Pesin eile aurutajaga vannitoa põrandat ja mõtlesin, et pagan kui mugav see on. Ma mäletan lapsepõlvest kui põrandat tuli pesta kaltsuga, mida tuli käsitsi ämbrisse kuivaks väänata ja siis harja külge keerata. See oli minu arvates maailma kõige vastikum tegevus. Ma siiamaani vihkan igasugu riidest pesukaltse. Isegi kui need ökod ja trendikad.
Nädal varem pesin ma aknapesumasinaga (või kuidas iganes seda nimetada) aknaid ja jällegi – töö läks lihtsalt. Lapsepõlvest mäletan ma rõvedat ajalehepaberiga akna hõõrumist ja (vähemalt minu) pestud aknad jäid alati koledalt triibuliseks. Ei saa öelda, et ma aknapesu siiani väga armastaks, aga hea vahendi ja masinaga on see nii lihtne, et peaaegu, et hakkab meeldima.
Pluusilt sain veiniplekid(!) maha ilma igasugu küürimiseta (esimese pesukorraga!) kasutades mingit imevahendit. Viskasin pesumasinasse ja võtsin puhta plussi välja. Lasin oma anti-wrinkle spreid peale ja pääsesin ka triikimisest. veel üks tegevus, mis mulle ei meeldi.
Ühesõnaga palju asju, mis elu ja ebamugavad tegevused palju lihtsamaks teevad. Mis veel? Või miks ma sellest üldse räägin? Ikka ajendatult autoteemast. Jah, ma arvan, et auto ei pea olema näitamiseks, aga aru ma ei saa, miks inimesed räägivad, et esimene auto peaks olema ilma lisadeta. Et kui oskad parkida ilma parkimisanduriteta oled parem juht? Et kui oskad sõita manuaaliga, oled parem juht? Okei, ilmselt oledki, aga kust see arvamus, et mida raskemini kõik asjad teostatavad on, seda parem? Et vaid nii oled oma load “välja teeninud”. Rumalus. Ma olen näiteks aastaid sõitnud manuaalkastiga autoga, aga see ei tähenda, et ma praegu ei naudiks automaatkasti tunduvalt rohkem. Ummikutes on tunduvalt lihtsam, võõras linnas on tunduvalt lihtsam, rääkimata mägedest ja libedatest teedest.
Samamoodi naudin ma seda kui saan nupule vajutades kohvi juua, ilma oma paksu tagumikku diivanilt tõstmata telekakanalit vahetada, pesu pesta ja vajadusel kuivatada vaid nupule vajutusega, põrandalt tolmu imeda korraliku tolmuimejaga, end pesta sooja veega vaid kraani lahti keerates, maja soojaks saada vaid nupule vajutades. Neid näiteid võiks tooma jäädagi, aga selle kõik võib kokku võtta ka ühe sõnaga. Mugavus. Ma naudin mugavusi. Asju, mis teevad elu lihtsamaks.
Ma ei ütle, et ma ei saaks mugavusteta eluga hakkama. Muidugi saaks. Ma võiksin vabalt elada ka Peipsiääre külas, kus majades pole vett, asi pole üldse selles. Mind lihtsalt jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega. Okei, mingil määral ma olen tõesti seda meelt, et näiteks oma teenitud raha eest mingi asja soetamine on võib olla suurema tähendusega ja kallim, kuid kas ma loobuks tasuta saadud telefonist, telekast, autost, majast, reisist, saabastest lihtsalt selle pärast, et end paremini tunda? Ei. Et kui käsitsi enam pesu ei pese ja kaltsukaga põrandaid ei pese, manuaalkastiga autoga ei sõida ning kümme aastat maja ei ehita, siis pole nagu õige asi? Kust sellised arvamused tulevad? Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga kas see tõesti võib tulla kadedusest?
