Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.
See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?
Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha
Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).
Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.
Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.
Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga
Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.
Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.
Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.
Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?
Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.
//
Still, why do you go to Norway that often?
This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.
It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.
Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.
I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.
A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.
These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.
To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?
In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.
Sa oled ikka vägev naine! See, mida Ida praegu kogeb, jääb talle kohe kindlasti kuskile alles! Ilmselt on ta kunagi avatud ja laia silmaringiga noor preili 😊 Kas Kaunites käite edasi?
Ma väga loodan jah et tuleb avatud ja laia silmaringiga noor:)
Kaunitega ongi praegu nii kurb seis, et mul on sada messi jms tulekul, Marekil uus töökoht ja ei suutnud logistikat paika panna lihtsalt. Nuud kui Norrast tagasi oleme järgmisel nädalal, siis peame perekonnakoosoleku, et plaan paika panna. Kaunitest ei taha keegi meist loobuda ja Ida juba ei saagi aru, et miks me juba tundi ei lähe. Kindel on aga see, et kaunid päris pooleli ei jää. See on ikka osake elust!
Mnjah, mina olen saanud Eesti lasteaias ütelda, et 1) miks mu laps ei käi 5 päeva nädalas kohal, kuigi ma töötasin poole kohaga ja sain lapsega kahel päeval nädalas kodus olla – oleks siis, et ei oleks lapsega tegelenud või midagi; ja 2) miks ma tahan lapse kell 16 (kui mu tööpäev koolis lõppes) koju viia, lasteaed on ju kella kuueni lahti. Mingil hetkel pandi üks mu laps kell 16.00 algavasse muusikaringi, kuigi ma ütlesin väga konkreetselt, et minu lapsed lähevad kella neljast koju ja kui see ring varem ei saa toimuda, siis laps ei osale. Ring oli lapse musikaalsuse arengu mõttes üsna väheväärtuslik, samaväärne (või kehvem) kui veeta tunnike mängunurgas autosid veeretades. Üks lapsevanem rühmast kargas mulle ka ninna, miks minu lapsed kell 16 koju lähevad, enne 17.45 ei tohi lapsi ära viia… Kolmas laps lasteaias ei käinud ja ma ei märka, et tal praeguseks (üheksane) midagi puudu oleks.
Mulle meeldib mõte, et lapsed peaksid lasteaias olema ainult ja ainult siis, kui vanemad tööl on ja muud hoidmisvõimalust ei ole. Soomes kuskilpool olevat selline seadus või midagi, aga ma ei oska absoluutselt hinnata, kas tegu on kuulujutu või tõsilooga, Soome on mulle nii väga võõras paik.
Ma olen kuulnud mingit tabelisüsteemi, et a la lasteaed on lahti kull seitsmeni, aga soovituslikult tuleb laps viia ära kell viis. Nö ületundide eest maksad. Tundub võõras esialgu, aga samas loogiline kui teisiti ei saa lastele puhkust anda.
Informeerin, et Rootsis on selline seadus. Lasteaiale peavad vanemad teatama oma tööaja/ töögraafiku (isegi küsitakse tööandja allkirja või vähemalt kontaktid, et kahtlsute puhul järgi uurida :)) ja siis tööajale lisandub pool tundi hommikul ja pool õhtul, et vanem jõuaks töölt järgi (aga seda saab muidugi läbi rääkida, olenevalt töökoha asukohast). Kui vanemal on graafikuga töö ja päeval kodus või vaba päev, siis ei ole ka lapsel lasteaeda kohta. Lasteaiad iseenesest lahti poole seitsmest hommikul poole seitsmeni õhtul. 3+-aastane laps, kellel üks vanem kodune (väiksema lapsega, töötu või muu põhjus) võib nädalas käia lasteaias 15 tundi ja selle eest ka tasu maksma ei pea, muidu arvestatakse lasteaia tasu sissetuleku järgi.
Minu meelest on see süsteem väga lihtne ja õiglane.
