Spontaansus

Ärkasin hommikul enne pühapäevahommikusi multikaid. Just nii parajalt, et sain võileivad ja kohvi valmis teha ning plaanisin kella 12ni diivanil hiire Desperaux ja Shreki saatel veeta. Mulle on alati multikad meeldinud, nüüd tänu Idale ei pea ma end ka lapsikuna tundma, sest laps tahab vaadata ja mina vaatan olude sunnil;) Pühapäevase matka olin ma maha matnud, sest kolme järve matk oleks mulle ikkagi üle jõu vist käinud ja pealegi ei saanud ma üldse aru, kuidas matk mitmes kohas ühe korraga sai olla. Eks ma olen midagi valesti aru saanud, mõtlesin ma ja ei süvenenud. Reklaamide vahel skrollisin Facebookis ja sain lõpuks aru, et Rummu karjääri matka ei korralda Hiking Estonia, vaid Lääne-Harju vald. Ahhaaa, et ikka Rummus ka matk, taipasin ma. Lugesin ürituse infost, et lapsesõbralik ja kaheksa kilomeetrit ning küsisin Idalt, kas lähme. Talle ei tule kaks korda öelda, et teeme midagi ägedat. 10 minutit hiljem olime me riides ja autos, pudrukauss jäi poolikuks ja kohv lõpuni joomata. Õnneks on Rummu vaid 10-15 minuti sõit.

Me oleme Idaga varem ka seal uudistamas käinud, aga mitte matkal, nii et eks ma ikka natukene kahtlesin ka, et kas ta ikka saab hakkama, kuigi viimase aja rattamatkasid vaadates olen väsinud olnud lõpuks pigem mina, mitte tema. Rada Rummu ümber on mulle tuttav, seega mõtlesin, et kui ta ei jõua ka tempoga kaasas käia, siis käime lihtsalt oma tempos. Matka pikkus mind ei hirmutanud, just tempo. Etteruttavalt öeldes võin ma öelda, et ajalugu kordus. Koju jõudes jäin mina (jälle multikat vaadates) diivanile tukastama, Ida sõi kaks jäätist ja ei näidanud mingeid väsimuse märke. Kui siis vaid nii palju, et rattaga ta enam sõitma minna ei tahtnud, nii nagu ta oli plaaninud. Ida motiveerimiseks kandsin ma teda natuke ikka kukil ka, aga seda vaid siledal maal. Kogu metsaraja ja suurema osa teest kõndis ta ise vapralt ja üsna kiirel sammul.

Rummus olen ma matkamas käinud nüüd kolm korda. Iga kord erineva ilmaga. See on nii põnev koht, eriti kui giidid veel põnevaid lugusid juurde räägivad. Totaalne turismiatraktsioon. Vaated tuhamäe ostast nagu väljamaal. Metsaalune ülaseid täis. Majake, kus ma alles jaanuaris, teed jõin puhkepausi ajal, poolenisti vee all. Nii omanäoline ja sürreaalselt ilus koht.

Nalja ka lõpetuseks.

Kõnnime matka lõpu poole koos ühe mu matkatuttavaga. Ida sosistab mulle, et nii ilus tädi on, et kõnnime tema lähedal. Mina ütlen Idale, et ilus küll, aga et tema enda emme on ju maailma kõige ilusam. Ida raputab pead ja ütleb, et ei ole, see tädi on ilusam. Peeglike-peeglike seina peal:D

DSC06318DSC06320DSC06329DSC06331DSC06349DSC06351DSC06358DSC06361DSC06366DSC06378DSC06391DSC06396DSC06414DSC06416DSC06418DSC06425DSC06429DSC06444DSC06447

Eelmised Rummu külastused:

Tunne oma kodukanti

https://eveliisieluviis.com/2019/01/27/17-kraadi-matk/

/Abandoned Soviet prison and former limestone mining quarry which now is known as the “Blue Lagoon of Estonia” is located in Rummu, ten minutes drive from our home. Still I had not been there before, but today I decided fix this mistake. 