Ma vaatasin ETV pealt sarja “Elu Victoria ajastu talus” (väga soovitan muide, YouTube´is on kõik osad olemas!). Nagu pealkirjast aru saate tehti seal kõike nii nagu Victoria ajastul. Saate aru, naine veetis põhimõtteliselt terve nädala pesu pestes, aurutades, triikides ja voltides. Sai valmis ja alustas uuesti. Pole ime, et inimesed 40-aastaselt ära surid. Ma võiksin ka eksperimendi mõttes proovida elada nagu 100 aastat tagasi, või jumal isegi 50 aastat tagasi, aga see oleks ka kõik. Ma ei kavatseks mitte mingi hinna eest loobuda asjadest, mis elu lihtsamaks teevad. Vanaema aegajalt ikka aegajalt ütleb, et huvitav, mida tema ema küll ütleks, kui teaks, et pesumasinad on olemas. Meil oli muide veel kunagi 1990-aastatel poolautomaatpesumasin. Ulme, eksju.
Tundub kuidagi nii naeruväärne, kuidas inimesed püüavad õigustada, miks raskem on parem ja õigem ning kõik, mis on lihtne, on tingitud laiskusest ja mugavusest. Ma ei ole näiteks absoluutselt laisk inimene, aga mugav? Oo jaa, sada protsenti mugav. Kui võimalik. Kui pole võimalik, siis triigin pesu ja ei tao vastu rinda, et olen kõvem perenaine kui Mari, sest tal on kuivatiga pesumasin ja koduabiline.
Üldiselt nõus aga libeda tee puhul on manuaalse käigukastiga turvalisem. Kui näen ohtu, vahetan kohe käigu madalamaks, minul on mõte kiirem kui automaatkastiga toimetada jõuab, samuti käänulised mägised teed, ma tunnen et kontrollin rohkem autot. Aga see võib vabalt mu isiklik probleem olla:)
No jah, nii ja naa. Ma olen libedatel mägiteedel sõitnud nii manuaali kui automaadiga, automaadiga tundsin, et kontrollin olukorda paremini. Mitte et ma ekspert oleks, võib olla see tõesti on inimeses kinni, kes kuidas end turvalisemalt tunneb mingis olukorras:)
Nonii, reklaam mõjus. 😀 Olen ka mugav inimene ja meeldib, kui elu igapäevatoimetused lihtsad.
Paluks selle anti-wrinkel toote brändinime, uuriks ka asja, et mis materjalidel ja juhtudel seda kasutada saab.
Aurumopi soovitust kuulaks ka.
Aknapesur ilmselt Kärcher? Olen proovinud ja tõesti imeline asjandus. Naudin lausa akende pesemist sellega.
Ahjaa, teemast endast ka. Nõus, et selline mentaliteet veider. SAMAS see ei pruugi tulla ainult kadedusest, põhjuseks võib olla ka teadmatus. Nt ma elanud ka Tallinnas juba mitu head aastat, auto sain hiljuti. Eks ma ka väitsin, et ühistransport ajab asja ära ja autot otseselt Tallinna kesklinnas elades vaja pole. Ja no eks ta on tõsi, vajadus vs mugavus. Aga jube mugav on küll! Enam tagasi ei tahaks neid ühistranspordi-aegu. Eile jätisn auto koju ja tulin ühistranspordiga + jalutades koju 45 minutit, autoga läinuks 10-15 min. Ja mõtlesin pärast seda, et never again. 😀
Ühesõnaga mu heietuse point on see, et inimene ei tea tihti, millest ta on ilma jäänud, kui ta pole kogenud upgrade´i. Kui juba kogetud on mugavusi, siis inimene naljalt oma elukvaliteeti langetama pole nõus ja teeb kõik selleks, et seda säilitada senisel kujul.
Minul on ühistranspordist üsna villand, sest ma sõidan isegi üsna kodu lähedal (4km) töötades pool tundi koju tipptunni ajal. Aga millele minu meelest väga paljud inimesed Tallinna ühistranspordi ajakulu kirudes ei mõtle, on see, et kui oleks vähem autosid, sõidaks bussid kohe palju kiiremini. Siinkohal peab allakirjutanu mainima, et kavatseb hakata ka autoga liikuma, sest keegi ei kalla siis midagi peale, ei lehka ja ei pea kõrvulukustavaid arutelusid teemal, kui palju ikka nädalavahetusel tina peab panema. Ma muidu väga pooldan ühistransporti, aga minu meelest on see kultuuri küsimus, kui hea ja kasutajasõbralik ühistransport on. Ma olen küll ainult ühes maailma suurlinnas käinud, Melbournes, mis pole ka teab mis suurlinn, aga seal ma nautisin ühistransporti. Ja ei ole neil ei eraldi ridu trammidele ega midagi, kõik on ühel teel, ometi oli seal trammisõit nauditav. Teisalt oli asi vast selles, et mul oli puhkus ja mitte kusagile üldjuhul kiiret polnud. Kui ma oleks kohalik, oleks vast teised lood. Aga seal on parkimine nii kohutavalt kallis, et enamik inimesi kesklinna piirkonda isegi ei püüa autoga minna. Ja need kes lähevad maksavad mõnetunnise parkimise eest 35-40 eurot.
