“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Kui te olete Rootsiga kokku puutunud, siis te teate, mis on «fika». Minu arvates on see üks toredamaid asju, mis on välja mõeldud. Ma ei pea silmas vaid seda, et inimesed omavahel fikavad, vaid, et ka töökohtades on «fika». Näiteks käisin ma kohtumisel arhitektidega, kus mind kutsutigi konkreetselt kohale pärastlõunasele “fikale” tooteid tutvustama. Lisati juurde, et “pole kohustuslik, aga soovituslik ka fika-saiakesed kaasa võtta”. Kas pole mitte äge koosoleku/kohtumiste vorm? Ei ole mingit pinget (või noh pinge on alati, et kas läheb hästi, kas toode meeldib ja nii edasi) ja kõik on vaba ning lõbus. Ei mingeid igavaid presentatisoone, vaid vabas vormis… fika noh.
Fikast hoolimata kui te arvate, et kõik läks tänase päeva juures ludinal, siis te eksite. Ma olin just hommikul vaadanud üht Facebooki meenutust, kus me Idaga katkise autoga teele jäime ja mõtlesin, et tunnen natuke neist seiklustest puudust, natuke. Mõeldud-mõeldud. Äpardusi oli tänane päev täiega täis.
Võib-olla olete te juba aru saanud, et me oleme üle saja tuhande aasta Idaga koos Rootsis. Tegelikult on ilgelt tore, ma olen nii ammu tundnud puudust sellest, et saaks liikuma ja ka oma kliente lõpuks näost näha, see on alati olnud osa minu elust ja nüüd 2020 aasta algusest on see olnud ära lõigatud. Ma olen end justkui vangis (piltlikult ofc) tundnud. Samas pahandan ma alati natuke kui keegi arvab, et lähetused eriline lõbu, ei, see ei ole lõbureis kunagi – see on hullumeelne planeerimine ja kui tahad lisaks sellele ka natuke sihtkohta näha (mida ma alati tahan), siis lisandub sellele ka väsimus. Aga ma ei kurda. Üldiselt. Sest 99% klientidest on kõike seda väärt. Täna ma siiski tahan end natuke välja elada. Selle 1% peal. Sest, andke mulle andeks, mu ebaprofessionaalsus, aga tegu oli täis tropiga.
Kui sõita on kokku ca 1500 kilomeetrit kolme päevaga, siis üsna palju on vaja täpselt planeerida. Ma ei ole muidu kuigi täpne inimene, aga sellistes asjades meeldib mulle ajaliselt paika panna, kui kaua kuhugi sõit võtab, kaua kohtumine kesta võiks, lisada sinna ummikud ja valesti sõitmised ning muudatused ei ole väga teretulnud, need löövad ajakava sassi. Aga siis on kaalul üsna suur projekt. Klient ütleb, et kuule, ma olen tegelikult hoopis teises linnas, kuid oled jätkuvalt teretulnud. Muidugi muudad sa graafikut käigu pealt. Pakud välja sobiva aja. See ei sobi, see eest terve ülejäänud päev sobib. Pean tunnistama, et minu Rootsi geograafia tundmine ei ole edasijõudnu tasemel, kuid kiire guugeldamine ja väike arvutus paneb paika, et peaks sobima küll. Et aega kokku hoida, broneerin viimasel hetkel ööbimise tema linnas. Seda enam, et tegelikult olin ma sõidust väsinud juba ja see oli nö sobivas kohas poolel maal. Just see hetk kui ma olen broneeringu kinnitanud (no refund), vastab ta, et tead sry, aga midagi tuli ette ja üldse ei sobigi enam kohtuda. Vannun teda omaette maapõhja, ent ei jäta jonni. Kirjutan hilisõhtul, et nägin ta meili alles praegu ja kuna olen juba tema linnas, siis tulen hommikul ikkagi läbi (lisan veel väikese vale, et olen seal linnas terve päeva). Hommiku saabudes olen ma kontoriukse taga, alumisel korrusel vastuvõtus pole kedagi, uksel on vaid silt, et Covidi pärast võtke ühendust selle inimesega, kelle juurde tulite. Kui te arvate, et ta vastas telefonile, siis te eksite. Nii ma seal siis vihmas ja tuules nagu faking ida-eurooplane oma kataloogi ja “Kalevipoja” šokolaadiga seisingi. Ei saanud sisse uksest ei aknast. Ma olen pahane. Et tegin muudatuse ja olen nii põhimõtteliselt kaks tundi sõiduaega kaotanud, sest vaadake kaarti. Minu marsruut nägi ette Malmö – Göteborg ja sinna vahele jäävad kliendid, kuid tänu sellele, et tegu oli suuuuuure projektiga jäin ma poolele teele (Falkenbergi) ning vahet ei oleks olnud kumma linna ma oleks enne võtnud järgmiseks. Malmö või Göteborgi, ikka pidanuks ma topelt sõitma. Millest pole midagi, kui kohtumine poolel teel oleks toimunud. “Tutkit vanka,” oleks mu tädi Helju selle peale öelnud.
Öelge, et teid ei ajaks selline suhtumine vihale. Tõesti nagu minu aeg ei maksaks mitte midagi. Ma olin nii pettunud.
Ma oleks muidugi sada korda rohkem pettunud kui huupi valitud ööbimiskoht ei oleks eelmisel õhtul pakkunud megapositiivseid emotsioone. Järjekordne pärl, mis mul õnnestus leida. See tegi tuju heaks.
