Ikka see paganama kaaluteema. Valus teema. Minu jaoks hetkel. Seepärast ka uuesti sel teemal soiun. Eile jäi mulle silma paar postitust kehakaalu teemadel. Ikka seesama vana hea “armasta end sellisena nagu sa oled” ja “tee oma kehaga rahu” ja “ma olen kõhnemana end palju koledamana tundnud”. Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see paras pullikaka või pea liiva alla peitmine, endale valetamine. Ma lihtsalt ei usu seda. Esiteks kui seda räägib sale ja supervormis inimene. Ja teiseks kui seda räägib ülekaaluline. Nagu ma siin mõnda aega tagasi kirjutasin, siis mu enda keha ajab mind hetkel öökima. Paks otseselt ehk ei olegi, aga tõsiselt vormist väljas. Iga hommik nuputan ma, mida selga panna, et neid “kurve” (et mitte ju otse välja öelda “rasvavolte” varjata). Pildile oskan ma vajadusel jääda nii, et keegi ei saa otseselt arugi, et mis ma vingun, aga kõik on vaatenurga küsimus. Vaadake ise kui erinevad on pildid.
Aga see selleks. Miks ma julgen öelda, et see “armasta oma keha sellisena nagu ta on” on jama? Ma arvan, et kui inimene ei ole oma keha(kaalu)ga rahul, siis mitte ei pea seda õppima armastama, vaid tuleb midagi ette võtta. Olgu selleks rasvaimu või dieet ja trenn.
Mina otsustasin rohkema liikumise ja tervislikuma toidu kasuks. Ei saa öelda, et ma hetkel mingeid muudatusi näeks, aga ma püüan. Püüan, et saaksin end peeglist vaadata ilma riieteta nii, et ma ei tahaks nutma hakata. Ja et mu laps ei laulaks mulle “emmel on suur kõht”. Kuigi peab tunnistama, et selle “laulujupi” viis oli üsna kaasahaarav ja jäi pähe kummitama;)
“Love your body.” “Make peace with your body.” “Love yourself no matter how you look.” “It doesn’t matter if you’re +/-15 kg if you love yourself.” In my opinion it’s just bullshit. Skinny people ot overweight people in denial talking. If you are not satisfied with your body, you don’t have to learn to love it, you have to do something. At the moment I hate my body, it’s not exactly fat, but definately out of shape. I saw myself in the mirror and didn’t like what I saw. So I started to move more and eat in a more healthy way. Hoping to see the results in the end. Not be ashamed in bikinis. Not to have my daughter sing to me “mommy has big tummy” (in a very cathy way btw). Every morning is a battle to find clothes that fit and don’t show the outofshapeness (scored this outfit for 8 euros from @sarapuukirbukastallinn, bag is from another triftshop for one euro)
Räägin vaid omast kogemusest, aga päras seda kui ma end vormi ajasin, siis tõesti mõistsin seda, et enda kehaga oleks ma tegelikult juba ammu võinud rahu teha. Jah, ega see heietamine kedagi tõesti otseselt aita, aga lihtsalt mõistmaks, miks mõned seda ütlevad (raudselt olen ma ise ka seda kunagi kirjutanud).
Ehket tagantjärgi sain aru kui palju aega raiskasin enda keha vihkamise peale, sama moodi proovides ma ei tea mis dieete, trenne, rääkimata toitumishärest. Selle asemel, et anda endale lihtsalt aega, võtta kõike mõistusega ja mitte eeldada ma ei tea kui kiirelt muutust (nii füüsiliselt kui ka vaimselt). Kuid jah, see oli kõik tagantjärgi kui olin suutnud saavutada selle, et ma lõpuks olin endaga tõesti rahul.
Enam ma ei näe selline välja nagu supervormi ajal, aga tollest korrast käis küll peas klõps läbi ja enam ma enda aega ei viitsi nendele mustadele mõtetele raisata (samas on mu elustiil ikkagi muutunud paremaks). Kuid tõsi see on, et parem tegutse ja hakka end armastama samal ajal kui et ära tee midagi ja väida, et oled ideaalne täpselt sellisena nagu oled (sisimas endaga tegelt mitte rahul olles).
(ma ei tea, läks see komm nüüd kaks korda või?!)
