Ma olen ise hästi suur lugeja, mind tihti leida ninapidi mõnest raamatust, hetkel loen ma seda Elena Ferrante sarja. Mul on hea meel, et mind on ees ootamas pikad ja igavad lennureisid, lennukitega, kus ei pakuta filmi vaatamise võimalust, saan jälle aega natuke edasi lugeda. Ida on ka raamatuhull. Kogu aeg sobrab oma raamaturiiulis ja nõuab, et talle mõnda raamatut loeksin. Ainus viga selle asja juures? Ma olen nii laisk, et ma üldse ei viitsi. Sunnin end küll, aga ikka püüan leida võimalusi, kuidas mitte lugeda, seda edasi lükata või noh lihtsalt ütlen, et aga vaatame hoopis multikat. Ma tean, ma tean, halb ema, aga what else is new, eksju.
Ema saatsis mulle lugemise ja lastesõnavara arengu kohta ühe video. See pani mind mõtlema ja nüüd ma püüan oma laiskusest üle saada. Sest 15 000 sõna või 50 000 sõna on ikka metsik vahe. Kahjuks on video rootsi keeles, aga video mõte on, kuidas lapse elu mõjutada kulutades selleks vaid kümme minutit päevas. Kui lapsele ette lugeda,siis oskab ta 17-aastaseks saades 50 000 sõna. Kui seda mitte teha, oskab ta vaid 15 000 sõna. Kas saad aru kui suur erinevus? 50 000 sõnaga saab laps aru, mis lehtedes kirjutataks. Võib olla mitte küll kõigest, aga tegu on ju lapsega, kes jooksvalt õpib. Osates palju sõnu saab laps argumenteerida. “Argumenteerima” on oluline sõna, mida osata. Nii saab täiskasvanuid ümber veenda, et saaks oma tahtmist. Kommi teisipäeval, palju kassipoegi. Kui lapsega koos lugeda, õpib ta palju uut. Saab teada, kes on merebioloog. See on inimene, kes uurib veealuseid asju. Võib olla tahab laps suureks saades just merebioloogiks saada. Lugedes saab lennata ilma tiibadeta ja leida salajasi sõpru, aga parim asi lapsele lugemise juures on see, et tehakse midagi koos.
Vaid neli kümnest lapsevanemast loeb oma lapsele kõvasti ette, aga see annab lapsele nii palju uusi võimalusi.
Kas teie loete oma lastele raamatuid?
Meil on juba beebieast alates traditsioon lapsele unejuttu lugeda, praegu on laps 7-aastane. Ta nii armastab ettelugemist ja me ise samamoodi. Ja lapsel on imeline sõnavara, ilmselt suuresti tänu lugemisele. Laps ka alati kohe küsib, kui mingit sõna ei tea. See on minu meelest hästi oluline, et küsiks.
Oleme lugenud ka vanemaid raamatuid, kus just eriti kohtab sõnu, mida igapäevaelus võibolla ette ei tule. Nt plank, vokk, militsionäär (:D), koorekirn vms… Ja nii tore on näha, et laps tõesti hoolikalt kuulab, sest neid küsimusi, et mida mingi sõna tähendab, tuleb ikka palju…
Kahjuks tundub aga see ise lugemine lapse jaoks niiii pingutust nõudev (võrreldes muu meelelahutusega), et ta vabatahtlikult ise küll raamatut ei loe, vaatamata sellele, et väga soravalt loeb ja lugemisoskus on väga hea. Kui üldse, siis loeb ise ainult ükskuid lauseid nt mingi pildi juures. Ikka peab “sundima” ja suunama, et iga päev vähemalt väikese loo raamatust loeks.
Jaa, meil ka Ida kohe küsib kui mingit sõna ei tea. Mu meelest on see nii armas, et jääb kohe korraks mõtlema ja siis küsib, et aga mis see on. Aga kuidas sa militsionäär selgitasid? Ja mis raamatust see üldse oli:D
Militsionäärid tegutsevad väga agaralt nt Totu raamatutes. Hetkel meil pooleli “Totu Päikeselinnas” (muidu tore raamat, aga isegi minu jaoks liiga palju füüsikat :D, pikad seletused, kuidas mingi leiutatud masin täpselt töötab…). Ütlesin talle lihtsalt, et vanasti olid politseinike asemel militsionäärid ehk miilitsad.
Lõbus seik ka: Kuna laps tahab alati ka uusi sõnu kohe kasutama hakata, siis ta just ükspäev ütles linnas: Näe, militsionäärid mõõdavad kiirust. 😀 😀
Lõputu selgitamine. 😀
Ma olen oma kolmele järeltulijale tohututes kogustes raamatuid ette lugenud, aastate viisi.
Tulemus? Vanem tütar armastab lugeda, sõnavara suur, argumenteerimisoskus väga hea. Poeg ei loe ega armasta lugemist, aga argumenteerib vabalt, pesamuna ei loe ja suur osa sõnavarast on tal üldse inglisekeelne.