Just. Põhiline põhjus, miks ma mõtlesin, et never again oli tegelikult mitte vaid ajakulu (samamoodi töökoht 5 km kaugusel), vaid olustik, millega kokku puutusin. Haisev troll + koduteel nähtud eluheidikud. Autoga tööl käies olin juba hakanud unustama, et elan linnaosas, mis küll kuumimaid kohti Tallinnas, ent siiski heidikud siin veel liiguvad, pole nad kuhugi päris kadunud veel.
Et jah, kui ühistransport oleks puhas ja mugav-kiire, kasutaks tihedamini ja parema meelega. Praegu linn kasutab mupot mingiks mõttetuks piletikontrollimiseks, selmet palgata turvafirma, kes aeg-ajalt siis probleemsematel liinidel sõidukisse sisse hüppaks ja seal korda looks.
Kasutades vaheldumisi autot ja ühistransporti vastavalt sellele, kummaga parajasti mugavam ja kiirem on liikuda, siis ei ütleks, et ühistranspordi aegluses oleks alati autod ja ummikud süüdi, näiteks trammil on paljudes kohtades oma rajad, aga kui tramm sõidab ilma ummikuteta 30 minutit ja autoga saab 10 minutiga, siis kipun ikkagi liikumiseks autot eelistama. Kui ühistransport viib kiiresti kohale ja boonusena ma ei pea tegelema parkimisprobleemiga, siis valin vabalt liikumiseks ühistranspordi. Kusjuures parkimise eest maksta ei ole mul kahju, pigem on häda selles, et parkimiskohti lihtsalt ei ole.
Ja ma olen täiesti veendunud, et Eesti inimesed ei ole lihtsalt “autopeded”, kes ei suuda roolist lahti lasta ja tahavad autoga igale poole trügida, vaid fakt ongi see, et ühistrasport on hetkel veel piisavalt halvasti korraldatud, et hoolimata ummikutest on autoga liikudes oluliselt väiksem ajakulu. Võtame näiteks “autopeded”, kelle perioodiline kadumine liiklusest on kohe märgatav: lapsi koolidesse-lasteaedadesse sõidutavad vanemad — miks nemad ühistransporti ei kasuta? (Siin saab muidugi kohe järgmise teema üles võtta, et miks lapsed kodu lähedal koolis ja lasteaias ei käi jne.) Või teistpidi, vaadake “porgandite” ülerahvastatust tipptundidel — miks nad on valinud rongi, kuigi paljudel on ilmselt võimalus ka autoga liikuda? Ja kui palju on neid, kes loobuvad ratta ja rongiga tööle tulemisest auto kasuks seetõttu, et rattad pole rongidesse (tipptunni ajal) oodatud? (Probleemiks on muidugi rattaga sõitjad, eks, mitte ebapiisav ruum rongides või vähene rongide arv.)
Tallinna liikluse probleemidele lähenetakse siiani ikka sanktsioneerimise ja keelamise teel, et tehakse autoga liikumine maksimaalselt ebamugavaks, aga mugavaid alternatiive pakkuda ei taheta. Vaatasin huvi pärast, mis on saanud kunagisest suurest “pargi ja reisi” projektist, ning tõepoolest, kõigi nelja parkla ehk kogu Tallinna peale kokku on seal tervelt 200 parkimiskohta! Kuku pikali.
Kusjuures see võib tõesti nii olla, et kui ei tea, siis ei oska arvata, miks üht või teist asja vaja oleks või et kuidas see elu lihtsamaks teeb.
ma elan linnast 30km, praktiliselt ilma ühistranspordivõimaluseta. Kui ma tahaksin kodust bussiga minna, siis läheks mul linna minekuks vähemalt KAKS tundi. Autoga lähen (õigel ajal kui ole tipptundi) 30 min, keskmiselt 45 min. On üsna loogiline, et valin auto. Kuigi aegajalt kui ole vaja linnas rohkem liikuda, jätan auto Keilasse ja liigun rongiga, sest rongid on meil õnneks väga puhtad võrreldes nt nr 1 ja 2 trammidega, millega ikka sõidan aegajalt.