“Kuid tõsi see on, et parem tegutse ja hakka end armastama samal ajal kui et ära tee midagi ja väida, et oled ideaalne täpselt sellisena nagu oled (sisimas endaga tegelt mitte rahul olles).” – aamen! no täpselt, milleks endale valetada, kui saab midagi teha, et ei peaks endale valetama!
Mõtlesin mingi eelmise aastalõpu Buduaari ajakirja sirvides ja seal PP juttu lugedes umbes sama… Et mida viga rääkida enda armastamisest “sellisena nagu oled”, kui endale lasknud suuremad tissid panna ja muud lisavidinad sealjuures. Miks ta end väiksemate rindadega ei saanud armastatud? Et mis kuvand see on? Teine teema muidugi trenn ja toitumine. Endalgi mingi pihutäis ülekilosid hetkel ja näen ju ka, et toiduvalik pole päris see, mis olla võiks. Liialt magusat ja muud kummalist mudru. Iseenedest peaks just tervise peale mõtlema… Küll see kaal ka paika loksuks. A pole hetkel mingit motti, ega tahtmist. Aga ei tuleks selle pealegi, et hakata seda laiskust ja motivatsioonitust mingi muinasjutuga maskeerima hakata 😁
Ma ka ei tuleks, aga näed paljud tulevad. Üks hetk on – oo, ma armastan end sellisena nagu olen ja teine hetk läheb see meelest ära ja tuleb – appi kui vastik paks vaal ma olen vms.
PP on klass omaette. Ilus naine ja ma paneks ka rinnad ja ja tuuniks end vbla siit ja sealt, aga siis ma ei hakkaks ju rääkima, et “armasta end sellisena nagu oled”. See on täiesti absurd, kuidas ta on (meedia?) poolt tehtud eeskujuks, kuidas olla tugev ja ennast armastav naine:D
Et siis hakkame nüüd trenni tegema? 😀
Jp!
Jah ning mida peavad tegema need inimesed kellel mingi haiguse nt kilpnäärme alatalitluse tõttu kaal ei langegi väga tee mis sa tahad? Lisaks veel öötöö. Hetkel ise võitlen oma 50+ ülekiloga. Fitlappi aega järgida pole aga kolm korda päevas püüan süüa ning öövahetuste ajal vaid puuvilju. Suht pointless tundub kogu see värk.
Niimoodi loeb teiste tekste inimene, kes ongi augus. Sellised klantsitud ütlemised tundvad alati mõtetu roosamanna või vastupidi, pullisõnnik, neile, kes pole ise selles rahulolumullis võibolla et mitte kunagi viibinud ja ei suuda tabada siirust nende sõnade taga. Nagu depresioonis olevale inimesele ei aita ju, kui keegi ütleb, et “elu on lill”, “kõik on ju hästi” – ongi bläma. Aga tegelikult on väga palju inimesi, kes siiralt ongi jõudnud sellesse rahulolumulli ja soovivad ka teistele sarnast heaolutunnet olels ise ehk läbinud neid tumedaid rahulolematuseauke, aga välja ronides kaotanud selle sõnavara, mis augus olevale tegelikutl ka abiks oleks – kas leidub üldse neid väljendeid?
Mõttetu küll niiviisi praegu sulle siia kirjutada, sest sa ei võta seda kindlasti tõsiselt, aga ma siiralt loodan, et ka sina saad kunagi selle valgustuse, et need sõnad ongi tõsi!
Jah, sul võib muidugi õigus olla, aga tead tegelikult ma ei räägigi sellest, vaid sellest, et mõjub absurdsena, et inimene, kes on end ÜSNA TÄIUSLIKUKS TUUNINUD, räägib sellest, kuidas end armastada SELLISENA NAGU OLED. Heaolutunnet ei sea ma üldse kahtluse alla ja ma hakkaksin ju ka rääkima, et olen kehaga rahul kui selle korda teeksin lõpuks. Mitte et tuunin end trenniga vormi ja siis hakkan andma koolitusi, et välimus pole oluline ja make peace with your fat body.
