“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Eilne väikene Instagrami küsitlus suvelugemise kohta oli väga tore, aitäh kõikidele, kes arvamust avaldasid. Tundub, et lootus ei ole veel kadunud ja suurem osa saab ikkagi aru, miks laps lugema peaks/lugeda võiks. Muidugi tuli seal välja ka äärmuslikke näiteid, mille vastu ka ma ise oleks – 10-15 raamatut suve jooksul, 500 lehekülge esimese klassi lapsel, lugemiskontroll nagu vanasti kui küsiti, et mis leheküljel sõitis Pipi hobuse seljas tagurpidi ja muud sellist.
Ma olen ka absoluutselt nõus nende vanematega, kes ütlesid, et suvelugemine peaks lähtuma lapsest ja tema huvidest ning ka tasemest. Mu meelest meie koolisüsteem lähtub jätkuvalt liiga vähe lapsest, aga see on juba selline teema, mil ma võiksin pikemalt rääkida. Aga kui keskenduda vaid suvelugemisele siis oli seal ka vastuseid, mis tegid kurvaks ja panid mõtlema, et kas äkki vastab tõele, et inimene, kes vähe loeb, ongi rumal. Kohe rumal.
Ühel hetkel kui ma jälle mõttetult telefonis skrollisin igavusest, mõtlesin ma, et ma olen ikka napakas küll – endal on terve hunnik raamatuid lugemata, aga ikka vaatan hoopis võõraste inimeste selfie´sid. Ega selle lugemisega on nii, et kui pikk paus on olnud, siis kuidagi jube raske on uuesti raamatut kätte haarata. Jube veider, kas pole?
Igatahes tegin ma algust “Serafima ja Bogdaniga”, see tähendab, et lõpetasin selle lugemise. Eelmisel suvel võtsin selle vaimustunult kätte, ahmisin pool sisse pea ühe korraga ja siis väsisin ära, hakkas rõhuma. Nüüd võtsin uuesti kätte ja lugesin teise poole samasuguse vaimustusega läbi nagu eelmisel suvel. Väga soovitan!
Raamatutega on aga see paha lugu, et nad võtavad päris palju ruumi. Eriti kui reisida lennukiga ja vaid käsipagasiga. Autoga on tibake lihtsam neid kaasas kanda, aga no ikkagi. Justkui tellitult pakuti mulle koostööd Elisa Raamatuga ja nii sain ma Rootsi endaga kaasa võtta üle 4000 raamatu. Eks ma ka olen olnud pikka aega seda meelt, et raamat peab olema paberkujul ja natuke olen igasugu äppe võõrastanud, kuid sain sellest üle kui tahtsin “Ohakalindu” lugeda, aga seda oli tüütu kaasas kanda. Avastasin, et sain seda mingist äpist lugeda ja peale seda olen äppide usku, raamatuid ostan ka jätkuvalt, aga näiteks on raamatuid, mida ma paberkujul ei ostaks, isegi ei vaataks, kuid äpis viskas ette ja lugesin läbi.
Üks neist on see. Pole üldse minulik selliseid õpikuid lugeda, aga no näed, juhtub ka mul. Elulooraamatud on üldiselt sellised, mida ma ei loe, aga kui nad Elisa Raamatus kõik olemas on kenasti, siis muudkui aga panen neid riiulisse ja loen järjest. Hetkel on ootel see. Jube mõnus on, et iga kord kui ma muidu oleksin mänginud Candy Crush´i, loen ma nüüd raamatut. Mugav ja kogu aeg kaasas, järjehoidja ei kao ka ära.
Teile on mul pakkud Elisa Raamatu sooduskood: Eveliis50. Sellega saate Elisa Raamatu kaheks kuuks -50% hinnaga + 2 nädalat prooviaega kui ei ole äppi varem proovinud. Sooduskoodi sisestada saab siin. Elisa Raamatu kohta lähemalt lugeda saab siin: https://www.elisa.ee/et/raamat
Võimalik, et ma olen ainus Harry Potteri fänn, kes on näinud kõiki filme kümneid kordi ja ei väsi neist ikka, aga ei ole lugenud ühtegi raamatut. Mhm, ma tean, et see kõlab uskumatult ja ma kogu aeg võtan end kokku, et homme hakkan lugema, aga sellest homsest on saanud juba mitukümmend aastat. Kuna see «Potter» välja tuligi? Oli 20 aastat tagasi,eks? Igatahes filme ma armastan ja on üsna suur tõenäosus, et raamatud meeldivad mulle veel rohkem. Kipub olema nii, et raamatud on ikka paremad kui nende järgi tehtud filmid. Filmidega ei anna kõiki nüansse ja sügavust mu meelest edasi anda. Isegi «The Help» mis mu meelest on fantastiline film ja üks mu lemmikuid, on raamatuna ikka kordi sügavam ja liigutavam. Arusaadav, et filmi ei saa kõiki nüansse panna – pikk see film siis olema peaks? Kui ma viimast korda «Harry Potterit» vaatasin (nüüd kui Kanal2 neid näitas jälle) jäin ma nii tihti mõtlema, et aga kuidas see või too hetk on raamatus kirja pandud, kuidas kirjanik need tegevused sõnadesse paneb.
