis. “Me läheme peole!” ütles ta ja lisas, “emme sina pane ka kleit selga!” Tammelinna kohvikutepeole me ka läksime. Alustasime Villa Liisest, kus lisaks jäätisele (siiralt kahju, et rummijäätis proovimata jäi!) tahtsin mina proovida ka paljukiidetud-reklaamitud tädi Silja kringlit. Pagan, kus ma kadestan inimesi, kes oskavad ise (ja maitsvat!) kringlit teha. See ON anne!

Meil oli teatrini veel paar tundi aega ja nii otsustasime me uudistada ka teisi Tammelinna kohvikuid. Ma ei oleks mitte kunagi uskunud, et kohvikutes nii palju rahvast on! Selline tunne oli nagu kogu Tartu oleks tänavatele tulnud. Jube kihvt melu oli! Ja ma pidin jälle kord tõdema, et need inimesed, kes kohvikupäevade traditsiooni algatasid, on millegi väga vägevaga hakkama saanud. Kodukohvikute päevad on nii armas suvetraditsioon. Inimesed olid igal pool ebaeestlaslikult sõbralikud, rõõmsad, jutukad.

Meie teiseks lemmikkohvikuks sai Suur Klaar. Ilmselt rääkis järjekord enda eest, et toit oli suurepärane, aga mulle meeldis kõige rohkem näomaalingute tegija. Nii ilusat näomaalingut ei ole mina veel näinud!

Nii supervahva oli veeta pühapäeva lõuna koos sugulastega mööda Tammelinna jalutades. Selline ideaalselt veedetud pühapäev, mis lubas veelgi ideaalsemaks minna. Kell kolm ootas meid teater. Ma ei ole ikka veel harjunud, et aegajalt mind ja Idat ära tuntakse ja nii muutusin ma eriti kohmetuks kui üks tore naisterahvas korraga ütles, et “Ida ja Eveliis on kutsetega, nad võivad kohe edasi minna”. Ausalt, ma tean, et oma eraelust kirjutava blogija suust on seda kummaline kuulda, kuid ma ei ole väga tähelepanu või nö tuntust armastav inimene. See muudab mind kohmetuks. Aga mitte endast ei tahtnud ma patrama hakata. Nagu ma mainisin, siis “Üle linna Vinski” oli lapsena (ja tegelikult ka siiani) üks lemmiketendusi. Ma olen seda kordi ja kordi näinud. Loomulikult läksin ma etendust vaatama VÄGA kõrgete ootustega. Ja teate, Emajõe Suveteatri versioon ületas kõik mu ootused mitmekordselt. Olgugi, et totaalselt erinev sellest “vanast heast tuntud-teatud” lastelavastusest, oli see nii meeleolukas ning kaasahaarav. Ida oli küll väsinud ja ma pidin teda mõned korrad manitsema, kuid näha oli, et ka talle meeldis etendus. Ma alati kardan, kuidas teatri-ja kohvikukülastused välja kukuvad väsinud lapsega, kuid 98% juhtudest läheb kõik hästi.

Vaheajal tuletasin ma Idale meelde, et ta ei ole päev otsa wc-s käinud. “Ei taha!” vastas ta resoluutselt ning nõudis jäätist. Ma otsustasin lapse sõna kuulata. Ja nii juhtuski, et viis minutit peale teise vaatuse algust ütles Ida, et tal on pissihäda. Sellest poleks midagi olnud kui ainus väljapääs saalist poleks asunud laval. No ei lähe ju keset etendust lavale? Palusin Idal kannatada ja õnneks oli etendus nii kaasahaarav, et ta unustas oma häda. Kümme minutit enne etenduse lõppu aga sosistas ta uuesti, et enam ei jaksa. Ma ei julgenud riskima hakata ja nii me Idaga samal ajal kui Vinski kellamehe tütart Liisat kellatornist alla hakkas tooma, lavale ronisimegi. Kõik olid mõistvad. Tegelikult oleks me isegi tagasi saanud mingit salateed kaudu, aga ma arvasin, et see kümme minutit ei ole enam tüli väärt. Me kükitasime nö lava taga ja jälgisime Idaga, kuidas näitlejad ringi sahmisid. Jube põnev oli , nii et iga asi on millekski hea. Kui etendus läbi sai, läksime meie Idaga plaksutuste saatel koos näitlejatega tagasi saali. Eks ikka natuke piinlik oli, aga lastega ikka juhtub. Nii ka ei saanud, et plaksutamise ajaks tagasi ei lähe saali, sest plaksutamine on üks teatris käimise osa. Etendust mängitakse 20.augustini. Minge vaatama! See on tõesti kasvõi Tallinnast ekstra kohale sõitmist väärt. Juba peaosaline (Mikk Kaasik) on seda väärt. Enne Tallinnasse tagasisõitmist läksime me vanaema juurest läbi. Loomulikult ei saanud ma sealt minema ilma lilli korjamata. Jumal, kus ma tahaksin, et mul oleks sama lopsakad lumepallipõõsad ja floksipeenrad, et ma saaksin sealt korjata sületäie lilli ning mitte keegi ei saa isegi aru, et ma olen peenra kallal käinud.

