Iga kord kui ma kusagil mainin, et loen kooli kohustuslikku kirjandust, tuleb üks või kaks või kolm kommentaari, mis küsivad, aga miks vanemad peavad lugema. Iga jumala kord pean ma siis vastama, et ei peagi, keegi ei sunni mind, keegi ei kohusta mind, keegi ei eelda seda mult. Ma olen ise selle valiku teinud.
Nüüd, seoses “Totu Kuul” raamatuga on lisandnud veel üks kohustuslik küsimus.
Kunagi ammu ennemuistsel ajal käisin ma koolis. Sellest ajast on palju muutunud, aga samas on ka palju samaks jäänud. Noh, et peab õppima ja mõnikord antakse kodutöid teha. Olid ja on kontrolltööd, lugemiskontrollid ja eksamid. Sellised basic asjad, mille vastu väga ei punninud, isegi kui kõik kodused tööd ei meeldinud, mõni sai tehtud viimasel hetkel ja mõned ka pinginaabri pealt maha kirjutatud.
Kool ei olnud alati lust ja lillepidu. Mõnikord olid õpetajad ka nõmedad. Aga asjad said tehtud suurema lärmi ja probleemideta. Nüüd on selles suhtes teised ajad. Koolitööde juurde käib pidev vihastamine. Minu peale.
Kui te küsite minult, mis olid minu lapsepõlve lemmikraamatud, siis lisaks Astrid Lindgreni raamatutele tulevad mulle esimesena meelde näiteks “Trips, Traps, Trull”, “Veel üks Lotte”, “Sõnni-Siim”…nimekiri jätkuks, aga nendest kolmest näitest piisab, et kirjutada sellest, mis mul mõnda aega juba peas mõlgub.
Kunagi ammu kutsuti mind raamatukogusse lastehommikule lastele ette lugema, paluti valida üks oma lapsepõlve lemmikraamat. Mulle torkas pähe “Trips, Traps, Trull”. Käisin selle välja, aga raamatukogu juhataja arvas, et see pole parim valik, sest see olla tänapäeva lapsele igav või arusaamatu. Ma ei osanud rohkem kaasa rääkida, sest last mul endal tol hetkel veel polnud ja uuema lastekirjandusega ma kursis ei olnud ka. Minu lastekirjanduse teadmised piirdusid oma lapsepõlve raamatutega ja see sama raamat oli mul meeles kui üks ägedamaid. Ma mäletan, et seda lugedes ma alati mõtlesin, kuidas nondel poistel veab, et saavad rongiga Kloogale randa sõita. Klooga tundus midagi maagilist ja kättesaamatut.
Ma pean ausalt ütlema, et ma arvan, et Ida on nutikas laps, aga ma pean ausalt ka ütlema seda, et ta on laisavõitu. Selles, mis puudutab just koolitükke. Kui ta süveneb, on tal hinded head, aga tema suurim miinus on see, et ta ei süvene.
Mina olin koolis tuupur, mulle meeldis lugeda, mulle meeldis õppida ja päris pikalt olin ma puhas viieline. Seega on ehk arusaadav, et mulle ei ole olnud lihtne näha, et Ida ei ole samasugune ning ma olen pidanud endaga tööd tegema palju. Ei pane talle ebarealistlikke ootusi ning ei sisenda hinnetehirmu. Kolm on ka okei hinne.
Eilne väikene Instagrami küsitlus suvelugemise kohta oli väga tore, aitäh kõikidele, kes arvamust avaldasid. Tundub, et lootus ei ole veel kadunud ja suurem osa saab ikkagi aru, miks laps lugema peaks/lugeda võiks. Muidugi tuli seal välja ka äärmuslikke näiteid, mille vastu ka ma ise oleks – 10-15 raamatut suve jooksul, 500 lehekülge esimese klassi lapsel, lugemiskontroll nagu vanasti kui küsiti, et mis leheküljel sõitis Pipi hobuse seljas tagurpidi ja muud sellist.
Ma olen ka absoluutselt nõus nende vanematega, kes ütlesid, et suvelugemine peaks lähtuma lapsest ja tema huvidest ning ka tasemest. Mu meelest meie koolisüsteem lähtub jätkuvalt liiga vähe lapsest, aga see on juba selline teema, mil ma võiksin pikemalt rääkida. Aga kui keskenduda vaid suvelugemisele siis oli seal ka vastuseid, mis tegid kurvaks ja panid mõtlema, et kas äkki vastab tõele, et inimene, kes vähe loeb, ongi rumal. Kohe rumal.
Juba koolivaheaja alguses kuulsin ma nii mõneltki lapsevanemalt protesti selle vastu, et õpetaja jättis lastele suvelugemist. Et see on ebaaus ja millal nad selle aja leiavad? Ma jätsin tookord oma arvamuse avaldamata.