It is unlikely that the prisoners in this Soviet prison ever imagined that the quarry they were forced to work in would someday become a beautiful diving spot. But it’s a weird world, and time is long. 

The ruins of the abandoned prison camp outside the small Estonian town of Rummu were once a dreaded stone edifice, but are now a beach attraction. The prison was already established in the 1940s by the Soviet Union. It was built in a convenient location: on the lip of a limestone quarry in which the inmates were forced to toil. 

The seemingly impenetrable walls of the prison were not to last forever. When Estonia regained its independence in 1991, the Soviets moved out and many of their institutions fell, including the labor prison at Rummu. Both the prison and the quarry were abandoned in the changeover, but only the quarry needed to be continually pumped clear of water. Without anyone to look after the natural ground water that seeped into the former quarry, it soon filled up with water, creating a new lake with alarming speed. It filled up so fast that many of the mining machines and even some of the buildings ended up getting swallowed whole by the rising waters. 

Today, some of the former prison can still be seen on land, and some sticking out from the crystal clear lake waters. The spot has become a prime location for divers and adventurous beach goers, who come for the sunken ruins beneath the waves. (Text: Atlas Obscura)

Sünnipäeva puhul villid jalgadele

Ma ei tea, kui palju te mind läbi blogi päriselt päriselt tunnete, aga ilmselt olete te aru saanud, et väga suur spordiinimene ma ei ole. Täna näiteks saab täpselt pool aastat sellest kui ma lubasin homsest hommikuti jooksma hakata. Küll aga meeldib mulle kõndida ja jalutada, matkamiseks ma oma liikumist ei nimetaks, aga samas… kui ma olen nüüd avastanud HIKINGestonia grupi ja käin nendega nädalavahetuseti koos matkadel, siis suure tõenäosusega olen ma oma kõndimise ikka järgmisele tasemele viinud ja saan neid jalutuskäike nimetada matkamiseks.

Tänasel EV101 matkal osalemises ma väga kindel ei olnud. 19 kilomeetrit ümber Ülemiste järve tundus natuke liiga palju, kuid natuke ikka kibelesin. Mõtlesin, et kui on suurem grupp, siis on ka võimalus endale sobivam tempo valida, sest ei ole mõeldav, et 60+ inimest kõik jooksuga minema panevad. Mul on hea meel, et ma otsustasin end ikkagi proovile panna, tegelikult oli 19 kilomeetrit suhteliselt lihtne ning kui meeleolukas, pidupäevale paslikult, tänane matk oli. Ja vaadake kui palju meid oli! Sinimustvalges ka, nagu tänane dresscode ette nägi. Mina olin korraks ka sinimustvalge, parklas – auto oli sobivalt sinine ja mina mustas ja valges.

DSC03583DSC03587DSC0359252592617_2255085924708602_6217590503903330304_n52738315_2255085898041938_6862999452836167680_n

Metsas kõndimine oli kohati muidugi üsna ekstreemne, mitte jää pärast (kuigi ka seda, sest proua unustas ju oma naelikud koju), aga sulavee pärast. Kui ühes kohas oli vaja üle kraavi hüpata, siis ega ma kindel ei olnud kas ära hüppan. Hüppasin. Aga stiilinäiteid kraaviületamisest oli igasuguseid. Kõige tublim oli siiski matkade veterankoer Musti, kes kraavi lõpuks veest läbi sumbates ületas. Jumal tänatud, sest me olime juba talle inimsilda tegemas:)

DSC03594DSC03604DSC03595DSC03607DSC03596DSC03597DSC03598

Matka tempo eesotsas üsna korralik, jää ja lumi tegid liikumise raskemaks, aga kindlasti ei saa öelda, et matk ületamatult raske oli, sest iga kord kui näiteks mina tundisin kerget väsimust oli pausi aeg. Esimene tee ja klassikalise Komeedi kommi peatus oli 4,5 kilomeetri pealt, kiluvõileiva ja hümni aeg kümne kilomeetri pealt. Noh ja mis see viimased seitse kilomeetrit siis enam oli.