Mulle ka meeldib rootsi süsteem .Tänu sellele on igal lapsel ,kelle vanemad on tööl lasteaiakoht olemas. Küll aga ei ole meie linnas lasteaiad nii kaua avatud .Enamus on 17ni ,mõni üksik suleb 17.30. Aga no eks see on väikelinna probleem 🙂 Samuti pean ütlema et meie linnas (suur väikelinn) ei ole kahjuks need reeglid nii karmid .On ainult üks lasteaed kus tõesti peab viima graafiku ülemuse algkirjada ja see on ööpäevaringne lasteaed .Kuid tavalistes päeva lasteaedades usaldatakse vanemaid. Tean isiklikult mitmeid peresid kus vähemalt üks lapsevanemast on aastaid kodune ( näiteks ”otsib tööd” ) ja nii see lapseke käibki pikad päevad lasteaias .Ja selle vastu pole mul ka midagi (sest järelikult leiab vanem et tal on null oskust leida oma lapsele arendavaid tegevusi kodus olles ja lasteaed teeb seda järelikult paremini) kuid nad vótavad ära koha mõnelt teiselt vanemalt ,kes peab reaalselt juba tööl olema aga lasteaia kohta pole .Võimatu on seda kodus istuvatele tervetele vanematele selgeks teha ja pedagoogid pigistavad silmad kinni sest ei julge vanematega ”sõda” pidada seega surnud ring kahjuks .Olen isiklikult teavitanud ühk lasteaia juhatajat säärasest perest .Seda see tõttu et mu enda kolleegi ootas sinna sõime kohta (tal oli vaja poolt kohta ) ja meie naaber pere istus aastaid kodus ,lapsed täiskohaga seal samas lasteaias .Tööd on rootsis nii et tapab ,mine ja otsi . Kui terve inimene ei viitsi tööd otsida ja seal käia siis ma leian et ta laps ei peaks käima lasteaias IGA päev pikad päevad ,hõivates ära koha lapselt ,kelle vanem nüüd olude sunnil tööl ei saa käia sest last ei ole kuhugi panna .
Minu laps käis 2+ aastasena 2 päeva nädalas sõimes, sest titaga oli vaja käia massaažis, ujumas jne ning käiski lasteaias nendel päevadel kui imikuga muud tegevused olid. Paraku ei saa 2,5-aastasega imikute ujutamises käia, sest selline rahmeldis ehmataks võõraid beebisid 🙁
Soomes on riiklikud lasteaiad reeglina avatud 7-17 (vakadusel osad 6:30-17). Pärast 16:30-17:00 on valverühm. Seaduse järgi ei või laps Soomes lasteaias kauem kui 10 tundi olla. Kui üks vanematest on beebiga kodune või töötu, siis on õigus lapsel lasteaias käia max. 4 tundi päevas (reeglina 8:30-12:30), et sotsialiseeruda ja õppida uusi oskusi. Varem oli nii, et töötu või kodune vanem ei saanud üldse lasteaiakohta, sest kohad on neile, kellel selleks on tõeline vajadus. Kui vanem töötab osalise töökoormusega siis saab laps lasteaias olla rohkem kui see 4 tundi päevas, kuid siiski mitte max. tunde. Alati tuleb viia täiskohaga õppimist või töötamist tõendav dokument, selle baasil saab koha lasteaeda. Soomes on õppetegevus planeeritud päeva esimesse poolde, 15:00 paiku minnakse teist korda õue ja ollakse kuni 16:30-ni.
Hei,
Endalgi küsimus peas ringelnud,et mis te seal Norras teete,aga mõistus alati vastuse andnud,et ilmselt on sul tööga seotud kohustused.
Aga kas saan siis õigesti aru,et sõidate niiviisi üsna tihedalt kahe riigi vahelt ainuüksi seepärast,et laps lasteaias saaks käia?
Kuidas on elukohaga? Ööbite sinu vanemate juures?
No eks ma ikka saan tööd ka siin teha, kui poleks seda võimalust, siis ilmselt nii ei käiks. Alguse sai eelmisel aastal lasteaias käimine töö pärast, nuud vastupidi – lapse parast käin ja ühildan tööga. Saan kliente külastada jne.
