mugavus

Palun retsepti!

/ Eveliis / 20 Comments

Ma olen Facebookis erinevates toiduga seotud gruppides ja on üks asi, mis mind pidevalt hämmastama paneb. Inimeste lemmikkommentaar on “palun retsepti” isegi siis kui pildil on kihiline võileib, keedetud kartulid või midagi kõrgema pilotaažiga nagu kanasupp külmutatud juurviljadega.

Ma ise ei ole eriline söögivõlur. See tähendab, et mulle meeldib süüa teha ja aegajalt ma ikka katsetan erinevate retseptidega, kuigi oluliselt vähem kui varasemalt, aga ma pean silmas seda, et meie kodus ei valmi õhtusöögiks iga päev restoranitoit. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad ei saa restorani minna, sest nad oskavad ise palju paremini süüa teha. Mina nii öelda ei saa ja nii valmibki suurema osa ajast meie kodus kodutoit ja peenemateks maitseelamusteks läheme me retsorani. Mulle sobib selline tasakaal.

Ometi pean ma ütlema, et ma oskan süüa teha selle kõige lihtsamas tähenduses. Mul on meeles kui ma kunagi 16aastaselt Norras esimest korda perele süüa pidin tegema. Noh ütleme nii, et pitsataigen ei kõlvanud kuhugi ja viimasel hetkel jooksin ma poodi, ostsin külmutatud pitsad, vahetasin pealt ära täidise ja serveerisin pitsat kui enda tehtut. Pere, kus ma elasin, kaasas mind hästi palju toidutegemisse ja üsna pea avastasin ma toidtegemise võlu. Minu ülesandeks sai perele leiva küpsetamine. See oli üks paganama hea leib, kahju, et mul retsept kadunud on. Hahhaa, näete, ka mul on retsepti vaja. Ilmselt guugeldaks ma selle ka välja, sest ega see raketiteadus ei ole, ju ma lihtsalt olen piisavalt laisk olnud. Minu spetsialiteet on “s…ast saia” teha. Kuna me siin naljatades räägime, et tädi Helju elab minus edasi, siis ma julgen öelda, et eriti tugevalt elab minus edasi tema sarkasm ja oskus teha olematutest komponentidest süüa. Tema lihapirukatele mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Tema nõukaaja naisena oskas muidugi reaalselt gurmeetoidud välja võluda peaaegu et kõigest, mina oskan pea olematutest asjadest teha piisavalt heal tasemel kodutoitu.

Tuleme nüüd tagasi nende gruppide juurde. Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid armastama toidutegemist või seda ka oskama, aga elementaarsed oskused peaks küll iga ühel olemas olema kui mitte kaasasündinuna, siis juhendi järgi makarone keeta peaks oskama…eeeemmm….ka esimese klassi laps? Usukuge mind, see ei ole nii. Kui mõnes sellises grupis oleks kaunis pilt tavalistest keedumakaronidest, mis on kaunistatud rohelise oksaga, leidub ikka geeniusi, kes küsivad: “Palun retsepti!”. Oh edasijõudnud taset kui seal pildil peaks olema ka lihatükid ja/või külmutatud juurviljad. Siis on vaja samm-sammult õpetust. Ausalt? Kas inimestel ei ole üldse aju? Kuidas sellise asja valmistamiseks on vaja retsepti? Ma ei naeruväärista selliseid tavalisi makaroniroogasid, meie toidulaul on selliseid toite piisavalt tihti, kuid no mis on see keeruline asi makaronide keema panemisel ja liha pruunistamisel, millega inimesed ise hakkama ei saa.

Muide, ma hiljuti kuulsin, et kingapaelade sidumise oskus on kaduv kunst. Et lapsed ei oska enam paelu siduda, sest seda pole lihtsalt enam vaja. Paelad on asendatud krõpsude ja muude lahendustega. Okei, eelistad muid asju, aga paela võiks ju ikka osata siduda? Kui inimesed ei oska enam makarone keeta ja paelu siduda, siis pole ime ka, et aina rohkem inimesi õpib sõitma vaid automaatkastiga autoga. Mitte et ma ka ise ei eelistaks iga kell automaati, aga ma ei tea, kuidagi okei on “kaduvaid kunste” ka osata. Ei?

Kas mugavus = laiskus ja saamatus?

/ Eveliis / 14 Comments

Pesin eile aurutajaga vannitoa põrandat ja mõtlesin, et pagan kui mugav see on. Ma mäletan lapsepõlvest kui põrandat tuli pesta kaltsuga, mida tuli käsitsi ämbrisse kuivaks väänata ja siis harja külge keerata. See oli minu arvates maailma kõige vastikum tegevus. Ma siiamaani vihkan igasugu riidest pesukaltse. Isegi kui need ökod ja trendikad.

Nädal varem pesin ma aknapesumasinaga (või kuidas iganes seda nimetada) aknaid ja jällegi – töö läks lihtsalt. Lapsepõlvest mäletan ma rõvedat ajalehepaberiga akna hõõrumist ja (vähemalt minu) pestud aknad jäid alati koledalt triibuliseks. Ei saa öelda, et ma aknapesu siiani väga armastaks, aga hea vahendi ja masinaga on see nii lihtne, et peaaegu, et hakkab meeldima.

Pluusilt sain veiniplekid(!) maha ilma igasugu küürimiseta (esimese pesukorraga!) kasutades mingit imevahendit. Viskasin pesumasinasse ja võtsin puhta plussi välja. Lasin oma anti-wrinkle spreid peale ja pääsesin ka triikimisest. veel üks tegevus, mis mulle ei meeldi.

Ühesõnaga palju asju, mis elu ja ebamugavad tegevused palju lihtsamaks teevad. Mis veel? Või miks ma sellest üldse räägin? Ikka ajendatult autoteemast. Jah, ma arvan, et auto ei pea olema näitamiseks, aga aru ma ei saa, miks inimesed räägivad, et esimene auto peaks olema ilma lisadeta. Et kui oskad parkida ilma parkimisanduriteta oled parem juht? Et kui oskad sõita manuaaliga, oled parem juht? Okei, ilmselt oledki, aga kust see arvamus, et mida raskemini kõik asjad teostatavad on, seda parem? Et vaid nii oled oma load “välja teeninud”. Rumalus. Ma olen näiteks aastaid sõitnud manuaalkastiga autoga, aga see ei tähenda, et ma praegu ei naudiks automaatkasti tunduvalt rohkem. Ummikutes on tunduvalt lihtsam, võõras linnas on tunduvalt lihtsam, rääkimata mägedest ja libedatest teedest.

Samamoodi naudin ma seda kui saan nupule vajutades kohvi juua, ilma oma paksu tagumikku diivanilt tõstmata telekakanalit vahetada, pesu pesta ja vajadusel kuivatada vaid nupule vajutusega, põrandalt tolmu imeda korraliku tolmuimejaga, end pesta sooja veega vaid kraani lahti keerates, maja soojaks saada vaid nupule vajutades. Neid näiteid võiks tooma jäädagi, aga selle kõik võib kokku võtta ka ühe sõnaga. Mugavus. Ma naudin mugavusi. Asju, mis teevad elu lihtsamaks.

Ma ei ütle, et ma ei saaks mugavusteta eluga hakkama. Muidugi saaks. Ma võiksin vabalt elada ka Peipsiääre külas, kus majades pole vett, asi pole üldse selles. Mind lihtsalt jubedalt häirib inimeste targutamine justkui peaks kõik jube raske olema, et end saaks tunda inimesena suure algustähega. Okei, mingil määral ma olen tõesti seda meelt, et näiteks oma teenitud raha eest mingi asja soetamine on võib olla suurema tähendusega ja kallim, kuid kas ma loobuks tasuta saadud telefonist, telekast, autost, majast, reisist, saabastest lihtsalt selle pärast, et end paremini tunda? Ei. Et kui käsitsi enam pesu ei pese ja kaltsukaga põrandaid ei pese, manuaalkastiga autoga ei sõida ning kümme aastat maja ei ehita, siis pole nagu õige asi? Kust sellised arvamused tulevad? Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga kas see tõesti võib tulla kadedusest?

Ma vaatasin ETV pealt sarja “Elu Victoria ajastu talus” (väga soovitan muide, YouTube´is on kõik osad olemas!). Nagu pealkirjast aru saate tehti seal kõike nii nagu Victoria ajastul. Saate aru, naine veetis põhimõtteliselt terve nädala pesu pestes, aurutades, triikides ja voltides. Sai valmis ja alustas uuesti. Pole ime, et inimesed 40-aastaselt ära surid. Ma võiksin ka eksperimendi mõttes proovida elada nagu 100 aastat tagasi, või jumal isegi 50 aastat tagasi, aga see oleks ka kõik. Ma ei kavatseks mitte mingi hinna eest loobuda asjadest, mis elu lihtsamaks teevad. Vanaema aegajalt ikka aegajalt ütleb, et huvitav, mida tema ema küll ütleks, kui teaks, et pesumasinad on olemas. Meil oli muide veel kunagi 1990-aastatel poolautomaatpesumasin. Ulme, eksju.

Tundub kuidagi nii naeruväärne, kuidas inimesed püüavad õigustada, miks raskem on parem ja õigem ning kõik, mis on lihtne, on tingitud laiskusest ja mugavusest. Ma ei ole näiteks absoluutselt laisk inimene, aga mugav? Oo jaa, sada protsenti mugav. Kui võimalik. Kui pole võimalik, siis triigin pesu ja ei tao vastu rinda, et olen kõvem perenaine kui Mari, sest tal on kuivatiga pesumasin ja koduabiline.

 

Mis on sinu saladus?

/ Eveliis / 15 Comments

“Mis on sinu saladus?” küsisin ma Fjällräveni rebaselt. “Siin on minu saladus,” ütles rebane, näitas oma Kånkeni seljakotti, lisas: “see on väga lihtne” ning loetles üles põhjused, miks Kånken on maailma kõige parem seljakott.

Alustame kõige ebaolulisemast ehk koti välimusest. Me like it. Very much. Kuigi pean ausalt tunnistama, et kunagi ammu ammu kui seda kotti esmakordselt nägin, mõtlesin, et miks kuradima pärast see kole kott nii populaarne on. Maitsed muutuvad. Ilmselt võib nii mõnigi ikka öelda, et kole nagu öö, aga minu meelest superkihvti välimusega. Disain ja tuntud logo = ju siis on hea asi, ei ole põhilised põhjused, miks ma seda kotti juba mitu aastat olen endale tahtnud. Ei ole mind ka eemale hirmutanud see, et kott olla iga endast lugupidava hipsteri kohustuslik element. Mõni asi on klassika. Terve maailm võib kanda Levi´s teksasid, aga 501 on ikka klassika. Fjällräven ka. Mitte vaid Kånken, vaid Fjällräven üldse. Olete nõus klassika kohapealt?

Kånkeni kõige suurem pluss on selle mugavus. Selg ei hakka valutama ja ei vaju ettepoole küüru, isegi kui kott on trääni täis. Pole ilmselt midagi imestada kui kott 1978.aastal just koolilaste seljaprobleemide leevendamiseks loodigi. Mul on igasuguseid seljakotte olnud, aga sellist, mis päev läbi kandes selga ega õlgu ÜLDSE valutama ei pane, veel mitte. Isegi Marek, kes oli skeptiline peenikeste rihmade suhtes ja veendunud, et need hakkavad soonima, tunnistas peale pikka päeva koos seljakotiga, et nii mugav on, et ei raatsi mulle tagasigi anda. Lisaks ei aja ta kuuma ilmaga selga higistama, ei toeta otse vastu selga ja õhk käib läbi. Ei ole vähe oluline kui päev otsa 34kraadises kuumuses ringi trampida.

cropped-img_1994.jpg

Ma liigun hästi palju seljakotiga, aga paljude kottide nö miinus on minu jaoks see, et need on sportlikud ja kleidiga ikka selga ei viska. Kånkeni viskan. Lisaboonusena on kotil ka käes kandmise sangad. Minu jaoks hästi oluline omadus, millest ma paljude teiste seljakottide juures puudust olen tundnud.

Ilmastikukindlus on suuuuuuur pluss. Paduvihmas jäävad ka asjad kuivaks. Enda peal testitud. Arvuti oli kotis ja kartsin küll, et vihm saab arvutile saatuslikuks. Ei saanud. Köik asjad kotis olid täiesti kuivad!

img_2439

Vot nii lihtne ongi Kånkeni saladus. Ei ole lihtsalt niisama üleshaibitud ja ülehinnatud toode. Koti hind on ca 90  eurot, aga avastasin just, et Hansapostist saab koti 79, 95 euroga ja Prismast (!) lausa 69, 95 euroga. Alguses vaatasin, et vapsee 59,95, aga see oli Mini hind.

Miks ma rongi asemel siiski auto valin

/ Eveliis / 8 Comments

Minu esimene kogemus ratta ja rongiga tööle minna oli pehmelt öeldes pettumus. Ma ei tea, kes see jobu need rongid disainis, aga ilmselgelt ei ole tegu inimesega, kes ise rongiga sõidab ja veel vähem kasutab rongi ratta või lapsekäruga. Mitte midagi muud ei seleta seda, kui ebamugavaks on tehtud rattaga rongis olemine. Ja milliseid muskleid nõuab ratta konksu otsa riputamine. Püha jeesus. Profisportlane peab olema. Ma ei kujutaks ette, et näiteks õlgkübara ja õhulise kleidiga daam kleenuke daam sellega hakkama saaks. Või mis daam, minul ka ei olnud selleks jõudu, kuigi lollidel pidi palju jõudu olema. Või kuidas panna ratas seisma siis kui olen näiteks käinud turul ja oma ratta küljes oleva korvikese täis ladunud lilli ja juurvilju?  Või kuidas peaks ratastega inimesed üldse rongi ära mahtuma? Sinna vagunisse ei mahu väga palju. Kui võtta arvesse, et vahekäik peaks jääma vabaks, lisaks ratastele peavad ära mahtuma ka lapsevankrid, inimesed peaksid saama kasutada wc-d ja rongi peale ja maha minna.

Täna andsin rongi ja ratta kombole uue võimaluse. Keilast Lillekülasse sain kenasti, mul oli isegi jõudu ratas sinna konksu otsa vinnata. Olin positiivselt meelestatud. Tagasi koju minnes meenus mulle, et pagan…praegu on ju mingi remont ja ratastega on keelatud kuni Pääskülani sisenemine. Sõitsin ka mõned peatused veel rattaga ja läksin rongi kaugemast peatusest. Vahet ei olnud, sest ma ei olnud ainuke. Pääskülast tuli peale trobikond ratastega inimesi ja me ei mahtunud sinna rongi. Rattad ei mahtunud rongi, okei mahtusime, aga see oli igavene n…s. Kui keegi oleks tahtnud rattaga maha minna varem kui Keilas või lõpp-peatuses, siis see oleks veel lisapeavalu. Siis ei mahtunud rataste vahel liikuma piletimüüja. Pahandas reisijatega, et ratastega pole lubatud rongis olla. Reisijad pahandasid temaga. Muidugi said kõik osapooled aru, et ei üks ega teine pole tegelikult olukorras süüdi, aga saate ju ise ka aru, miks pinged tekivad. Muidugi tegime me lõpuks seal nalja ja keegi ütles, et no praegu selle remondi pärast on selline olukord, aga…

Tegelikult ei muuda see remont ju midagi. Kui remont lõpeb ja rattad jälle lubatud on, siis tekib rattaga sõitjaid ilmselt veelgi rohkem juurde. Lisaks lähevad rongid veel rohkem täis, sest puhkused hakkavad lõppema ja inimesed hakkavad uuesti tööle käima. Vaatasin sõidugraafikut ja ära on toodud, et kuni kella poole üheksani (või oli poole kümneni lausa) pole ratastega soovitav siseneda, sest tegu on “populaarse reisiga”.  Istun tööl kella üheksani või lähen ära enne kolme? Ühistranspordi kasutamine on tehtud nii ebamugavaks, et mul on lihtsam liikuda autoga. Raiskan ummikutes istudes väärtuslikku aega, aga vähemalt ei ole ma kellelgi jalus, ma ei saa jalgadele sinikaid, ma ei lõhu kellegi sukkpükse ära, ma ei pea muskleid kasvatama, et ratast lae alla riputada, ma saan käia kleidiga, sest ma ei määri seda ratta tõstmisega ära, ma saan 40 minutit istuda, mitte ei pea kusagil prügikasti otsas siblima ebamugavust ja vihaseid pilke taludes.

Muidgi võite te öelda, et ma vingun mõttetult, sest saaksin ju autoga sõita rongijaama ja edasi minna rongiga või jätta ratta parklasse, aga kui mul on vaja linnas ka liikuda, miks ma pean siis kulutama veel rohkem aega? Kui ma ei pea minema vaid punktist A punkti B, vaid ka punkti C, D, E ja F? Muidugi võite te mulle öelda, et koli siit effing maakolkast, kust liikuma ei saa, minema või tee nii palju sporti, et 30km rattasõitu iga hommikul ja õhtul ning iga ilmaga oleks sama loomulik kui magamine ja söömine, aga ma ei taha siit kolkast ära kolida ja ma ei taha nii palju sporti teha. Ma tahan suvel rattaga tööle sõita. Mugavalt.

Mõlemat ei saa. Kui tahan mugavalt, pean autoga minema.

*Päisepilt on eilsest rattasõidust. Ida NÕUDIS, et me läheksime rattaga poodi. Läksimegi. Ma kartsin, et kas ta ikka jõuab, aga sõitis vapralt 9,38 km. Oleks ilmselt koju tagasi ka sõitnud, aga tädi Maie on oma suvemaja vale koha peale ehitanud, see jäi täpselt tee peale ning meil mõlemil tuli seal väsimus peale. Kutsusime Mareki järele;)