Paar nädalat tagasi sattusime kolleegiga töö juures – ma isegi ei tea, mis põhjusel – võrdlema vererõhurohtusid. Ma olen enda omasid kosmeetikakotis (hahh, teistel on kosmeetikakotis ikka kosmeetikaasjad, mul on kaks huulepulka, raseerija(miks?) ja vererõhurohud), aga ei ole neid tarvitanud, peale toda kiirabi korda. Aa, ma läksin kohvi võtma ja kurtsin, et tegelikult ma vist ei tohiks juua, et arst andis sellised rohud ja siis kolleeg ütles, et tal on ka rohud kotis, küsis, mis nimelised mul on, selgus, et samanimelised, aga et mul on vapsee kanged rohud. Nii see teema seal lappama läks.
Teatud põhjustel tekkis mul oma tervise pärast kerge mure ja kuna mul kohati on olnud ka kehva olla, siis võtsin ma end kokku nagu täiskasvanud inimene ja panin perearstile uue aja. Miks uue? Noh, läks nii, et haiguslehte lõpetades, sain ma teada, et oleksin enne pidanud ka arstile minema, aga info sellest, et mul oli arstiaeg, ei jõudnud kuidagi minuni ja nii olin ma juba tööle jõudnud enne kui oleksin pidanud. Oh well…Juhtub vaid minuga, et ma ei ilmu kohale kuhugi, kuhu peaks. Olgu see arst või töövestlus (mhm, juhtus hiljuti ka selline asi!)
Igatahes sai uuesti arsti juures käidud ja ma sain teada, et ma olen täiesti terve noor inimene, kui välja arvata see, et:
- mul on kõikide võimalike vitamiinide puudus
- mul on mingeid liblesid vähem kui teisi
- ma pean kaalust alla võtma
- muutma oma söögisedelit ehk siis välistatud on vürtsid, sool ja kohv (kas ma pean üldse mainima, et vein ka?) ehk teisisõnu kõik asjad, mida ma armastan
- ma pean minema uuesti EKG-sse
- ma pean minema röntgenisse
- ma pean minema silmaarstile
- ….loetelu minu meelest aina jätkus…mul kadus järg ära
- aa, vererõhk on piiripealne ehk et kui ma hetkel neid muudatusi ei viitsi teha ja kõiki neid arste läbi ei trambi, siis ütles, et arst, et alternatiiv on ka – hakata rohte võtma. Ma selle esialgu siiski välistaks. Söön magedat toitu ja joon vett ning jooksen mööda arste. D-vitamiini lusikaga ajab Marek mind juba paar nädalat igal hommikul taga nagu John Kohviveskit. “Hunt tegi auh-auh,auh”…
Mu töökalendrit on sel nädalal täiesti sürreaalne vaadata. Esmaspäeval – arst. Teisipäeval – arst. Kolmapäeval – arst. Ei, kolmapäeval, vist ei olnud. Neljapäeval arst. Reedel arst. Täiesti terve noor inimene. Rääkisin oma arstirallist ka kolleegidele kui mind tabas hirrrrmus tõde. Vanadus, selle nimi on vanadus, mis ligi hiilib. Ei mingit kahtlust. Nagu ma ikka mäletan neid aegu kui sai küsitud, et mida nädalavahetusel tehtud sai, räägitud oma pidudest, pohmakatest, seiklustest ja asjadest, millest avalikus blogis ei ole sünnis rääkida. Ja mis siis nüüd? Räägime arstidest ja võrdleme vererõhurohtusid. Mis see järgmine etapp on? Soovitame üksteisele tugisukkasid ja arvustame teenindust erinevates apteekides?
Novot, ja kui peaksid koroona saama, siis sured koroonaga, sest kaasuvaid hädasid on juba niipalju, et ega see koroona sind siis ei tapnud. 😀
😂😂😂
Kui me kolmkümmend aastat tagasi kursavendadega kokku saime, siis rääkisime muidugi vallutustest armurindel.