«Ma praegu mõtlen, et huvitav, kuidas raamatus see koht kirjeldatud on,» ütlesin ma Marekile mingit stseeni vaadates, ei mäleta hetkel täpselt, mis see oli, aga lahti ma sellest mõttest enam ei saanud ning kõik järgmised osad vaatasin täpselt samamoodi kogu aeg paralleelselt mõeldes, milliseid sõnu kirjanik on kasutanud. «Ja siis Harry astus tuppa sisse ja seal oli koletis ning ta astus uuesti välja ning läks edasi,» pakkus Marek välja. Jajah, just. Eks ta oleks nii auhinnatud kirjanik kui kirjutaks nagu keskpärane blogija.
Andke mulle andeks see egoistlik lähenemine Marju “Minu Hispaania” raamatule, aga mingil põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes nii palju seoseid oma Norraga. Kaks erinevat maad, täiesti erinevad inimesed ja elud, ent ometigi samastusin ma nii paljus Marju teekonnaga. Kui ma hakkasin raamatut lugema, mõtlesin, et saab olla huvitav vaadada, kuidas mind kõnetab maa, millest ma suurt midagi ei tea ja kui aus olla isegi ole huvitunud. Mingil põhjusel on Hispaania mind kuidagi külmaks jätnud ja ma pole seal isegi käinud. See tähendab Kanaarisaartel olen, aga mu jaoks ei ole see kunagi olnud Hispaania-Hispaania. Ma ei oska seda seletada, aga mu jaoks võrdub Hispaania Madriid, Barcelona ja teised linnad ning siis on Kanaarisaared. Kõige suurem side on mul Hispaaniaga ilmselt onu Oskari poolt saadetud postkaartidega. Ma pead ei anna, aga millegi pärast on mul tunne, et nad puhkasid just Malagas. Vahet ka tegelikult ei ole, üheksakümnendatel kui me elasime vaeselt kui kirikurotid, tundus Hispaania midagi nii kauget ja kättesaamatut, et mulle tundus, et seal kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, saavad puhata vaid Rootsi sugulased. Onu Oskari postkaardid olid alati oodatud killuke päikest hallidesse argipäevadesse, kus tuli hommikul poes piima ja saia sabas seista.
Tuleme tagasi tänapäeva ja Marju raamatu juurde. Võtsin raamatu paar õhtut tagasi kätte ja oleksin selle ühe hooga läbi lugenud, see on kirjutatud nii hoogsalt ja kaasahaaravalt, tunned kohe, kuidas tahad edasi lugeda, pakid koos Marju ja tema perega kohvrid, maandud Hispaania öös, otsid koos tema perega korterit ja tahad teada, mis edasi. Marju oskab läbi sõnade endaga reisile kaasa kutsuda. Ma siiski taltsutasin ennast ja lugesin raamatut mitu õhtut, nautisin seda hetke kui Idale oli õhtujutt loetud, ta nohises minu kõrval magada ja mina sain reisile minna. Vaid klaasike Riojat oli täiuslikkusest puudu. Ma lugesin ja mõtlesin samal ajal oma Norra peale. Kuidas me Idaga maikuus õhukeste riietega Lillehammerisse jõudsime ja seal sadas lund, meil ei olnud talveriideid kaasas, sest no kuulge, isegi Norras peaks ju maikuus kevad tulema ja pealegi ei plaaninud me ju kauaks jääda. Kevad tuli küll, aga maikuu lõpus, me saime piisavalt külmetada, sest lisaks sellele, et õues oli külm, oli külm ka meie elamises, kuna ma ei raatsinud raatsinud radikaid sisse keerata. Mis ei raatsinud, oleme ausad, mul ei olnud selleks lihtsalt raha. Planeeritud kuu asemel jäime me Norrasse pea kaheks aastaks. Need kaks aastat erinesid totaalselt kõikidest minu varasematest Norradest. Ma olin 20 aastat Eesti ja Norra vahet jõlkunud, kuid alati oli mind seal keegi oodanud – vahetuspered, Rotary liikmed, kolleegid, seekord olime me Idaga kahekesi. Külmas ja kõledas majas, mille ainsaks plussiks oli tibatilluke poeke esimesel korrusel. Poeke, mis kuulus mulle. Kui ma lugesin, kuidas Marju lihtsalt otsustas, et ta läheb Hispaaniasse, teadmata täpselt, kuidas seal hakkama saadakse ja mida täpselt tegema, mõtlesin ma, et issand, milline hull naine, kes teeb nii. Järgmisel hetkel vaatasin ma kujutlevasse peeglisse ja nägin seal veel ühte hullu, kes nii teeks. Ja ma elasin kaasa tema pere Airbnb tegemistele, kitarrimängule mäenõlval, fotostuudio avamisele, matkadele.
