Pakkuge mulle välja midagi natuke hullumeelset ja suure tõenäosusega ütlen ma sellele jah*. Ma ei teagi, miks, mulle vist lihtsalt meeldib erinevaid asju proovida. Põnev on ju. Kui nüüd kolleegid mind öörännakule kutsusid, siis muidugi pidin ma “jah” ütlema. Kõndimine mulle iseenesest meeldib, metsas meeldib olla ja 19 kilomeetrit ei tundunud midagi ületamatut. Ainus asi, mis mulle natuke muret tegi, oli orienteerumine – ma ei leia autoga sõites ja Waze´i kasutadeski tihti teeotsa üles, mis siis veel rääkida pimedas metsas kaardilugemisest. Aga ma usaldasin teiste kaardilugemisoskust ja nii ma eile kell 22.24 Kõrvemaal metsa põrutasingi.
Esimesed viis-kuus kilomeetrit oli lapsemäng. Maastik oli lihtne ja väsimust ei olnud. “Kurat, kui see seal järv on, siis on pekkis,” ütles üks meist kui uut teeotsa otsisime. See oli järv. Me olime 1-2 kilomeetrit valesti kõndinud. Ah, tühiasi! Ilm oli ka suurepärane. Enne esimesse mängupunkti, kus tuli rohkemate punktide saamiseks ülesandeid lahendada, pidime me läbima natuke soise vahemaa. Jalad said märjaks. Mul tekkis natuke hirm, sest kui juba alguses on jalad märjad, siis kuidas ma öö vastu pean. Külm hakkab ja jalanõud võivad hõõruma hakata. Mängupunkti jõudsime me poole ühe ajal ja ma jõudsin korraks mõelda, miks ma ometi kaasa tulin. Läbimõtlematult. Ma ei saanud ühestki ülesandest aru. Külm hakkas ka seal seistes ja esimest korda tuli korraks uni. Mõtlesin oma märgadele jalgadele ja sain aru, miks sellisel matkal on olulised pärismatkasaapad. ja kuivad vahetussokid kaasa võtta. Ja vahetusriided. Mis oleks saanud kui ma oleks seal vette kukkunud? Sest muidugi unustasin ma riided, sokid, kindad koju. Isegi taskulambi unustasin maha kui aus olla. Või mis unustasin, ma ei saanud täpselt aru, kuhu ma ikkagi läksin. Pimedasse ja tundmatusse metsa. Mina mõtlesin, et ah, neli tundi kõndimist ja tehtud.
Edasi oli maastik ikka kohati täitsa väsitav, küngastest üles-alla, sinka-vonka. Jummalast kottpime oli. Kui mina oleks pidanud seal kaarti lugema, siis oleks me täitsa pange pannud, väga lihtne oli teeotsakesi sassi ajada ja me paar korda ikka ekslesime ka. Ei leidnud kohe punkte üles ja käisime natuke edasi-tagasi. Teise mängupunkti juurde jõudsime me vist poole kolme ajal. Seal pakuti õnneks teed ja enam nii külm ei olnud. Kuigi nüüd hakkasid jalad väsimusemärke tundma andma. Õnneks oli see mängupunkt palju lõbusam (=mulle arusaadavam). Saime oma ülesanded lahendatud ja liikusime edasi. Vahepeal otsustasime lõigata. Sest noh…väsimus ja teadmine, et pool maad on veel minna. Ma reaalselt imestan, et me kaartide järgi pimedas metsarägastikus õige tee üles leidsime. Me natuke “petsime” ka ja võtsime abiks maanteeameti kaardid telefonis, mis oli sama kui meile välja prinditud kaart, lihtsalt me nägime kaardil ära oma asukoha. Aga rohkem me siiski järgmistes kohtades, kus tuli ka soov lõigata, ei lõiganud. Igaks juhuks.
Viimasesse mängupunkti jõudsime poole viie ajal. Minna oli veel umbes kaks kilomeetrit. Seal peatumine oli mingis mõttes viga, sest keha jahtus maha ja kui uuesti liikuma hakkasime tundsin ma oma jalgades valutamas lihaseid, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud. Kindel oli ka see, et talla all oli vähemalt kaks suurt villi. Varbad valutasid. Viimased viis kilomeetrit olid väsitavad, aga samas võib olla ka kõige mõnusamad. Päike hakkas tõusma, nagu natuke valgemaks läks, hakkasid linnud laulma, metsa kattis kerge uduloor, õhk oli nii värske. Väsimusest hoolimata oli kuidagi ilus. (Kui ma õigesti mäletan), siis 5.18 saime me metsast välja. Ülesanded olid lahendatud, teel vajalikud kaardid, mida sai teiste meeskondadega paremate vastu vahetada, kokku kogutud, rahulolevad ja väsinud.
Osa meist läks veel sauna, meie ühe kolleegiga hakkasime kohe tagasi sõitma. Ütleme nii, et see osa oli kõige hullem. Tund aega autosõitu, väsinuna, ei ole mingi naljaasi. Ma vähemalt kaks korda tundsin, kuidas silmad tahavad kinni vajuda. Koju jõudsin ma 6.40. Ida ja Marek just ärkasid. Mina läksin magama.
Kui te küsite, kas ma läheks uuesti, siis jah, kindlasti. Aga ainult ka juhul kui ma olen koos inimestega, kes oskavad kindlasti kaarti lugeda (nagu mu kolleegid) ja kui mul on korralikud matkajalanõud. Kogemusena oli see üks paganama äge kogemus.
*kuigi ma ei ole veel jõudnud rattamatkale, kuhu sõbranna mind kutsub, aga siin on põhjus selles, et ma natuke ikkagi kardan oma võimete pärast ja mul ei ole rattamatkaks absoluutselt vajalikku varustust. Ilma selleta aga ei saa. Kui keegi ütleks mulle, et vot siin on kõik vajalikud asjad, siis ma teeks lõpuks selle ka ära.