Ööbime sõprade juures. Meil on nii hästi läinud, et meil on siin nö kolm kodu:)
Olles ise soome lapsepõlvega siis mõistan sind, Ja olen isegi mõelnud, et selleks et laps saaks terve, toreda, sõbraliku, inimliku, suuunava jpm hariduse tuleks vist tagasi soome kolida…
kuigi siin ju juba ka on asjad paremini 🙂 Aga arenemisruumi on 🙂
Tegelikult sellised kaljuronimise trennid lastele on ka Eestis olemas. Mu oma laps käib näiteks kaks korda nädalas. Tõsi küll lasteaia east on ta juba väljas, kuigi tema trennis olen näinud ka päris pisikesi lapsi ja automaatturvasüsteemil oli peal kaaluvahemik 2 kuni 100 kg 🙂
Lasteaia päevil käis nende rühm kaks viimast lasteaia aastat korra nädalas ujumas, nad käisid ka rabas matkamas, suusatasid, kelgutasid ja olid iga päev vähemalt 2 korda õues, igasuguseid põnevaid üritusi, nädala teemasid jms. oli kogu aeg.
Muidugi on teise keele, ja veel üsna haruldase, keele oskuse andmine lapsele suur väärtus, ning kui taoline võimalus on, siis tuleks seda kindlasti kasutada.
Olen ka just mõned päevad sellest lasteaiandusest mõlenud.
Kuna hooldan oma ema,siis tööle ma minna ei saa.Seega olen kodune.Varem asus lasteaed n.ö.”meie külas” , 2 km kodust( elame keset metsa).Kui vanem poiss oli saamas 6,mõtlesin,et vaatamata võimalusele kasvada kodus,viin ikkagi mõlemad poisid lasteaeda (no,et sotsialiseerumine ja sõbrad jne.). Lasteaed asus ikka väga vanas majas ja kui juba väljast nägi ta kole välja,siis sees oli asi sama hull.Oleks nagu sügavasse nõukaaega tagasi sattunud.Esimene proovipäev jäi ka viimaseks ja kooli läkski mul esiklaps 0,5 päeva lasteaias käinuna.Siiani pole tal koolis probleeme olnud ja ma ei usu,et ta millestki ilma jäänud oleks.Kohe järgmisel aastal peale meie poiste “ proovipäeva” kolis lasteaed aga ca 13 km eemal asuvasse majja,kus asub ka kool.Äsja remonditud ruumid,armas maja,vähe lapsi.Noorem poiss alustas lasteaias käimist samal päeval,kui suurem kooliteed nühkima asus.Septembrist-detsembrini käis ta ilma ühegi vastumeelsuseta lasteaias ja iga päev lõppes siis,kui suuremal vennal kool (kas 13 või 14 paiku). Koolivaheaegadel jäi ka väiksem meiega koju ja alates selle jaanuarist kuni septembrini ta enam lastaeda ei läinud.Aasta alguses vindus ta pikalt haige olla ja kuna suurem poiss oli jaanuariks pidanud ühe operatsiooni tõttu ka koolist omajagu puuduma,siis otsustasin,et kuna mul on võimalus väiksem poiss koju jätta,siis on kõigile nii lihtsam & parem.Nagu öeldud,siis septembrist alates soovis väiksem poiss uuestilasteaeda minna ja seni pole ta kordagi halva tujuga hommikul ärganud.Olen ikka pakkunud,et teeme mõne lasteaiast vaba päeva,aga no meeldib talle seal.Koju toon endiselt vastavalt teise poja tunniplaanile (kas võtan poole 13 paiku enne lōunaund ta aiast,jalutame natuke,kuni tunnid läbi saavad või lasen tal poole 15-ni magada ja olen suurema poisiga 15 minutit koolimaja juures õues). Nüüd hakkas aga suuremal poisil reedeti lähimas linnas kooli poolt ujumine ja seega otsustasime reedest teha lasteaiavaba päeva.Miks aga olen mõelnud selle lastaia teema peale,on vestlus lasteaia vanem-kasvatajaga.Ta läheb Lätti n.