Oslos aga kasutan ma ühistransporti suurima hea meelega, sest see on (minu arvates) hästi korraldatud. Lisaks jääbki ära ülikallis parkimine ja kesklinnas parkimiskoha otsimise peavalu, selle viimase pärast olen kohtumisele 30 min hilinenud, sest kesklinnas on autoga liiklemine tehtud keeruliseks. Samas…ühistranspordiga liikumine on mugav.
Stockholmis sama. Ilmselt paljudes(enamikes?) suurlinnades. Tallinna ja Harjumaa (eeldan, et ega teisedki kohad paremad pole) ühistransport on lihtsalt piisavalt kehv, et vaid seda kasutada tahaks.
Kui ma tagasi kodus olen, siis vaatan sulle selle anti-wrinkle asja nime järele, ma peast ei tea, sõbranna andis enda oma mulle, BEST THING EVER! Aknapesur mul kodus on Kärcher, loogilistel põhjustel ei ole ma seda siiani kasutanud. Norras oli mingi tundmatu (Celino, Celite vms) ja no oleks ma teadnud, et need elu nii lihtsaks teevad, siis oleks ma juba ammu Ussipesas aknaid pesnud.
Auromop on siin täiesti tavaline Electrolux, aga pagan kus aurutab KÕIk plekid jummala lihtsalt lahti. Ulme. Samal ajal võib ise vaat et telefonis Candy Crushi mängida:D
see rataste ja “porgandite” teema on mu meelest nii kurb. Mulle suvel nii meeldis ratta + rongiga sõita linna, aga kuna see oli piisavalt raskeks tehtud, siis jätsin pooleli. No loomulikult saan ka ratta jah parklasse jätta, aga sel teemal juba kirjutanud ka sada korda;)
Rääkides ainult kodukoristamise teemast, siis mida aeg edasi, seda väärtuslikumaks nö valuutaks muutub aeg ise ja kes tahaks seda väärtuslikku aega kulutada kodukoristamisele??? Sest maailmas on ju palju lahedamaid asju teha kui koristamine 😀 ning TNX GOD, et sellised asjad on välja mõeldud. Need muudavad koristamise tänu kiirusele ka mõnes mõttes meeldivaks ning neid toiminguid on võimalik teostada ka tööpäeva lõpus, ilma et see kohutavalt aega rööviks.
No just! Kui peaksin aknaid ajalehe ja seebiga hõõruma voi NÄDAL AEGA pesu pesema, siis poleks ju ei tahtmist ega ka aega. Voi laheks koik aeg nende tegevuste alla ja poleks elu ☺️
Võib-olla on selline suhtumine seotud mõttega, et enne jooksmist tuleb kõndima õppida – kuidagi selles mõttes, et kui ma oskan manuaaliga sõita ja olen käsitsi pesu pesnud, siis ma suudan mugavusi rohkem hinnata?
Õpilane siin. Ma õpin manuaaliga sõitma. Raske on. Eriti Tallinna kesklinnas, eile oli nii raske, et olin sõidutunni järel kurb ja tige samaaegselt. Ja tõesti käis peast läbi mõte, et mille tõestamiseks ma selle manuaali õige valisin? Raha ma sellega ei säästa, sest automaadiga õppides oleks mul ilmselt sõidu osa ise juba palju selgem. Aga kangust on nii palju, et peab saama ja küll saabki. Aga ma ei ütleks, et see vaev nüüd tähendab, et ma hiljem rõõmsalt automaatkastiga auto ostan, sest see on mugavam. Ilmselgelt sõidan ma tulevikus vähemalt mingi ajaperioodi manuaaliga, sest miks muidu see higi ja vaev ja paha tuju? Selleks, et saaks endale vastu rinda taguda, et näe õppisin manuaaliga, olen parem juht? Tühjagi. Autokooli lõpetades pole keegi veel autojuht, siis saab lihtsalt loa lapsehoidjata liiklusesse minna. 😀