tädi Helju

Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust

/ Eveliis / 1 Comment

Täna möödub 77 aastat ühe Eesti ajaloo traagilisema sündmuse, märtsiküüditamise toimumisest. 1949. aastal viidi Siberisse üle 20 000 süütu inimese, kelle ainus süü oli elada nõukogude režiimi vastastele aladele. Märtsiküüditamine on meeldetuletus, et totalitaarne võim võib represseerida ja hävitada inimesi, kelle ainus viga on oma rahva ja vabaduse kaitsmine.

Aeg-ajalt kuulen ma ikka mõtlematuid kommentaare, et milleks meenutada midagi, mis juhtus nii ammu, et elame parem edasi ja jätame mineviku seljataha. Selle peale võiks küsida: milleks meile siis üldse ajalugu? Kas tõesti piisab vaid tänases päevas elamisest, ilma et mõistaksime, mis on meid siia toonud?

Tegelikult need inimesed, kellel õnnestus ellu jääda, läksidki eluga edasi. Võiks isegi öelda, et andestasid ja seda on minul olnud alati veidike raske mõista, kuid vanaema on seletanud, et kõige olulisem oli, et nad olid koos (ema, isa ja kaks last) ja jäid ellu. Ma ei saa öelda, et ma nõustun nende A. Allikaare sõnadega, et elamisejõud on talumisejõud, aga ma mõistan, et talumisejõud tõi nad koju tagasi. Kus nende kodutalus elas muidugi sees juba võõras mees ning kõike tuli alustada otsast peale.

Vanaema ja tädi Helju veetsid Siberis kaheksa pikka ja rasket aastat, kuid jäid sellest hoolimata elu lõpuni erakordselt positiivseteks inimesteks. Nende lugusid kuulates tundsin ma tihti isegi piinlikkust, kui olin ise millegi üle kurtnud. Nad olid mulle eeskujuks oma vastupidavuse, töökuse ja sisemise tugevusega, oskusega edasi minna ka siis, kui selja taga oli midagi väga rasket ja valusat. Just selliste inimeste pärast peamegi minevikku mäletama: et hoida nende mälestust ja mõista, kui kallis on vabadus. Ja ehk veelgi olulisem, et mõista, et ajalugu ei ole midagi, mis jääb mustvalgetesse fotodesse. Me oleme näinud, kuidas Ukrainas toimuvad kuriteod ja deporteerimised, kuidas süütuid inimesi viiakse vastu nende tahtmist Venemaale. Need ei ole kauged mälestused, vaid tänapäevased sündmused. Me ei tohi unustada, kes on meie naaber ja milleks üks agressiivne režiim on võimeline, kui talle antakse voli inimeste saatuste üle otsustada. Mineviku mäletamine ei ole kinnihoidmine valust. See on valvsus, mis aitab hoida vabadust, mille eest eelnevad põlvkonnad pidid maksma liiga kõrget hinda.

Seda fotot vanaemast ja tädist olen ma oma rahakotis kandud sellest ajast kui tädi Helju suri. Nüüd on nad vanamaga mõlemad Nangijaalas, aga nii on nad alati minuga ja tuletavad mulle meelde, et elamisejõud….pagana Alliksaar noh…ongi mõnikord talumisejõud.

Enne kui vanatädi suri palusime me tal oma lood kirja panna. Kahjuks taipasime me seda teha liiga hilja, sest nüüd on seda päevikut vaid seitse lehekülge. Toon teieni mõned katkendid: 

25.märtsi hommikul pool seitse olid sõdurid püssidega õues ja oligi vabadus läinud. Sõnadesse seda panna ei oska, ka praegu 2005.aastal kipitab kurgus kui meenutad. Olime noored, liiga noored selleks, et sõita loomavagunites Siberi steppidesse, kus algas täiesti uus piinarikas elu, mis kestis kaheksa aastat. Ühte vagunisse mahtus 45-50 inimest. Kõik segamini – naised, lapsed, mehed, vagunid olid külmad, oli ju märtsikuu. Segadus, masendus, nukrus, pisarad, ääretu hingevalu, mis tabas tuhandeid inimesi. Ja mille nimel? Mis oli mu väike õde, kes sai jaanuaris 17-aastaseks, nii kohutavat teinud, et ta pidi oma kõige õitsvamal noorusel jätma hüvasti kodu ja kodumaaga? 

