Norwegian

Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

/ Eveliis / 14 Comments

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et  ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

//

Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

Minu laps on geenius// My child is a genius!

/ Eveliis / 7 Comments

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Reisile minuga. Viperusteta? Of course not.//”The gate to Norwegian flight will be closed in 5 minutes.”

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, miks ma olin täiesti kindel, et meie tänane lend läheb pool kolm. Hea on, et Ida mulle mulle nii kaua pinda käis, et ma vaatasin järgi ja sain teada, et lend läks tund aega varem. Noh vahet ei ole iseenesest, sest Tallinna lennujaam on väike ja niikuinii jõuab.

Hea on, et me siiski varem, mitte viimasel hetkel nagu mul kombeks on, lennujaama läksime, sest nagu te arvata võite algas seiklus. Selgus, et mul oli tellitud vaid käsipagas. Ma oleksin võinud vanduda, et mul OLI lisapagasiga pilet, aga tundes mind ei saanud ma ka sada protsenti kindel olla. Okei, vahet pole, maksame siis pagasi eest juurde. Selgus, et see on 80 eurot. 80!!! Dafaq. Mitte mingil juhul ei maksa ma kohvri eest juurde 80 eurot kui ma olen ostnud piletid (mitmuses) 40 eest. Pühapäevane lend oleks ka vähem maksnud. Aga no me olime juba lennujaamas! Ma päriselt küsisin koristajalt musta prügikoti, sest ma oleks pigem oma asjad prügikotti pakkinud kui maksnud. Õnneks leidsin ma suveniiripoest kümne euro eest koti, kuhu suurem osa meie asjadest ära mahtus. Natuke pressimist ja praakimist ning me läksime käsipagasiga lennukisse. Nägime küll välja nagu mustlased, aga vahet pole. Kohver jäi meid  lennujaama hoiukappi ootama.

Ma olin Idale lubanud, et ta saab lennujaamast osta endale nii mänguasja kui kommi. Me veetsime sada tuhat valgusaastat mänguasjapoes ja kui me sealt lõpuks välja saime, olin ma nii väsinud, et lasin Ida mängualale minna ja ostsin endale klaasi veini. Jõin seda rahulikult, vaatasin kella, et aega ju on – lend väljub ju alles pool kolm. Natuke enne poolt kahte torkas mulle pähe, et pagan…lend läks ju tund aega varem. Jalutasin rahulikult infotabloo juurde. Seal ei olnud Oslo lennu juures midagi kirjas. Ausalt. Istusin maha tagasi ja mõtlesin, et huvitav, kas boarding ei peaks juba hakkama. Sekund enne seda kui ma jõudsin järeldusele, et ehk oleks taibukas väravasse minna, kuulsime me teadaannet. “Värav Norwegian lennule … suletakse viie minuti pärast.” Pagan, meil olid ju kõik asjad laiali. Haarasime kõik oma asjad ja jooksime. Inimesed vist vaatasid meid natuke imelikult, aga kammoon, kes ei oleks paljajalu, kingad näpus, lennukile jooksnud?

Aga saate aru, ma olin sellest pagasijamast nii väsinud, et ma ei pannud tähele kui boarding algas. Ma kuulsin küll poes, et räägiti Norwegiani Oslo lennust, aga mu aju eo registeerinud, et see polnud lihtsalt infoteadaanne, vaid boardingu algus.

32207290_1737433079628562_5155577574163742720_n.jpg32207815_1737433422961861_6466773219243196416_n.jpg

Lennule me igatahes jõusime. Paganama hea, et Tallinna lennujaam on nii pisike ja kodune, et viie minutiga jõuab ühest otsast teise. Ida jooksis ka nagu väike sportlane. Ma olen päriselt hämmingus KUI asjalik ta reisides on ja kui palju ta vastu peab. Kui mina olen väsinud, siis kui väsinud tema tegelikult on? Aga ta ei näita seda kunagi välja. Kuni üleväsimuseni.