ö. õppe-tutvus reisile.Lätis olla lasteaias käimine kohustuslik.Kui vanem laps peres käib koolis ja tuleb koolivaheaeg,siis väiksemal on kohustus lasteaias edasi käia.Selleks,et ka lasteaia laps samal ajal kodus võiks olla,peab olema n.ö. mõjuv põhjus ja tegema eelnevalt avalduse.Kasvataja ei osanud öelda,et kas soov lihtsalt perega koos olla seda on.No joppenpuhh! Minus tekitab selline süsteem küll ikka väga vastakaid tundeid.Lasteaial on kindlasti mitu funktsiooni,nii lapse,kui ka lapsevanema jaoks,aga minu meelest ei tohiks lasteaed olla mingu sunnilaager.Lapsepõlv on niigi lühike ja koolikohustus algab isegi vara (kas Lätis mitte juba 6-selt?). Ma usun,et minu lapsed hindavad ka võimalust kodus kasvada,kus neil on (veel) olemas imeline vanaema ja armastavad vanemad,kellel on aega oma lastega tegeleda.Meie lasteaias on 3 kasvatajat.See,kellega meil see vestlus oli,on siis peakasvataja ja vastava haridusega.Poiss mul ütleb ikka,et ta on karm,aga hea kasvataja😀.Ma tegelikult aga pole siiani aru saanud ,kas teda võiks häirida see minu lapse lasteaia “sùsteem”.See,et võtan lapse niimoodi varem aiast ja nüüd üldse reede vabaks päevaks tegin.Samas jälle tunnen,et see võiks ju ikkagi ennekõike pere otsus olla.Lasteaeda ja köögitädi on alati teavitatud ( kööki peab lapse puudumisel teavitama eelneval päeval kella 14-ni),et poiss kohale ei ilmu ja no õnneks meil veel iga korra kohta avaldust ei pea vorpima. Saan aru,et (kodu)kord peab olema,aga et süsteem üha vähem paindlikumaks muutub,see on kuidagi kurb mu meelest.Võib-olla selle Läti näite põhjal,et lasteaed on kohustuslik mõeldakse,et lapsed tulevad erineva taustaga peredest ja ka seda,et lapsi ette valmistada koolikohustuseks.Kooli ju ei lähe,kuna selleks vaid tuju on või vanematel muud võimalust pole.Minu enda lasteaia aeg jääb ikka kaugesse minevikku,aga seda mäletan,et mulle seal üldse ei meeldinud.Suved vanaema juures maal olid lihtsalt võrratud!
Mina jälle esindan vastupidist arvamust, ärge väga kõvasti lööge 🙂
Käisin ise lasteaias nõuka ajal. Tol ajal olid lausa ööpäevarühmad, suure õnne ja rõõmuga avastasin, et mõnes kohas on tänagi need taastatud.
Kui ikka lapsevanem töötab vahetustega – korrakaitse- või militaarvaldkond, meditsiinivaldkond, isegi teenindusvaldkond – on ikka väga keeruline kellegi meelevaldselt väljamõeldud raamidesse mahtuda. Isegi meie kasvatusteadlased on leidnud, et sellises olukorras on ööpäevarühm lapsele hea ja turvaline lahendus. Igal juhul palju parem kui lapse solgutamine erinevate hoidjate vahel.
Ei saa ju ka öelda, et nende elualade esindajad ei tohiks lapsi saada. Meditsiiniõe või politseinikuna töötavad vanemad on esiteks lapse jaoks hea eeskuju ning teiseks ka riigi jaoks väga vajalikud ametid. Pigem peabki ühiskond pingutama, et leida erinevaid lahendusi. Pered ja lapsed on erinevad, kõigile sama joonlauaga lajatada on minu meelest väga ebaõiglane ja ebainimlik.
Lapsel peab lasteaias olema mõnus ja mõistlik keskkond, siis on kõik hästi. Samuti peab lapsevanemal olema valikuvõimalus ning ühiskonnas peaks proovima erinevaid lahendusi mõista, mitte hukka mõista.
Ka ise olin omal ajal tihti nende seas, kes pikalt pidi lasteaias olema vanemate suure töökoormuse tõttu. Ei ole mul seetõttu mingeid traumasid ega puudujääke, vanematega saan ka hästi läbi.