Ma olen mitu päeva ennast kogunud, et see lugu siia kirja panna, sest emotsioonid on laes ning kuigi ma olen üldiselt õppinud kommentaare, mitte hinge võtma, siis paratamatult teevad mõned neist ikkagi haiget ning mul on võtnud aega, et endale tunnistada, et olen loll ning olla üle mõnedest kommentaaridest.

pigem peaks hakkama loomakaitse tõsiselt tegelema selliste juhtumitega. Loom ei ole mänguasi. 

See mees….Paindumatu, jäik ja empaatiavõimetu isend. Vastikusevärinad.

Husky-laadse juba viisite varjupaika tagasi ning nüüd juba teine koer, mis kahe nädala jooksul Teie kodust läbi jookseb. Lapse peale ka vist ei mõtle, lapsed kiinduvad loomadesse. Nüüd peab juba teisest koerast loobuma. See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.

ja kui vastan viisakalt sellele viimasele kommenteerijale, et ei ole õige niigi emotsionaalse postituse all valefakte jagada, näen ma sama kommenteerijat ikka edasi kommenteerimas järgmise kommentaariga:

No enne Lumi oli üks huskylaadne ka seal peres testmiseks. huvitav, mis koer järgmiseks siis..

Ma alustan sellest kommentaariosast: See, et avalikust blogist on kõik nende kahe koeraga seotud postitused kustutatud, ei tee seda olematuks.

Kui ma oleksin tahtnud salaja koerast loobuda, siis ma ei oleks seda pannud avalikult oma nimega kuulutust gruppi, mida loevad tuhanded inimesed. Ma olin valmis etteheideteks ja hukkamõistmiseks, sest ma saan ise ka aru, et olen koera solgutanud ja uskuge või mitte mul on endale väga raske andestada, et ma koera tagasi viisin. Või ka üldse võtsin ilma kogu perega varjupaika külastamata. Mina tegin vea, seda ei saa olematuks teha, aga kindlasti ei kustutanud ma postitusi, et midagi varjata, vaid selle pärast, et mul on endale raske andestada ja ma ei taha, et need postitused mulle seda kogu aeg meelde tuletavad kui halb inimene ma olen. Mind saab kritiseerida ka ilma nende postitusteta.  Minu eesmärk Koduotsijasse kuulutus panna oli just põhjusel, et seda loetakse ja jagatakse palju. Ma võin teile tunduda südametuna, kuid ka mulle on see olnud emotsionaalselt raske. Seda enam, et ei, me ei soovinud juurde uut koera, vaid et kaotasime kuu aega tagasi oma parima sõbra ja hing ning kodu oli nii tühi. Võimalik, et sellest tühjusest tingituna ka liiga kiire ja vale otsus, kuid sel pole antud olukorras tähtsust.

Loomakaitsega ähvardamine, sest minu jaoks on loom mänguasi? Kas tundus, et Hugo oli meile mänguasi või oli ta pereliige? Öelda, et mu mees on jäik ja paindumatu, kui te ei tunne ei meid ega olukorda. Minu mees ei öelnud, et koerast tuleb loobuda, selle otsuse tegin mina.

Mis on selles loos oluline. Kas minu hukkamõistmine või koerale kodu leidmine?

Tähtis on see, et Lumi otsib kodu ja kui minu hukka mõistmine, kommenteerimine haigeks inimeseks ja kritiseerimine aitab seda kodu leida, siis mul ei ole selle vastu midagi. Ma saan hakkama. Selle postituse all keerasin kommenteerimise võimaluse kinni, saate seda soovi korral teha ka Perekooli ajaviite(?!)foorumis või ka Koduotsija kuulutuse all. Ja kui soovite aidata tal kodu leida, siis jagage seda kuulutust palun: https://www.facebook.com/Koduotsija/photos/pb.510088099036602.-2207520000../3458601220851927/?type=3&theater

Teiseks tahan ma öelda, et kuigi hukkamõist on  arusaadav, siis valefaktidega mängimine teeb kurvaks küll. Huskyga käisime me varjupaigas tutvumas ja kodus plusse/miinuseid kokku lüües, teistega arutades, sealhulgas ka minu Facebooki lehel ja Instagramis, saime aru, et meist ei saa siiski Husky-inimesi. Husky läks otse varjupaigast ühe mu tuttava peresse. Ma olen ta käekäiguga kursis ja tõesti julgen öelda, et olen tänulik, et meie jaoks miinuseid rohkem kokku sai löödud.