Aga tead, mul on tunne, et kõik inimesed, kes tegelevad body buildinguga või kellel on muul viisil oma keha ja väljanägemine kinnisideeks, on oma kehaga tegelikult kimpus ja pole seda armastust ise leidnud, kuigi näevad suprhead välja (nojah “kõik”, ehk leidub ikka mõni, kes pole – ma väga loodaks). Nii palju on ju neid lugusid, kus noored, keda kooli ajal paksuse pärast narriti või kannatanud buliimia-anoreksia käes, on end musklisse ajanud ja ehk lootnud, et see aitab enesehinnangut tõsta. Tegelikult ei aita ju teistele (kunagistele narrijatele) tõestamine mitte midagi. Endaga nad rahu pole teinud. Samas selline “armasta end sellisena nagu oled” jutt ehk aitab ka neid endaga leppida pika peale. Sõnal on suur jõud ja kui ühte mantrat pidevalt korrutada siis lõpuks loodetavasti toimibki. Nii, et ma arvan, et see inimene kirjutab ja räägib neid sõnu eelkõige endale, kuigi avalikus vormis, ja see on ju ainult hea.
Sa tundud olevat igati terve enesekindlusega naisterahvas (ja krt kui kade ma selle üle olen :D) ning ma arvan, et seniks kui su enesekindlus liialt ei kannata, siis on täiesti okei olla vahel endaga mitte rahul, eriti kui see midagi, mida sa tegelikult mingil määral kontrollida saad. Seniks kuni kaalualandamisest ei saa kinnisideed ja triggerit depressiivstele mõtetele, on endaga natuke kuri olemine tervislik (minu arust).
Ma olen umbes põldhiire enesekindlusega naisterahvas nii välimuse kui ka kogu muu suhtes. Ja ma pole ka oma kaaluga rahul, aga see tekitab minus kõige vähem ärevust, sest ma tean, et see on konkreetselt minu enda valik hetkel süüa pahna, juua alkoholi ja olla laisk. Ja ma ei põe selle pärast, et ma oma lodevat keha ei armasta. Kui ma jalad tagumendi alt jooksutossidesse ajaks ja võtaks paar tundi nädalas, et oma menüüga tegeleda, siis oleksin igati rahul oma kehaga seisukorraga. Kui ma kõige muuga vaid ka sama lihtsalt suudaksin leppida 😀
Ma arvan sama, et tegelikult on täitsa tervislik ka endaga mitte rahul olla, eriti KUI tegelikult ongi see rahulolematus tingitud puhtalt vaid laiskusest ja mugavusest.
Seda rahu tegemist võib võtta ka mitut moodi. Üks on see, et kui oled enda arvates vormist väljas siis muidugi korrigeerid toitumist ja teed trenni, et peegelpilt jälle meeldima hakkaks. Teine asi on oma kehatüübiga leppimine. Kui oled nn “maanaise tüüpi” laiade puusade ja tugevate reite-säärtega tüüp siis dieedita palju soovid, ikka jäävad su puusad proportsionaalselt laiemaks kui mõnel samas kaalus aga teise kehatüübiga naisel.
Vähemalt mina võtan seda lauset nii. Et aktsepteerida võiks seda, mis sulle looduse poolt on antud (kehatüüp, silmade värv, juuksekasv… jne) Aga kindlasti ei pea “leppima” liigse kehakaaluga kui see ennast häirib.
Jah, olen sinu kommentaariga täiesti nõus.On asju, mida muuta ei saa (või noh saab, aga mis hinnaga ja mille jaoks, eks)
Enda näitel võin öelda, et mul on kõverad jalad, aga need ei ole mind kunagi seganud, ma ei ole kunagi selle peale tegelikult isegi mõelnud, et see võiks probleem olla, aga ma tean inimesi, kes kõverate jalgade pärast ei käi näiteks lühikeste seelikutega. Ma olen alati mõelnud kui ahistav see võib olla. Need on ju kõigest jalad!
Mul on jämedad jalad, võtan kaalust alla või ei võta, modelli jalgu ei saa ma kunagi, maatüdruk noh. 😀 150 aastat tagasi oleks hinnas olenud, nüüd ei julge lühikeste seelikutega käia, sest seda jama veel vaja, et loen pärast Perekoolist, et paksude jalgadega ikka ei peaks lühikeste seelikutega käima, mingu parem dieedile ja trenni. (Nad muidugi ei tea, et ma teen nii palju trenni, et endalgi imelik, aga vot need sääred, neile ei aita miski)
P.S. Tegelikult on mul valdavalt ükskõik, mida teised arvavad, aga üldjoontes selline probleem ikkagi ühiskonnas on. Muide minu meelest ei saa teiste arvamus üldse segada, kui see sama keha eripära või vorm ennast ei häiri. Nii et tegelikult jah, tulebki rahu teha, sest on asju, mida ei saa muuta.