Aga hädad -puudus ju wc võimalus. Kõik oli nii läbi mõeldud, et rong peatati kõige lagedamal kohal, kus ei olnud ühtegi puud ega põõsast. Siis lasti kõik vangid välja vagunite alla oma asju ajama. Minestus tuli peale, kisu oma perse paljaks sadade teiste nähes ja tee oma asi ära. Püssimehed vaatasid pealt, püssid käes ja irvitasid.

Kõik ei pidanud sellele kahenädalasele loksumisele vastu. Küüditatute hulgas oli vanureid, lapsi ja haigeid inimesi ja nende elutee lõppes seal vagunis. Vagunist tõsteti nad välja. Mis neist edasi sai ei ole minule teada. Aga neid oli palju palju.

Järgmisel päeval pidime tööle minema. Pidime lund rookima. Mõne päevaga olid peopesad verivillis, ei suutnud labidat käes hoida, sest villid läksid katki ja valu oli kole. Kedagi ei huvitanud, öeldi, et harjute ära.

Rohkem tädi kirja panna ei jõudnud. Mul on kahju, et ta ei jõudnud rohkem kirjutada, kuid olen tänulik ka nende seitsme lehekülje eest. Kui kunagi Ida selle märkmiku leiab ja neid ridu loeb, saan ma talle edasi rääkida nii palju kui mäletan. Selle märkmiku vahel on ka üks minu enda vana kirjand. Täna on paslik seda jälle jagada.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tanstupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Tädi Helju märkmikku ja albumit, kus ka nende Siberi majast (kui seda onni nii võib nimetada) ei leidnud praegu kahjuks, seega jagan mõnd fotot onu Oskari albumist. Tema kohta teadis perekond, et ta sai surma ja ma ei mäleta kui pikalt läks aega enne kui nad said talt teate, et tal õnnestus Rootsi põgeneda. Mäletan, kuidas tädi sellest kui nad teada said, et vend elab, alati rääkis õnnepisarad silmis. Igatsus mõlemal poolel oli suur. Ja teadmatus. Kokku ei saanud nad veel pikalt, kuid vähemalt teadsid nad, et kõik on elus. Seda, kas vanemad ka poja uuesti ära nägid, ma ei mäleta. Pean emmelt küsima.

Kirju koer

/ Eveliis / 5 Comments

Ida tegi üks päev kirjut koera ja see viis mind täiesti jaburalt mingile nostlagialainele. Mul oli lapsena kaks lemmikkooki – üks neist nö valelehtataignaga õunaplaadikook ja teine otseloomulikult kirju koer. Seda õunakooki tegi mu tädi ja püha issand jumal, kuidas see viis keele alla. Ma võin peaaegu, et mürki võtta, et emme tegi ka seda kooki, aga tema väidab kangekaelselt, et tema ei mäleta. Paar päeva tagasi käisin ma “maavanaema” Maie juures teraapias ja hakkasin sellest koogist jaurama ning loomulikult oli tal märkmikus (vähemalt minu arvates) see õige koogi retsept olemas. Saatsin emmele ka, et see on see kook, millest ma kogu aeg rääkinud olen, aga tema ikka räägib kangekaelselt, et tema pole teinud, et tädi tegi. Noh ega ma päris mürki tõesti võtta ei julge. Igatahes saan ma nüüd ise katsetada.

Vaatasin seda märkmikku ja käsi püsti, kelle emadel, vanaemadel, vanatädidel selline märkmik oli (on)? Selline, kuhu kirjutati kõik Lilian Kosenkraniuse retseptid JA kõik ülejäänud retseptid kandsid nime a la “Tiiu kohupiimakook”, “Toome salat (Silva oma)”? Ajaleheväljalõiked ja kõik muu selline? Tädi Heljul igatahes oli ka selline aare kapis, pärast tema surma võtsin selle endale, aga olen selle kuhugi kindlasse kohta peitnud ja jube närvi ajab. Seal on ilmselt peidus parimad retseptid – jah, kõik retseptid on ka netist kättesaadaval, aga see pole see.

