Pakkuge mulle välja midagi natuke hullumeelset ja suure tõenäosusega ütlen ma sellele jah*. Ma ei teagi, miks, mulle vist lihtsalt meeldib erinevaid asju proovida. Põnev on ju. Kui nüüd kolleegid mind öörännakule kutsusid, siis muidugi pidin ma “jah” ütlema. Kõndimine mulle iseenesest meeldib, metsas meeldib olla ja 19 kilomeetrit ei tundunud midagi ületamatut. Ainus asi, mis mulle natuke muret tegi, oli orienteerumine – ma ei leia autoga sõites ja Waze´i kasutadeski tihti teeotsa üles, mis siis veel rääkida pimedas metsas kaardilugemisest. Aga ma usaldasin teiste kaardilugemisoskust ja nii ma eile kell 22.24 Kõrvemaal metsa põrutasingi.
Esimesed viis-kuus kilomeetrit oli lapsemäng. Maastik oli lihtne ja väsimust ei olnud. “Kurat, kui see seal järv on, siis on pekkis,” ütles üks meist kui uut teeotsa otsisime. See oli järv. Me olime 1-2 kilomeetrit valesti kõndinud. Ah, tühiasi! Ilm oli ka suurepärane. Enne esimesse mängupunkti, kus tuli rohkemate punktide saamiseks ülesandeid lahendada, pidime me läbima natuke soise vahemaa. Jalad said märjaks. Mul tekkis natuke hirm, sest kui juba alguses on jalad märjad, siis kuidas ma öö vastu pean. Külm hakkab ja jalanõud võivad hõõruma hakata. Mängupunkti jõudsime me poole ühe ajal ja ma jõudsin korraks mõelda, miks ma ometi kaasa tulin. Läbimõtlematult. Ma ei saanud ühestki ülesandest aru. Külm hakkas ka seal seistes ja esimest korda tuli korraks uni. Mõtlesin oma märgadele jalgadele ja sain aru, miks sellisel matkal on olulised pärismatkasaapad. ja kuivad vahetussokid kaasa võtta. Ja vahetusriided. Mis oleks saanud kui ma oleks seal vette kukkunud? Sest muidugi unustasin ma riided, sokid, kindad koju. Isegi taskulambi unustasin maha kui aus olla. Või mis unustasin, ma ei saanud täpselt aru, kuhu ma ikkagi läksin. Pimedasse ja tundmatusse metsa. Mina mõtlesin, et ah, neli tundi kõndimist ja tehtud.
Edasi oli maastik ikka kohati täitsa väsitav, küngastest üles-alla, sinka-vonka. Jummalast kottpime oli. Kui mina oleks pidanud seal kaarti lugema, siis oleks me täitsa pange pannud, väga lihtne oli teeotsakesi sassi ajada ja me paar korda ikka ekslesime ka. Ei leidnud kohe punkte üles ja käisime natuke edasi-tagasi. Teise mängupunkti juurde jõudsime me vist poole kolme ajal. Seal pakuti õnneks teed ja enam nii külm ei olnud. Kuigi nüüd hakkasid jalad väsimusemärke tundma andma. Õnneks oli see mängupunkt palju lõbusam (=mulle arusaadavam). Saime oma ülesanded lahendatud ja liikusime edasi. Vahepeal otsustasime lõigata. Sest noh…väsimus ja teadmine, et pool maad on veel minna. Ma reaalselt imestan, et me kaartide järgi pimedas metsarägastikus õige tee üles leidsime. Me natuke “petsime” ka ja võtsime abiks maanteeameti kaardid telefonis, mis oli sama kui meile välja prinditud kaart, lihtsalt me nägime kaardil ära oma asukoha. Aga rohkem me siiski järgmistes kohtades, kus tuli ka soov lõigata, ei lõiganud. Igaks juhuks.
Viimasesse mängupunkti jõudsime poole viie ajal. Minna oli veel umbes kaks kilomeetrit. Seal peatumine oli mingis mõttes viga, sest keha jahtus maha ja kui uuesti liikuma hakkasime tundsin ma oma jalgades valutamas lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud. Kindel oli ka see, et talla all oli vähemalt kaks suurt villi. Varbad valutasid. Viimased viis kilomeetrit olid väsitavad, aga samas võib olla ka kõige mõnusamad. Päike hakkas tõusma, nagu natuke valgemaks läks, hakkasid linnud laulma, metsa kattis kerge uduloor, õhk oli nii värske. Väsimusest hoolimata oli kuidagi ilus. (Kui ma õigesti mäletan), siis 5.18 saime me metsast välja. Ülesanded olid lahendatud, teel vajalikud kaardid, mida sai teiste meeskondadega paremate vastu vahetada, kokku kogutud, rahulolevad ja väsinud.
Osa meist läks veel sauna, meie ühe kolleegiga hakkasime kohe tagasi sõitma. Ütleme nii, et see osa oli kõige hullem. Tund aega autosõitu, väsinuna, ei ole mingi naljaasi. Ma vähemalt kaks korda tundsin, kuidas silmad tahavad kinni vajuda. Koju jõudsin ma 6.40. Ida ja Marek just ärkasid. Mina läksin magama.
Kui te küsite, kas ma läheks uuesti, siis jah, kindlasti. Aga ainult ka juhul kui ma olen koos inimestega, kes oskavad kindlasti kaarti lugeda (nagu mu kolleegid) ja kui mul on korralikud matkajalanõud. Kogemusena oli see üks paganama äge kogemus.
*kuigi ma ei ole veel jõudnud rattamatkale, kuhu sõbranna mind kutsub, aga siin on põhjus selles, et ma natuke ikkagi kardan oma võimete pärast ja mul ei ole rattamatkaks absoluutselt vajalikku varustust. Ilma selleta aga ei saa. Kui keegi ütleks mulle, et vot siin on kõik vajalikud asjad, siis ma teeks lõpuks selle ka ära.
No siis on paigas, et järgmine kevad tuled minuga Lääne-Virumaale Scoutsrännakule! 😉 Korralikud matkajalanõud hangime ka.
Väga tubli! Sa ikka nii minu masti hull! 😘
Pikk see Scoutsrännak oligi? Aga jah, kui matkasaapad saan, siis I’m in
30 km. Natuke rohkem, kui su öine jalutuskäik.
Pmst läbitav💪
Palun soovita häid matkajalanõusid. Praegu just otsin, sest vaja palju metsas käia, ehku peale osta ei julge. Seni olen räbalate tossude teed läinud, ehk et märjaks saavad jalad niikuinii, kuid vähemalt kuivavad kiiresti ja ei hõõru. Kõik matkasaapad, mida seni proovinud olen, on esiteks megarasked ja teiseks hõõruvad, see aga ei lähe kohe mitte.
Mul on firma Keen ühed saapad, mis on kerged ja ülimugavad. Nad ei ole kahjuks kõige veekindlamad. Kastemärjas rohus ja natuke soisel alal jäävad küll jalad kuivaks, aga päris vettpidavad pole. Teised on mul Merrelli saapad, natuke raskemad kui Keenid, kuid tunduvalt vettpidavamad, aga samas mitte liiga kobakad. Päris veekindlad saapad on mul nahast ja need on raskemad, kuid samas võin nendega ka läbi ojade kõndida ja seniks kuni üle ääre sisse ei aja, siis jäävad jalad kuivaks. Käinud olen nendega kõige rohkem matkamas ja pole probleeme sellega, et on rasked.
Üldiselt on matkasaapad ikka natuke raskemad kui tavaline toss. Kui otsida kergemat varianti, siis vaata ka maastikujooksu tosse (nt Salomonil on mitmeid). Veekindlad nad enamasti väga pole.
Ja hõõrumise vastu aitab ka korralik matkasokk.
Merelli ma olen kuulnud ka et kiidetakse. Tahaks, et oleks natuke vettpidavad ka, sest märg jalg tundus ikka päris vastik kui on pikk matk teha.
Ma omandasin Merellid kogemata. Külalised unustasid maha, keegi neid taga ei igatsenud ning me ei osanud pakkuda ka kellelegi. Täpselt minu number ja istusid jalga kui valatult. Tänaseks esimene suurem matk ka tehtud nendega ning kiidan igati heaks. Lõikasime matka alguses üle üpris soise ala ja jalad jäid täiesti kuivaks. Ja muuhulgas näevad jalas täitsa kobedad välja ka 😀 Ma olen neid niisama “linna” peal kandnud ka 😀
Minul on Keen Mid Durand poolsaapad ja kui ma just poole sääreni vette ei astu (no ma olen lühike), on jalad täiesti kuivad püsinud. Üks saabas kaalub natukene üle 450 grammi. Ei hõõru üldse. Tähendab on hõõrunud, kui ma olen olnud 16 kg seljakotiga ja rumala peaga kandu ära ei teipinud, aga see oli pigem lisaraskuse mõju ja sellest, et samm oli teine kui ilma kotita. Ei ole väga tõesti väga kergeid matkasaapaid leida, sest matkasaabastel peavad olema teatud omadused, mis jalga kaitsevad, eriti kui sa liigud seljakotiga. Talla toestus, tallamuster, korralik materjal, kõik see kaalub. Ainukene asi, mida ma oma Keenidele ette heidan on see, et jäisel pinnal pole selle mudeliga muud teha, kui ninali käia. Need on ikka äärmiselt libedad, kui jääle/lumele sattuda. Muidu on nad väga hea haarduvusega ja saab suurema vaevata ka mäest üles ja kiviklibul käidud. Aga kui vaja jäisele pinnale matkama minna, eks siis ostan uued saapad, mis sündmuseks sobivad. Ka mu sõbrannal on Keen matkasaapad, mis on üle elanud nii palverännaku Portugalis kui erinevad matkad Austraalias ja tema on nendega ikka väga rahul. Aga kõige parem asi, mida ma oskan soovitada, on minna proovida ja konsulteerida poes. Nii olen ma ostnud kõik oma jooksutossud ja matkasaapad.
P.S. Merrelli kiidetakse jah, tasub kindlasti kaaluda.
Lahe! Matkasaapad võta kaasa ikka siis ka kui mulle külla tuled! 😉
Aga isegi mugavate matkakatega võib probleeme ette tulla. Mitte kõndides, vaid hiljem. Mul on kolme nädala tagusest 18-kilomeetrisest mägimatkast üks varvas endiselt tumelilla. Valus mitte, aga värvikas 😀
Saapad võtan raudselt kaasa 💪
Jalgrattamatk on väga lahe, olen mitu korda ise käinud ja alati on tore olnud. Ainult et noh … see pepu jääb juba esimese päeva õhtuks valusaks ja ai kui valus on pärast seda iga kord sadulasse saada. On olnud hetki, kus ma kaalunud olen, et kas see üle ääre ajav põis ikka vajab tühjendamist, sest see tähendaks ju sadulast mahatulekut …
Keenid on tõesti libedad, aga muidu üsna tip-top. Mul on mingi mudel, millel on mõnus lai ninaosa. Minul kipuvad jalad paiste minema matkates ja seetõttu olen oma küüned ka mõnel korral lihasse hõõrunud. Noh, eks elu õpetab. Öörännak on ka läbitud, täitsa mõnus kogemus. Meil oli ka pikk maa koju sõita ja ma üldse ei julgenud magama jääda, et äkki autojuht jääb magama. Paraku ei suutnud ma parima tahtmisegi juures luuke lahti hoida. Imekombel jaksas autojuht ikka sõita, mina poleks suutnud.
Mina järgmine kord jään ööseks, voi noh magama sinna, sest soit oli ikka hull pingutus
Kui mul peaks tulema mõte veel seda teha, siis sama värk, sest ma olen maailma kehveim autojuht, kui maolen väsinud. Ma jään lihtsalt magama. Helsinki laeva pealt öösel tulles, noh, kell pool 5 jõudsin Pärnusse, sest lihtsalt ei jõudnud sõita.