tunded

Tahan peatuda kohas, kus on kõige kaunimad alleed

/ / 3 Comments

Ma tahtsin seda postitust alustada kusagilt kaugemalt. Kirjutasin ja kustutasin, kirjutasin uuesti, kustutasin uuesti, sest ma sain aru, et see oleks kõik läinud liiga sügavaks minu siseanalüüsiks ja selleks ei ole mul hetkel lihtsalt tahtmist. Minu sees on liiga palju erinevaid emotsioone ja ma ei taha kuidagi, et kõlama jääks need nukrameelsed. Kuigi siin postituses on ka neid.

Mõnikord ma mõtlen, et ma olen liiga palju surmaga kokku puutunud ja see tekitab minus ängi. Liiga varajane kokkupuude surmaga on mind inimesena muutnud palju, iga järgnev lahkumine, ka siis kui see on oodatud ja ette teada, kisub jälle lahti mingi tühjuse ja muudab mu maailma. Ja ma pean jälle hingehaavade parandamisega otsast peale hakkama. Tunnen, et olen nii egoistlik, sest miks ma tunnen, et minu valu on suurem kui teiste valu.

Aga see valu on suur. Ja siis ma võin lausa solvuda kui mul ei lasta seda valu läbi elada. Mul on seda vaja. Täna on esimene päev üle nädala kui ma tunnen enda sees kergust. Tühjus ja kurbus jäävad veel tükiks ajaks, aga täna on see päev, kus ma vaatan kõigele tagasi helgusega. Teate, miks? Vanaemal oli kõige ilusam matus (ta oli ise ka nii ilus, kamm juustes nagu alati) ja sündisid uued mälestused.

Me tegime kõike nii nagu “ei tohiks”, “ei ole traditsiooniks”. Me tegime asju meie moodi. Nii nagu vanamale oleks meeldinud. Praegu tagasi mõeldes neljapäevale tuleb mul juba naeratus suule ja see ongi märk sellest, et ma tean, et talle meeldis. Emmel jäi kripeldama, et vanaema läheb meie juurest ära ilma kinga(de)ta ja nii käisin ma hommikul veel poes, ostsin talle kingad (endale kusjuures samasugused, sest ka mul polnud musti kingi) ja viisin need krematooriumisse. Sealne töötaja naeratas nii lahkelt ja mõistis. Kusjuures kui tädi Helju suri, siis me panime talle surnukuuri kaasa teki, et tal külm ei oleks. Mul oli Raiko lahkumisest meeles, et ta ütles unes mulle, et tal on külm ja sealt tuli see, et tädile panime teki kaasa. Nüüd pidi vanaema saama kaasa kingad. Emme küsis, et miks ma mõlemad kingad viisin, aga sellel on ju ainult üks loogiline seletus – Nangijaalas on vanamal mõlemad jalad alles. Tal on kahte kinga vaja.

Meil ei olnud traditsioonilist jutlustajat, vaid me õega lugesime ise ette, mis vanaema kohta kirjutanud olime. See kõik oli nii meielik, sest esiteks pidi emme parandama mu kirjavigu. “Kuidas sa ei tea, et see sõna on “sõnulseletamatu”?” küsis ta kui nägi, et ma olen kirjutanud “sõnaseletamatu”. Kehitasin õlgu, sest ma olin “today years old” kui sain teada, et on olemas sõna nagu “sõnulseletamatu”. “Kas sa EKI-st ei kontrolli kui sul kahtlus tekib?” pahandas ta. Ei, miks ma peaks kontrollima kui ma isegi ei tule selle peale, et valesti sõna ütlen. Meil sai selle kirjutamise ja lugemisega palju nalja. Emme ja kõik teised teavad, et ma räägin kiiresti ja nii nad püüdsid mulle SISENDADA, et ma räägiks rahulikumalt. Muidugi ma seda ei teinud ja ütlesin pärast lihtsalt, et neil oli valida, kas nutu kõõksumine või minu kohta niigi väga aeglaselt loetud osad. Õnneks õde oskab rahulikumalt rääkida. Me tasakaalustasime teineteist. Ja mul on siiralt hea meel, et ma nõustusin selle mõttega, et loeme vanaemale hüvastijätuks selle teksti ette koos.

“Me kõik oleme kuulnud, kuidas midagi või kedagi kirjeldatakse sõnaga „sõnulseletamatu“ või öeldakse, et seda ei anna sõnadesse panna. Ma olen seda ikka pidanud sõnakõlksuks. Sest kuidas ei saa sõnadega seletada? Nüüd, kui me ise (Marianiga) püüame leida sõnu, mida öelda vanaema kohta, siis esimest korda elus on tunne, et ei, „sõnulseletamatu“ ei ole sõnakõlks, sest mõnda inimest lihtsalt ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Selliseid sõnu ei ole veel välja mõeldud.

Sinu elu ei ole alati olnud kerge – selles on olnud palju vaeva, muret, üleelamisi – Siberiaastad, haigestumised, vanemate, abikaasa ja teiste lähedaste kaotus ning lõpmata palju tööd, aga sa ei kurtnud, vaid tegid, mida oli tarvis, mõeldes vähe iseendale, vaid alati teistele – lastele, lastelastele, lastelastelastele…

Sa oled olnud suurepärane ema ja vanaema ja seda mitte vaid meile – sinus oli midagi erilist, et sind armastasid kõik, sa olid kõikidele oma. Ka inimesed, kes sinust olid vaid lugusid kuulnud, armastasid sind.  Sinu lihtsus ja soojus oli see, mis kõiki võlus. Sinus oli täpselt see miski, mis teeb sinu kirjeldamise sõnadega võimatuks. Aga me püüame.

Sinu lõkerdav naer. Sa võisid kõige tobedama asja peale naerma hakata ja ei jätnud enne kui terve tuba pisarad silmis kaasa naeris. Keegi ei teadnud, mille üle, aga sinu naer oli nii nakkav. Seda oli terve tuba täis. Või siis need valjud kiljatused kui sa millegi peale ehmusid. Sa ehmusid, kiljatasid ning juba järgmisel hetkel naersid sa oma tobeda kiljatuse pärast ja jälle oli tuba naeru täis. Ei teagi, kas me kunagi oleme sind kurjana näinud? Sa ei osanud päriselt kuri olla ka siis kui su  värskelt peenrasse istutatud võõrasemadest lillesupp sai. Mõnikord sa küll ütlesid, et oled Andu peale kuri, aga eks seegi oli rohkem moe pärast öeldud. Pahandasid vaikselt kui ta jälle enda järel midagi ära ei pannud, lõid siis käega ja tegid ise ära.

Sa ei suutnud kunagi niisama paigal olla. Sa pidid kogu aeg tööd tegema. Ka siis kui sul olid kaelas pärlid ja seljas peoriided, võisid sa haarata vikati järele, et veidike niita, sest niisama oodata on ka igav. Isegi siis, kui su kartulivaod olid kõige puhtamad, leidsid sa põhjuse seal küürutada, sest hoidku jumal kui keegi peaks arvama, et siin elab laisk inimene. Sa vist tõesti armastasid tööd teha? Või olid sa lihtsalt nii püsimatu. Kuidas muidu seletada seda, et sa teinekord ei viitsinud isegi bussi oodata, vaid viskasid seljakoti selga ja hakkasid astuma, sest „mis ta siis minna ei olnud“. Isegi kui oli ja seljakott oli sul alati raske, sa olid turult läbi käinud, et tädile ja Andule söögikraami viia. Su seljakott oli raske kõikide teiste, aga mitte sinu jaoks. Su jaoks ei ole kunagi midagi raske olnud. Sa oskasid näha head ka kõige lootusematus olukorras. Su jaoks ei olnud kunagi olemas allaandmist, vaid lahendused.
Oli selleks lahenduseks siis kaneeli ja suhkruga võisai või „kanamammad“. 

