#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.