Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:
“Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.
Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”
Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.
Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:
„Elamisejõud on talumisejõud…”
(A.Alliksaar)
Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.
Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.
Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.
Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…
Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.
See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.
Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele.
Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel.
Loen seda ja mõtlen, kui rumalasti sa käitusid, sest inimene vajas abi või tahtis hüvasti jätta:
“Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. ..”
Mis selle kommentaari eesmärk oli? Haava soolale raputada? Arvad tõesti, et ma ise ei kahetse ja see ei ole mind aastaid närinud. Ma kirjutasin, et tegin alles hiljuti rahu sellega, et ma ei rääkinud tädiga viimast korda enne tema lahkumist.
Aga aitäh sulle selle toetava kommentaari eest!
Kulla Stiinale .Tädi vaevalt ”abi” vajas .Kui sa oleks varvaks võtnud teksti korralikult lugeda siis oleks sa ka aru saanud et tädi oli vana ja küllap ka haige ,ehk siis juba ”minemas” . Olen rohkem kui 200 % kindel et see ei olnud hädaabikõne .
Mis inimene sa oled et sa sellise ilusa mälestava teksti alla midagi taolist nähvad ?
Tead Eveliis .Su tädi tahtis sulle helistada arvatavasti sellel põhjusel et öelda kui kallis sa talle oled .Vanad ja suremas inimesed tunnetavad tihti ette kui see päev on saabunud .Ka vastamata kõne kaudu daid sa ju tegelikult aru ,ettädi tahtis sinuga hüvasti jätta .Ja seda ta tegigi.
Olen enam kui kindel et nendel viimastel sõnadel ei olnud rohkem tähtsust kui teie koos viibitud asstatel .Sa olid tädiga lähedane ja need koos viibitud aastad on tähtsam kui miski muu!
Ja ära sa nukrutse .Maailm on nii sünge ,et kui inimene sureb vanana ,siis on Hea .Tal oli antud terve elu.Paljudele seda antud.
Usun et su tädi ei ole kusagile sinu juurest kadunud (Not in a creepy way).Usun et hinged elavad edasi ja just selliste päevade nimel nagu sinul täna oli.Et me saaks nende peale mõelda ja et nad saaks meile oma tarkusi meelde tuletada .
Minu abikaasa väga lähedane inimene suri hiljuti .Jäime kaks minutit hiljaks …
Aga mis parata ,see on elu ja surm .Tähtsad on need inimesed kes lahkunul elu ajal lähedaded ja armsad olid ,mitte need kes teda enne surma viimasena nägid /kõnetasid .
Jah, ma olen sinuga nõus, et see viimane kõne ei ole nii oluline kui võtta arvesse meie viimaseid vestlusi ja sisenalju. Tädi rääkis alati, et no kes see mind endale naiseks võtab, et ei ma armasta käsitööd ja süüa teha (siis ei armastanud), aga nägi Mareki ära ja ütles, et no nüüd võib küll rahus surra;)
Kui juba üldse surmaeelsetest kõnedest rääkida, siis ka oma peikat ei saanud ma telefoni teel kätte enne kui ta autoõnnetuses suri. See piinas mind ka, et me ei saanud rääkida veel viimast korda, kuid siis taipasin, et meie vestlused said tegelikult paar päeva enne õnnetust räägitud ja need jutud olid olulisemad kui see viimane vastamata kõne.
Kindlasti mitte ei olnud tädi kõne hädaabikõne, esiteks juba sellepärast, et Nunnu oli tema kõrval olemas, hüvastijätukõne võis see küll olla, seda ma usun, et vanainimesed tunnevad ette siit ilmast lahkumist.
Mulle meeldis, läks mõte kohe enda kallitele ja sellele kui vähe on aega ja kui vähe mina tean oma vanavanemate kannatustest, täpselt pooltelt ei saa enam ka küsida.
Mõistan seda kõnele mitte vastamist. Minul pole see isegi vahest seotud sellega, et praegu kiire on vaid lihtsalt sellega, et ei jaksa (kui töö on läbi ja läbi suhtlemine siis lihtsalt on hetki kus enam ei taha)…aga pani perspektiivi minu jaksamised ja selle mis on oluline 🙂
Ma muidu ikka vastasin nii tädi kui hiljem ka Nunnu kõnedele, aga mõnikord tõesti mõtlesin, et praegu ei jaksa/ei saa/ ei jõua – nüüd tagasi vaadates mõtlen ka, et issand kui vaid saaks võtaks kõik kõned vastu, aga kas elu polegi tihti tagantjärele tarkus ja õppimine, milliseid vigu edaspidi vältida?
Issand kui hästi sa juba kooli ajal kirjutasid… väga ilus postitus, polnud sugugi liiga pikk.
Aitâh! Mis kooliaega ja kirjutamisse puutub, siis kooliajal oli mu kõige kõige lemmikum asi kirjandite kirjutamine, samal ajal kui teised tihti olid pahurad, et issake, jälle peab kirjutama, oleks mina ainult kirjutanudki;)
Mulle ka meeldisid.