Kes see PP on?
Paljas Porgand
Mina mõtestasin enda jaoks (Loe: ei pea kehtima teiste puhul) selle lahti nii, et selge see, et ma armastan end. Aga. Kui ma olen end käest lasnud, siis on mul põhjust endaga riielda ning mitte rahul olla. On olnud kaks korda, mil ma olen olnud paks. Esimene pärast kolmandat rasedust ja teine kord siis, kui ma end lolliks töötasin. Keha karjus appi. Täna olen endaga lihtsalt rohkem kontaktis ja tunnetan oma keha ning piire paremini, võtan kohe midagi ette. Mis ei tähenda, et mul poleks olnud perioode “esmaspäeval hakkan tubliks”. Millisel esmaspäeval, see jäi täpsustamata…
Jõudu ja jaksu. Olen seda meelt, et igal on oma tee ja vaatenurk. Sinu oma kehtib sulle kõige paremini 🙂
Osta endale see fitlapi kellake ,see väga motiveerib liikuma .Ja niisama dieeditada tõesti ei ole mõtet ,sest kui elustiili ei muuda siis tõesti ei ole mõtet end kahe nädalaga kiluks näljutada ja siis kolme päevaga tagasi oma kilokesed süüa .
Mul on fitlapi kell koguaeg käe peal saan väga hea ülevaate oma kehast .Täna just mõtlesin et miks ma nii väsinud olen .Vaatan siis kella ja näen et ma olen terve öö üles ärganud millegi peale .No see seletab ka väsimust .Samas eile kõndisin palju vähem päeva jooksul kokku kui eelnevad päevad ja tean et täna ja homme kõnnin rohkem et seda ”tasa ” teha .
See on ilmselt fitbiti kell, fitlap omale kella vist veel teinud pole 😀
Kommenteerin, sest kasutan ise ka fitbiti kella ja tõesti aitab kenasti joonel hoida liikumise mõttes.
Tagantjärgi tarkus on alati kõige parem aga… kui ma ca 5a tagasi kaalusin 53kg, oli ikka mu kehal “midagi” viga. Võtsin puhtalt lihase arvelt 5kg juurde ja mu ainus mõte oli, kuidas uuesti 53 peale kaal saada. Peale teist rasedust olin pea 2a stabiilselt 65kg peal, mis on minu pikkuse juures ju jumala OK kaal. Trenni tegin ka meeletult, nii et lihas oli ka kena. Aga ise polnud rahul. Vaja ikka 58 peale nt saada. Täpselt aasta tagasi jätsin plika rinnalt ära ja kaal hakkas vaikselt tõusma. Tegin läbi vigastuste ja pisarate trenne, piirasin toitu-kõike mida oskasin, aga ikka tõusis. Tänase seisuga on kaalu juures +30kg. Tegelikuses olid läinud hormoonid sassi ning avastasime selle alles sel kevadel. Ees ootab pikk ja aega nõudev protsess ja ravi, aga loodetavasti saan ma kunagi selle tollal”vihatud” 65 vähemalt tagasi.
Ja nüüd, tagantjärgi mõeldes, siis miks ma ometi ei võinud armastada oma keha sellisena nagu ta oli? Normaalse treenitud naise keha!
Vot selline romaan siia :).
anna oma edusammudest ja metoodikast teada, igal juhul hoian sulle pöialt.
enda soovitused veel (lisaks paljudele eelnevatele, sh toidulisandite kiitmine) oleks ka varasem ärkamine koos korraliku hommikueine ja kange kohviga, suhkru ning poolfabrikaatide menüüst välja jätmine. pokaal veini või kaks, see pole pole patt. pudel juba vist on…
netis ringles ka meem mille mõte oli selline, et kui jätad välja oma toidulaualt asjad, millel pole koostist sisaldavaid silte, ei pea ka kaloreid lugema…
ja miks mitte ka arstil käia (hormoonide taset mõõtmas) või tõesti teha fitlapi konto.
kallid ja edu 🙂
Annan ikka. Praegu on vaikne menüüle keskendumise periood olnud, nüüd läks trenni tegemiseks ka.