Mulle nii meeldis, kuidas Marju oskab kirjeldada kohalikku eluolu ja loodust, nii et see ei ole igav kirjeldus, millest tahaks üle kerida nagu mõne raamatu puhul juhtub, ta võtab lugeja endaga igale poole kaasa nii, et silme ette tekivad värvikad pildid ja Hispaania tänavad ning loodus tärkavad ellu, ka inimesed ärkavad ellu – mõlemad Antoniod, see, kes Marju pildile laigi viskab ja see, kelle eest end varjatakse. Ma saan aru, et oma koha otsimine Hispaanias ei saanud olla lihtne, ma mõistsin neid hetki, kus tunded keesid üle, kus pisarad tulid silma ja tekkis läbipõlemine. Ma elasin kõik selle ise üle Norras. Läbipõlenud ja sügavas depressioonis, kuid siiski piisavalt kange, et mingite aurude peal masinlikult edasi toimetada. Kui ma vaatan viis aastat tagasi Norrasse, siis ma tõesti kohati ei suuda uskuda, et ma (ja hiljem me kogu perega) hakkama saime. See vaesus ja teistelt pidev abisaamine. Hiljem sürreaalne kombinatsioon vaesusest ja tänu Satule luksusest ning kohati ekstravagantsusest. Marimekko, krabid, šampanja, hytta ja jälle viinerid ning odav kartulisalat. Kui me ei joonud šampanjat,sõime me kõige odavamat kartulisalatit. Marju perele saatis ema söögiraha, minu ema sõitis Rootsist söögiga kohale. Need olid parimad hetked, sest ma pääsesin korraks nende odavate viinerite ja näkileiva söömisest. Viinereid ei taha ma just Norra pärast enam süüa. Mu meelest sõime me esimesed paar kuud vaid viinereid, mis maitsesid nagu saepuru. Idale keetsin ma putru nii, et keetsin kuuma vett läbi kohvimasina. Mul ei olnud veekeetjat ega pliiti, kuniks emme need meile tõi. Samas ei olnud elu teisalt üldsegi nii kole, sest meid ümbritsev loodus tegi pildi nii palju ilusamaks. Me käisime palju matkamas, me jalutasime palju parkides, mul õnnestus mõned korrad hankida meile tasuta piletid nii ujulasse, lõbustusparkidesse. Maihaugen, Sigrid Undseti muuseum ja paljud teised kohad said läbi käidud, eks ma enda kõhu kõrvalt näpistasin muuseumipiletite raha, aga ilma selle meelelahutuseta oleks ma hulluks läinud. Kõik need vahvad väljasõidud, hiljem kui ka Marek meiega ühines, muutsid meie Norra ilusaks. Nii et viinerid läksid meelest ja tekkisid mälestused, millele tagasi mõeldes tekib soe tunne.