Isver, kui täiuslikud olid need nädalavahetuste hommikud kui me olime kõik koos, lösutasime teleka ees, jõime kohvi ja sõime kanamammasid. Sa naersid, et ei ole suurem asi söögitegija, aga näed, ikkagi suudavad su lihtsad gurmeetoidud praegugi suu vett jooksma panna. Kas keegi veel tunneb praegu Kivi tänava köögist tuleva praekartuli lõhna?

Sa olid alati meie kõigi jaoks olemas. Ka sõnadeta. Sa olid kasvanud ja elanud ajal kui tundeid näidata ei olnud kombeks. Aga me kõik tundsime sinu armastust ja hoolitsust, mis oli piiritu. Sulle sai kõiges ja alati loota. Sa innustasid ja elasid meile kaasa kõigis meie tegemistes ja ettevõtmistes, sisendasid meisse enesekindlust ja usku, et me saame hakkama. Hästi hakkama.

Meil läheb tsutsuke aega koos tsortsukese pisarate ja tsipakese naeruga, et leppida teadmisega, et enam ei lehvita sa meile Vasula trepilt. Aga sind tundes teame me, et sa tahaksid meid lohutada ja on peaaegu kuulda, kuidas sa laulad meile nagu selles „Coco“ multikas:
„Pea meeles mind, Ehki praegu lahkun ma,
Pea meeles mind, Ning pühi pisarad.
Pea meeles mind, Kui sind kiusab elu karm,
Kui on haige hing ning lõhkeb igatsusest rind,
Siis hellasti ma emban sind,
Pea meeles mind…”

Usu, sa püsid meie kõigi meeles. Sind ei ole võimalik unustada. Me võime end pidada kõige õnnelikumateks inimesteks, sest meie elus oled olnud sina ja sa oled jätnud meile kõik need ilusad mälestused. Midagi ilusamat ei olegi tegelikult tahta.  

Aga sõnadesse oli sind tõesti pea võimatu panna.

Jää hüvasti ja head teed ema, vanaema, vanavanaema, sõber ….!”

Vanama sai ära saadetud ilmselt tõeliselt ebatraditsioonilise lauluga. Lepatriinu “Öökull”. Aga õigemat lugu ei saanud olla, sest jällegi, mõtlen selle loo peale, kuulan seda ja suu kisub muigele. Tuba läheb omamoodi naeru täis. Need sõnad lihtsalt on nii ilusad, lohutavad ja omal kohal. Nii ta lendaski ära, üle Tartumaa, kaugemale.

Me jätsime ära ka traditsioonilise peielaua, sest vanaema polnud kuidagi “puljongi ja piruka” tüüp ja meile endale ei olnud seda samuti vaja. Me läksime oma väikese seltskonnaga edasi Vasulasse vanama elu tähistama. Jah, ka siin jagus pisaraid ja kurbust, sest raske on leppida selle tühja kiiktooliga, aga vanama oli meiega ja hoolitses, et sellest tuleks päev, mida me mäletame helgena. Vanama planeeris kõik viimse hetkeni. Kas see on kokkusattmus, et just sel samal päeval olime me perega olnud seal samas Vasula terrassil, naernud, joonud veini ja ma tegin selle sama klõpsu, kus ta seisab terrassiuksel? Jälle olime me koos. Ja milline imeilus ilm. Päikseline nagu vanaema ise.

Ma ei oska sõnadesse panna, aa oskan, “see on sõnulseletamatult soe tunne”, et lisaks meie “enda perele” tulid vanama elu tähistamisele ka minu isapoolsed sugulased. Meil sai nii palju nalja. Tanel Jan väitis, et teda on vaid kord kaasa siia võetud, Dagne teadis, et pole loogiline, et ta üksinda istus bussile ja siia sõitis (nad olid nagu paarirakend), aga tema on siin ikka mitu korda lapsena käinud. Nii meenus Tanel Janile vaid kohutav töötegemine kapsapõllul (krt, siis ikka vanama pani meid tööle ka). Dagne mäletas suurt kastanipuud ja kiike. Mina mäletasin, et me käisime all jõe ääres saunas ja seal oli liumägi, kust sai otse vette end libistada ning Tanel Jan oli ainus, kes julges sealt alla lasta ning võttis hiljem veest kaanid peopessa. Ja et me käisime koos naabri-Jaani ema käest piima toomas ning kuidas mul siiani on see meeles kui hetk õudusfilmist. Too Jaani ema pobises midagi kogu aeg omaette, tiris siis kaevust välja piimamannergu, kallas meil kaasas olnud mannergu täis ja ma kogu aeg mõtlesin, et palun ära vaid sunni meid seda sooja lehma seest tulnud piima jooma. Ma mäletan, et ma ikka väga kiirel sammul tahtsin sealt ära saada, sest kõik see rohtukasvanud majaümbrus, pobisev vanaeit ja soe lehmapiim oli mu jaoks liiga palju.

Igaühel olid jagada oma mälestused ja hetked ning kõik see kokku oli nii ilus õhtu. Kurb, aga samas nii omamoodi kaunis. Vaatsime koos väikest slideshow’d videotest ja piltidest ning saimegi aru KUI õnnelikud inimesed me oleme, et meie elus on olnud selline ema, vanaema, vanavanaema, sõber…

Õhtu lõpuks jalutasime me tolle Värdi majani. Ma ikka mõtlen, et kes kuramus see teeb Ferdinandist Värdi ja kui veider aeg see oli, mil ma üles kasvasin. “Värdi” oli kurt-tumm ja ma kartsin teda, sest ta oli teistmoodi ja mina lapsena mõtlesin automaatselt, et nimi Värdi on lühend sõnast “värdjas”. Jaa, täna on mul piinlik seda isegi kirja panna, aga kõik rääkisid alati kui teistmoodi ta on ja mingist sõjaväeteemast veel räägiti ja nii ma kuidagi alati kartsingi teda. Ta elas meie majast vaid maksimaalset 500 meetri kaugusel, aga ma tean, et lapsena ma ei julgenud rattaga tema maja poole sõita. See oli nagu selline “Nukitsamehe metsa” piir. Kõik oli helge ja päikeseline ja “Värdi” maja juurest algas tume kuusemets. Hirmutav. Mõnikord ma salaja ikka sõitsin sinnani ja siis kihutasin kohe tagasi, sest hirm tuli peale. Hirmul on suured silmad, sest nüüd oli see metsamaja palju helgem. Päike paistis õuele.

Naersime, et see on uue õudsfilmi algus. Lollid linnainimesed leiavad mahajäetud maja ja kohe peavad seda lähemalt uurima. Esmalt meelitatakse neid metsmaasikatega õue peale, siis edasi metsiku roosidega tagaaeda ja juba nad piiluvad majaaknast sisse…

Me otsustasime siiski edasise inspektsiooni asemel tagasi minna. Kuulasime Tarmo lugusid meie majast ja arutasime nimede üle. Kui mina olen ikka mõelnud, et perekonnanimi Prangel võiks tulla Rootsi aadlisoost ja minus on aadlipreili verd, siis Tanel Jan purustas mu illusioonid ja ütles, et Kund on ikka täitsa setu, mis setu. Need juured tulid välja ka alles hiljuti kui Ida pidi üht koolitööd tegema oma vanavanemate rahvariietest. Aga kuidas need Karlssonid Kavastusse said, see jäi ikka kummitama. Võib olla selles Koidula Karlsson/Prangelis ikka on seda aadliverd ja mina 50/50 aadlik ja setu.