97

/ / Leave a comment

Tädi Heljul on täna 97. sünniaastapäev. Ma olen kehv sünnipäevade meelespidaja, aga vat tädi Helju sünnipäev ei lähe meelest ka. Ma mõtlen tema peale ikka ja tunnen temast puudust kuigi ta on teisel pool lillesilda juba (kui ma ei eksi) 14 aastat. Tädi Helju oli minu kõige lemmikum inimene maailmas ja kui mulle ning ka teistele tundub, et ma olen tädi Helju moodi, siis see on suurim kompliment.

Tädi Helju oli maailma parim tädi mitte vaid mulle, vaid ka mu emale ja onule, mu õele, oma nunnule (nii kutsus ta elu lõpuni oma abikaasat) tütrele ja tütretütrele. Tädi Heljul ei olnud oma lapsi, kuid jumal, kuidas ta armastas meid kõiki. Üks kõik, mis mure mul oli, tädi oli alati minu jaoks olemas. Ja see mure võis olla kõige tobedam mure maailmas. Näiteks tedretäpid.

Vaata kööki ja tädi Helju tuli meelde

/ Eveliis / 2 Comments

Kas te mäletate sellist saadet nagu “Vaata kööki”? See, kus Lilian Kosenkranius istus, sallike kaelas ja prillid ees laua taga, ja jagas retspete, õpetas nõusid kasutama ja etiketti. Kui ei mäleta, siis soovitan vaadata siit, ja kui mäletate, siis soovitan ikka vaadata, nii lahe nostalgia. Hiljuti oli mingi saade, kus sellest saatest ka räägiti ja see tõi nii palju mälestusi meelde.

Minu lapsepõlved möödusid seda saadet vaadates. Mitte et ma seda ise oleksin vaadanud ja hull kokandushuviline olnud, oh ei, ma oskasin endale teha suhkru ja võiga saia ning triikida sai (jah, lugesite, õigesti!). Ma olin lapsena palju oma tädilaste juures, seal seda saia ikka triigitud sai. Mina ei tea, mis planeedil on kasvanud inimesed, kes pole kunagi saia triikinud? Nagu Dagne kunagi ütles – see oli ultimate „vaese lapse magustoit“. Mu õde arvas aga, et see oli hoopis „rikka lapse magustoit“, sest mõelda kui palju triikraudu ja taburette sai selle tegevuse käigus parematele jahimaadele saadetud. Tegelikult nii hullusti muidugi ei läinud, triikrauad jäid terveks, aga mõned ajalehed sai küll tabureti külge kärsatatud. Kui te olete üks nendest, kes on kasvanud planeedil, kus saia ei triigitud, siis see käib täpselt nii lihtsalt nagu see kõlab. Tuleb võtta pehme saiaviil ja see triikrauaga siledaks triikida. Puhas gurmee. Ma ei tea, kust me selle peale tulime. Väidetavalt olin mina seda laagris õppinud ja õpetasin siis edasi ka sugulastele. Jumal seda teab.

Dagne ja Taneli ema ei saanud igatahes (vist väga) kurjaks selle triikimise peale, aga minu ema küll väga õnnelik ei olnud kui ma seda ka oma väiksele õele edasi õpetasin. Kas peaks Idale ka õpetama või oleks targem see väike gurmeeretsept enda teada jätta?

Minu tädi (vanatädi Helju) oli aga maailma üks parimaid kokkasid. Ta oskas süüa teha ükskõik, millest ja kõik tema toidud teeksid silmad ette paljudele praegustele toidukohtadele. See mulgi puder, lihapirukad, pasteet, sült, marineeritud kalad…Oi appi, mul tulevad need maitsed meelde ja ma tunnen neist puudust! Tädist muidugi ka. Tädi oli nii paganama eriline naine. Daam, kes kunagi ei läinud majast välja ilma korralike riiete ja lokkideta. Ma armastasin tädi juures olla. Meil oli hästi lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps. Mulle tundub kohati, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. 

Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas. Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt. Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud. 

Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud. Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire? 

Tädile mõeldes tulebki silme ette, et ta kas heegeldas, tegi süüa ja kuulas samal ajal Vikeraadiost õnnesoove, kohvitas sõbrannadega peenest serviisist (ta kattis alati laua nö pidupäeva liniku ja nõudega kui sõbrannad tulid) või vaatas telekast seda kokasaadet ja kirjutas retsepte üles. Tal oli korralik paks vihik retseptidega. Ma mäletan seda retseptide üleskirjutamist. Seda tuli kiiresti teha, sest kui see ekraanilt kadus, siis oli see kadunud. Ei olnud järelvaatamist või pausile panemist. Olgu, kordussaated vist ikka olid, nii et nii mõnigi kord pidi saadet uuesti vaatama, et poolik retsept kirja saaks ikka.

Tore saade oli. Ja veelgi toredam tädi oli. Nüüd tahaks tema marineeritud kala. Ekstra minu jaoks võttis ta sealt luud välja alati. Nunnu pidi sööma luudega versiooni.

Tädi

/ Eveliis / Leave a comment

Lapsena oli mu elus ilmselt üks kõige olulisemaid inimesi tädi Helju, mitte et ta ka hiljem seda ei oleks olnud, ikka oli tädi see, kellele ma kõik oma mured esimesena kurtsin, aga just lapsena oli ta mu jaoks eriliselt oluline. Ta oli alati olemas ja mõistis mind. Ta mõistis kui mind häirisid tedretäpid ja me proovisime koos neid sidruni ja kurgiga pleegitada ning tädi lubas mul koguda raha, et saaksin kosmeetiku juurde minna. Praegu tundub muidugi naljakas mure, aga varateismelisena oli see mure suurem kui kanda jõuaks. Tädi oli alati see, kes raha “laenas” – kirjutas laenud üles ka, aga me kõik teadsime vaikimisi, et see on lihtsalt moe pärast. Teinekord ütles, et see on snnipäevakink ette, isegi kui sünnipäevani oli mitu kuud aega, ja loomulikult kinkis sünnipäevaks uuesti raha. Tädi tegi mu eest ära kõik käsitöö tikkimised ja heegeldamised ning saatis mulle onu Endeliga teise linna otsa mulgi putru.

Tädid on üldse mu jaoks olulisel kohal olnud. Mul on neid palju olnud, nii päris oma tädisid kui ka lihtsalt naabritädisid. Ma ei tea, kas tänapäeval ka enam kõiki emade ja vanaemade sõbrannasid tädideks kutsuti, aga kui ma laps olin, siis oli ikka, et tädi Thea ja tädi Lola. Tädideks jäid nad elu lõpuni, kuigi kunagi tädi Lola pahandas, et no mis tädi ma olen, miks te ometi ei või niisama Lola öelda. Ma paar korda proovisin, aga see tundus nii vale. Ja siis mul oli (noh on siiani, aga nüüd ma olen samasse vanusesse kasvanud, sest vahet enam pole, kas 40 või 50 või 60) veel üks tädi, kes kinkis mulle sünnipäevadeks ja jõuludeks selliseid asju, millest ma muidu ei oleks osanud unistadagi. Näiteks lõhnaõlisid. Jällegi praegu tundub veider, et see nii suur asi oli, aga uskuge mind 90date keskpaigas ikka oli küll. Ma olin alati nii elevil kui see tädi külla tuli või ma võisin suvevaheaja onu ja tädi juures veeta.

Laias laastus võib öelda, et tädid on mind omamoodi ära hellitanud, aga samas on nad minu lapsepõlve nii ilusaks teinud. Ma ütleks, et õnnelik laps on see, kellel on nii palju tädisid.