Lennukis istus meie kõrvale üks mees, kellega me juttu hakkasime ajama. Ida õhutusel. (NB: Bussiness idea. Ma võin hakata vallalistele inimestele date´e korraldama Ida kaudu.) Tundus minuvanune. Rongis, sest me sattusime ka samasse kanti sõitma, selgus, et ta on kohe pensionile minemas. Uuups. Kompliment talle. Aga mitte mulle. Ida küsis sada korda, et kas onu tuleb meiega kaasa. Naersime ja ütlesime, et ma ei ole kindel, kas issile see meeldiks kui me mingi onu lihtsalt rongist kaasa võtame. Ida aga vaatas onule otsa ja ütles: “Aga ma tahan!” Õnneks onu oli mõistlik ja arvas ka, et äkki issile ei meeldiks selline idee, aga no päriselt, Ida võiks vallaliste inimeste kosjamooriks hakata.

Naljakas oli muidugi see kokkusattumus, et mees, kellega me tutvusime, tegeleb autoremondiga ja tunneb inimesi, kes ka Lillehammeris remondiga tegelevad. Me viimane kord just arutasime, et oleks hea Mondeo korda saada, et oleks siin Norras üks auto, millega vajadusel ringi liikuda. No ja…voila. Vähemalt on meil nüüd inimene, kellelt uurida, kas ja miks ja kuidas ja kui palju eest auto korda saaks.

Lillehammerisse jõudes ootas meid ees talv. Okei, peaaegu talv. 10 kraadi sooja ja paduvihm. Samas ei saa öelda, et päev oleks totaalselt untsu läinud. Ida oli nii väsinud, et juba seitsmest saati nohiseb ta mõnusalt mu kürval diivanil ja me saame rahus “Modern Familyt” nautida. Teleka vaatamine Ida kõrvalt on luksus;)

//

I don’t know why I was so sure that our flight today will depart at half past two. I’m glad that Ida kept going at me until I checked and found out the departure time to be an hour earlier. It actually doesn’t matter as Tallinn airport is small enough and you will make it anyway.

Good thing we went to the airport earlier, not at the last minute like I normally would do, because as you can imagine, the adventure started there and then. It turned out that our tickets included hand luggage only. I could have sworn that I order checked in luggage too, but knowing me, I couldn’t be 100% sure either. Okay, we’ll pay the extra then if needs too. Turned out, it was 80 euros!!! WTF!?!?! There is no way I am paying 80 euros for a suitcase when I have bought the tickets (in plural) for 40. Even the flight on Sunday will have cost less. But since we already were in the airport… I literally asked the cleaning lady for a bin bag, as I had rather pack my things in rubbish bag than paid that extra amount. Luckily I found a bag for 10 euros in the souvenir shop where I could fit majority of our things. A bit of sorting and stuffing and we entered the plane with hand luggage only. Never mind we looked like gypsies. Our suitcase is now waiting for us in locker in the airport.

I had promised to buy Ida a toy and some candy in the airport. We spent ages in the toyshop and once we left it, I was so tired, that I let Ida to run around in the play area and bought myself a glass of wine. While I was really enjoying that glass, I looked at the clock and thought “we still have time” – the flight departs half past two. Just before half past one it suddenly occurred to me “damit – the flight was an hour earlier.” So I walked to check the flight information, nothing was written on the board about the flight to Oslo. Honestly, I sat back down and wondered if boarding shouldn’t have already start. Just before I decided to maybe go to the gate, just in case, we heard the announcement “The gate to Norwegian flight … will be closed in 5 minutes.” Shit, and our things were all over the place. We grabbed everything in our hands and run. People might have looked us a bit weird, but c’mon, who wouldn’t run bare foot to catch their flight?

Seriously, I was so tired of the situation with our luggage, that I missed the call for boarding. When we were in the shop, I did hear announcements about Norwegian flight to Oslo, but my brain never registered, that it was not just information, but the start of boarding.

Anyways, we made it to the flight. I’m so glad, that Tallinn airport is so small that you can make it from one end to another within 5 minutes. Ida was running like a little athlete. I really AM surprised, how efficient she can be on trips and how much she can handle. If I am tired, how tired she might be? But she never shows it. Until she’s over tired.

There was a guy sitting next to us that we started to chat with. On Ida’s encouragement. (PS! Business idea. I can organize dates through Ida to single people). He seemed my age. On the train, as we happened to go to the same area, it turned out that he will be retiring soon. Oh Dear! There is a compliment to him. Not to me though. Ida asked about hundred times, if the uncle is coming with us. I laughed and said that I am not so sure daddy would like if we take a random uncle with us. Ida just looked at the uncle and said “But I want!” Luckily the uncle was reasonable enough and also said that daddy might not like the idea, but seriously – Ida could easily become a matchmaker.