Selles mõttes olen ma muidugi nõus, et lapsi lugema saada on juba omaette väljakutse ja suvel on pead laiali, palju teha, kuid ma teadsin juba eos, et ette tuleb ka neid hetki, mil ma kuulen “igav on, mul ei ole midagi teha, mida me nüüd teeme, kaua ma pean ootama”. Need on just need hetked, mil raamatuid saaks lugeda.
#koostööpostitus
Ühel hetkel kui ma jälle mõttetult telefonis skrollisin igavusest, mõtlesin ma, et ma olen ikka napakas küll – endal on terve hunnik raamatuid lugemata, aga ikka vaatan hoopis võõraste inimeste selfie´sid. Ega selle lugemisega on nii, et kui pikk paus on olnud, siis kuidagi jube raske on uuesti raamatut kätte haarata. Jube veider, kas pole?
Igatahes tegin ma algust “Serafima ja Bogdaniga”, see tähendab, et lõpetasin selle lugemise. Eelmisel suvel võtsin selle vaimustunult kätte, ahmisin pool sisse pea ühe korraga ja siis väsisin ära, hakkas rõhuma. Nüüd võtsin uuesti kätte ja lugesin teise poole samasuguse vaimustusega läbi nagu eelmisel suvel. Väga soovitan!
Raamatutega on aga see paha lugu, et nad võtavad päris palju ruumi. Eriti kui reisida lennukiga ja vaid käsipagasiga. Autoga on tibake lihtsam neid kaasas kanda, aga no ikkagi. Justkui tellitult pakuti mulle koostööd Elisa Raamatuga ja nii sain ma Rootsi endaga kaasa võtta üle 4000 raamatu. Eks ma ka olen olnud pikka aega seda meelt, et raamat peab olema paberkujul ja natuke olen igasugu äppe võõrastanud, kuid sain sellest üle kui tahtsin “Ohakalindu” lugeda, aga seda oli tüütu kaasas kanda. Avastasin, et sain seda mingist äpist lugeda ja peale seda olen äppide usku, raamatuid ostan ka jätkuvalt, aga näiteks on raamatuid, mida ma paberkujul ei ostaks, isegi ei vaataks, kuid äpis viskas ette ja lugesin läbi.
Üks neist on see. Pole üldse minulik selliseid õpikuid lugeda, aga no näed, juhtub ka mul. Elulooraamatud on üldiselt sellised, mida ma ei loe, aga kui nad Elisa Raamatus kõik olemas on kenasti, siis muudkui aga panen neid riiulisse ja loen järjest. Hetkel on ootel see. Jube mõnus on, et iga kord kui ma muidu oleksin mänginud Candy Crush´i, loen ma nüüd raamatut. Mugav ja kogu aeg kaasas, järjehoidja ei kao ka ära.
Teile on mul pakkud Elisa Raamatu sooduskood: Eveliis50. Sellega saate Elisa Raamatu kaheks kuuks -50% hinnaga + 2 nädalat prooviaega kui ei ole äppi varem proovinud. Sooduskoodi sisestada saab siin. Elisa Raamatu kohta lähemalt lugeda saab siin: https://www.elisa.ee/et/raamat
Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.
Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.
Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.
Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.
Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.
Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/
Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab kõik II maailmasõjaga seonduv – ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub. Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks “Naine Berliinis” (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay “Sarah’s Key” norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid.
Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev.
Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d’Hiv’ist lugu kirjutama hakkab. Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.
“Sara võtit” lugesin ma esimest korda 2015. aastal. See on üks suurepärane ja samaaegselt nii kohutav lugu. Selline lugu, et süda kisub krampi ja pisarad jooksevad, sest kuigi raamatu tegelased on välja mõeldud, siis lugu kui selline kahjuks mitte. Nüüd lugesin ma raamatut teist korda. Ma pean ausalt tunnistama, et mõned kohad ma lugesin diagonaalis, sest kõik raamatus kirjeldatu oli liiga õudne. Iga ema süda murdub, seda raamatut lugedes. Raamatust on tehtud ka film (YouTube´is laenutatav) ja eile tundsin ma, et tahan seda vaadata. Kõige rumalam otsus, kui oled hotelli jõudnud kell 12 öösel ja pead hommikul kell üheksa minema kohtumisele. Seda filmi ei saa vaadata ilma emotsioonideta, ma nutsin lahinal. Film on küll tunduvalt pinnapealsem kui raamat, jumal tänatud, sest muidu ei oleks seda võimalik vaadata, aga olles lugenud raamatut ja teades, et see kõik oli ilmselt veel kordi hullem kui ka raamatus kirjeldatu, siis hakkab film elama mõtetes oma elu. Ma ei saa siiani mõtteid oma peast välja. Näiteks on raamatus koht, kus juudid peavad kõik ehted endalt ära andma. Väike kuueaastane tüdruk väriseb hirmust nii, et ta ei saa kõrvarõngaid lahti, vanaema püüab teda aidata, kuid vangivalvurite arvates võtab see liiga kaua aega ja nad tõmbavad jõuga lapsel rõngad kõrvast ära, nii et lapse kõrvad rebenevad. Kedagi ei huvita tema nutt ja valu, järgmisel hetkel lahutatakse lapsed emadest ja vanaemadest ning nad ei tea, kas nad enam kunagi oma vanemaid näevad.