Saate aru, ma olen peaaegu 40-aastane ja igasugusest ühislaulmisest siiani ära vingerdanud, aga seekord ei mänginud välja. Nii ma siis seal Ülemiste taga metsas koos 65 teise matkalisega “mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kõõritasin. Mina (mitte nii) kõvasti ja valesti, aga ikka uhkusega rinnas.

DSC03608DSC03626DSC03638

Villid sain ka, päris korralikud. Ma panin valed sokid jalga ja nii need villid sinna jalgadele tulidki. Ise olin loll, teadsin juba kodus, et valesti läks, aga enam ei viitsinud õigeid sokke otsima hakata ja nii tuli oma lollust kannatada umbes pool maad. Viimased kolm kilomeetrit kui me jälle kergliiklusteele jõudsime kõndisin ma sellise tempoga nagu jaksasin. Mitte selle pärast, et kodus oli vahuvein ootamas või et mul oleks liiga palju jaksu olnud, aga ma teadsin, et kui seisma jään, siis läheb villidega kõndimine veel hullemaks. Seega soe soovitus kõikidele – kui lähete matkama, siis vaadake, et ei pane jalga midagi sellist, mis hõõruma võiks hakata.

Järgmisel nädalavahetusel on ees ootamas väike kuuekilomeetrine matk, mida ma julgeks isegi nüüd nimetada juba aktiivseks jalutuskäiguks, ja Käsmu matk. Soovitan Hikingestonia lehele laik panna ja ka kaasa matkata. Garanteeritult lõbus on, matkasid on iga pikkusega ja kartma ei pea, et hakkama ei saa. Siiani pole kedagi veel rajale ära kaotatud ja maha jäetud.

Matkamisteni!

 

Hull?

Pakkuge mulle välja midagi natuke hullumeelset ja suure tõenäosusega ütlen ma sellele jah*. Ma ei teagi, miks, mulle vist lihtsalt meeldib erinevaid asju proovida. Põnev on ju. Kui nüüd kolleegid mind öörännakule kutsusid, siis muidugi pidin ma “jah” ütlema. Kõndimine mulle iseenesest meeldib, metsas meeldib olla ja 19 kilomeetrit ei tundunud midagi ületamatut. Ainus asi, mis mulle natuke muret tegi, oli orienteerumine – ma ei leia autoga sõites ja Waze´i kasutadeski tihti teeotsa üles, mis siis veel rääkida pimedas metsas kaardilugemisest. Aga ma usaldasin teiste kaardilugemisoskust ja nii ma eile kell 22.24 Kõrvemaal metsa põrutasingi.

Esimesed viis-kuus kilomeetrit oli lapsemäng. Maastik oli lihtne ja väsimust ei olnud. “Kurat, kui see seal järv on, siis on pekkis,” ütles üks meist kui uut teeotsa otsisime. See oli järv. Me olime 1-2 kilomeetrit valesti kõndinud. Ah, tühiasi! Ilm oli ka suurepärane. Enne esimesse mängupunkti, kus tuli rohkemate punktide saamiseks ülesandeid lahendada, pidime me läbima natuke soise vahemaa. Jalad said märjaks. Mul tekkis natuke hirm, sest kui juba alguses on jalad märjad, siis kuidas ma öö vastu pean. Külm hakkab ja jalanõud võivad hõõruma hakata. Mängupunkti jõudsime me poole ühe ajal ja ma jõudsin korraks mõelda, miks ma ometi kaasa tulin. Läbimõtlematult. Ma ei saanud ühestki ülesandest aru. Külm hakkas ka seal seistes ja esimest korda tuli korraks uni. Mõtlesin oma märgadele jalgadele ja sain aru, miks sellisel matkal on olulised pärismatkasaapad. ja kuivad vahetussokid kaasa võtta. Ja vahetusriided. Mis oleks saanud kui ma oleks seal vette kukkunud? Sest muidugi unustasin ma riided, sokid, kindad koju. Isegi taskulambi unustasin maha kui aus olla. Või mis unustasin, ma ei saanud täpselt aru, kuhu ma ikkagi läksin. Pimedasse ja tundmatusse metsa. Mina mõtlesin, et ah, neli tundi kõndimist ja tehtud.