Idal on samuti vedanud. Tal on ka palju tädisid. Tädisid, kes teda hellitavad ja poputavad. Mõnikord ma pahandan nende tädide peale kui nad oma ostude ja asjadega üle piiri lähevad, aga siis tulevad mulle meelde mu oma tädid ja kuidas ma saan oma lapsele keelata midagi, mis mulle endale on kunagi väga oluline olnud. Ma isegi “andsin” Idale ühe oma tädidest. Läksime Idaga üks päev vaidlema, et kelle oma tädi Pepe on. Ida arvas, et tema oma, mina arvasin, et ikka minu oma, sest ta on minu tädi kauem olnud ja pealegi kui piinlikult täpne olla, siis on ta Idale siiski vanatädi, aga lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka lapsega vaidlen, las siis minu tädi olla ka tema tädi, niikuinii ta oli ühe teise tädi ka juba enda omaks kuulutanud. Õnnelikul lapsel on veel kaks päris oma tädi ka. Üks neist see minu väikene õde.

Aga kuidagi tundub mulle aina rohkem tunduma, et see väikene õde ei olegi enam nii väike. Sest kuidas muidu seletada seda, et eelmisel aastal sai korraga minust ka tädi. Tädi Eveliis. Peale emaks olemise on vist tädiks olemise kõige lahedam tiitel. Sest noh TÄDI ju. Kes teab, milline tädi minust saab, aga loodetavasti see maal elav tädi, kelle juures võib suvel paljajalu murul ja mullas joosta ning siis pesemata jalgadega magama minna. Võimalik, et ka jäätisese näoga, sest suvi ja Ussipesa ja jäätis ja pesemata lapsed käivad kokku.

On sellega, kuidas on, aga täna soovib tädi Eveliis tädi Marianile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Elagu tädid!

*Päisepildil tädi Helju, tädi Thea ja pisike tädi Marian. Mariani taga üks neist paljudest torudest, kus Brutselee oma perekonnaga elas.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

/ Eveliis / 9 Comments
Eile oli tädi Helju sünniaastapäev. Ma ei ole väga selline inimene, kes tahaks oma tundeid välja näidata, aga jumala tihti kui ma tädi peale mõtlen, tuleb mulle pisar silma.  Eile tundsin ma korraks, et mul on motivatsiooni ja tahtejõu puudujääk. Ma tundsin tädist  puudust. Sellistel hetkedel oli tädi see, kes oskas lohutada ja kõik heaks teha. Oli see siis lihapirukate või lihtsalt oma olemasoluga, ilma midagi ütlemata. Tädi oli eriline.

Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:

 “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Mul oli oma vanatädiga väga lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps.  Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.
Ja isegi kui tädi on juba ammu meie juurest lahkunud, tunnen ma, et temale mõtlemine muudab mind küll kurvaks, kuid samal ajal annab mulle jõudu.

 See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.
Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemas vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.
August 2006 ja Vembu-Tembumaa 06.08.06 021.jpg

Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele. 

Aastaid tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.
Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata.
See kook kripeldas mul aastaid hinges. Kriipis ja kraapis. Tänaseks olen ma koogiga rahu teinud. Ma tean, et tädi ei tahaks, et ma end pahasti tunneks ja pealegi – ükskõik, kus pilvepiirilt ta mind jälgib – ta teab, et ta on alati mu südames ja minuga kaasas. Mul on rahakotis kogu aeg kaasas üks vana pilt. Ma olen veendunud, et tädi Helju on minu kaitseingel.

Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel. 

Kas Ida sees elab vana hing?

/ Eveliis / 11 Comments

Osa minust usub igasugu uuestisünde ja karmat ja saatust ja numeroloogiat ja no igasugu voodoo´d. Teine osa minust aga mõtleb, et kogu see värk on ikka üks paras väljamõeldis lihtsameelsete petmiseks.  Ja üldse tundub mulle, et palju saab oma mõtetega suunata. Loed horoskoobist, et see või too võib juhtuda ning alateadlikult hakkad käituma nii, et juhtubki.