It was a funny coincidence though that the man is a car mechanic and knows people, who fix cars in Lillehammer. It was not long ago when we were discussing how good it would be to get the Mondeo working again, so we will have a car here in Norway to use if needed. And … voila. At least we now know somebody to ask if and how and for how much we could fix the car.

Once we arrived to Lillehammer, it was winter again. Well, almost winter, 10 degrees and pouring rain. I wouldn’t say though that the day was a complete waste. Ida was so tired that she has been sleeping since 7PM on the couch next to me while we are enjoying Modern Family in peace. Watching TV whilst Ida is around is luxury

 

 

Kuidas Idast norrakas kasvas /How Ida became Norwegian

/ Eveliis / Leave a comment

See ei ole lugu sellest, kuidas norrakas on nii kihvt olla, vaid pigem on see lugu integreerumisest teise ühiskonda ühe pisikese lapse näitel. See on näide sellest kui lihtne on tegelikult teise kultuuri, tavade ja keeltega harjumine ning nende omaks võtmine kui selleks vaid soovi on. Integreerumine ei võta aastaid, ei ole võimatu, vaid algab soovist ja perest.

Mina olen uhke selle üle, et olen eestlane. Ma kirun küll Eestis, aga lootuses, et midagi muutub, et ma saaksin olla uhke ka Eesti üle. Tänases Eestis on kahjuks liiga palju neid asju, mis mu meele mõruks teevad, kuid väikese ja tähtsusetu inimesena ei ole mul suurt võlujõudu midagi muuta, vähemalt mitte rohkem kui minu võimalused ja kohustus kodanikuna. Hetkel olen ma uhke eestlane välismaal. Juured on meiega kaasas, kuid me oleme siiski välismaal, kus on paljud asjad teisiti kui see, millega me harjunud. Meie asi on olla nii palju norrakas kui Norras elamiseks vajalik.

Ida oli 1,5-aastane kui me Norra kolisime. Kahe-aastaselt läks ta lasteaeda. Kuidas ta seal hakkama saab, keelt oskamata, oli mu suurim hirm. Ma kartsin, et võõrkeelses lasteaias käimine valmistab talle stressi. Ma ise olin ju keskkoolis läinud norrakeelsesse 11.klassi, kus ma esimesed kuud vaid aknast välja vaatasin, sest ma ei saanud keelest aru, mul oli aga üks eelis – ma oskasin inglise keelt. Tegelikult oli eelis ka Idal. Ta läks rühma, kus lapsed veel väga rääkida ei osanud ja nii oli vaja end selgeks teha käte-jalgade abil, esimesed norrakeelsed sõnad tulid koos teiste lastega, kes õppisid rääkima. Norra lasteaed osutus üldse kõige õigemaks sammuks ja ma olen natuke tänulik, et Idal see võimalus on. See on täpselt selline lasteaed, mis talle sobib. Kui üks laps armastab lasteaeda minekut, siis on see Ida.

Lasteaiast on ta koju kaasa toonud keele, ma olen siiani hämmingus, et üks kolme-aastane laps oskab võõras keeles mulle öelda kui midagi on “ødelagt” (katki) või muud sarnast, mis mu meelest ei ole sugugi lihtne sõnavara (nagu tavalised sõnad “mamma” ja “pappa”). Lasteaiast on ta kaasa toonud armastuse looduse ja värskes õhus viibimise vastu, iga ilmaga, see on nakatanud terve pere. “Ut på tur, aldri sur” (väljas olles ei ole kunagi tuju paha) , mis on ühe õige norraka lööklause on meiegi hinge pugenud ja võin ausalt öelda, et kui ma varem seda ei mõistnud, siis nüüd ütlen ma käsi südamel, et see on igati õige. Lasteaiast on ta koju kaasa toonud norra lastelaulud. Et lapsega kaasa laulda, olen ma veetnud tunde youtube´is. Ma oskan laulda kahte Ida lemmiklaulu “bjørnen sover” ja “jo mere vi er sammen, er sammen” – need kummitavad mul peas ja ma laulan neid teinekord ka üksi olles. Autosõidul kuulame me “Alf og Bett” tähestikulaule, “Kardemoni linna röövleid” ja armastame mõlemad Klatremus’i ja teisi Hakkebakkeskogen tegelasi. Fantorangenist, kes norra laste-tv´st tuttav, rääkimata.

