Loen uudist, et “Riigikohus tühistas tänases lahendis kahes madalamas kohtuastmes kasutütre vägistamises süüdi mõistetud mehe karistuse ja saatis kriminaalasja uueks menetlemiseks Tartu maakohtule. Kõrgeima kohtu arvates ei ole piisavalt tõendatud, et lapse vastupanu seksuaalsete soovidega pidevalt lähenenud kasuisale oli „objektiivselt lootusetu”, mistõttu ei pruugi olla tegu vägistamise, vaid kergema seksuaalkuriteoga.”
Mis sellest, et tüdruk RÄÄKIS, kuidas ta püüdis kasuisa endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid kasuisa oli liiga tugev, et “mees katsus kodus tihti tollal 14- ja 15-aastase kasutütre rindu, pani käe tüdruku aluspükstesse ja sõrmed neiu tuppe.”
Jah, ma ei ole idioot ja ma saan aru, et süüdistatu ei pääsenud ja asja arutamine jätkub, aga ausalt…Viimasel ajal on tulnud päevavalgele nii paljud laste ahistamise teemad, et paha hakkab. Selles valguses on minu meelest 14-aastasele kerge vaimupuudega lapsele näppude tuppe toppimine piisav tõend vägistamisest. Millised need puudulikud tõendid on? Millise signaali saadab selline otsus kõigile väärakatele lapseahistajatele? Itsitavad kodus pihku, et näed, jummalast okei on oma näppe lapse tuppe toppida. Ja pealegi – võib olla ta ikka ise tahtis ka, sest näed sa, paar korda kutsus koerad appi, et kasuisa ära ajada pealt, aga alati ei hakanudki vastu. Seaduse järgi on vägistamine ka muu sugulise iseloomuga tegu, kui kannatanu ei ole võimeline osutama vastupanu või pole võimeline toimunust aru saama. Aga mis seal ikka – küsimus on ikkagi selles, kuidas tüdruku käitumist tõlgendada? Miks ta iga kord koeri appi ei kutsunud?
Vastik on selliseid lugusid lugeda! Üheksa aastat vanglakaristust oleks sellistele lapseahistajatele VÄHIM karistus. VÄHIM!
Laste vastu suunatud kuriteod peaksid olema ilma kahtlusteta kõige rangemini karistatavad, olenemata sellest kas laps oskab või ei oska end kaitsta.
Absoluutselt nõus. Aru ma ei saa, miks selliste tegude eest (nagu just FB kommentaarides lugesin Varvara loo kohta) isegi vaid TINGIMISI karistusi määratakse. Mis mõttes?
Nõus.
Vastik on see, et neid lugusid on viimasel ajal järjest rohkem… Ehk oli ka varem, aga emana olles panen ma neid liiga tihti tähele ja ma ei saa kunagi sellise sisuga artiklit avada, sest mul hakkab vastik. Kuidas ma saaks oma last selliste inimeste eest kaitsta? Kuidas sellest rääkida, et laps rääkimisest juba traumat ei saaks? Kui vanalt seda rääkima hakata? Kas pole mingit koolitust/videoloengut?
Mul on täpselt samad emotsioonid. Ja samad küsimused.
Lastekaitseliit andis eelmisel aastal välja raamatu, mis on nii mõnelegi teemakohasele küsimusele vastamisel abiks. Juhani Püttseppa tekstide ja Kristi Kangilaski imeliste piltidega raamat “Mina olen enda oma” on lastekaitseliidu kodulehel saadaval ka tasuta pdf failina.
Link: http://www.lastekaitseliit.ee/raamat/mina-olen-enda-oma/assets/download/minaolenendaoma.pdf
Minu arust on väga hea raamat see: https://www.rahvaraamat.ee/p/laste-seksuaalkasvatus/420909/et?isbn=9789985316535
Vahepeal laps küsib midagi “sellist keerulist” 🙂 siis olengi raamtu lahti löönud, lugenud ja rääkinud. Ise ma liblikatest ja lilledest pole tahtnud rääkida aga kuidagi asjalikult ka ei oska vahel. Siis tuleb raamat appi ja julgustab päris väikstele päris otse seletama. Soovitan igale lapsevanemale.