Edasi oli maastik ikka kohati täitsa väsitav, küngastest üles-alla, sinka-vonka. Jummalast kottpime oli. Kui mina oleks pidanud seal kaarti lugema, siis oleks me täitsa pange pannud, väga lihtne oli teeotsakesi sassi ajada ja me paar korda ikka ekslesime ka. Ei leidnud kohe punkte üles ja käisime natuke edasi-tagasi. Teise mängupunkti juurde jõudsime me vist poole kolme ajal. Seal pakuti õnneks teed ja enam nii külm ei olnud. Kuigi nüüd hakkasid jalad väsimusemärke tundma andma. Õnneks oli see mängupunkt palju lõbusam (=mulle arusaadavam). Saime oma ülesanded lahendatud ja liikusime edasi. Vahepeal otsustasime lõigata. Sest noh…väsimus ja teadmine, et pool maad on veel minna. Ma reaalselt imestan, et me kaartide järgi pimedas metsarägastikus õige tee üles leidsime. Me natuke “petsime” ka ja võtsime abiks maanteeameti kaardid telefonis, mis oli sama kui meile välja prinditud kaart, lihtsalt me nägime kaardil ära oma asukoha. Aga rohkem me siiski järgmistes kohtades, kus tuli ka soov lõigata, ei lõiganud. Igaks juhuks.

Viimasesse mängupunkti jõudsime poole viie ajal. Minna oli veel umbes kaks kilomeetrit. Seal peatumine oli mingis mõttes viga, sest keha jahtus maha ja kui uuesti liikuma hakkasime tundsin ma oma jalgades valutamas lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud. Kindel oli ka see, et talla all oli vähemalt kaks suurt villi. Varbad valutasid. Viimased viis kilomeetrit olid väsitavad, aga samas võib olla ka kõige mõnusamad. Päike hakkas tõusma, nagu natuke valgemaks läks, hakkasid linnud laulma, metsa kattis kerge uduloor, õhk oli nii värske. Väsimusest hoolimata oli kuidagi ilus. (Kui ma õigesti mäletan), siis 5.18 saime me metsast välja. Ülesanded olid lahendatud, teel vajalikud kaardid, mida sai teiste meeskondadega paremate vastu vahetada, kokku kogutud, rahulolevad ja väsinud.

Osa meist läks veel sauna, meie ühe kolleegiga hakkasime kohe tagasi sõitma. Ütleme nii, et see osa oli kõige hullem. Tund aega autosõitu, väsinuna, ei ole mingi naljaasi. Ma vähemalt kaks korda tundsin, kuidas silmad tahavad kinni vajuda. Koju jõudsin ma 6.40. Ida ja Marek just ärkasid. Mina läksin magama.

Kui te küsite, kas ma läheks uuesti, siis jah, kindlasti. Aga ainult ka juhul kui ma olen koos inimestega, kes oskavad kindlasti kaarti lugeda (nagu mu kolleegid) ja kui mul on korralikud matkajalanõud. Kogemusena oli see üks paganama äge kogemus.

31958632_2059779177572612_8083568122579124224_n.jpg

*kuigi ma ei ole veel jõudnud rattamatkale, kuhu sõbranna mind kutsub, aga siin on põhjus selles, et ma natuke ikkagi kardan oma võimete pärast ja mul ei ole rattamatkaks absoluutselt vajalikku varustust. Ilma selleta aga ei saa. Kui keegi ütleks mulle, et vot siin on kõik vajalikud asjad, siis ma teeks lõpuks selle ka ära.