Hommikul ärkasid mehed pohmelli ja nutetud silmadega. Öelge veel, et Eesti mees on tundetu. Ilm nuttis koos nendega. Vihma tibutas. Oli 14.06. Leinapäev.

Kas üks armastus on suurem kui teine?

/ / Leave a comment

 Ma olen alati rääkinud, et tunded ei ole minu “teetassike”, aga tegelikult on see pooltõde. “Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. Minus on liiga palju säilinud renessanssi.”

Nali naljaks. Ma olen tegelikult tõesti väga tundeline, aga ma olen valinud tundeid mitte näidata. Vahepeal tunnen oma meest vaadates, et armastus tema vastu on nii suur ja tahaks seda kuidagi endast välja lasta – kogu hingest ja südamest, et ta teaks, kui kallis ta mulle on, aga ma ei tee seda. Ma eeldan, et ta teab, kui palju ma teda armastan, aga liiga palju ma seda välja näitama ei kipu. “Tunded ei ole «minu teetassike», ma ei oska ega julge neid välja näidata,” õigustan ma end, aga tegelikult tean ma selle väite tagamaid vägagi hästi.

Pinge

/ / Leave a comment

Ma olen kindel, et suurem osa pingest on seotud olukorraga Ukrainas. Isegi kui ei taha nii mõelda, siis alateadlikult ikkagi on mõtted sõja juures ja igal hommikul esimese asjana vaatan uudiseid. Kuigi ma jätkuvalt ei saa öelda, et ma oleksin paanikas, siis hakkab väike hirm tekkima küll. Kas nad ikka peavad vastu ja kui ei pea, mis saab edasi.

Mul on sõbrannasid, kes on paanikas ja on uurinud, et mis plaan meil põgenemiseks on, et tuleks ju kohe põgeneda. Eile teise sõbrannaga arutedes jõudsin ma järeldusele, et aga kuhu meil minna. Lennukiga ei saa, laevaga ei saa, maismaad pidi ei saa. Jäädki koju ja loodad parimat ning ilmselt püüad kuidagi moodi aidata ja oma panuse anda. Ei pea ju vaid püss kaenlas lahingusse jooksma, abi saab osutada ka muud moodi.

Mõtteid. Olukorrast. Sõjast. Haigusest. Lastest. Tööst.

/ / Leave a comment

Elagu ravimid nagu “Sudafed”! Kui te olete nagu mina, kelle nohu totaalselt rivist välja lööb, siis see on ainus ravim, mis mind aitab ja tänaseks olen end suutnud nii palju kokku klopsida, et saan rahus homme kell 3.30 ärgata, et lennukile minna. Kas see pikas perspektiivis kõige targem mõte on end niimoodi jalule turgutada, kes teab, aga antud hetkel on mul ausalt öeldes suva. Ma olen endale pannud mingid eesmärgid, mida ma tahan saavutada ja nende nimel olen valmis pingutama, kui hakkama ei saa, siis on aega end siin ravida küll ja veel.

Tegelikult on see veider, kuidas me Idaga mõlemad peale eelmisel aastal koroona läbi põdemist oleme siiani üsna kehva tervisega. Iga väiksemgi külmetus niidab maha ja väsimus on pidev kaaslane. Eile hakkasin mõtlema, et minu puhul võib olla ka see, et ma tegelikult ei lasnud oma kehal haigusest taastuda ja hakkasin kohe ringi trallima. Oleks pidanud rahulikumalt võtma.

Emotsioonide virrvarr

/ Eveliis / 18 Comments

Nädalavahetusel toimus “Harjumaa laululapse” võistlus, kus ka Ida osales. Emana ütlen ma, et ma ei saaks oma lapse üle rohkem uhke olla, seda juba sajal erineval põhjusel. Esiteks, et tal on minu arvates tõesti ilus lauluhääl ja ta oli laval nii armas. Teiseks, et tal on julgust ja pealehakkamist – ma ei kujutaks ette, et peaksin laval mikrofoni, publiku ja žürii ees laulma, ma enne oleks nõus vist piima-juurviljasuppi sööma, aga tema – haaras mikrofoni ja laulis nagu pisike pääsuke. Kolmandaks, et ta nii kaugele jõudis. Mulle on muidugi arusaamatu, miks ta (ja teised temavanused) on grupis, kus on koos lasteialapsed ja koolilapsed. Seitsmeaastane (võib olla alles seitse saanud) lasteaialaps ja üheksa-aastane (võib olla kohe kümme saamas) koolilaps on kaks väga erinevat lauljat. Ei, see ei ole siin pettunud ema hala, aga olete te minuga nõus, et oleks ju loogiline, et lasteaialapsed ja koolilapsed on erinevates kategooriates. Aga see selleks, mina olin juba uhke ette. Päris ausalt vaatasin teda laval ja nagu ikka emadel, pisarad tulid silma. Muidugi tulid mul pisarad silma ka teiste laste esinemiste ja autasustamise ajal, aga oma pääsuke on ikka see kõige armsam.

https://fb.watch/1EGxjmuBxp/

Paar tundi hiljem, endal süda ikka uhkust täis, tundsin ma end korraga jälle läbikukkunud emana. Miks? Ma jõuan sinna. Alustame algusest. Ida ei saanud auhinnalist kohta ja loomulikult oli ta pettunud. Esimese hooga ei osanud ma aru saada, mida ta tundis, hoidsin teda süles ja ütlesin, et sellest ei ole midagi, et kõik, kes siia jõudsid on juba võitjad, aga Ida ei lasnud end lohutada. Ta puhkes lahinal nutma ja hakkas end süüdistama – “ma laulsin häbeliku häälega”, “ma ei meeldinud neile”, “see on mu elu halvim päev, ma ei oleks tahtnud siia tulla, me oleksime pidanud minema hoopis vanaema sünnipäevale.” Ma võtsin ta kõvasti kõvasti kaissu ja püüdsin nii hästi lohutada kui oskasin, ise samas tundes, et ma ei oska ja et mu sõnad ei loe midagi. “Ei, ei ole nii, et osalemine on tähtis, võit on kõige tähtsam, ma ei meeldinud neile” nuttis Ida ja mul oli tast nii kahju. Ma sain seal samas teada, et Ida ei ole minusugune lillelaps. Minus ei ole kunagi olnud võistleja hinge, mulle ei ole absoluutselt mitte kunagi olnud oluline võita. Ma ei tea, kas selle pärast, et ma olen andetu ja tean, et lootust niikuinii ei ole või lihtsalt olengi sellist tüüpi, kelle jaoks see üldse pole oluline. Seepärast ma ei osanudki teda ette valmistada, sest minu jaoks ei ole see oluline. Ma oleksin pidanud teadma(ma ju tunnen oma last ometigi!) , et tema ei ole samasugune, et temas on võistlejahing. Ma ju tean, et ta on (isegi minust) emotsionaalsem ja õrnahingeline, mitte sisemiselt surnud nagu mina. Miks ma seda arvesse ei võtnud juba enne konkurssi?