Ida on lasteaiast toonud meile uued norra tuttavad. Ja norrakatega tuttavaks saada ei ole teab, mis lihtne.

Ida on lasteaiast koju toonud “meie Norra”. Kui küsida Idalt, mis on tema lemmik(hommiku)söögiks, siis selleks on “brødskiver” (võileivad), gjerne kaviaari ja brunost´iga. Kui see pole Norra näoga hommikusöök, siis ma ei tea, mis on. Matpakke (toidupakk) peab tal alati kaasas olema.

Ida on see, kes meist on teinud nii palju norrakad kui see eestlasena võimalik ja vajalik on. Ma olen selle üle paganama uhke. Ida on ehe näide sellest, kuidas üks väikene laps on terve pere suutnud teha osakeseks Norrast.

IMG_3023

This is not a post how it is so cool to be a Norwegian, or it is better to be a Norwegian than Estonian. I am very proud to be an Estonian, there are of course many things, especially in politics and welfare system that makes me complain, but there are also so many things I am proud of as Estonian. But at the moment I am an Estonian living abroad and this post is about integration on an example of a small child. Integration is possible, doesn´t take years and is not hard, it starts with will and wish.

Our daughter was 1,5 years old when we moved to Norway, at the age of two she started at a Norwegian kindergarten. I was afraid it will be hard for her, not knowing the language and everything: I had been in high school in Norway, where the first months I watched out of window, because I didn´t know a word, but I had an advantage – I could English. Actually also Ida had an advantage – she started in the group with children who could not speak that much, so a lot had to be explained with hands. Her first Norwegain words she learned in kindergarten. Going to a Norwegian kindergarten has been the best thing we´ve done. And if someone enjoys going to kindergarten, it sure is Ida. A big smile comes to her face when she can be together with her friends.

She has learned from kindergarten the love for nature and outdoor activities. It has infected the whole family and belive me – I was not an outdoor person. Now I know what Norwegians mean with “ut på tur aldri sur”.

From kindergarteb she has brought home another language, I sometimes still cannot believe she at the age of 3 can use complicated words like “ødelagt” (destroyed) and explain me things in two languages.

From kindergarten she has brought us Norwegian friends. And I tell you it is not easy to get close to Norwegians, but thanks to Ida we now know some people we will stay in touch  when we move back, so that country borders will not stop the kindergarten friendship.

From kindergarten Ida has brought to our house a piece of Norwegian culture. Children`s songs, traditions, plays. I have used many hours on you tube learning the texts of her favorite songs, like “bjørnen sover”, “edderkoppen”, “vil du være vennen min”. I am in love with Fantorangen and Bukkene Bruse, the robbers of Cardamom town, Klatremus and many others, Just like Ida.

If you ask Ida what is her favorite breakfast, it is “brødskiver”, gjerne with kaviar and brunost. She loves pølse i lompe. All very Norwegians.

She is the one that has made us Norwegians. As much as necessary and possible as an Estonian. In today`s society integration is a huge issue. I say start from the children. Ida is a perfect example on good integration (of the whole family).

Five funny things Norwegians say

/ Eveliis / 15 Comments

Mõnikord vaatavad norrakad mind imelikult kui ma räägin. Selles pole midagi imelikku, sest väga vabalt võib juhtuda, et ma hääldan/tõlgin mõnd sõna valesti. Näiteks olen ma oma ristitütart (=Guddatter) nimetanud lehmatütreks (=Kudatter), sorry, Heily. Ma olen restorani “Maaemo” tõlkinud ämmaemandaks (=Jordmor), mitte Emakeseks Maaks (=Mor Jord). Ma olen öelnud, et täid (=lus) Weidemanni maalidel on kenad, ja mitte valgus (=lys). Ma olen arvanud, et Russ (=keskkooli lõpetajad) on venelased (=russere). Ma võiksin jätkata näidete toomisega. Igav minuga ei hakka. Norra keel on üks parasjagu kummaline keel, aga mitte vaid häälduse pärast, vaid ka mõningate väljendite tõttu, mida muudes keeltes ei leidu.