Südantlõhestav ja kurb film (ja raamat!), kuid siiski oluline mitte unustada ja püüda ometigi ajaloost õppida. Et ei oleks vihkamist rahvuse ja päritolu pärast nii nagu pole lootust inimestesse kaotanud see Holokausti üle elanud proua (aitäh selle lingi eest, kallis Mirjam!). Kõlab lõpetuseks nagu valimisloosung, aga vaadake seda filmi, lugege raamatut ja te mõistate ise, miks sallivus on niivõrd oluline.
Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid teiste arvates. Hirm, et see, mis sa tead ei ole piisav(alt hea). Tegelikult on küll.
Ahjaa, emaks, või vanemaks olemine tähendab minu jaoks ka pidevat eneseületust, et mitte hulluda, et ükskõik kui palju me ei püüaks Idat tema enda tuppa mängima meelitada, näeb meie elutuba pidevalt välja nagu mänguasjalao plahvatus. Uhh, mul läheb isegi seda pilti vaadates silme ees mustaks.
Emadepäevadega on selline paha lugu, et need on pühapäeviti ja mõnikord läheb lausa nii kehvasti, et see pühapäev on päikeseline ja soe ning kui veel eriti kehvasti läheb, tuleb kaks perekonda emasid-lapsi ja üks vanaema sellise hullumeelse mõtte peale, et seda peaks koos tähistama väljaspool kodu. Minule ja Idale sellised pühapäevad sobivad. Siis saab kindel olla, et kodus ei pea midagi toimetama-tegema. Marek on aga teisest puust. Tema ei taha ilusat ilma raisku lasta, kui kodus on veel nii palju teha. “Kes see need asjad siis siin lõpuni teeb?” toriseb ta kui me ta poolkohustusliku kultuuriprogrammi fakti ette paneme ja tuleb kaasa. Ega tal teisiti lastakski. Igaks juhuks ütlen, et muidugi tuleb ta hea meelega kaasa, aga tõesti, tema on meie peres see, kes vaatab, et asjad ka tehtud saaks. Enne töö ja siis lõbu. Minu moto on vastupidine. Seepärast mul töökat ja asjalikku meest enda kõrvale vaja ongi. Kujutate ette, mis saaks siis kui koos elaks kaks minusugust lillelast?
Ühesõnaga vedasime end kõik koos, Mareki õe ja emaga, Maarjamäe keskusesse. Kas te olete “Kodu” multikat näinud, kus buuvid Maale kolivad ja lõpuks üks Buuv hakkab koos Tipiga viimase ema otsima? “Minu ema,” ütleb Tipp. “Jah, sinu minu ema,” vastab buuv, sest ta ei saa aru, mis on sinu ja minu. Vanaema Evega oli meil pikalt umbes sama asi, et Ida ei saanud aru, kuidas temal ja Rihannal üks ja sama vanaema on. “Kas minu Rihanna vanaema?” küsis ta alati. “Teie mõlema vanaema,” vastasime meie. “Jah, minu Rihanna minu vanaema,” vastas Ida. Ega ta vist nüüd ka päris täpselt aru, ei saa, kuidas saab vanaema olla kahele erinevas peres elavale lapsele, aga vähemalt on ta aru saanud, et vanaema nende mõlemate oma on. Ja täpselt nii ma teemast kõrvale kaldungi kogu aeg, blogis vist vähem, aga rääkides läheb mu mõte kogu aeg ühelt teiselt teemale ja ma tihti ei mäleta enam, millest ma rääkisin üldse.
Tagasi emadepäeva lainele.Olete te Maarjamäe ajalookeskuses käinud? See on nii äge koht, et pole ime, et me seal pool päeva ära kulutasime ja “tapsime” Mareki viimasegi lootusekiire kodus veel pühapäeval asjalik olla. Ma olen üldse muidugi suur muuseumide fänn, nii et ega see nüüd suure üllatusena ei tulnudki, et ma ka sellest vaimustusin, aga tõepoolest siin on nii palju vaadata ja uudistada. Ajaloomuuseum pisikestele väga palju huvi ei pakkunud, aga nemad raputasimegi laste vabariiki maha ja saime ise rahus ajaloos uudistada. Filmimuuseumis oli kõigil nalja nabani. Levimuusika osas tuletasime vana head vaibakloppisimist meelde. Kui Must Q kunagi “Seitsmest vaprast” välja langes, siis mulle tulid pisarad silma. Päriselt. Ajad olid sellised, muusikamaitse oli selline.
Kohustuslik lugemiskraam igale mehele. Et teaks, mis viisakas on ja ei ole. Enesetapust tuleks igal juhul daami juuresolekul loobuda.
Kes mäletab selliseid keldririiuleid? Täis igasugu nod ija moosipurke, mis sealt kunagi enam päevavalgust ei näinud.
Aga kes sellise telefoniga helistanud on? Mina olen. Samas ma ei mäleta, kellele. Telefonid olid ju vaid vähestel.
Seda Leninit mäletan ma EPA eest. Kogu aeg oli jõhkralt lillede alla mattunud.
Koju jõudes olime me pühapäevase sauna tegemiseks liiga väsinud. “Aga sa lubasid, et me teeme maski täna!” ei lasknud Ida mul talle antud lubadust unustada. Pagan! See lapse ei unusta midagi. Mis mul siis üle jäi kui turbamaskidel korgid maha keerata ja emadepäeva-spaa kodus lahti rullida. Saunas on turbamaski muidugi palju mõnusam teha, saab mõnuga mökerdada. Mu enda jaoks on see mökerdamine osa selliste maskide võlust, öelge veel, et vaid lastele meeldib segadust tekitada, aga kes veel pole turbatooteid kasutanud, siis ärge kartke, et oma vannitoa ära rikute. Meil on saun alles viimased pool aastat, enne seda olen ma kõik turblissitamised vannitoas teinud.
Jalamaski ajaks kolisime me õue terrassile. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kevadpäikeseline õhtu ja vannitoas oleks olnud lihtsalt patt istuda. Koorisime Idaga oma lumivalged jalad paljaks ja hakkasime maskitama.
Toode ise on nii tutikas, et ma pidin igaks juhuks järele vaatama, kas on poes juba olemas. On. Mine. Pekki. Kui. Hea. Mask. Ma ei tee nalja! Sügavpuhastab. Uuendab. Koorib. Jahutab. Niisutab. Kaitseb. Pesed jalad pärast maski puhtaks ja tunned veel pikka aega mõnusat mentooli värskust. Ma saan aru, et ma kõlan hetkel nagu nätsureklaam, aga ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada. Istud tuulevaiksel terrassil, mõnuled õhtupäikese käes nagu kass ja samal ajal tunned, kuidas jalgades justkui puhuks värske mentoolituul. Ah, ikka tuli välja nagu imal deodorandireklaam, aga täitsa lõpp kui mõnus tunne. Sellest jalamaskist saab Ussipesa saunarituaali vankumatu osa vähemalt suvel. Kui te mind ei usu, siis proovige ise järele. Ma söön oma mütsi ära kui te samamoodi vaimustusse ei satu. Kood “estonian” annab teile maikuus kõikidele Turbliss toodetele ka – 25% soodustust.
Igaks juhuks ütlen ka, et tegu on loodustootega ja jalad ei saa lihtsalt kergelt loputades puhtaks, vaid need tuleb puhtaks pesta. Ida oli natuke lohakas ja hommikul teda lasteaeda viies mainisin ka õpetajale, et Ida jalad ei ole mitte mustad ja pesemata, vaid koduspaast turbased.
Ja mis te arvate, mida tegi õhtu lõpuks siiski Marek? Talle ei andnud süda rahu, et pühapäev oli niisama “ära molutatud” ja otseloomulikult oli tal vaja oma klassikaline kevadkostüüm selga tõmmata ning aias veel müttama hakata. “Ma ainult natuke, kuni valge on,” ütles ta õnnelikult. Ausalt, kui töö tegemises saaks võistelda, siis Marek võidaks. Aa, “Malevat” olete näinud? Seal lubasid eestlased sakslastele karistuseks mõisad ehitada ja kõik töö nende eest ära teha, et las siis sakslased istuvad jõude. Marek oleks see eestlane.
Marek: Tee tööd, siis tuleb ka armastus!
Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.
Muide, ma ostsin sügisel kuus sukulenti. Pidid olema taimed, mida võimatu tappa. Siin pildil on viimane ellujääja, kelle Marek on suutnud elus hoida. Veel. Mu keskmine nimi võiks olla Taimetapja.