Lasin tal oma süles nutta ja kurb olla, lohutasin, kuid lubasin tal lihtsalt kõik oma emotsioonid välja elada. Lõpuks sain ta siiski natuke naeratama. Mul on nii hästi hea meel, et mõned teised osalejad, kes nägid, et ta mul süles nutab, teda lohutama tulid. See aitas rohkem kui minu sõnad. Ma olen neile hästi tänulik. Kui nüüd Ida emotsioonid ja pettumus kõrvale jätta, siis ma ei taha kuidagi jätta muljet, et ei ole võitjate või tulemustega rahul. Need lapsed, kes võitsid, olid igati selle ära teeninud. Ma ei ole mingi asjatundja, kõik lapsed olid hullult head, aga mõned olid ikka väga head, v-ä-g-a head! Rääkisin ka Ida juhendajale, et enne kui mul last ei olnud, mõtlesin ma, et vaesed vanemad, kes peavad laste kontsertidel käima, aga nüüd saan aru kui rumalalt ma mõtlesin. Pole midagi vaesed vanemad! Laste esinemised on toredad.

Koju jõudes olin ma Ida tuju suutnud heaks teha, ta natuke ära osta ja mulle tundus, et ta sai täitsa kenasti aru, et ta ei olnud mitte kaotaja, vaid ka üks võitjatest. “Emme, aga ma tahan tagasi Kaari juurde laulma minna ja võib olla viiulit ka õppida,” ütles ta mulle kodus. Vastasin talle, et pole probleemi. Logistiliselt ma muidugi ei kujutanud ette, kuidas ma teda ühte ja teise kohta vedama hakkan töö kõrvalt, aga tol hetkel olin ma kõigeks valmis, sest nagu öeldud, ma tundsin end jälle läbikukkujana.

Miks? Kõige pealt muidugi eelmisest postitusest tulnud emotsioon, et ju ma olengi halb ema, kes laseb lapsel (valimatult?) youTube’i ja TikToki vaadata ning süüdistab väärastnud iluideaalides teisi, mitte ei näe palki oma silmas. Muidugi võiksin ma end õigustada ja öelda, et jätsin tolles postituses nii palju kirjutamata, sest inimestel on kombeks solvuda iga asja peale, aga sellel pole mingit tähtsust. Niikuinii on (blogi)maailmas kahte tüüpi vanemaid – ideaalsed ja minu tüüpi, kes kõike ei keela ja pärast teisi süüdistavad, et emana läbi kukkunud on. Teiseks tundsin ma end nii halvasti, et emana selline lillelaps olen. Muidugi ma tean, et Idal on ilus lauluhääl ja sellega oleks võinud juba varem rohkem tegeleda, aga erinevatel põhjustel jätsime me ka Kaunid kunstid pooleli ja ma ei tundnud, et tahaksin last sundida, las ta olla laps, küll jõuab. Võib-olla on see vale hoiak, võib olla oleksin ma ammu pidanud sundima ja rohkem temaga tegelema. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma lapsega üldse ei tegele – ma pean siinkohal tegelemise all silmas erinevaid lasteaiaväliseid ringe.

Kui ma õhtul Ida olin magama pannud, tundsin ma, kuidas mul kõik need enda emotsioonid, Ida emotsioonid üle pea lõid ja ma nutsin end Ida kõrval magama. Lihtsalt lamasin pimedas voodis Ida kõrval ja lahistasin nutta. Ei tahtnud, kartsin Idat üles ajada, aga pisarad lihtalt pressisid silmist välja. Mina võtsin seda lauluvõistlust nagu muuseas, noh, et lähme käime ära, vaatame, kuidas läheb, tuleme koju tagasi, vaatame koos multikat ja elu läheb edasi. Süüdistasin end, et ei olnud süvenenud, et ei olnud ette mõelnud, kuidas Ida võiks reageerida, et ei olnud teda paremini ette valmistanud. Jah, võit võib olla oluline ja kes ei tahaks auhinda saada kui oled selline võistleja-tüüp, aga et ta saaks aru, et oli juba võitja, et ei tunneks end kaotajana, et ei arvaks, et laulab halvasti. Või et miks ma siis tema laulmist rohkem ei arenda, miks ma sellega rohkem ei tegele, kui tean, et talle see meeldib ja ta tahab võita. Miks ma ei ole pannud teda muusikakooli, miks ma ei ole uurinud targematelt, mida teha, miks ma olen seda kõike ebaoluliseks pidanud. Mu peas keerles miljon miksi ja süütunne näris, sest paganas, see ema süda ikka murdus kui lapse lootus ja ootus purunes. Ma oleksin võinud temasse enne võistlust rohkem juba-võitja-hoiakut sisendada, et see pettumus ei oleks nii suur olnud. Et ta oleks käega löönud ja öelnud, et järgmine kord uuesti!

Hommikul ärkasin paistes näoga. Süütunne ei olnud nutuga kuhugi kadunud. Lisandunud oli halb enesetunne. Õnneks vähemalt Ida tuju oli hea. See oli kõige olulisem. Mäletate seda kirja, mis mu ema mulle pulmadeks kirjutas ja mida ma loen kui mul on raske, sest see annab mulle mingil moel jõudu ja enesekindlust. Ma tahan, et Ida oleks samamoodi rohkem kui täiuslik –ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. /…/ olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 


Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 
Emme

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #1

/ Eveliis / 25 Comments

Tänu heatahtlikele lugejatele käime me nüüd Marekiga “halbadest vanematest heade vanemate voolimise koolitusel”. Kolm korda oleme käinud. Enne koolitust kuulsin ma: 1) Issand, see on vapustav koolitus, 2)see on nii jabur koolitus, 3) sul võib seal natuke keeruline olla, sest kontingent on muidu teine (kui lapsepeksjad?)* ja see muutub sulle natuke liiga nämmutavaks. Ma otsustasin, et ma lähen koolitusele avatud meeltega. Marekiga seevastu nii lihtne ei olnud. Talle kui mehele ei mahtunud pähe, et keegi teda vägisi koolitusele saadab. Kui ta sai teada, et meid ootavad ees ka rollimängud, läks ta “lukku”.

“Issand, ma saan aru, et ma Dale Garnegie koolitusel käisin (78 aastat tagasi – minu märkus) ja tegin rollimänge, sellest ma saan veel aru, see on kasulik, aga lastvanemate koolitusel…” torises ta.

“Hmm, et tööalane koolitus tundus mõtekas ja siis võib end niiöelda lolliks teha, aga kui asi puutub oma peret ja last, siis on see ajaraiskamine?” torkasin mina. Pealegi, ma olen ema soovitusel (issand, “Võsareporter” ja isa soovitusel klipp tuli täiega meelde paregu) selle D.G raamatu läbi lugenud. Mu meelest on see täielik p..k, aga see selleks. Mind pani imestama, et Marek arvas, et tööalane koolitus, mille eest tuli maksta, on asjalikum kui koolitus lapsekasvatamisest, mis meile määrati. Tasuta. Õnneks sai ta ise ka aru kui rumal ta väljaütlemine oli ja nii “vedas” ta end koolitusele. Veab ka järgmised 13 korda.