Marju viib meid palju matkama ja loodusesse, ma millegi pärast arvan, et neil oli umbes sama lugu nagu meil. Imeline loodus, vaated, päikeseloojang- ja tõus, mererand tõid ellu tasakaalu ja rahu. See on nii veider, kuidas “Minu Hispaania” on üheaegselt nii kirglik kui ka rahulik. Tundub võimatu, kuid raamatut lugedes te saate ise sellest aru. Mulle tundub, et rahu toob sellesse eluenergiast pakatavasse raamatusse just loodus. Mäed, orud, oliivid, mäed, orud, oliivid. Hispaania, mis mind ei ole kunagi kutsunud, tekitab minus nüüd huvi ja panen mõttes järgmiseks reisisihtkohaks just Hispaania. Miks mitte Malaga. Või Granada. Või teha road trip? See tundub nii põnev. Peaasi on oma asjadel silm peal hoida, et paljaks ei varastata. Issand, kuidas ma tundsin kaasa, kui neid paljaks varastati ja ma peatüki lõpus lootsin, et nad siiski saavad oma asjad tagasi. Ei saanud. Aga elu ei jäänud seisma, vastupidi, ikka edasi ja flamenko saatel. Ma tahan Hispaaniasse. Saaks see paganama koroona läbi.
Oh jaa, koroona, mis Marju ja ta pere elu peapeale pööras. Kui ma olin raamatuga umbes poole peale jõudnud lugesin ma tagakaanelt tutvustust, et raamatus on “ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite”, ma ei saanud sellest üldse aru. Ma olin jõudnud lugemisega sinna, kus kõik tundus just minevat ülesmäge ja elu täpiline nagu flamenkokleit. Ilus.Valust ja raskustest ei olnud haisugi, või noh natuke oli ehk aimata, et kõik ei olnud alati täpiline, ent siiski tundus mulle, et Marju ja ta pere elavad unistuste elus. Valu alles tuli. Julgus ausalt ja intiimselt rääkida raskustest teeb selle raamatu veel omakorda ilusaks. Mitte et mulle meeldiks, et kellelgi on raske, vaid see lisab raamatule ja muinasjutuelule teise mõõtme. Nii nagu Anna-Maria Penu raamatu tutvustuses kirjutab – on suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Täpselt nii ongi. Marju on ilus. Väljast (ah kui kaunis!) ja seest. See kumab igast raamatus kirjutatud sõnast läbi.
Aitäh meid oma teekonnale kaasa võtmast! Ma võiksin pikemalt kirjutada, ma võiksin veel ja veel tuua näiteid, kus ma samastusin Marjuga, kuid ma arvan, et olen selles “arvustuses” juba piisavalt egoistlik olnud. Teekond kulgeb edasi Marju blogis – https://seitsmemaajameretaga.com/
“Kus kadunud jälle oled?” küsis üks mu tuttav. Vaatasin ringi ja mõtlesin, ei ole ju kadunud, täitsa olemas olen. Arusaadaval põhjusel mõtles ta, et kui ei blogi = kadunud. Ma olen umbes viis-kuus korda mõelnud, et vot sellest blogiks, aga siis tunnen, et ei viitsi, lihtsalt ei viitsi. Tahaks, aga ei viitsi. Ülim laiskus, eksju. Aga noh, et näidata, et ma ei ole mitte päris kadunud, siis paar päeva tagasi küsis Marek mult, et mis ma sünnipäeval teha tahan. Ütlesin, et midagi ei taha, et unustame selle sünnipäeva. Või et, mis ma kingiks tahan. Mis ma oskan sellele vastata?
Päriselt, ma pole selle peale mõelnud. Või siis kahte-kolme asja tahaks – neli tuhat eurot, kõhnaks saada ja võib olla 13.03 Marekiga Fotografiskasse peole, aga kuna need kõik on sellised kättesaamatud plaanid, siis rohkem polegi. Ah jaa, igaks juhuks ütlen, et viimane – peole minek koos kahekesi – on ulme, sest meil ei ole lihtsalt lapsehoidjat, mitte selle pärast, et me koos ei tahaks käia peale sada aastat abielu. Viimati Pärnus käisime koos, aga ausalt öeldes 600km sõitu selleks, et lapsehoidja oleks üheks nädalavahetuse-peoks ei tundu enam midagi sellist, mida väga korrata viitsiks. Ja mina ei tea, kust teised inimesed neid lapsehoidjaid leiavad, mina ei ole leidnud kedagi, kes ei asuks teises linna otsas. Ikka ju tahaks sellist, kes asuks kodu lähedal või veel parem meie kodus last hoiaks. Ühesõnaga…Ulme.