Igatahes 456 kilomeetrit hiljem, Malmös käidud nagu naksti, peaaegu peatusi tegemata (burgeritest ja friikatest on mul nüüd tõesti kõrini, aga Idaga reisides, kus ikkagi vaja aja peale liikuda, on Hess ja Mäk olnud kõige lihtsam vastupanutee, mhm, ei ole tervislik, jaajaaa), oleme me Göteborgis. Hotellini on jäänud 4,4 kilomeetrit. Ummikute tõttu liigume me seda vahemaad umbes 27 minutit. Oleks see siis veel kõik. Hotell on täpselt südalinnas, kus on lisaks ummikutele ratturid, sada kaheksakümend siia-sinna sõitvat trammiliini ja parkida tuleb eemal olevasse parkimismajja. Teeme hotelli ümber autiiru, sest selgub, et parkimismaja poole ei saa keerata. Eeldan, et teen midagi ise valesti ja teeme sama tiiru uuesti. Jõuame hotelli ette, paremale, parkimismaja juurde keerata ei saa (nüüdseks olen veendunud, et sinna ei saagi seda teed pidi, mida Waze pakub) ja läheme kolmandale katsele. Näen juba, et Waze juhendab mind sama teed tagasi. Kasutan google maps´i – ka see juhendab samasse kohta. Otsustan neid ninapidi vedada ja teen suurema tiiru. Parkimismajani jõudmiseks näitab nüüd aega 30 minutit. Kuna ma sama teed olin juba neli korda sõitnud, teades, et see ei vii kuhugi, keeran ma umbes esimese lähima parkimismaja poole. Pargin auto ära ja hakkame minema hotelli poole.
Aga kuidas parkimist alustada? Mina ei tea, paljud teised ka ei tea. Seisame seal nagu lollid ja saame kelleltki targemalt teada, et äpp on vaja tõmmata. Tõmban äpi, lisan kõik andmed ja saan teada, et f…ng error, ma ei saa oma autot parkima panna. Mul on kõigest nii kopp ees, et otsustan, et lähme kõigepealt hotellituppa. Luban Idale, et lähme külastame hotellis olevat väikest basseini ja siis ma lähen tegelen selle parkimisega edasi. Infotelefon, kuhu ma helistan, muidugi ei tööta enam, sest “tööpäev on läbi”, “helistage 830 ja 1600 vahel”. Mu vererõhk tõuseb. 8.30 pean ma juba teel olema ja kell neli püüdsin ma end sisse murda hotelli poolt soovitatud parkimismajja, mis ei ole töökorras hetkel!
Me läheme “spaasse”, mis on minubassein ja kaks sauna. Muidugi ei saa me sisse. Läheme tagasi vastuvõttu. “Kas te broneerisite bookingu kaudu,” küsib töötaja. Selgub, et see pole hinna sees sellisel juhul. No neh, oligi imelik, et nii odav hind oli (ma seekord valisin puhtalt hinna järgi). Pahandan natuke ja ütlen, et pole vahet, maksan juurde. Mhm, see sobib. “Me teeme siis lapsele selle tasuta,” tuleb ta kenasti vastu ja ma olen korraks rahul ning kogu selle tiirutamise parkimismaja ümber unustanud. “Aga, on üks AGA,” lisab töötaja, “peale kella kuut lapsed enam sinna minna ei või.” Kell on 18.03. Ja ma plahvatan. Ma ütlen välja kõik, mida ma arvan. Et ma oleks kohal olnud juba kell viis kui ma poleks olematut parimismaja otsinud ja mis mõttes enam ei saa. Alguses on töötaja niisama viisakas ja kaastundlik, et noh ikka juhtub, Ida ütleb mulle, et lähme ära, aga ma olen väsinud, vihane ja nüüd tahan ise ka korraks sinna sauna saada. Viis minutit hiljem saame me “spaa” kaardi. Tasuta. Tunnistan, et peale pikka sõitu kulus see endalegi ära. Olen veel auto pärast närvis, sest mul ei ole aimugi, kuidas me selle hommikul kätte saame ja mul ei ole aega. Laevale jõudmine on paika pandud kella pealt. Meil on viis tundi sõita ja üks kohtumine veel vaja ära teha. Selle pidin ma oma plaanivälise külastuse pärast homsesse hommikusse jätma. Kalkuleerisin. Peaks jõudma. Kui ma Stockholmis valesti ei sõida ja megaummikutesse ei satu (hmm, kell neli õhtul?). Igatahes olen ma korraks täitsa lõõgastunud. Pool tundi hiljem lähen ma uuesti vastuvõttu. Töötaja vaatab mind hirmunult. “Tulin rahus,” ütlen ma, “tahtsin vaid tänada, et meid siiski spaasse lasite ja vabandada, et vihane olin.” Ta vastab, et saab aru. Läheme sõpradena laiali. Vähemalt on lootus, et keegi ei sülita mu hommikukohvi sisse. Koroonareeglid on hotellides üsna karmid, st et ei jaluta ise mööda söögikohta ringi, vaid ootad, millal toit ja kohv lauda tuuakse.