Mis ma selle kolme korraga õppinud olen? Ma toon paralleeli köögivaldkonnast. Ma armastan süüa teha, see on üks minu kirg, mõni kord vean näpuga raamatus järge ja katsetan, teinekord ei viitsi üldse, sest ei tule välja ja lihtsam on poest pelmeene osta. Magusad küpsetised on täiesti lootusetu. Kümnest koogist kaheksa keeran ma kindlasti pekki. Isegi keedutaigna, mis pidada nii lihtne olema. Mida ma siis tegin? Ma panin end kirja kondiitrialaste teadmiste baaskursusele. Saate aru, BAASkursusele, kuigi ma olen umbes 20 aastat köögis katsetanud ja kõige rumalamaks end siiski ei pea. Emaks olen ma kuue aastaga kasvanud. See ei ole lihtne olnud. Mitte et ma ei defineeriks end emana, defineerin küll, see on maailma kõige parem tiitel ja amet, aga ma olen aastatega aru saanud, et ideaalid minu peas ja tegelikkus on kaks eri asja. Hea vanem ei ole see, kes lapsele kõike lubab ja halb vanem ei ole see, kes last distsiplineerib. Isegi endast välja läheb. Aga lapsekasvatus on nagu keedutaignast ekleeride valmistamine. Tundub imelihtne, kuid ilma väikeste nippideta on raskem.

Täpselt nii ma sellesse koolitusse ka suhtun. Ometi tunnen ma juba peale esimest nädalast koolitus, et ma olen feilinud. Nö kukun eksamil läbi. Hea, et koolitajatel on ka hea huumorisoon olema ning igasugu nalju (mitte vaid minu suust) ei vüeta ohumärgina, vaid suhtusviisina. Meie esimese kahe nädala kodutöö oli iga päev kümme minutit mängida lapse juhitud mänge. Tundub lihtne? Just. Aga tegelikkus on jälle midagi muud. Me hängime päevad läbi koos oma lastega, aga kui palju me kohal oleme, palju me koos teeme, vaid üks ühele aega veedame?  Kümne minuti leidmine päevas võib olla paras väljakutse. Hea näide abielust: me oleme päevast päeva koos, ent ometi heidetakse abielus teineteisele ette, et koos midagi ei tehta. Sellest me saame aru, et koos olek ei ole koos tegemine, aga lapse puhul me seda ei taju. Mina eriti, sest mulle ei meeldi mängida nagu ma korduvalt olen öelnud. Kuid, ma siiski pean ütlema, et kui me teeme süüa, siis laps tõepoolest otsustab, mida ta tahab salatisse panna. Isegi kummikomme koos majoneesi ja majoraaniga. Kaudselt on see ju ka lapse juhitud mäng? Fun fact of the day: räägin Idale, et teeme söögi ära, siis koristame ja siis mängime, mida ta tahab. Ida küsib, et kuna me siis talveriided välja võtame garderoobist ja suveriided ära paneme. vastan, et täna vist ei teegi seda, sest muidu me ei jõua mängida, uneaeg tuleb enne peale. Ida vastab selle peale, et aa okei, siis ma täna ei taha mängida. Teeb see siis minust halva vanema, et ma ei mänginud lapsega 10 minutit päevas või hea vanema, et ma läksin lapse juhitud “mänguga”, mis ka mulle oli kasulik, kaasa?

Nädalas on seitse päeva. Seitsmest päevast “mängi kümme minutit” sain ma ristid teha neljale päevale. Nendest ka vaid kaks olid selle koolituse mõistes klassikalised lapse juhitud mängud. Värvimine ja legod. Teised kaks olid garderoobi korrastamine (kuigi Ida valis välja sahtlid, kuhu ta mis riided tahab panna ja me veetsime ilma aega mõõtmata üle kahe tunni lõbusalt aega) ja trips-traps-trull. Viimane neist on koolituse järgi lausa vale mäng, sest lapse juhitud mängus ei tohi olla reegleid. Minu kasuks räägib see, et Ida ise tahtis just seda mängida, aga omal moel ja ma läksin sellega (hambaid risti surudes) kaasa).

Igatahes “kodutöö arvestuses” – mängi lapsega kümme minutit päevas ma feilisin juba peale teist tundi. Kahel õhtul seitsmest ei olnud mind kodus, kolmandal ei olnud Idat. Lihtne aritmeetika a la dagmar Lamp tembeldaks mind siin automaatselt jälle inimeseks, kes üldse ei tohiks end emaks nimetada. Mis mõttes ei leia kümmet minutit päevas? Vat ei ole tõesti nii lihtne kui tundub.

Mida ma kahe nädalaga õppinud olen?
  • Ma ei ole ainus “halb vanem”. Teistel lastel on oma lastega samasugused või sarnased väljakutsed. Oi, see on hea tunne. Ausalt!
  • Alati on midagi kiita ehk ole siiras! Kui lapse joonistus/meisterdus tundub kole, siis ei pea seda ilmtingimata tunnustama ja kunstikoolivääriliseks kiitma, vaid tunnustada saab ka püüdu, protsessi, mitte tulemust. Muide, ma ei tea, kas minu ema tegi seda loomulikust intelligentsist või kogemata, aga siis kui ma käisin lapsena kergejõustikus, siis ta kunagi ei kiitnud mu tulemusi (sest neid ei olnud), ent alati tunnustas mu soovi seal käia ning püüdlikkust. Võib olla sellistest asjadest ongi mu kõrge enesehinnang alguse saanud. Ma millegi pärast kahtlustan, et mu ema tegi seda kogemata, aga näed, 38 aastat hiljem saan ma teada, et lisaks sellele, et ta oli megarangem, tegutses ta tänapäevaste koolituste järgi õigesti. Aitas kaasa lapse arengule. Huvitav samas, et koolis sama loogikat ei kasuta(nud) kõrgharitud õpetajad. Nii kala kui ahv pidid aja peale puu otsa ronima, et saada hea hinne.
  • Kiida üksinda mängimist sõnadeta (nt thumbs up) keset mängu. See soovitus tekitas meie grupis diskussiooni. Kes on see vanem, kes julgeb riskida sellega, et katkestada lapse mäng = kaotada oma aeg, lihtsalt selleks, et kiita. Väidetavalt pidi see toimima, et mõne aja pärast laps jääbki omaette mängima, sest ta teab, et see on kiiduväärt. Aga valmis tuleb olla ka selleks, et laps jätab esialgu mängu pooleli ja küsib, et miks sa nii tegid.
  • Kas te mängite oma lastega lauamänge? Meie mängime Doominot ja Reisi ümber maailma, mõlemat väga edukalt ja reeglite järgi. Kas te teate, et uuringute järgi ei soovitata alla 7-8aastaste lastega reeglitega mänge mängida? Ja et tegelikult on lauamängud soovituslikud alates 10. eluaastast? Ma jäin skeptiliseks. Ilmselt ma muidugi ei ole pdev haridusteadlaste tulemustes kahtlema, kuid ma siiski arvan, et see kõik sõltub veidike ka lapse iseloomust ja oskusest, et päris nii mustvalge ikka ei ole. Mis teie arvate?
  • Lõpetuseks piiride seadmine. Kas “mängime kümme minutit” ja siis läheme magama/siis läheb emme oma tegemisi tegema, tähendab raudse reeglina, et kümne minuti möödudes ON lõpp, no matter what, või saab/peab/võib olla paindlik ning “oota, ma panen selle klotsi veel ära/vaatan selle multika lõpuni” on adekvaatne piiride nihutus, sest ikkagi laps? Meil kipub ikka olema nii, et “aa okei, vaata/tee siis veel see asi ära”. Pole siis ime, et Ida reeglitest ei hooli. ta teab, et need on ujuva tähendusega.
  • Kes ja kuidas koristab mängu lõppedes? Kuulub see mänguaja sisse või on tegevus peale mängimist? Meil on Idaga tihti kokkulepe, et kui ta elutoas mängib, siis ta peab asjad ära viima pärast. “jah,” vastab ta kindlalt, “ma teen seda.” Kui on koristamise aeg, ütleb ta 1) ma ei viitsi 2) see on ebaaus, et sa ei aita või minu uue lemmikuna – ära kamanda mind, mul on oma elu, sina ela oma elu. Ta on kuue-aastane.