Loe mis sa loed, lõpuks ikka virtuaalmaailm saab neistvõitu.
Teistpidi, sii 30% on ka parem, kui 0. Lisaks sa kunagi ei tea, annad hinnanguid ehk liiga vara, tànase seisuga.
Ma olen jube laisk ettelugeja. Õnneks esimene laps on saanud raamatupisiku ja nüüd ma lasen vahel tal väiksemale lugeda.
Ma ei mäleta, et mulle oleks eriti loetud, vanaemaga luuletusi ehk lugesime? Isa jutustas muinasjutte, peategelasteks mina ja mu vend… nüüdseks on mõned jutud ka raamatusse pandud. Ma arvan, et minu sõnavara mõjutab see, et III klassis hakkasin kiiresti lugema ja see, et kodus oli kasutusel laiem sõnavara kui tavalisel Põhja-Eestlasel, nii et sünonüüme jagus. Ja kui isa on luuletaja, siis vemmalvärsside ja lihtsate riimide leidmine ka arendas. Võib-olla soovitatakse ettelugemist seetõttu, et eeldatakse nn keskmise kodu puhul väga üksluist sõnakasutust?
Mina ei loe ette, sest mulle tundub et ma ei oska seda huvitavalt teha ja see tunne häirib mind. Mu 9aastane on juba mitu head aastat ise õhtuti raamatuid lugenud – tal on mitu sellist populaarteaduslikku raamatut, kus hästi lihtsalt ja arusaadav alt seletatakse mingeid nähtusi vms ja siis ta jutustab mulle nendest.
Mu 4,5aastane tunneb praegu tohutut huvi veerimise vastu ja siis muudkui käib ja loeb igalpool tähti kokku. Varsti hakkab ise meile ette lugema 😉
MIna igal juhul usun seda väidet. Näited omast käest võtta – pojal (20) on hoolimata sellest, et ta Eestis käis ainult algkoolis ikkagi eesti keeles korralik sõnavara ja eestipärane lauseehitus (muidugi on tal ka “keelenatsist” ema, kes sunnib lause uuesti tegema, kui lauseehitus saksapäraseks muutub.). Lugesin talle ikka, kui ta väike oli, vanaema-vanaisa lugesid ka ja juba minu ameti tõttu on meil peres keelekasutusele tähelepanu pööratud ja kasutatav sõnavara ilmselgelt keskmisest suurem. Tütrel (18), lapsendatud, kes saabus minu juurde 14 aastaselt on olukord nüüdseks selline, et ta räägib nelja keelt, aga veatult mitte ühtegi. Ta oli algselt venekeelne, järgnes eesti, siis inglise ja siis saksa keel. Vaevalt, et talle keegi lapsepõlves ette luges (ta ei saanud täpselt arugi, kes ta ema on ja süüagi unustati vahel anda). Sõnavara on igas keeles väike, kuigi ta isegi loeb nendes keeltes. Lauseehitus on mitmest kokku klopsitud ja sõnad on ka igas lauses igas keeles. Ma vingun küll, aga mis sa hädaga teed. Kuigi ma siiski meenutan talle, et kunagi tuleb otsustada, milline saab olema ta emakeel ehk A-keel ja see siis ikkagi edasi arendada. Sellest hoolimata on lootust, et keskharidus saadakse järgmisel aastal kätte.
Sõnade tähendust küsivad siiamaani mõlemad, ka pojal on vahel eesti keeles sõnu, mida ta ei tea (näiteks paar aastat tagasi selgus, et ta ei tea suurepärast vene laenu “morda”). Poeg hakkas ka pärast gümnaasiumi lõppu raamatuid lugema, nüüd “pidi täitsa huvitav olema, kui keegi ei sunni”. Päris lapsena luges ikka ka, aga vahepeal küll mitte.
Ise olin lapsena ka suur lugeja, alati küsisin, kui mõni sõna oli võõras. Näiteks mäletan, et umbes seitsmeaastaselt küsisin isalt: “Kuule, mida tähendab eunuhh?” Isa mõtles natuke ja vastas: “Kastreeritud mees.” Ei teinud mind eriti targemaks.
Ritsik, mina ei lubaks poolt sõnavara inglise keeles pidada. Ma ikka nõuan Albinalt, et kui lauset ühes keeles alustab, siis lõpetagu ka samas.Mul oli endal sama häda, päris lahti pole siiamaani saanud, aga kui ükskord ütlesin “teen tšekk inni ära ja lähen siis bäggidži dropp-offi” ütles üks inimene, kellest ma väga lugu pean: “Mäletad, kuidas me nõuka ajal neid inimesi põlastasime, kes vene segakeelt rääkisid?”, hakkas kohutavalt häbi. Kuigi ma seda üleolevat suhtumist poolkeelsetesse ei mäleta, olin ilmselt natuke noorem, või sattus neid mulle liiga vähe ette.