Aga…vaatasin täna Idat ja jäin lihtsalt sellel teemal jälle mõtlema. Mitte et ma arvaks, et ta mingi imelaps on, aga ta on nii pagana nutikas oma vanuse kohta. Ja käitub kohati nagu väikene vanainimene. “Oota, mis sa ütlesid, kellega issi homme tagasi koju saab?” küsib ta minult, ise samal ajal agaralt ahjult tolmu pühkides. Kui siin majas on veel kedagi peale Mareki, kellele meeldib koristamine, on see Ida. Muidugi meeldib talle segadust ka tekitada (loe: mängida) ja siis minulikult vastata, et ma ei viitsi koristada, aga üldjuhul on ikka nii, et kui ma ütlen “hakkame koristama” on see tema jaoks nagu mingi preemia.

“Kas sul on koristatud?” küsin mina ja Ida vastab ohkavalt “ei”. Täpselt sellise tooniga, et kas sa ise ei näe, et siin on veel täiesti sassis. Täpselt nagu väike vanainimene. Neid vanainimeselikke fraase on tal veel teisigi. Kõik ei tule kohe meeldegi, aga ausalt, no mina ei tea, milline nelja-aastane niimoodi räägib. “Raudselt elab minu vanaema hing Idas edasi,” on Marek mitu korda öelnud. Mina Mareki vanaema ei tea, aga olevat samasugune energiline ja rõõmus sahmerdis olnud. Mina ise jälle mõtlen, et Idas elab edasi tädi Helju. Korraarmastaja, kokandushuviline, viimati selgus minu õuduseks, et isegi heegeldamine pakkus talle huvi, sõnakas ja kange.

Kohati tundub ta minust ka asjalikum. Ta oskab ja teab nii kummalisi asju nagu oleks ta minust palju kauem maailmas olemas olnud. Aga võib-olla ongi? Võib-olla elabki temas ühe või teise vana inimese hing? Või on tema “vanainimeselik tarkus” tingitud sellest, et ega need vanemad ka tal just esimeses nooruses enam ei ole?  

Koonerdamine ja kokkuhoid

/ Eveliis / 16 Comments

Ma olen natuke napakas inimene (aga seda te juba ju teate), megapaljude kiiksudega, üks neist on see, et ma olen täielik kooner. Mingite asjade koha pealt. See on mulle vist mu vanatädi Heljust sisse kodeeritud. Tema oli selline naine, kes oskas põhimõtteliselt mitte millestki teha valmis pidusöögi, mis viis keele alla. Kui ta oleks veel elus, siis ma teeks temaga koos kodurestorani, paneks tema peakokaks ja me oleks täielik hitt. Tema söögitegemise oskused olid fenomenaalsed. Mul on natuke kahju, et ma arvasin, et tädi elab igavesti ja ei õppinud tema saladusi selgeks. Mul on alles küll tema retseptivihikud, kuid see pole päris see.

Tädi oli hästi lahke ja oleks vist mulle ära andnud kõik, mis tal oli ja mida ma oleks tahtnud. Puberteedina ja hiljem “laenas” ta mulle pidevalt raha, kirjutas selle oma märkmikusse üles ja kui laen sai tagasi makstud, siis tegelikult teadsin ma, et pea igal tähtpäeval nagu sünnipäevad ja jõulud ja tõnisepäev ja mardipäev ja karjalaskepäev, tegi ta kingitusi ja kinkis mulle sama suured summad kui ma laenanud ja tagasi maksnud olin. Või siis teinekord juhtus lausa nii, et ta “laenas” millegi jaoks raha, ütles, et las see jääda sünnipäevakingiks, aga kuna sünnipäevani oli näiteks kolm kuud aega, siis kinkis ta sünnipäevaks ikka sama suure summa uuesti.  Tädi oli tavaline pensionär. Kust tal siis alati nii palju raha oli? Ta reaalselt koonerdas ja kogus sukasäärde (hommikumantli taskusse). Kui ta suri, siis leidis onu Endel selle rahataskuga hommikumantli üles ja natuke liialdades ning võllanalja tehes oli ta tol hetkel nagu Ervin Abel “Siin me oleme” filmist. Palus meil poest lausa õlut tuua. Ja endale likööri. Maasika oma.  Muidugi tundis ta tädist puudust, ma mäletan tema kõne tädi peielauas kui ta palus tädi käest vabandust, et oli teinekord halb mees olnud, aga too rahakoti leidmine oli mingi hetkeline rõõmutunne. Tädi oli tugeva iseloomuga kange naine. Kui tema koonerdas, siis tähendas see, et ka onu pidi koonerdama.