Mida ma olen nende kolme koolituse jooksul mõelnud?

  • Kuidas teised vanemad siia koolitusele sattusid? nad tunduvad nii normaalsed. nad ei saa ju ka lapsepeksjad olla.
  • Minust ei saa kunagi ideaalema, kes lapsega iga päev kasvõi kümme minutit leiab, seda planeerib, no matter what selle aja leiab, AGA ma annan endast parima. Teen nagu Toots kasvõi pool rehkendust.
  • Ida on sel nädalal olnud rahulikum, sest ma olen püüdnud olla rahulik(um) ja teatud hetkedel olemas, kohal.
  • Kas Ida hakkab vabatahtlikult magama minema koolituse lõpuks nagu on üks eesmärke?
  • Kas mina suudan rahulikuks jääda ka siis kui Ida 40 mintutit röögib, sest kaisukaru Roosi jäi maha ja Minnie ei aita mitte kuidagi? pluss kõik muud 8720891 igapäevast olukorda, kus ma end abituna tunnen ja tahaks vaid karjuda.
  • Kas me jõuame lapsekasvatuslikes küsimustes Marekiga lõpuks üksmeelele ja toetame teineteise otsuseid?

Te võite siit esimestest emotsioonidest välja lugeda, et no on alles idioot, nii basic asju ei tea, aga ma jään sinna keedutaigna ja ekleeride võrdlusse. Retseptiraamatu järgi teen ma kõik õigesti ja ei ole ma köögis totaalne hälvik, ent ideaalset ekleeri ei ole ma 38 eluaasta jooksul suutnud ma välja võluda, Vanemaks olemine on sama. Ma tean basic asju, aga nendest väikestest nippidest jääb puudu. Kas ma need siin koolitusel leian ja kas/kui paku neist abi on, selgub detsembriks.

Lõpueksamit tehes;)

*Lumepall, kuidas minust sai lapse esiväärkohtleja, läks veerema siit.      

A kellele see tsirkus?

/ Eveliis / 10 Comments

Ma ei tea, kas teiega on ka nii, aga mul on nii.et kui mind raamat/film/etendus kõnetab, siis ma olen mõnda aega selle lummuses ja mõtted mu peas ketravad aina edasi. Hakkavad oma elu elama ja jõuavad jumal teab kuhu. Esimest korda tundsin ma (teadlikult) seda peale “American Beauty” vaatamist. Ma olin siis 19-aastane. Saate aru, vaatasin just, et film tuli välja 1999. aastal ja mõtlesin, et ahah kümme aastat tagasi, siis hakkasin natuke mõtlema, et oot, ma ei saanud 28-aastane siis olla, et ikka 20 aastat tagasi. Keegi alles ütles mulle, et kui sulle tundub, et 1990-aastad olid alles, siis oled sa suure tõenäosusega 1970 lõpus, 1980 alguses sündinud. Palun, siin teile tõestus. Aga see selleks, peale seda filmi sain ma aru, mida hea teos minu jaoks tegema peab. See peab pugema mu sisse ja panema mind mõtlema, tekitama teisi mõtteid, minema kaugemale ja sügavamale. “Kolm versiooni elust” tegi seda.

Mul on üks tuttav(a tuttav), kes on hääääästi materiaalne. Tema jaoks on oluline, mida teised arvavad ja et ta jumala pärast ei oleks kehvemal järjel kui naabri-Piret. Ta on ka hästi naiivne ja usaldav ega oska üksik olla, nii on ta sattunud näiteks suhtesse, kus ta on õnnetu. Ei, ma ei ole psühholoog, ma ei ole seda osanud ka ise välja lugeda, ta ISE on seda mulle rääkinud. Nendel hetkedel kui ta JULGEB seda tunnistada. Suurema osa 15 kooselatud aastast elab ta endale valetades, püüdes endale ja teistele sisendada, et see on see, mida ta tahab/et see on vaid nii kauaks, kuni ta ise enda iskliku kullapaja välja kaevab ja saab üksinda rikas olla ega pea mehest sõltuma/et tegelikult on nad õnnelikud. Isegi siis kui ta ei taha tüli pärast koju minna, leiab ta mingi aja pärast vabanduse, et tagasi minna. Isegi siis kui ta tunneb, et tahab nüüd lõpuks ometi ise elama hakata, läheb ta paari päeva pärast tagasi. Miks ta seda teeb? Nüüd ma mängin hobipsühholoogi ja ütlen, et ta kardab, mida inimesed siis arvavad kui ta ära kõnnib. Mida temast arvatakse, mida teised räägivad, äkki arvatakse, et on persekukkuja ja mis, oh mis saab siis kui ühel hetkel ei ole raha igaks väiksemakski sooviks. Siis ju arvaks kõik, et on persekukkuja.

Ma ei taha öelda, et raha ei ole oluline. Muidugi on, see, kes väidab, et ei ole, on kas ropult rikas või puhtatõuline hipi. Raha on elus tähtis. Aga on tõesti kaks asja, mida raha eest osta ei saa – enesehinnangut ja armastust. Kui ma mõtlen selle oma tuttava peale, tuleb mulle alati meelde “Tuulepealne maa”, kus üks õde valis rikka, aga õnnetu elu. See oli nii kurb. Mulle tuleb alati seda tuttavat nähes silme ette õnnetu Adele. Ilus ja intelligentne naine, kelles on nii palju kirge ja soovi olla armastatud, aga kes on nii kinni teatud raamides, et laseb abikaasal end muudkui alandada. Valib elu asemel olla õnnetu. Püüdes olla õnnelik.  Üks mu teine tuttav kirjeldas sellist olukorda nii huvitavalt poeetiliselt, pani sõnadesse selle, mida ego ütleks: “Hirm sind hoiab oma toas ja kui kuulekas sa oled, siis ainult natuke sind pureb. Sa oma õnne otsid ja raskusi just selle nimel trotsid. Oh kallis laps sa tea et õnne otsima ei pea, sest õnne leida sa ei saa. Üks kõik kus pole vaatad, sa ikka oled ainult see, kes vaatab. See kes õnne otsib ainult kurbust viha trotsib, elust nii ta mööda kõnnib ja aina rohkem oma õnne nimel jonnib.“

See naine on vähemalt kümme aastat (15 aastast!) olnud õnnetu ja lootnud, et ühel või teisel moel suhe laguneb. Kui siis lõpuks leiab ta endas tugevust võtta ette samm lahkuda, tunneb ta hirmu muutuse ja võimaliku vaesuse (a la et peaks liisima 2017.aasta auto, mitte 2019. aasta mudeli) ees, laseb endaga manipuleerida ja läheb tagasi. Unustab selle, mida ta korraks tundis. ELU ja vabaduse tunde. Selle, mis on pannud ta elama ja juubeldama, et vau…kas see ongi elu. Ta läheb tagasi harjumuspärasesse mustrisse, sest…Sest miks? Siinkohal jäängi ma vastuseta. Ma küsingi miks. Kellele ja milleks see tsirkus? Teesklus? Eskapism? Miks mitte lihtsalt elada?