“Lähme nüüd vaatame, kas me saame selle auto ka kuidagi kätte,” ütlen ma Idale. Mul on mõte, et tagurdan sealt välja tagasi, st kaamerani, kus väidetavalt peaks mu auto number jäädvustatama, aga mida justkui ei juhtunud, sest parkimisautomaat sellist numbrit ei tuvastanud hiljem. See on kolm korrust tagurdamist. Te ju lugesite Facebookist, milline manööverdaja ma olen. Ida ütleb, et ma olen hull, et seda me küll ei tee. Otsustan veel kord parkimismasinaga õnne proovida. Ehk õnnestub parkimist lõpetada. Oh, seda õnne, auto number on tuvastatud. Tühistan tehingu, las pargib homseni edasi. Vähemalt ma loodan, et tühistasin. Jalutame tagasi hotelli ja võtame teepealt ühe võileiva. Göteborgist jääb mulle seekord meelde sada trammi ja segane parkimissüsteem.
Aastaid sada tagasi jalutasin ma südaööl oma kohvriga hotelli poole. Ilma gps-ita. Paberkaardiga. Arvake, kuidas see läks. Hotelli ma siiski jõudsin.
Nüüd on over ja out. Kui saab magada. Meie toa aken on katki, st et see logiseb, käib tuue käes edasi-tagasi ja tuul viliseb. Korter asub viimasel, seitsmendal korrusel, ma näen aknast teisi Göteborgi katuseid. Natuke tunne on nagu vaene kunstnik oma katusekorteris. AInult, et veini ja kuivand leiba pole. On vaid magav laps ja liiga varaseks helisema pandud telefon.
Sattusin eile “Sangareid” vaatama. Olen seda filmi küll 628356 korda näinud, aga ikka vaatan uuesti, sest – hahhh, kõlan nagu “Voimix´i” reklaam – lapsepõlv tuleb meelde. Päriselt. Ma mäletan jumalast hästi, et meil olid kodus ilusad punased suusasaapad ja ma kogu aeg mõtlesin, et kui saaks selle otsa kuidagi ära lõigata, saaks vinged tennised. Ma arvan, et ma salaja isegi püüdsin neid maha nüsida. Või esimesed banaanid. Ma olin oma ema peale nii solvunud kui ta 1989.aastal Rootsis käis ja ütles, et tahtis mulle laevast banaane tuua, aga need läksid käekotis koledaks ja ta viskas need minema. Ma mäletan seda pettumust. Mis siis, et läksid koledaks, ma oleks ikka söönud! Või Herrey´s. Kellele ei oleks Diggiloo Diggiley meeldinud, ah? Eriti meeldis mulle muidugi rootiskeelne variant. See oli mu lapsepõlve üks lemmiklaul. Ma arvan, et ma olin Idavanune kui see plaat mul igal võimalikul hetkel kodus mängis. Plaadikaas meeldis ka jõhkralt. Nii ilusad ja stiilsed mehed olid mu meelest need kolm venda. Ma muideks hiljuti leidsin selle plaadi ka kusagilt second hand´ist ja pidin ära ostma, mis sellest, et meie vinüülplaadi mängija väga hästi ei mängi. Eino Baskini plaadi ostsin ka. Sest no halloo, kas on minuvanust inimest, kel ikka see plaat poolenisti peas ei oleks. Kunstisaalis, kunstisaalis, seisis seisis see Veenus 2000 aastat ilma heeringata, seisab 10 minutit heeringaga. Mis temaga ikka juhtub? Tal niikuinii kätt ei ole!
Eile jäin ma selle filmi ajal mõtlema kui jabur oli aeg kõigest mõnikümmend aastat tagasi. Praegu mõtled, et oh tuli tuju, läheks Rootsi kruiisile, käiks Junibackenis või ABBA muuseumis või shoppaks allahindluste ajal ning lihtsalt lähed. Või on kiiresti vaja koosolekule jõuda, istud lennukile ja hops, oled kohal. Ei tule ju selle pealegi, et see Rootsi, mis on meist kiviviske kaugusel, oli alles suhteliselt hiljuti meie eest lukus. Välismaal elavad sugulased oli midagi sellist, mille väärtust ei anna 2020 aastal vist isegi enam edasi anda. Vahukommid, Levi´s teksad, krõpsuga tossud, Barbied, välismaiste logodega kilekotid, mis oli ikka nii kõva sõna, et koolikoti asemel sai isegi koolis käidud nii, et raamatud kilekotiga kaenlas. Ulme. Ma täiega mõistsin filmi vaadates “patsaanide” elevust Kungsgatanil jalutades, seljas välismaiselt värviline dressipluus. Ma olen seda elevust kogenud. Sõnaseletamatu tunne, hallist ja vaesest 1990-aastate Eestist, saada välismaale. Rootsi tundus täielik unistuste maa.
Kunagi kolisid ühed meie tuttava tuttava tuttavad Rootsi. Mina ei mäleta, mis nipiga nad sinna said, aga elama nad sinna said ja püha issand jumal, kus see oli uhke värk. Kuidas sellest räägiti lausa legende. Alguses muidugi rääkis vanatädi, et näed elavad kusagil pagulastele mõeldud majas, ma muidugi ei saanud täpselt aru, mis see on, aga sain aru, et see oli midagi nii õudset ja ebainimlikku, et neile tuli kaasa tunda. Tegelikkuses oli see tavaline korterelamu, mis minu silmis (kui ma seda lõpuks ka oma silmaga nägin) oli kordi uhkem kui ma oleksin isegi oma unenäos osanud ette kujutada. Ma veel mõtlesin, et seal elaks küll hea meelega. (mitte nii) naljakas fakt, aga umbes samal ajal oli ka meil selline 50/60 olukord, et oleksime Rootsi kolinud. Hea või halb, et ei kolinud, sellel pole enam üldse tähtsust.
Mul on Rootsiga täiesti oma suhe. Just selle 1990-aastate Rootsiga. Seepärast pole vist üldse ime, et “Sangarid” mulle tõesti meeldib. Aga teile? Ma mõtlen, et peaks täna lausa lõpuni vaatama. Jälle. Sest “Frozen II” ei ole ju veel dvd-l väljas?
Peale kaheksat tundi autosõitu olime me Marekiga Nynäshamni jõudes piisavalt väsinud, et täpselt emme maja ette keerates vihastasin mina Mareki peale ja tema minu peale. Lambi asjade peale, aga väsinuna polegi rohkem vaja. Jalutasin tuppa ja ütlesin, et minu pärast magagu ta autos (ei maganud!). Nagu ma tuppa jõudsin, ütles emme mulle: “Oiiiii, mis sinuga juhtunud on, nii paksuks läinud!” Boom! 30 sekundit ema ja juba ma olin ta peale vihane. Aga ega ta ei jätnud. “Ja mis tuust see sul taga ripub!” (vihjates mu kunstjuustele). Boom! Üks minut ema. Ja ta oli kaks korda mind jõudnud vihale ajada. Ma solvusin täiega. Pisarad tulid ka silma. Nemad aga aina naersid mu üle, et ma selline beebi olen (ja siis imestan, kust Ida oma solvumise ja kanguse võtab). Tropid.
Aga hommikuks (okei, tegelikult juba umbes veerand tunni pärast samal õhtul) oli mu solvumise meistriklass lahtnud. Emme ütles, et näitab meile Nynäshamnis ilusaid kohti. Ma muidugi ei uskunud teda, sest selles linnas on küllalt käidud ja kuigi linnake iseenesest on armas tõesti, siis no mis seal nii ilusat olla saaks. Aga näete, sai! Tõesti oli ilus. Tuleb teinekord pikemaks jääda, et saaks rohkem kaljudel turnida.
Kilkasin eile õhtul juba, et näed, selline reis, kus ei juhtunudki midagi. Ja siis jäime me Helsingis laevast maha nagu te juba teate. Ma olin paganama ärritunud, ma isegi hakkasin autos nutma, sest no okei…minu töö minu tööks, aga Marek, kohusetundlikus ise…ma kartsin, et ta saab südamerabanduse, et tööle ei jõua ja vihastab end mu peale ogaraks. Õnneks oli vaid natuke stressis ja polnudki nii hull nagu ma kartsin. Nüüd ma mõtlen, et huvitav, kas ta õhtul meiega kontserdile ka jõuab? Sest kui te arvate, et ta tööle täna enam ei lähe, siis te eksite rängalt.
(Seiklus on vahva ja ega töö pole ka jänes, aga samas mul on sees ikka nats kehv tunne, et teise tööpäeva ära rikkusin oma organiseerimise/organiseerimatusega.)
Minult on päris palju küsitud mu lemmik second hand poodide kohta Stockholmis. Tõde on, et mul on Stockholmis ÜKS lemmik – Emmaus. Teised mu lemmikud asuvad Stockholmist väljas. Ei tea, kas raatsingi infot sheerida. Sõidate kõik kohale ja ostate asjad ära?
Ah hea küll.
Kui teid huvitab vanaaegne mööbel ja nõud, siis Tumbas asuv Hela Människan on teie pood. Siin on 99% ajast äärmiselt põnevaid ja soodsa hinnaga asju – toolidest käokelladeni. Seekord jäi mu süda tilkuma verd ühe nurgakapi pärast, mis maksis vaid 5 (!!!) eurot. Lisaks veel üks käokell, köögipink, kummut, taldrikud…No a kuidas ma neid siit transpordin? Hinnad on harva üle 50 euro. Pildil olev kell oli siiski vist 75 eurot.
Riideid võib siit leida, mina olen ikka päris pärleid leidnud, hinnad ka odavad, aga esimene koht see riiete ostuks ilmselt pole.
Teine lemmikpood on Eriksberg. Hinnad on normaalsed ja riiete valiku poolest kõige kihvtim. Kõike on – vintage´st tuntud brändideni. Lasteriideid ja mänguasju on ka hea valik. Ja jällegi – nõud! Jumala eest, seekord ma oleks poe tühjaks ostnud. Mareki rõõmuks (sest meil ei ole neid kodus kuhugi panna hetkel) ei saanud ma poetäit nõusid Norra-Taani kaasa võtta.
Lasteriiete ostmisega läheb emme alati hulluks. Talle tundub, et Idale on kõike vaja. Ma iseenesest muidugi ei kurda, sest…no kui kodus kasvab väike moeteadlik preili/röövlitütar Ronja/Pipi Pikksukk/Lärmissepa tänava Lotta/printsess, siis ei ole neid riideid kunagi liiga palju. Kõike üles pildistama ei hakanud, aga osa on pärit Tumbast, osa Eriksbergist ja osa Hallunda misjonipoest. Viimases neist olin ma täna esimest korda. See on pood, kus on aega vaja, sest osa asju on lihtsalt üksteise otsas kuhjas, aga leida on võimalik. Hinnad muidugi ülisoodsad. Lisaks riietele sai Ida endale terve hunniku uusi raamatuid. Note to self: Idale ON tuppa raamaturiiulit vaja asap.
Nynäshamnis on ka mitu vahvat second hand poodi. Põnevaim neist minu arvates Fredsgatanil asuv poeke. Lastega sinna minna on enesetapp, sest laste mänguasju on seal meeeetsikult. Huvitavaid riideid ka. Hinnad keskmisest kallimad, aga igati oma hinda väärt.