  1. Takk for sist! (=Aitäh viimase korra eest!). Okei, selles on loogika olemas kui ma sõin eile õhtul norrakaga õhtust ja kohtun temaga uuesti täna, siis miks mitte teda tänada eilse õhtu eest, AGA see väljend ei aegu. Käisid neli nädalat tagasi vanatädil külas, järgmine kord kui teda näed, ütled “Takk for sist!”. Kolisid Norrast ära kaks aastat tagasi, ikka “Takk for sist!” kui uuesti tuled ja vanu tuttavaid näed. Kui ma peaksin kohtama tänaval mõnd oma norra keskkooliaegset tuttavat, siis ka temale ütleksin ma “Takk for sist!”. ISEGI SIIS kui me kooli ajal isegi ei suhelnud.
  2. Pålegg. Kõik, mis käib võileiva peale. Vorst, juust, tomat you name it (VÄLJA ARVATUD või) on pålegg. Kuidas seda tõlkida, mina ei tea.
  3. Takk for maten (Aitäh toidu eest!)  Kui oled söömise lõpetanud, on see lause KOHUSTUSLIK.
  4. Kos(elig) Otse tõlkes tähendab see midagi “mugav”, “õdus”, “armas” sarnast, kuid need sõnad ei anna pooltki edasi seda, mida selle sõnaga mõeldakse. Põhimõtteliselt võib kõik olla “koselig” – nii vestlus, külaskäik, maja sisustus, inimene, aga mis teeb sellest “koselig”. Talvel on see lihtne – teeküünlad, villased sokid, tuli kaminas, kakao. Kõik mis on soe ja õdus ning pakub meile trösti külmal ja pimedal talveperioodil.  Aga mida sisaldab “koselig” suvepäev?  Kui pole pime ja külm?            Üks on selge, kui keegi ütleb, et “det var kjempe koselig” kui olete külas käinud, siis on see külaskäik olnud äärmiselt meeldiv. Tahad norraka silmis halb välja paista – kutsu nad külla ja ÄRA pane küünlaid põlema. Võid mürki võtta, et see külaskäik var IKKE (=mitte)koselig, isegi kui sa pakkusid Michelini tärnidele vastavat toitu. Aga tee ise vahvleid, serveeri neid omatehtud moosiga ja SEE külaskäik on garanteeritult koselig, ISEGI kui sa vahvlid ära kõrvetad. Kõike, mis on “koselig” saab väljendada ka nimisõnaga “kos”. Õhtu kamina ees, (tee)küünla valgel – see on KOS. Norras keerleb elu kos ümber. Isegi töötegemine on kos kui seda koos õigete inimestega teha. Ida ronib tihti mulle sülle ja ütleb heldinult “kos” kui mul kaela ümbert kinni võtab. See on koselig!
  5.  Ja lõpetuseks Glad i (deg) (=armastan). Elske = norra keeles armastama, aga nagu te aru saate, siis ka “glad i” tähendab armastama. Eesti keeles on arusaadav, et me armastame kõike, mis meile meeldib – abikaasat, lapsi, head toitu, “koselig” õhtut kamina ees, sõbrannat. Aga norrakate jaoks ei ole see piisav, sest nii ei ole aru saada, keda/mida me kõige rohkem armastame. Et sellest vahest aru saada, leiutasid nad “glad i”, mida kasutatakse kõige selle suhtes, mille suhtes meil pole romantilisi tundeid või mis väljendab vanema – lapse suhteid. Norrakas “elsker” oma abikaasat, kuid er “glad i” pizza. Pole siis ime kui nad mind teinekord veidralt vaatavad kui ma õhkan, et “jeg elsker god mat” (=mul on hea toidu suhtes romantilised tunded).

img_0587

Aitäh minu eest, armsad blogilugejad! Takk for meg, mis otsetõlkes tähendabki “aitäh minu eest” on minu jaoks alati olnud üks kummalisemaid fraase. Seda kasutatakse siis kui kellegi juurest külast ära lähed. Peale seda lehvitad ja ütled “ha det!” ehk head aega, kuid otsetõlkes “võta see!”

// It sometimes happens that I make funny mistakes in Norwegian. I pronaunce words wrong, I translate them wrong and I use them wrong. I have called my goddaughter (=Guddatter) for Cow daughter (=Kudatter). I have translated the restaurant Maaemo to midwife (=jordmor) and not Mother Earth (=mor jord). I have admired the fleas (=lus) on Weidemann’s paintings and not  the light (=lys). I have thought the high school graduates (=russ) are Russians (=russere). I could continue. Norwegian is a strange language, but not only because of the confusing words and pronaunciations, it is also because of the funny phrases they use. Here is my TOP 5 favorites. 