Ja nii ta siis läkski…

August 9, 2017August 9, 2017 / Eveliis / 4 Comments

…et lõpetad ühed kohvikutepäevad ja liigud edasi järgmistele. Ehk siis nädalavahetusel muutub Tartu toidu-ja veinifestivali raames ühel päeval suureks kohvikuks. Pühapäeval avavad Ihastes, Karlovas ja Tammelinnas oma uksed üle viiekümne õuekohviku.

Mul oli plaanis üht kindlat kohvikut külastada, sest ma tean, millised hõrgutised tolle maja köögis valmivad, aga ma teadsin, et oleme Norras ja nii ma selle mõtte maha matsingi. Aga võta sa näpust! Me hakkame Norra poole liikuma alles esmaspäeval, mis annab mulle ja Idale ideaalse võimaluse pühapäeval korraks Tartus käia. Lisaks on meid kutsutud ka Emajõe Suveteatri suvelavastust “Üle linna Vinski” vaatama. See on lapsepõlvest üks mu lemmiketendusi! Kõik kukkus nii hästi välja. Laupäeval on mul sõbrannad külas, pühapäeval lustime me Tartus ja esmaspäeval sõidame Norra. Aga mis on see kohvik, mida mina kindlasti külastan ja külastada soovitan? Villa Liise (LINK) on selline koht, kus toit kipub restoranidele silmad ette tegema, kust lapsed ei taha lahkuda, sest tegevust ja avastamist on selles aiakeses rohkem kui küll ning pererahvas on hea huumorisoonega ja muhedad tartlased. Minu inimesed noh. Natuke nagu sugulased ka.

Aga ma ei kiida ja ei soovita seda väikest kohvikut mitte sellepärast. Kõige pealt ma ausalt ütlema, et ma tean, et menüüs leiduvad road viivad keele alla. Ma ausalt tean, mida ma räägin. Ja toit on minu teine kirg. Peale…kirjutamise. Te arvasite, et ma ütlen vein, jah? Vot teile eelarvamust:) Menüü on Villa Liises seekord selline:

SOOLANE AMPS

ROSOLJE

MAKARONI-SINGISALAT

KUSKUSS SALAT TOMATI,KURGI JA FETAJUUSTUGA

MAMMA MOODI CAESARI SALAT

KREEMJAS KALAPIRUKAS

KUKESEENE SUVIKÕRVITSA PIRUKAS

MAGUS SUUSTÄIS

MARMORJAS JUUSTUKOOK

KÜPSETATUD JUUSTUKOOK MAASIKATEGA

SHOKOLAADI-MAASIKA JUUSTUKOOK

KREEMJAS KOHUPIIMAKOOK

MAASIKA TOORMOOSIGA POHLA-KAERAKOOK

MUSTRIKA JOGURTIKOOK

TIRAMISU

SOE LEEMEKE

HAPUKAPSA BORš

KIKERHERNESUPP SUVIKÕRVITSAGA

Ja siis on veel üks põhjus, miks ma Villa Liiset soovitan külastada. Pereisa oskab meisterdada imelisi asju. Üks tema valmistatud laualamp läheb ka loosi. Selleks tuleb perenaise Tootsi peenrasse kiigata, panna paberile kirja, mis maitsetaimed sealt üles leiate ning jätta paber koos oma nime ja telefoninumbriga kohvikus loosikasti. Nii lihtne ongi!

Kohtumiseni siis pühapäeval Tartus. Meie oleme Idaga Villa Liise ukse taga kell 12. Kes kaasa tule? Ja siis teatrisse? Ja siis peale teatrit teisi kodukohvikuid kaema? Kõik kohvikud leiate siit.

Tartu vs Tallinn

August 7, 2016 / Eveliis / 8 Comments

Üsna tihti kui Tartust juttu tuleb öeldaks, et Tartu on Eesti kõige igavam linn, kuhu üldse ei kipu ega satu, et pole põhjust. Ma ei ole (enam) nõus. Ma olen Tartust ära olnud peaaegu viisteist aastat, kuid eemaldumise asemel olen ma Tartuga emotsionaalselt palju lähemaks saanud.

Ma olen Tartuga sõbraks saanud*, Tartut uuesti avastanud ning alateadlikult on mu hääles kõlamas uhkusenoot kui ma tutvustan teistele Tartu Ülikooli ja selle ajalugu, laulupidude traditsiooni algust, Toomemäge. Ma vean inimesi ühesuguse uhkusetundega jalutama nii Supilinna kui Annelinna. Annelinnas möödusid mu teismelise aastad. Mulle tulevad silme ette mängitud peitused ja trihvaad. Te ei tea, mis trihvaa on? Võib-olla te tunnete seda „uka-uka” nime all? „Too too tool sealt!” ütlen ma põhja-eestlasele ning üritan selgeks teha „selle” ja „tolle” erinevust. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mulle meeldib Taru juures see meie “oma keel”, mis teistele nii naljakas tundub. „Pürst” ja „putsu” ja„rõivistu” on minu sõnavaras tavapärased sõnad ning reedavad mu Lõuna-Eesti päritolu. Mu vanaema vuhvtitab krookas linasid ja annab tiitsule vägevat.

Te vist saite juba aru, et mulle meeldib Tartu? Mulle meeldib ka Tallinn. Keskaegse Tallinna kõrval meeldib mulle ääretult Tallinna moodsus. Eelmine nädal käisin ma üle saja tuhande aasta Loomelinnakus. Toidutänav on täiesti geniaalne. Ma ei tea, kuidas seal on lood toidu maitse ja hindadega, aga koht ise oli superkhuul. Hoopis teise näoga kui Tartu. Tõeline Hipsterville.

Ja siis jõuame me tagasi Tartusse. Kodune ja armas, kuid mu meelest toimub siin alati midagi põnevat ja teistsugust.

Eile kui me ei suutnud otsustada, mida me siis oma lapsevabal õhtul ette võtame, tegime me väikese jalutuskäigu Tartus. Lihtsalt jalutasimegi niisama. Tartu on ilus. Üldse mitte igav. Mulle meeldis.

Me otsustasime läbi käia ka sellisest söögikohast nagu Umb Roht. Koht oli kena, sisehoov oli mu lemmik juba siis kui ta veel vinoteek Noir oli, toit oli väga maitsev ja siidrivalik (mulle) nii uus ja huvitav, aga ma suutsin end siiski siniseks vihastada. Kui me olime söömise lõpetanud, viidi meie taldrikud ära, küsiti kenasti, kas soovime magustoitu, me ei soovinud. Kui me olime oma joogid ära joonud, jäime me tühjade klaasidega istuma lauda. sellest ajast kui me kella hakkasime võtma 20 minutiks. MITTE KEEGI ei tulnud uurima, kas me tahaksime midagi juurde või tahaksime maksta, teenindajad lobisesid, käisid väljas teisi toole ja pleede sättimas, aga meist ei teinud keegi välja. Kui lõpuks ka Marek vihastas ja arvet küsis, vastas teenindaja, et ta arvas, et me niisama istume. No siis ma ei istuks ju tühja klaasi taga. “Ma oleks ju tulnud, kui te oleks kutsunud,” ütles teenindaja, ma vihastasin uuesti. Kui see tõrvatilgake meepotis välja jätta, siis üldmulje Umbrohust (Umb Rohtist?) oli siiski positiivne ja mulle pigem meeldis ning soovitan.

Kas see pole aga tegelikult naljakas, kuidas ajaga arvamus (või inimene ise?) muutub. Kui ma olin saanud 20-aastaseks tundsin ma, et pean saama Tartust ära pealinna, muidu suren. Suurlinna tuled olid palju ahvatlevamad kui igav ja turvaline Tartu. „Siin ei ole midagi teha,” rääkisin ma kõigile, kes vaid kuulata viitsisid. „Tallinn on äge!” lisasin ma. Kui ma nüüd peaksin valima, kas Tallinn või Tartu, siis teate mul tekib natuke raskusi. Tallinn on kihvt, tõeliselt äge linn, aga Tartu on nii omanäoline ja armas, et ma vist kipuks Tartu valima.

*liikluskultuur välja arvata:D

I have been away from Tartu for 15 years. When I was 20, I thought Tartu is the most boring town, nothing is happening, nowhere to go, everything is the same all the time, everyone knows everyone and rumours are quick to start. I had to get to Tallinn. Well, in a way I think I was right 15 years ago – Tartu was quiet and not much was happening, but perhaps it also had something to do with the people I was hanging out then. The interests we shared did not involve too much culture. Tartu is considered to be the cultural crib of Estonia and I think this is part of the charm of this little town (with 100 000 inhabitants and being the 2nd largest town in Estonia).

Tallinn is really cool, besides the wonderful medieval old town I think the hip and cool part of Tallinn is facinating. So creative and chill. Totally different from Tartu. Hipsterville!

But then again there is Tartu. Charming and sweet. I have changed, the town has changed and I tell you Tartu IS worth a visit when in Estonia. There is a lot to see here.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

tartu