Jõudsime laevaga hommikul Stockholmi. “Mis masterplan on?” küsisin mina. Õde kehitas õlgu. Nagu meie perele kombeks, siis selgub masterplan tihti alles reisil olles. Näiteks läksime me aastaid tagasi perega Pariisi. St meil oli selline plaan, aga ega siis keegi meist kaarti ei vaadanud. Kui bussi istudes selgus, et kuidagi ei mahu 10 päeva sisse nii Veneetsia, Rooma, Pariis ja jumal teab, mis kohad veel, tegime me reisiplaani jooksvalt teel olles.
Nii ka seekord. Emme tuli meile sadamasse vastu. “Mis teeme?” küsis ta. Me kehitasime õlgu. “Lähme siis kohe Norras,” pakkus õde. Mõeldud-tehtud. Me hakkasime otse Lillehammerisse sõitma. Tee peal tuli aga emmele meelde, et ta tahaks meid ühte looduskaunisse kohta viia, mulle tuli meelde, et tahaks Vimmerbysse jõuda, õde arvas, et võiks ka Kolmårdenit külastada ja lõppude lõpuks mõtlesin mina, et kui juba minekuks läheb, et käiks siis aja kokkuhoiu mõttes ka paar mu klienti läbi. Niisiis panime me paika marsruudi, mis tähendab, et kaheksa tunni asemel sõidame me Lillehammerisse väikese ringiga. Kõigest 26 tundi autosõitu.
Kuidas see reis täpselt välja nägema hakkab, kes seda teab. Korraks vaatasime me, et Göteborgist saaks ehk laevaga mingi osa Stavangerile lähemale sõita, aga nii palju kui me Google´st aru saime, tähendas see ka peatust Taanis:D
Elu olgu seiklus! Näiteks külastasime me täna otse Lillehammeri poole sõitmise asemel imekaunist loodus-kunstiparki Artipelagi. Soovitan soojalt külastus sinna ette võtta!
Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂
It is typical for my family that we never plan a trip or take the easy/straight way to destination. Like this time. We are going to Lillehammer and actually planned on being there already today evening (it takes 8 hours by car from Stockholm), but then we remembered that there are some places we want to visit in Sweden and when planning I thought we could at the same time visit someof my customers in Arendal and Stavanger as well. It only means that instead og 8 hours of driving we will use 26 hours. How the trip actually we´ll be, who knows. We will start early tomorrow. First stop Oxelösund. Then Vimmerby and Kolmården. Gothenburg. Fredrikstad, Arendal. Stavanger. When we will arrive in Lillehammer? Well. Perhaps on Monday evening? Depending on how many times we get lost:D
20. mail esines Stockholmi Eesti segakoor Eric Ericssonhallenis kavaga, mis kandis nime „Elu nagu filmis“. Ettekandmisele tuli nii Eesti, Rootsi kui Hollywoodi filmimuusika.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul on väga raske olla objektiivne. Esiteks laulab selles kooris mu ema, keda ma ekstra kuulama olin sõitnud, teiseks oli mängukavas ka Hedvig´s Theme „Harry Potterist“ ja ma olen teada-tuntud Harry Potteri austaja ning kolmadaks sulab iga inimese süda, kui koor esitab Frozen-filmist tuntud „Let it go“ lugu, mille saatel väikesed Elsad-Annad kaasa tantsisid.
Aga alustame algusest. Mulle meeldis jälgida, kuidas kirik täitus rahvaga. Siit ja sealt oli kuulda rootsi aktsendiga eesti keelt. „Två biljetter,“ palus üks daam ning järgmisel hetkel sai ta oma kaaslaselt noomida: „Siin saab eesti keeles ka rääkida.“ Selliseid paare oli veel. Loomulikult ei olnud nad ainsad, kes vaatamata südasuvisele ilmale olid leidnud tee kirikusse. Oli ka turiste, kes huvitava kontserdi pealkirja järgi uudistama tulid. Mulle tundus nende ilmete järgi, et nad jäid väga rahule.
Kontserdi esimene osa möödus eesti ja rootsi filmilugude saatel. Ma pean ka ausalt ära ütlema, et ma ei ole muusikainimene; elevant mulle otseselt kõrva peale astunud ei ole, kuid ega ma ikka mingeid peeneid nüansse tabada ei suuda, kuulasin kontseri nagu tavaline muusikanautleja. Mulle tundus siiski, et koor oli alguses veidikene krambis – lood, mis oleksid pidanud kõlama kuidagi eriliselt, jäid natuke lahjaks. Ma oleksin oodanud nt „Viimsest reliikviast“ tuntud „Põgene vaba laps“ loost veidike rohkem jõudu. Samas võib olla mängis rolli ka ruumi akustika.
Eraldi tahaksin ma kiita koori solisti Ella Estoniust (ja siin ei saa jätta mainimata, et milline võrratu nimi Stockholmi Eesti segakoori solistile), tema hääl ja esinemine mõjusid võrratult. Kohe jäid ta häält kuulama. Paari lauluga esines ka SweedEst Song, kes sobis kooriga koos esinema imehästi. Selline mõnus vahepala, kui nii võib öelda. Lugude vahele rääkisid õhtujuhid meeleolukaid ja informatiivseid jutukesi laulude kohta. Nii et kui mõni laul tundmatum oli (kuigi raske oli kavast selliseid leida), siis sai lisaks heale muusikale ka tarkust ammutada. Väga hästi kokku pandud kava!
Vahepaladest rääkides, siis kontserdi vaheajal võis nautida iseküpsetatud kooke ja muid hõrgutisi. Selline tunne oli, nagu oleks koor üks tore sõpruskond, kes aegajalt kokku saab selleks, et laulda ja küpsetada, küpsetada ja laulda ning pealtvaatajad olid justkui neile külla kutsutud sõbrad. Hästi mõnus ja hubane tunne tekkis tänu sellele. Lisaväärtus suure algustähega.
Kontserdi teine pool möödus rohkem Hollywoodi muusika saatel, muuhulgas tulid esitusele Raindrops, Since you´ve Been Gone ja muidugi Leti t go. Ütleme nii, et kui kontserdil oleks olnud ka kolmas osa, siis, „Mamma Mia!“, oleks koor küll kirikul katuse pealt rokkinud, sest teises pooles oli minu jaoks koor oma krambist lahti saanud ja andis endast pealtvaatajatele 110%. Beatbox on minu jaoks alati lisaboonus. Mulle lihtsalt nii meeldib.
Kokkuvõttes pean ma ütlema, et mul on natuke kahju, et ma selle koori esinemisi rohkem ei ole näinud. See on koor, keda kindlasti tasub kuulama minna. Nagu öeldud, ei ole ma muusikakriitik, kuid võib olla ei olegi see nii oluline. Oluline on see, et muusika haarab kaasa ja mind haaras see kaasa.
Eveliis Kund-ZujevKeilast
Artikkel ilmus ka Eesti Päevalehes
Ma tahtsin pikemalt kirjutada Stockholmis juhtunust, aga mõtlesin siis, et milleks. Muudab see midagi? Tuli see meile üllatusena? Oleme me šokeeritud? Ses mõttes šokeeritud ma muidugi olen natukene, sest alles nädal aega tagasi jalutasin ma ise täpselt samas kohas. Mina, õde, laps, ema ja vanaema – me kõik jalutasime täpselt samas kohas. Samamoodi oleks võinud mõni hull valida just selle päeva kaubanduskeskusesse sõitmiseks. Aga ma ei ole üllatunud, et see juhtus. Juba ammu tunnen ma Rootsis jalutades aegajalt veidi kõhedust ja mõtlen, et millal see siis juhtub. Ja kus see juhtub.
Pipi ja Karlsson katuselt ja Vimmerby ei ole enam esimesed, mis meile niikuinii Rootsist mõeldes meelde tulevad. See Rootsi on ammu kadunud. Kõik on muutunud. Nagu on muutunud ka kogu ülejäänud Euroopa. Ohutu on vist vaid oma kodus diivanil. Reisimist ma sellegi poolest ära ei jätaks. Ei saa ju vaid hirmu tunda. Mõelda, et ma oleks võinud seal olla. Minu tuttavad oleks võinud seal olla. Mis siis kui…
Kuigi olgem ausad, eks ma ikka valiks küll, kuhu reisida. Egiptusesse väga ei tõmba ja Türgisse. Ka rahvarikkad üritused tekitavad natuke kõhedust ja mõtleks enne mõne poppstaari kontserdi pileteid ostes. Minult küsiti hiljuti, kas ma Rootsi messile tahaksin minna. Nii nagu ma ikka nendel toidumessidel olen käinud. Muidugi, vastasin ma kõhklemata. Aga see on Malmös, vastati mulle. Ma hakkasin naerma ja jäin mõtlema. Naersin küll, mõtlesin meedias kuuldu-nähtu peale ja jõudsin järeldusele, et ilmselt ma siiski lähen. Mis sellest, et Malmös.
Täiesti pekkis, kuidas mulle meeldib selline seljakottide ja kohvrite otsas elamine. Nii, et üks päev oled Eestis, siis juba Rootsis, Norras ja vups tagasi Eestis. Mulle meeldiks kui sinna vahele mahuks veel ka natuke Itaaliat ja Saksamaad ja of course ka kaugemaid paiku. Ma ei tea, miks, aga praegu unistan ma New Yorkist ja Tokyost ning teate, natuke nagu tahaks ka lihtsalt soojal liival lebada, aga see selleks. Norra on ka tore. Eriti kui see ikka natuke nagu su teine kodu on, kus pere sind ootab.
Jp, just nimelt. Me ostsime Klaudiaga endale ühesugused kleidid. Nagu vanasti sai täditütrega tehtud. Reliving the 90´s:) Meile mõlemale lihtsalt meeldis üks ja sama kleit ning me ei suutnud otsustada, kumb meist selle endale saab. Pealegi, üks meist kannab seda Norras ja teine Eestis, tõenäosus, et me sama kleidiga ühele peole satume, on väike. Kui ma isegi käiks pidudel.
Oslo ei olnud vanasti mu lemmiklinn, kuid nüüd on see kuidagi saanud osakeseks minust. Sellel linnal on lisaks tavapärastele vaatamisväärsustele nii palju pakkuda. Mul vedas ka ilmaga. Täielik kevad oli käes. Välikohvikud olid rahvast täis, rulatajad olid tänavatele tulnud, inimesed võtsid päikest, sh ka t-särgi väel. Kui ma järgmisel hommikul kell 5 rongile tõttasin oli kevad asendunud lumesajuga. Tüüpiline Norra ilm.
Laevasõidust ma juba rääkisin Facebookis. Et kui tundub,et ma olen just laevasõidu hirmu ületanud, tuleb torm ja ma saan aru, et päris rahulikult ma end selliste ilmadega laevas ikkagi ei tunne. Samas ei ole see väike hirm võrreldav selle hirmuga, mis mul oli laevasõidu ees veel paar aastat tagasi. Mulle tundub, et midagi muutus siis kui ma sain emaks. Kuidas ma näitan lapsele, et ma kardan? Ma olen ju ema. Ja kas mitte ema ei ole tugi ja ilmasammas, kes kunagi ei karda ja alati lahendused leiab? Nii et lapsel on turvaline?
Muuseas on mul hea meel tõdeda, et vähemalt mõneks ajaks on Frozen ja Elsa ja Anna asendunud Trollide vaimustusega. Me oleme Trollide multikat vaadanud vähemalt 20 korda ja see on tõeliselt kihvt multikas. Kes vaadanud pole, vaadake! Peaks eestikeelse DVD ka endale muretsema.
Igatahes olime me eile õhtul Idaga poes, sest Ida tahtis issile kingitust leida. Leidsime siis paki küpsiseid, mis Ida arvas, et issile meeldiks kui ühtäkki avastas ta Trollide kommipaki. “Issi tegelikult ei tahagi kingitust,” arvas Ida, viis küpsised tagasi riiulisse ja asendas selle Trollide kommidega. Mul on hea meel, et ta on nii palju mõistlik (mitte küll iga kord), et on aru saanud, et poest saab ta endale valida vaid ühe asja. Nii palju tark ta siiski õnneks veel ei olnud, et oleks taibanud, et küpsised on issile ja kommid talle ehk siis et ta saigi vaid ühe asja;)
Suvalisi pilte klõpsides ja natuke guugeldades avastasin ma, et mul on vist päris hea kaamera ja objektiiv(id). Kahjuks ei oska ma neid absoluutselt kasutada, mul pole reaalselt aimugi, mida erinevate nuppudega teha saab. Kahtlustan, et oleks mõistlik manuaal läbi lugeda, et natukenegi targemaks saada. Mitte et mu jaoks oleks väga oluline, millised mu kodualbumi pildid välja näevad, kuid siiski. Iga teadmine tuleb ju kasuks.
Ja selle täiesti random postituse lõpetuseks – paganama hea on kodus olla! Men gleder meg nå til påsken, vi skal på hytta med tädi Satu. Som ekte normenn;) Det blir K-O-S-E-L-I-G!
Mul on üks kiiks palju kiikse, kuid üks, mis mulle endale kõige rohkem meeldib, on see, et ma armastan seiklemist. Kui te olete mu blogi pikaajalisem lugeja siis te teate, et minuga reisile minnes juhtub asju. Eriti kui see on marsruudil Rootsi Norra ja autoga. Aga ma ei pea isegi silmas selliseid ekstreemseid seiklemisi, vaid selliseid nö igapäevaseid seiklemisi. Kui ma elasin Oslos, siis ma aegajalt istusin suvalise t-bane peale ja püüdsin ajaviiteks “ära eksida”. Ära eksimise asemel õppisin ma linna tundma. Seiklemiseks ei pea ma üldse kaugele reisima, seiklus võib oodata mind koduses Tallinnas või Tartus, tundmatus Pärnus või Viljandis. Nagu te Facebookist lugeda võisite, siis ma suutsin isegi Balti jaamast lennujaama minemisest seikluse teha ja otsustasin tavapärase bussi asemel trammi kasutada. Püha issand jumal, kust mina pidin teadma, et Ülemiste ja Ülemiste jaam on kaks eri peatust. Aga ma ei vaevu endale kunagi selliseid asju ENNE selgeks tegema, sest mulle meeldib seigelda. Mõistlikuse piires. See tähendab ka seda, et kui me läheme reisile, siis ma uurin küll UMBES kus tänavas asub hotell, kuid EI tee endale selgeks täpset teekonda. See on nii igav. Marek seevastu on hoopis teistsugune – talle meeldiks kui kõik oleks planeeritud, kuid ometi ei ole ta kümne aasta jooksul midagi õppinud ja arvab, et MINA olen õppinud ning usaldab mind. Nii ta tahestahtata satub ka aegajalt seiklustesse.
Mulle meeldib ka reisida. Kui mu varasem töö eeldas tihti lennujaamas elamist, siis mulle see meeldis. Välja arvatud see aeg kui ma iga esmaspäev istusin lennukisse, et sõita Norra ja iga reede istusin uuesti lennukisse, et sõita Eesti ning lennukid alatihti hilinesid. Siis oli mul kopp ees, aga muidu olen ma tänulik, et mul on alati olnud selline töö nagu on. Üks mu kõige “hullemaid” reise oli kui pidime sõitma Göteborgi kohtumisele läbi Müncheni, lennud hilinesid, seetõttu muutus kogu meie sõidugraafik – tagasiteel jäime me maha Kopenhaagenis Tallinna lennust ja kokku venis meie reis nii pikaks, et ma ei olnud 24h maganud. Järgmine päev oli tööpäev. See oli kohutavalt väsitav, kuid nii põnev.
Ükskõik, kas ma tahan või ei taha viib saatus (?) tagasi mind sarnase elu juurde. 24 tunni sisse mahtus neli riiki, kaheksa linna, kaks kohtumist, emme külastamine ja nüüd olengi ma teel tagasi Ussipessa. Mulle meeldib! Kui mul oleks korras auto, siis ma oleks AMMU Ida ja Mareki autosse pakkinud ja Euroopa poole põrutanud. Näiteks kaheksa tundi autosõitu Stockholmist Lillehammerisse on mu jaoks nohu (no kui just vahepeal auto katki ei lähe! või rong. või lennuk). Kahjuks või õnneks ei ole mul tervet autot, millega mööda Euroopat ringi kimada. Õnneks aga on mul võimalus reisida lennuki, rongi ja laevaga. Nagu nüüd.
Ajaviiteks ja (enda) meele lahutamiseks tegin ma väikese reportaazi – “Üks eestlane, üks seljakott, 24h”
Tallinna lennujaam. Teel Riiga.
Kuna Air Balticu Tallinn-Riia lend hilines pool tundi, õnnestus mul Riia lennujaamas veeta tervelt seitse minutit. Ma ei kujuta ette, et ma näiteks Heathrow lennujaamas seitsme minutiga ühelt lennult teisele jõuaks, aga õnneks on Riia lennujaam väike. Ja lisaks “saldejumsile” tean ma nüüd, et Nõo Lihavürst on läti keeles “Noo cepeškungs”.
Rigas Lennujaams
Oslos oli mul Lillehammeri rongile jõudmiseks kolm minutit (tõe huvides küll sellest hetkest kui ma juba terminalist väljas olin). Jõuda osta pilet ja joosta rongile ning MITTE maha jääda on minu isiklik rekord.
Teel Lillehammerisse
Lillehammeris
Kui ma hommikul kell viis edasi Kongsvingeri suunas hakkasin liikuma näitas kraadiklaas – 20 kraadi. No nii krõbe oli, et ninakarvad külmusid ka ära, kuid nii ilusat talveilma ei ole ma veel kogenud. Ühelt poolt mägede tagant hakkas tõusma päike, teine pool magas veel pimeduses ning siis tuli välja ere-ere vikerkaar. See sõitis koos minuga mööda metsa kaasa. Kui öeldakse, et teisel pool vikerkaart on rahapada, siis mulle tundus, et ma saingi justkui selle teise poole kätte. Nüüd tuleb vaid rahapada ootama jääda.
Varahommik
Peale kohtumisi Kongsvingeris istusin ma rongile, et võtta suund Stockholmi suunas. Ilm oli juba soojem. Kraadiklaas näitas kõigest – 15kraadi.
Kongsvinger
Õhtul kella neljaks. 24h peale seda kui ma olin Tallinnas lennuki peale istunud jõudsin ma emme juurde Nynäshamni. Ei, ma ei ole aru kaotanud, et ma nukk käekotis ringi liigun. Aga kui sa oled ema ja su laps igatseb oma nukut ning see ei mahu enam kohvrisse, siis sind ei huvita, mida teised arvavad, sa paned nuku oma kotti ja kõnnid pea püsti edasi nagu see oleks maailma kõige tavapärasem aksessuaar.
Nynäshamn
48 tundi peale reisi algust istun ma lõpuks laeva peal ja olen teel Tallinnasse. Väsinud, aga rahulolev. Ja teate, ma kohe pean oma uut seljakotti kiitma, see on täpselt nii suur, et sinna mahub sisse ka mu sülearvuti. iPadis kirjutamine on küll okei, kuid peale seda kui Ida suutis klaviatuuri ära lõhkuda, eelistan ma pikemaid asju kirjutada arvutis. Toksida on lihtsam. Ja mu rüperaal mahub TÄPSELT seljakotti. See teeb mind ERILISELT õnnelikuks. Komplimente olen ma oma koti kohta ka saanud ja kuna ma olen siiski edev inimene, siis ei ole mul nende vastu midagi.
Aksessuaarid
There is nothing more I like than travelling and small adventures. Of course I dream of destinations a bit further away than just Sweden and Norway, but to be quite frank for me going to another city can also be fun and an adventure, the reason is that I never plan things exactly. I know almost how to get from one place to another, but that´s it. I like it that way. My husband on the other hand is the opposite, he would like everything to be planned, but somewhy he thinks that I have learned to plan and trusts me. I haven´t and I never will so whether he likes it or not also he sometimes is involved in my adventure. He doesn´t show it, he is not the smartest to show his feelings and often seems to be angry, but I am pretty sure he enjoys my “non-planning” and impulsity. I swear if I would have less debts and a good car I would pack my husband and Ida to car and drive somewhere to Europe. In five years I should be quit all the debts (bank wood!) and then we´ll drive. Not far. Or maybe. I don´t know. Thanks to my Polish friend I know want to visit Poland more than ever. I have been there several times, but only driving through (and the Auschwitz), but now I have this crazy urge to get to know Poland better.
Before Ida and my life as a houswife my work was 70% of living at airports, running from meeting to meeting. I was complaining and tired, but always actually loved it. I am now also so thankful that I have found a part time job which lets me travel like in the “old times”. In the last 24 hours me and my new backpack have been in Estonia, Latvia, Norway and Sweden, driving cars, buses, trains, planes and now 48h later a boat back to home. I love this kind of “gypsy life” and am so grateful that I have a husband at home who doesn´t make a problem of it.
In a week me and Ida will back our suitcases and travel to Lillehammer. I am so happy that she also likes travelling, which is no wonder because she has been travelling since she was 6 months old. Do you know what her favorite game at the moment is? Packing suitcases to take the plane to tädi Satu and tädi Klaudia. I think it is adorable.
Poest käisime ka läbi. Nii et kui meie reis liiga metsa kisub, siis meil on vähemalt mõned pudelid odavat (Norraga võrreldes) šampust, cavat ja õlut kaasas. Tellijatele viime tühjad pudelid, sest mõte ju loeb 😂