  1. Takk for sist! (=Thank you for the last time!). Okay, it is logical to use it when you were out with someone last night for a coffee and you see the same person again today, then it is totally okay to say “thank you for the last time”. BUT the tricky part is  IT HAS NO EXPIRATION DATE! Had coffee with grandmother four weeks ago, what to you say the next time? “Takk for sist”. Moved from Norway two years ago, what to you say when you come back? Takk for sist! Meet someone you know in college 20 years ago. Still “takk for sist”. EVEN if you were not friends back then, you still thank him/her for the last time. 
  2. Pålegg. Norwegians eat a lot of bread – for breakfast, lunch, dinner. Whatever you decide to put on the bread is what “pålegg” is for. Salami, ham, cheese, jam, lettuce — everything you put on the bread (except the butter) is pålegg.
  3. Takk for maten (Thank you for the food!)  Want to be polite in Norway, always after eating use this phrase!
  4. Kos(elig) Usually we translate it to “cosy” but that term doesn’t even begin to cover everything that “koselig” can express. This is difficult to translate to those who do not live here, but basically anything can (and should) be koselig: a house, a conversation, a dinner, a person. It defines something/someone that is simple and comforting. In wintertime “koselig” is easy – candlelight (Norwegians have this thing with candles, when it starts getting darker in late summer, they start lighting candles everywhere), wool socks, fire in the fire place. This is “kos” – something that comforts us in the long and cold Norwegian winter evenings. But how does a “koselig” summerday look like if “koselig” is supposed to comfort us from the dark and cold? What does it involve? Kos means cuddling with your friend. Kos means being snowed in at your cabin having  cocoa and pepperkake. Kos is a nice lunch . Kos is meeting someone you haven’t seen in ages. Our lives revolve around “kos.” I guess even working  can be koselig in Norway, if you’re doing it with people you like. And when people say “dette var KJEMPEkoselig” when they leave your house, this means they really had a good time. This is the biggest compliment EVER. PS:Do not forget to light candles when you ask people over to dinner if you want things to be koselig. Even if you serve Micheline star food, BUT forget the candles – IKKE (=not) koselig. Serve burnt waffles with home made jam – definately KOSELIG. Extra points of course if you light the candles as well. 
  5. And then last but not least “glad i (deg)” which means “to love”. It would not be confusing if also “elske” didn’t translate to love. In Estonian we ove anyone and anything you have any kind of affection for. You love your child, your spouse, and your parents. You love your friends. You love pizza. But doesn’t that make it a little hard to distinguish who you care the most about? That is why Norwegians invented “glad i”. You are “glad i” your close friends. You “elsker” (love) your hsuband. Elsker = romantic feelings or the kind of love a parent has for their child. No wonder Norwegians sometimes look at me funny when I say that I love (=have romantic feelings) for pizza. 

Thank you for me, dear readers. Or takk for meg as Norwegians say. One of my favorite phrases. In my mind makes no sense. I thank you for having me? and then I wave when I leave, saying “ha det”, which of course just means “good bye”, but when translated directly it becomes “have it!”

 

 

 

HJELP OSS FINNE EIEREN!

/ Eveliis / Leave a comment

En liten prinsesse handlet hos Yes vi leker (Storgata 91, Lillehammer) en stund siden, men har dessverre glemt veska si i butikken. Den inneholder noe som kan bety mye for eieren, HJELP OSS FINNE HENNE!

Sharing is caring!

Ta kontakt med meg pa telefon for mer informasjon: 462 86 507

 

Norra keel nagu lapsemäng/ Norwegian in 1-2-3

/ Eveliis / 2 Comments

Mõnikord on inimestel eksiarvamus, et norra keel on üks raske keel õppida. Ei ole. Norra keeles ei ole vaja palju sõnu kasutada. Järgmiseks Norra reisiks on teil keel juba poolenisti selge. Edasi on keeleõpe nagu lapsemäng.

//You think Norwegian is a difficult language. Nope. You have guessed wrong. See – only a few words are needed for basic conversation in Norwegian. All the rest is like a piece of cake:)

 

few-words.png