Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel  turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?