Nädalavahetusel poodides kolades käisin ka raamatupoodides ja siis mulle tuli meelde, et ah jaa, kaks asja on tõesti, mida ma võib olla tahaksin. Mitte et ma arvaksin, et inimesed peaksid mulle hullult kinke tahtma teha, kuid mingil põhjusel osad inimesed tahavad. Siin on üks asi, milleta ma elada ei saa – Wreck this journal. Lapsik? Võib olla. Aga mulle tundub see praegusel ajal kui kõik on liiga mittelapsikud ja tõsised, selline vahva asi, millega tegeleda kui blogida ei viitsi ja Netflix on ka läbi vaadatud. Apollos ja Rahva Raamatus on mõlemas müügil, RR-s poole odavamalt. Teine raamat, mis ma mõtle, et võiks olemas olla, on Bränd nimega sina. Oma raha eest ma seda ei ostaks, aga olles ühe autori koolitusega kokku puutunud ja natuke seda raamatut ka sirvinud, siis huvi tekitas ja olemas nagu võiks täitsa olla. Pean tunnistama, et olen väga paljud Olesja näpunäited edukalt kasutusele võtnud ja võimalik, et siit leiaks ka midagi, mis töös kasulik oleks jälle.
Ahjaa. Kirsti Timmeri Taroskoop võiks ka olemas olla. Pagan, kus ma olen pahane, et ta neti taroskoop nüüd video kujul on. Mulle nii meeldis ta nädala taroskoopi LUGEDA, aga videot vaadata – pole aega, kui meelde tuleb, et vaataks, siis ei saa ja nii ta kadunud mu jaoks ongi. Saaks siis vähemalt raamatustki lugeda kui väga puudust tunnen. Mina ei saa aru, kuidas inimesed räägivad, et neile meeldivad videod ja vlogid rohkem, et on mugavam ja kiirem. Kuidas? Mul ei ole küll aega videosid vaadata, üldse ei kutsu kohe. A no samas ma juba nii vana ka, et teatud trendid ei peagi mu jaoks enam “sensi meikima”.
Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab kõik II maailmasõjaga seonduv – ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub. Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks “Naine Berliinis” (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay “Sarah’s Key” norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid.
Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev.
Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d’Hiv’ist lugu kirjutama hakkab. Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.
“Sara võtit” lugesin ma esimest korda 2015. aastal. See on üks suurepärane ja samaaegselt nii kohutav lugu. Selline lugu, et süda kisub krampi ja pisarad jooksevad, sest kuigi raamatu tegelased on välja mõeldud, siis lugu kui selline kahjuks mitte. Nüüd lugesin ma raamatut teist korda. Ma pean ausalt tunnistama, et mõned kohad ma lugesin diagonaalis, sest kõik raamatus kirjeldatu oli liiga õudne. Iga ema süda murdub, seda raamatut lugedes. Raamatust on tehtud ka film (YouTube´is laenutatav) ja eile tundsin ma, et tahan seda vaadata. Kõige rumalam otsus, kui oled hotelli jõudnud kell 12 öösel ja pead hommikul kell üheksa minema kohtumisele. Seda filmi ei saa vaadata ilma emotsioonideta, ma nutsin lahinal. Film on küll tunduvalt pinnapealsem kui raamat, jumal tänatud, sest muidu ei oleks seda võimalik vaadata, aga olles lugenud raamatut ja teades, et see kõik oli ilmselt veel kordi hullem kui ka raamatus kirjeldatu, siis hakkab film elama mõtetes oma elu. Ma ei saa siiani mõtteid oma peast välja. Näiteks on raamatus koht, kus juudid peavad kõik ehted endalt ära andma. Väike kuueaastane tüdruk väriseb hirmust nii, et ta ei saa kõrvarõngaid lahti, vanaema püüab teda aidata, kuid vangivalvurite arvates võtab see liiga kaua aega ja nad tõmbavad jõuga lapsel rõngad kõrvast ära, nii et lapse kõrvad rebenevad. Kedagi ei huvita tema nutt ja valu, järgmisel hetkel lahutatakse lapsed emadest ja vanaemadest ning nad ei tea, kas nad enam kunagi oma vanemaid näevad.
Südantlõhestav ja kurb film (ja raamat!), kuid siiski oluline mitte unustada ja püüda ometigi ajaloost õppida. Et ei oleks vihkamist rahvuse ja päritolu pärast nii nagu pole lootust inimestesse kaotanud see Holokausti üle elanud proua (aitäh selle lingi eest, kallis Mirjam!). Kõlab lõpetuseks nagu valimisloosung, aga vaadake seda filmi, lugege raamatut ja te mõistate ise, miks sallivus on niivõrd oluline.
Blogiküsimustiku täites unustasin ma täiesti ära ühe oma vana lemmikraamatu. Erlend Loe “Naiv.Super”.
Minu esimene Erlend Loe raamat oli “L” – selle kinkis mulle mu vahetusperekonna “õde”, sest ta oli kindel, et see on TÄPSELT minu maitse. Ta ei eksinud. Järgmiseks kingiti mulle “Naiv.Super” ja “Tatt av kvinnen”. Ka need Erlend Loe raamatud kuuluvad mu lemmikute hulka. Erlend Loe minu lemmikkirjanike hulka.
Selles mõttes ei ole ma eriti originaalne, sest Erlend Loe on Norra üks populaarsemaid kirjanikke, väga paljude lemmikkirjanik ja minusuguseid fänne on tal alates 1996.aastast olnud jalaga segada. Ma jäin praegu mõtlema, et miks läbimurre kirjanikuna tuli teise raamatuga, miks “Naiv.Super” oli parem kui “Tatt av kvinnen” (ma ei tea, kas see on eesti keelde tõlgitud, kuid ma sattusin kunagi kogemata nägema ETVs selle põhjal tehtud filmi. Mis selle nimi eesti keeles oli, ma siiski ei tea. Naisest võetud?)? Mulle meeldib vist isegi esimene rohkem.
Nojah. Igatahes. “Naiv.Super” siis.
Olen siin ebaoriginaalne ja ütlen, et on lihtsalt hea raamat. Nii nagu on öelnud tuhanded teised. Seda on nimetatud geniaalseks. Ma mõistan seda. Nii nagu raamatu tagakaanel on kirjas, siis on see “lihtne raamat keerulistest asjadest”. Täpselt nii see ongi. Naiivsete lühilausetega kirja pandud. Kuid mõte, mis sõnadega taga peidus, on hoopis midagi sügavamat. Väga lühidalt kokku võttes saab 25-aastane peategelane vennaga kriketit mängides närvivapustuse, maailm variseb kokku ja talle tundub, et mitte miski ei ole enam õige, millegi pole mõtet ja ta ei tea, mida elult tahta. “Miks mul hea ei ole?” on küsimus millele (naiivne kuid samal ajal (elu)tark) peategelane peab vastuse leidma. Läbi lihtsuse ja otsekohesuse. Ta loobub kõigest – jätab pooleli õpingud, ütleb üles üürikorteri, kolib venna reisiloleku ajaks tema korterisse ning püüab läbi palliviskamise, kopsimisaluse ja nimekirjade kirjutamise end leida.
Ma olen seda raamatut väga mitu korda lugenud. Esimene kord plaksutasin mõttes käsi ja hüüdsin ka “Geniaalne!”, teine kord lugesin seda Oslo Ülikoolis Skandinaavia kirjanduse kursusel kui seda teost analüüsisime ja mõtlesin “Vau, kui diip”, siis sain ma aru kui sügavamõtteline see raamat tegelikult on, kolmas ja neljas ja viies ja kuues (ja ma ei tea mitmes veel) lugesin ma ajaviiteks, kirjastiil on nauditav. Ma ei saa eestikeelseid näiteid tuua, sest ma ei oska nii hästi tõlkida ja mul pole eestikeelset raamatut käe pärast, kuid mõned inglisekeelsed näited siia:
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.” “I have enough trouble with useful information, never mind being burdened with what is useless.” “When the universe is ephemeral, one can easily feel that human existence is meaningless. Why should I do anything at all?
On the other hand it is tempting to try and make the best of it. I’m here, anyway. The imagination won’t cope if I try to picture where I’d otherwise be.” “I still don’t know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.”
Lihtsad laused, mis annavad kaks võimalust:
– loed läbi, naerad ja liigud edasi
– loed läbi ja hakkad mõtlema öeldu peale, sobitad mõtted oma elu-oluga.
Tekivad küsimused:
– Miks mul hea ei ole?
– Kas asjad lähevad hästi või halvasti?
– Millesse ma usun?
– Kas mul on ka mitu head ja üks halb sõber?
– Miks mul on halb sõber?
– Mida ma tean?
– Mida teha kasutute teadmiste ja faktidega?
– Kas aeg on olemas?
– Aga ruum?
Järgmisel hetkel tunnen vastupandamatut soovi nimekirju kirjutada:
– Asjadest, mis mul on;
– Asjadest, mida mul ei ole;
– Loomadest, keda ma oled näinud;
– Asjadest, mis mind lapsena rõõmustasid.
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle iga kord sama tugevat muljet avaldas kui esimesel lugemisel. Ma kadestan neid, kes seda esimest korda lugeda ja analüüsida saavad, kuid sellest hoolimata on see üks paganama hea raamat. Pole ime, et see üks mu lemmikuid on. Väga hea kaaslane vaba aja veetmiseks. Humoorikas, lihtne ja mõtlemisainet pakkuv.
Ma olen ise hästi suur lugeja, mind tihti leida ninapidi mõnest raamatust, hetkel loen ma seda Elena Ferrante sarja. Mul on hea meel, et mind on ees ootamas pikad ja igavad lennureisid, lennukitega, kus ei pakuta filmi vaatamise võimalust, saan jälle aega natuke edasi lugeda. Ida on ka raamatuhull. Kogu aeg sobrab oma raamaturiiulis ja nõuab, et talle mõnda raamatut loeksin. Ainus viga selle asja juures? Ma olen nii laisk, et ma üldse ei viitsi. Sunnin end küll, aga ikka püüan leida võimalusi, kuidas mitte lugeda, seda edasi lükata või noh lihtsalt ütlen, et aga vaatame hoopis multikat. Ma tean, ma tean, halb ema, aga what else is new, eksju.
Ema saatsis mulle lugemise ja lastesõnavara arengu kohta ühe video. See pani mind mõtlema ja nüüd ma püüan oma laiskusest üle saada. Sest 15 000 sõna või 50 000 sõna on ikka metsik vahe. Kahjuks on video rootsi keeles, aga video mõte on, kuidas lapse elu mõjutada kulutades selleks vaid kümme minutit päevas. Kui lapsele ette lugeda,siis oskab ta 17-aastaseks saades 50 000 sõna. Kui seda mitte teha, oskab ta vaid 15 000 sõna. Kas saad aru kui suur erinevus? 50 000 sõnaga saab laps aru, mis lehtedes kirjutataks. Võib olla mitte küll kõigest, aga tegu on ju lapsega, kes jooksvalt õpib. Osates palju sõnu saab laps argumenteerida. “Argumenteerima” on oluline sõna, mida osata. Nii saab täiskasvanuid ümber veenda, et saaks oma tahtmist. Kommi teisipäeval, palju kassipoegi. Kui lapsega koos lugeda, õpib ta palju uut. Saab teada, kes on merebioloog. See on inimene, kes uurib veealuseid asju. Võib olla tahab laps suureks saades just merebioloogiks saada. Lugedes saab lennata ilma tiibadeta ja leida salajasi sõpru, aga parim asi lapsele lugemise juures on see, et tehakse midagi koos.
Vaid neli kümnest lapsevanemast loeb oma lapsele kõvasti ette, aga see annab lapsele nii palju uusi võimalusi.
Ma võtsin Tartusse sõites autos lugemiseks raamatu kaasa. “Me sureme üksi”. Marekile kingiti, aga egoistina hakkasin mina seda esimesena lugema. Äärmiselt hea raamat.
“Erakordne lugu põgenemisest ja vastupidavusestTeise maailmasõja päevil.„Üks kõige hämmastavamatest pääsemislugudest,mida te kunagi lugenud olete… lihtsalt erakordne.”Andy McNab1943. aasta märtsis asus välismaal elavatest Norraeriüksuse liikmetest moodustatud rühm Briti kõigepõhjapoolsemast osast natside okupeeritud Norrasuunas teele. Neile oli antud ülesandeks Norravastupanuliikumise organiseerimine ja toetamine.Nad reedeti; natside korraldatud varitsuses jäi elluvaid üks mees.Külmakahjustustest sandistatud, lumepimeduse allkannatav ja sakslaste jahitud Jan Baalsrudil õnnestusjõuda väiksesse polaaraladel asuvasse külla. Sonivaja poolsurnuna leidis ta külaelanikke, kes olid valmistema päästmiseks omaenda eluga riskima. DavidHowarth jutustab kaasahaarava, vaprust ja inimvaimuvastupanuvõimet kirjeldava loo Jani uskumatustpääsemisest.” (LINK)
Ma jõudsingi täpselt selle kohani, kus peategelane sandina, elava surnuna, ühe maja juurde jõudis ning kuidas teised ta seal, oma elud ohtu seades, elule turgutasid. Me jõudsime Tallinnasse tagasi. Ma tean, et see raamat sai Tartust kaasa. Aga ma enam ei leia seda üles. Eks ma torkasin kuhugi kindlasse kohta (võib olla on Ida ka aidanud) ja ma lihtsalt ei leia seda raamatut enam üles. See ajab mind ilgelt närvi. Oleks mingi igav raamat. Aga täiega põnev. Ja täiega põneva koha peal jäi pooleli. AJa kadunud. Pagan noh! Hommikul oleks nii hea rongis lugeda…
Ma kujutan ette, et olen üks neist vähestest, kes raamatut “Musta pori näkku” (vist) lugenud ei ole. Tean aga seda, mida Raud ise on oma “Kus ma olen” raamatus kirjutanud:
Eestis peetakse hitiks raamatut, mis müüb üle tuhande eksemplari. Suurem osa raamatuid, mida sa poes näed, müüb kusagil paarsada. 2008.aastal oli suurim aks müügihitiks Peep Vainu “Kõige tähtsam küsimus”. Lehed kirjutasid, et populaarset teost on ostetud juba 3000 tükki./…/“Me oleme siin Ennoga mõelnud,” alustas Tiina, ” ja meile tundub, et kuna tekst on tugev, siis me vist julgeme suure esiktiraaži trükkida. Ma olin sillas ja numbrid hakkasid mu peas ringi tiirutama. Kirjastaja oli mulle korraliku protsendi lubanud ja ma asusin arvutama, mitme nädala pärast ma oma BMW ära ostan.“Me usume, et poolteist tuhat on piisav tiraaž. Seda on meil mõnusalt aega uue aastani müüa ja jõulud on ka kaetud.”/…/Ma helistasin Märt Treialile, kes oli toona TV3 uudiste juht ja uurisin, kas minu kodukanal tahaks mindraamatu ilmumise puhul “Seitsmestes uudistes” usutleda. “Nja,” venitas Märt. “Praegu on selliseda ajad, et iga eestlane kirjutab raamatu. Küsimus on, kes neid lugeda tahab.” Ta lubas vaadata, kas ja mida teha annab, kuid sinna meie jutt jäigi. Mõne nädala pärast tuli raamat välja. Tegime esitluspeo, kuhu tuli palju rahvast. Kolme päeva pärast helises telefon. “Raamat on läbi müüdud.” See oli minu kirjastaja. Tõsi, mis tõsi, ainsa nädalavahetusega müüdi ära kõik poolteisttuhat eksemplari./…/Nädal hiljem helises telefon uuesti: “Teine tiraaž on läbi müüdud,” teatas kirjastaja, “me teeme uue, viis tuhat.”Viis päeva hiljem tuli uus kõne ja uus number – seitse tuhat. Novembri alguses helises telefon taas. “Mul on sulle hea ja halb uudis,” ütles kirjastaja. “Hea uudis on see, et raamatupood on meilt järgmise koguse “Pori” tellinud. Viisteist tuhat. Halb uudis on see, et paber, millele me sinu raamatut trükime, on otsa saanud.”Tammerraamat käivitas pretsedenditu operatsiooni ja Poolast toodi eraldi veoautoga paberit, et “Musta pori näkku” oleks võimalik juurde toota.
Eesti raamatumaastikku raputanud ja enam kui 35 000 eksemplari müünud Mihkel Raua raamat „MUSTA PORI NÄKKU“ kordustrükk uues kuues on valmis. Kõikide raamatusõprade jaoks avaneb EKSKLUSIIVNE VÕIMALUS: kolmapäeval, 1. novembril kell 18:00 kohtub Mihkel Raud lugejatega Solarise Apollos, sest lisaks on Mihklil ilmunud ka UUS ja humoorikas „Eestlase käsiraamat“. Kohapeal saab vahetada mõtteid Mihkliga ja loomulikult küsida raamatusse autogramm ja pühendus!
Facebookis leiate ürituse SIIT.Mina loosin kõikide kommenteerijate vahel reedel ka ühe uue kaanekujundusega raamatu välja. Loosiks osalemiseks kirjutage kommentaaridesse, miks teile Mihkel Raud meeldib/ei meeldi või mida teie tema teostest arvate.