Lumist ma ei taha rääkida rohkem kui, et ta ei ole halb koer, kuid  mina ei ole piisava koolituse ja teadmistega ning usaldasin vaid varjupaiga sõnu, et tegu on väga sõbraliku koeraga. Ongi. Aga talle on vaja kas ühe inimese jäägitut armastust või suurema koolituse/teadmistega omanikku. Ma helistasin varjupaika, et uurida, mida teha kui koer käitub lõrisedes ja salakavalalt rünnates ja sain vastuseks (ma ei liialda ega valeta) – “peksa tuleb anda!” Need olid konkreetsed esimesed sõnad mu küsimuse peale. Kui nad said ise ka aru, et sõnad ilmselt mõjusid šokeerivalt, sain edasi soovituseks, et pean olema karjajuht, mitte laskma koeral otsustada, lööma koonu pihta ajalehega ja suruma koera maha. Ma ütlen teile ausalt, te võite must arvata, mida tahate, aga mitte kunagi ei suudaks ma koera niimoodi “koolitada”, eriti arga ja katkise hingega koera. Ma ei taha, et temast saaks koer, kes kardab pai tegemist, sest käsi seostub talle karistamisega.

Edasi rääkisin ma ühe teise koerte varjupaiga omanikuga ja teda tahaksin ma küll tänada nii suhtumise kui nõuannete eest. Ka tema ütles, et piisava aja ning koolitusega saab selle agressiivsuse meeste (ja teiste koerte) vastu välja, kuid selleks peab olema tugev isiksus, kui tugev isiksus ei ole, siis varem või hiljem võib see lõppeda halvasti ning soovitas leida koerale uus kodu. Teda ei tasu ka selle soovituse eest hukka mõista, ta kuulas, rääkis kaasa ja mis kõige olulisem – andis teada ka natuke rohkem Sinirebase varjupaiga taustast. Minu eesmärk ei ole siin Sinirebase varjupaiga suhtes midagi halba öelda, sest ka see pole antud hetkel oluline, aga mida ma küll tahaksin teistele edasi öelda, et nad sama viga ei teeks nagu mina, siis käige varjupaigas kogu perega ja mitu korda uut lemmikut külastamas ning uurige täpselt, mis taust koeral on. Kui mulle oleks öeldud, et ta on naiste suhtes sõbralik, kuid kasvanud ilmselt koertekoloonias, siis ma ei oleks koera peale lühiajalist jalutamist kaasa võtnud. Ma oleksin natuke paremini läbi mõelnud, kas saan võimalike kaasnevate probleemidega hakkama. Pean tunnistama, et mulle jäi varjupaigast tunne, et seal ei olegi oluline, kuhu ja kellele koer lõpuks antakse, peamine oleks, et tema eest saaks raha kätte. Edasi vaadake ise. Ma ei saa sinna midagi parata, et natuke koeravabriku maik jääb ka. Venemaalt toodavad “tōukoerad”, nii et tavalisemad krantsid jäävadki tähelepanuta/ koduta. Mis nendest saab kui aina uusi “tōukoeri” peale tuleb? Ma ei taha laimata ega midagi vale arvata, kuid midagi ei ole kogu selle varjupaiga juures õigesti. Muidugi ma võiksin kirjutada ka selle proua kogemusest, kes Lumit vaatama läks, aga kogu taust ja juba tehtu ei ole oluline hetkel. Ma ei taha mitte midagi muud kui et Lumi leiaks armastava üksiku perenaise. Või koeratargema perekonna kui minu oma.  Ja kui saate talle kodu pakkuda ning teilt küsitakse kiipimise, kastreerimise ja vaktsiinide eest 200 eurot, siis selle kõige eest on juba makstud. Kaks korda sama summat nõuda oleks mu meelest vale. 

LÕPETUSEKS (sellest blogist):
Ma väga loodan, et kõnealusele koerale leitakse temakohane kodu. Antud juhul polegi mu meelest oluline, kas koerast loobumise põhjustas uisapäisa talitanu soovimatus probleemi lahendamiseks aega võtta või kujunenud olukorra arukas hindamine – oluline on, et halvem on ära hoitud, seda nii inimeste kui koera jaoks.