Muide, mina olen veel ainus, kes selle inimesega suhtleb, ja ta ei ole isegi mu sõber. Tema pärissõbrannad, kes on püüdnud teda aastaid veenda, et ta elab vales, eluvales, kuldses puuris, on lõpuks alla andnud. Ega minagi temaga tema eraelulistel teemadel ei räägi, sest vaevalt ta mind kuulaks, lihtsalt see VAT etendus pani mind jälle sellele mõtlema. Mille kuradi pärast mitte lihtsalt elada, vaid teha tsirkust? Kellele ja mille nimel?

Piece of s***t

/ Eveliis / 30 Comments

Ma olen viimased päevad end tõeliselt kehvasti tundnud. Ma olen tundnud, et ma olen väärtusetu. Ma olen tundnud, et ma olen halb. Ma olen tundnud, et ma ei saa millegagi hakkama. Ma olen tundud, et ma vaid võtan ega anna. Ma võiksin neid negatiivseid tundeid siia ritta panema jäädagi.

Põhjuseks on tüli ühe väga lähedase inimesega. Me oleme varemgi tülitsenud, aga seekord on see selline tüli, kus sõnad esiteks tegid mulle haiget ja teiseks panid mõtlema. Panid mõtlema, kas nendes sõnades on tõde ja samal ajal panid need sõnad mind tundma nagu väikest väärtusetut s***tükki. Ma selle tüli olemusse ei lasku, see pole isegi oluline. Oluline on see, et ma olen mõnda aega endaga tööd teinud, et ennast mõista, et saada aru, miks ma olen nii vastuoluline, miks ma olen nii…vihatav? Lase lahti mõttest, kes sa arvad, et sa oled ja ole see, kes sa oled, ütles üks tuttav mulle hiljuti ja see mõte on mind painama jäänud. Võib olla kõik mu probleemid algavadki sellest, et ma kujutan ette, et olen keegi? Kui ma lepiks sellega, et olen keskpärane, siis võib olla mul ei oleks neid probleeme, mis mul on. Miks ma tahan midagi rohkem? Miks ma arvan, et ma olen kellestki parem? Miks ma arvan, et ma tean paremini? Miks ma arvan, et mina väärin rohkem? Kui ma näeks ja tunnistaks, et olen lihtsalt üks keskpärane egomaniakk, võib olla siis näeks ma endast õiget peegelpilti. Siiani olen ma arvanud, et olen keegi (teine?).

Lõpeta see “influencer shit” ja lase oma lapsel laps olla, ära kasvata temast endasugust kõndivat õnnetusehunnikut, ütles see lähedane inimene mulle tüli käigus. Su laps kasvab vales suunas, õpib meestes nägema sugar daddy kvaliteeti, lisas ta. Ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole Idat kunagi sundinud pildile jääma või poseerima või teda riietanud (enda arvates) kenasti, et seda kuidagi omakasupüüdlikult ära kasutada. Ma siiralt ei ole osanud mõelda, et minu blogi võiks talle kunagi kahjuks tulla, teda kahjustada. Ta on terav ja vaimukas tüdruk, kes on lihtsalt ka tüdrukulikult edev. Viimane ei tähenda aga sugugi, et temast tuleks naine, kes vaid välimusele mõtleks. Ma olen ka arvamusel, et välimus ja tarkus ei välista teineteist. See on klišee. Ma näen, kuidas Ida lennult haarab asju ja on tihti viieselt säravam pliiats kui mina 38-aastaselt, aga ma ei keela ka talle ilu ja tüdrukute rõõme. Mulle meeldib mood, Idale meeldivad riided. Pinnapealsed asjad. Kas see välistab sügavuse inimesena? Olen ma inimesena pinnapealne ja kasvatan oma last pinnapealseks. Ma olen siiani uskunud, et õpetan talle väärtusi, mis on elus olulised ja viivad edasi. Ma väärtustan palju muud kui vaid ilusad asjad (millest ma siiski kunagi ära ei ütle!) Aga selle koha pealt on mu sõbral muidugi õigus, et minu “influencer shit” ei anna kellelegi midagi. Kellelegi peale minu. Alles hiljuti küsis üks sõbranna minult, et kuidas ma ometi jaksan blogida, nii palju blogida. Mu vastus on lihtne. See on mu ainus hobi ja pakub mulle rõõmu. (Ja edevalt pean lisama, et mulle teeb ka rõõmu see, et lisaks vihkajatele, on mulle tekkinud nii palju kaasarääkijaid. See ei ole kunagi olnud eesmärk omaette, aga pagan noh…kihvt on samas). Ma võiksin lugejate käest vabandust paluda, et oma s**aga teid päevast päeva tüütan ja elan eluvales, et olen Blogija, ma võiksin ülbelt öelda, et minu netikodu ja teen, mis tahan, minge Kanadasse kui teile ei meeldi, mis ma ütlen, aga ma ei tee kumbagi. Jällegi lihtsal põhjusel. Ma olen egoist. Ma mõtlen kõige pealt endale, sellele, mida see blogi mulle annab.

Sa ei ole ikka aru saanud ega õppinud, et sõbralikkus vähendab kadedust ja muudab ühiskonda paremaks, ütles mu tuttav mulle. Teate, ausõna, ma püüan teha head ja aidata, ma püüan olla sõbralik, ma olen elanud ilmselt jällegi eluvales, et ma olen sõbralik ja heatahtlik, ometigi kukub see kõik alati välja kuidagi teisiti. Vastupidiselt sellele, mida ma mõtlen või tahan. Kukub välja omakasupüüdlikult. Ma väljendan end valesti ja minust saadakse valesti aru. Ei, see ei ole teiste inimeste probleem, ma ei süüdista teisi, ma süüdistan ennast, et ma lihtsalt ei oska. Mul ei tule välja. Ma teen valesti. Pagan noh, mu peale on isegi lastekaitsesse kaevatud. Kõndiv õnnetusehunnik on õige väljend.

Uhh, ma tean, et on viga neid negatiivseid tundeid siin blogis jagada, ma juba tean ette, et see hammustab mind kunagi tagumikust, et järgmine kord kui ma kirjutan, et okei, tegelikult ma ju saan aru, et mu elul ei ole midagi viga, kirjutab keegi kommentaari, et kas sa ise ei saa aru kui ebastabiilne sa oled. Tunded üles ja alla. Melanhoolne ja depressiivne ja siis rõõmus ja ülevoolavalt õnnelik. Ma olen alati selline olnud. Mõnda asja võtan hästi hinge, põen kaua ja see paneb mind tundma kõige mustemaid mõtteid (nagu täna ja viimased päevad), siis aga leian ma midagi, mille üle tõeliselt rõõmustada ja ma raputan (jälle) põlvedelt tolmu, viskan pea kuklasse ja ütlen endale “fuck it, I´m fabulous!”.

Aga mitte täna.

Hetkel lubage mul end haletseda, endast mure välja rääkida ja tunda end natuke väärtusetu ja halvana. Analüüsida neid sõnu ja mõelda, kas olla see, kes ma arvan, et ma olen, või leida see, kes ma olen.