Kakskümmend aastat tagasi võrdlesime, kelle telefon on väiksem ja auto suurem,
Kümme aastat tagasi (ja siis me olime veel noored), tirisime üksteise võidu taskutest erinevaid patentravimeid ja arutasime nende omaduste üle.
Nüüd…ah, ma ei taha rääkidagi!:D
Ikka nii tahaks teada, mis need jututeemad nüüd on;)
Ah, see pole sugugi nii hull. Mina olen sündinud füsiloogiliselt kõrge vererõhuga. Juba 10-aastaselt käisin kuskil mingit jalgratast tallamas. Ja rõhu kõrgus ei muutunud mitte üks teps, sõltumata sellest, kas kaalusin 180 pikkuse juures 65 või 85 kilo. Vahel oli paksuna isegi parem. Tükk aega ajasin ka sõrad vastu, rohule, aga lõpuks mõtlesin – mis ma siis arsti juures käin, kui ma nõus pole. Nüüd võtan juba täitsa tükk aega, vererõhk on nagu meditsiiniõpikust 80/120. Kohvi joon ja veini ka. Sest ma ei kavatsegi elumõnudest loobuda. Et ma suhkrut ja nisu ei söö, et mingiski vormis seista on juba piisav ohverdus. Ülejäänu peab mulle alles jääma, vahetevahel ka hulkuv sigaret :-). Punane vein, muuseas, mõjub vererõhule alandavalt.
No ma hommikukohvist ei suuda niikuinii loobuda, see oleks juba karjuv vägivald ja mu inimõiguste rikkumine, mille eest ma oleks ka nõus lippudega lehvitama minema Vabakale. Ja see tuli ka meelde, et punane vein ei ole ju paha, vaid pigem hea, nii et all good!
Nii ongi, jutud muutuvad ajaga. Hea kui selle üle nalja osata visata. Meil on kolme pere sõpruskond, samas vanuses kõik, paari aasta pärast 50sed. Viimase aja jutud kipuvad ka ikka sinna vererõhu ja muude hädakeste juurde, silmanägemine jne. Ise käisin ka just silmaarstil, ei mäleta kuna viimati käisin. Hakkas huvitama kas oleks prille vaja, niidi nõela taha ajamine on keerukas. Aga põhjalikuma vereproovi kord aastas teeme mehega mõlemad juba aastaid, et oleks mingi ülevaade enda tervisest.
Me lähme täna Marekiga koos silmakontrolli, vot seda nimetan ma suunamudimiseks ja mõjutamiseks, et ma suutsin talle selgeks teha, et ehk tal on prille vaja. Siiani ajas sõrad vastu.
Mu kaasa käis ka tervisekontrollis, mille käigus sai teada, et korraliku D-vitamiini tarbimise tagajärjel on tal organismis selle vitamiini tase 256. Paluti nüüd aastake mitte tarbida 🙂 Ning kuna me tarbime seda vitamiini samast pudelist ja mina olen koguseliselt rohkem tarbinud, lasin ka endal seda taset mõõta – tulemuseks 226 😀
ma olen maailma kõige kehvem igasugu vitamiinide tarbija, erinevalt Marekist. Vaatame, mis ta minu d-vitamiini tasemega siis teeb
Vanadus? 😀 ei!
Minu sõbranna, olles 26, sai nädal tagasi insuldi. Sest vererõhk! Tal olid ka rohud määratud, aga ta vaid vilistas nende peale.
Mina, 30, võtan juba 4 a igal hommikul vererõhu- ja südamerohtu ja igal õhtul II vererõhurohtu.
Vanadus?
Kõik kilpnäärme, veresuhkru, raua, kolesterooli jms näitajad on mul viimase arstliku kontrolli andmetel eeskujulikud 😀
Aa ei, ega ma siis päriselt ei arva, et sellised asjad vanadusega seotud on, see ikka rohkem nali. Aga ma võtan tõsiselt seda tervise teemat küll ja olen ikka väga jälginud, mida sisse endale söön, palju liigun jne jne jne