Tädi ja onu olid kihvt paar. Tädi oli pikk ja peenike, onu lühike ja paksuke, terve elu kutsus tädi oma meest Nunnuks. Kõik kutsusid teda tädi järgi  Nunnuks. Tädi aga oli Daam. Suure algustähega.

tü26.JPG

Ta õpetas mulle palju. Sealhulgas ka koonerdamist. Ma ei arva, et see on paha. Muidugi hetkel olen ma olukorras, kus ma paratamatult peangi koonerdama, et oma väljaminekute ja laenude ja võlgadega hakkama saada, kuid laias laastus olen ma nagu tädi Helju. Aastaid kogusin ma raha reaalselt “sukasäärde”, mitte pangakontole. Mul oli kodus peidus mitmeid tuhandeid kroone ja hiljem eurosid. Minu “säästukonto”.  Keegi ei teadnud sellest, ma võib olla polegi sellest kellelegi rääkinud. Kui mingi summa oli koos, siis ma lubasin endale mõne suurema väljamineku, mõne asja, mida ma olin tahtnud. Kõige viimaseks “säästukonto ostuks” sai Itaalia reis enne Ida sündi. Mulle meeldis mu väike saladus. Ma loodan, et ma saan varsti tagasi järjele ja uue konto “avada”.

Mulle meeldib hästi süüa, aga mul on (ilmselt tädi Heljust) üks tõsine kiiks. Ma ei armasta raha raisata koduse toidu peale. Ma ei suuda toidu peale raha raisata. Restoranis ja reisil söömine on midagi muud, aga koju ei osta ma põhimõtteliselt kunagi uhkeid toite. Argipäevadeks. Hiljuti tegin ma kodus söögiks liharulle ja mu 10 aastat noorem sõbranna küsis mult, et mis imelikke vanaaegseid toite ma teen ometi, et kas mul piinlik ei ole. Ei ole piinlik, mulle meeldib kodus süüa tavalist ja soodsat toitu ning “hullata” restoranis. Restoranis süües ei vali ma näiteks kunagi kana, see on nii igav. Ma valin pigem midagi huvitavat. Mu teine sõbranna postitas hiljuti pildi, kus ta Poolas “duck blood soup´i” sõi. Kõlab õõvastavalt, aga ma restoranis ma prooviksin pigem sellist rooga kuu läheksin kindla peale. Lammast ei ole ma kodus kunagi teinud, kuigi (hästi tehtud) lambakarree on üks mu lemmikuid toite, ma ei raatsi. Toidu kohapealt ma koonerdan täielikult.

Ma olen nõus ühe oma teise sõbrannaga, et raha on kulutamiseks, vahend elamiseks, kuid me jäime eriarvamusele selle koha pealt, kus ja millele seda kulutada. Mul on kapis üks ainus must kleit – DKNY oma, temal on kapis 8093 musta kleiti H&Mist ja Reservedist, jumal tänatud et mitte Sheinsidest.  Tema teeb õhtusöögiks vähemalt parti ja hiidkrevette, minna kartulit ja kastet. “Ära sa seda kusagil kõva häälega küll räägi,” ütles ta, “inimesed arvavad, et sa oled vaene.”

Ma ei ole vaene. Ma olen lihtsalt teatud asjade pealt kooner. Hoian kokku asjade jaoks, mis mulle korda lähevad. Näiteks reisimine. Ja kodusisutsus. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin hetkel minna Itaaliasse. Ja nii ongi, et (kui laenud ja võlad makstud) ma pigem koonerdan kodus ning siis lähen ja reisin. Ei lähe reisile oma võileivakotike seljas, vaid lähen restorani ja tellin seda, mida tahan.

Uut kümnekohalist söögilauda tahaksin ka.

14030800_1129407030431173_1735696564_n-1