Kolm korda hea

/ Eveliis / Leave a comment

Jõudsin eile öösel koju. Õues oli jube külm, aga tuppa astudes oli soe – ahi oli köetud, köögis põles hämar tuli, pliidil oli toit, külmkapis täpselt klaasi jagu valget külma veini. Täielik vaikus, vaid Hugo haugatas korraks, aga sedagi nii laisalt ja vaevu pead oma vaibalt tõstmata. Ma istusin pimedasse elutuppa ja nautisin kodus olemist ja vaikust. Mõnusat kodust vaikust. Neli päeva messimelu, õllerestorane ja lennujaamasid on piisavalt lärmakad, et üle kõige hinnata kodust vaikust. Nii hea oli.

Pool tundi hiljem kobisin voodisse. Marek ja Ida laiutasid keset voodit, lükkasin Idat, et endale ka ruumi teha, Ida tegi silmad lahti ja hüüatas “emmmmmmmmeeeeeeee!”, pani oma väikesed käed mulle ümber kaela ja kallistas mind nii tugevalt nagu ma oleks pool sajandit nende juurest ära olnud. “Miks sa särgi selga jätsid?” küsis ta. Mul oli väsimusest lihtsalt nii külm, et isegi soojas toas ei tahtnud ma särki seljast võtta. “Ma hoian sul käest kinni, siis sul hakkab soe,” sosistas Ida, puges mulle kaissu ja hoidis käest kinni. Nii hea oli.

Hommikul vara helises Mareki äratuskell. Ma mõtlesin tegelikult end ka üles ajada ja tööle minna, nii põnevad ajad on, et ausalt ei taha kohe eemal olla liiga kaua, aga ma tundsin ka kui mõnus oli end teki sisse mässida ja lihtsalt lebada, oma voodis, mugavalt. Oma linade ja tekkide ja oma patjadega! Ma ei tõusnud üles, kuulsin kui Ida ja Marek ära läksid ning põõnasin edasi. Poole kümneni! Saate aru, poole kümneni. Ma oleks ilmselt rohkemgi maganud, aga Hugo tahtis tuppa ja haukus magamistoa akna all, tund aega õnnestus mul seda ignoreerida, aga viimane tund enam ei saanud. Ma kolistasin end alla korrusele, tegin kohvi, pugesin pleedi alla diivanile ja kirjutasin, et ma täna teen siiski kodust tööd, puhkan end välja. Nii hea on.

„Elamisejõud on talumisejõud…”

/ Eveliis / 9 Comments
Eile oli tädi Helju sünniaastapäev. Ma ei ole väga selline inimene, kes tahaks oma tundeid välja näidata, aga jumala tihti kui ma tädi peale mõtlen, tuleb mulle pisar silma.  Eile tundsin ma korraks, et mul on motivatsiooni ja tahtejõu puudujääk. Ma tundsin tädist  puudust. Sellistel hetkedel oli tädi see, kes oskas lohutada ja kõik heaks teha. Oli see siis lihapirukate või lihtsalt oma olemasoluga, ilma midagi ütlemata. Tädi oli eriline.

Ma hakkasin arvutist otsima pilte Tädist. Ilmselt mitte juhuslikult hakkasin ma lugema seda, mida olen Tädi kohta kirja pannud:

 “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama.

Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni. Ma ei taha, et mu meelde jääks viimane pilt tädist, kes lebas vaikselt silmad kinni põrandal, ahastuses vanaema tema kõrval põlvitamas ja ta juukseid viimsesse soengusse sättimas.”

Rohkem ma lugeda ei tahtnud. Ma muutusin veelgi kurvemaks. Ma kerisin teksti edasi. Järgmiseks sattusin ma ühe vana koolikirjandi otsa. Juhustesse ma ei usu. See pidigi nii minema. Sest nii lihtsalt oligi kurbus kadunud. Ma sain jõudu. Tahtejõudu ja sihikindlust. Ma olin korraks unustanud oma põhimõtted. See kirjand tuletas need mulle meelde. Ma sain aru, et Tädi ei pea olema siin, minu kõrval, selleks, et mulle vajadusel toeks olla.

Ma kopeerin selle kirjandi ka siia, kuigi ilmselt tuleb sellest nii maailma kõige pikem blogipostitus, nii et keegi ei viitsi seda lugedagi, andke siis see mulle andeks, aga ma lihtsalt tundsin, et see peab siin blogis olema:

„Elamisejõud on talumisejõud…”

                                   (A.Alliksaar)

Vahel mulle tundub, et elu on ebaaus, isegi raske – kool ja õpetajad, kodu ja vanemad, sõbrad ja tuttavad, ühiskond – kõik nõuavad midagi, ootavad minult järjest paremaid tulemusi ja seavad minu eest eesmärke. Teisel hetkel saan ma aga aru, kui egoistlik ja lapsik selline mõte on; eriti tillukesena tunduvad mu „mured” siis, kui satun vanaema ja vanatädiga juttu ajama.

Minu vanuses ei murdnud nad pead selle üle, mida kooli selga panna ja mida tulevikuga peale hakata, nad pidid sõna otseses mõttes võitlema ellujäämise eest Siberi tundrates. Ma ei oska isegi mõista, mis tunne võib olla istuda sadade inimestega rongis, kuigi loomavagunit on vist palju rongiks nimetada, teadmata, mis sind ees ootab ja kuhu sõit viib. Leida end päevi hiljem jumala poolt  maha jäetud paigas, külm ja nälg näpistamas, hirmust rääkimata. Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.

Seepärast tundsidki nad rõõmu, kui said lehma lüpstes kasvõi korraks sooja piima all käsi soojendada, kui sõnnikust tehtud toapõrand sai puhtaks pühitud ja valgeks lubjatud, kui isa lubas tantsuõhtule minna ja kõige suurem õnn, oli see, kui emal oli olnud aega ja võimalust tantsupeoks marlist (!) kleit õmmelda.

Võttes arvesse kõike seda, mida nad on pidanud taluma ja läbi elama, millised on olnud nende mured ja kannatused, võiks ju arvata, et nad on elus pettunud ja isegi ehk kibestunud, kuid kaugel sellest…

Nad on kõige positiivsemad, elurõõmsad, tahtejõulisemad inimesed, keda ma kunagi kohanud olen. Nad võiksid meile kõigile eeskujuks olla ja on tõestus sellest, kui palju inimene on võimeline taluma. Ei tohi vaid kaotada lootust ja tuleb leida pisiasju, mille üle rõõmu tunda.

Mul oli oma vanatädiga väga lähedane suhe. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps.  Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik – mu ema, onu, mina ja õde – tema lapsed olnud.
Ja isegi kui tädi on juba ammu meie juurest lahkunud, tunnen ma, et temale mõtlemine muudab mind küll kurvaks, kuid samal ajal annab mulle jõudu.

 See pilt on tehtud “Estonial”. Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.

Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on “matsiplika”, aga tädi on “proua”. Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks “sestrjoonat” nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.
Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemas vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu “nunnu”, nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.
August 2006 ja Vembu-Tembumaa 06.08.06 021.jpg

Tädi ja “nunnu”. Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline “miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja “nunnu” läks tagasi poodi õige leiva järele. 

Aastaid tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. “Pärast helistan tagasi,” mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest “nunnu” oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.
Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata.
See kook kripeldas mul aastaid hinges. Kriipis ja kraapis. Tänaseks olen ma koogiga rahu teinud. Ma tean, et tädi ei tahaks, et ma end pahasti tunneks ja pealegi – ükskõik, kus pilvepiirilt ta mind jälgib – ta teab, et ta on alati mu südames ja minuga kaasas. Mul on rahakotis kogu aeg kaasas üks vana pilt. Ma olen veendunud, et tädi Helju on minu kaitseingel.

Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel.