Loen uudist, et “Riigikohus tühistas tänases lahendis kahes madalamas kohtuastmes kasutütre vägistamises süüdi mõistetud mehe karistuse ja saatis kriminaalasja uueks menetlemiseks Tartu maakohtule. Kõrgeima kohtu arvates ei ole piisavalt tõendatud, et lapse vastupanu seksuaalsete soovidega pidevalt lähenenud kasuisale oli „objektiivselt lootusetu”, mistõttu ei pruugi olla tegu vägistamise, vaid kergema seksuaalkuriteoga.”

Mis sellest, et  tüdruk RÄÄKIS, kuidas ta püüdis kasuisa endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid kasuisa oli liiga tugev, et  “mees katsus kodus tihti tollal 14- ja 15-aastase kasutütre rindu, pani käe tüdruku aluspükstesse ja sõrmed neiu tuppe.”

Jah, ma ei ole idioot ja ma saan aru, et süüdistatu ei pääsenud ja asja arutamine jätkub, aga ausalt…Viimasel ajal on tulnud päevavalgele nii paljud laste ahistamise teemad, et paha hakkab. Selles valguses on minu meelest 14-aastasele kerge vaimupuudega lapsele näppude tuppe toppimine piisav tõend vägistamisest. Millised need puudulikud tõendid on? Millise signaali saadab selline otsus kõigile väärakatele lapseahistajatele? Itsitavad kodus pihku, et näed, jummalast okei on oma näppe lapse tuppe toppida. Ja pealegi – võib olla ta ikka ise tahtis ka, sest näed sa, paar korda kutsus koerad appi, et kasuisa ära ajada pealt, aga alati ei hakanudki vastu.  Seaduse järgi on vägistamine ka muu sugulise iseloomuga tegu, kui kannatanu ei ole võimeline osutama vastupanu või pole võimeline toimunust aru saama. Aga mis seal ikka – küsimus on ikkagi selles, kuidas tüdruku käitumist tõlgendada? Miks ta iga kord koeri appi ei kutsunud?

Vastik on selliseid lugusid lugeda! Üheksa aastat vanglakaristust oleks sellistele lapseahistajatele VÄHIM karistus. VÄHIM!