Ei tule vist kellelegi üllatusena, et ma olen ikka ja alati sarkasmi kaitsnud. Teravad naljad ja must huumor on mulle alati meeldinud. Aastatega olen ma aga jõudnud sinna, et olen end aina enam leidnud mõttelt, et kas sarkasm igas hetkes ikka on vajalik? Ja õigustatud. Ma ei ole sada protsenti nõus, et sarkasm on huumoriks maskeeritud vaenulikkus, aga mingi tõetera selles siiski ilmselt on.
Mõnikord kui ma midagi kodus vastan, siis Marek küsib, et kas ma pean seda pidevalt tegema sarkastiliselt, et kas ma normaalselt ei saa seda teha. Isegi kui ma enda arvates olen end parandanud ja püüan olla nö normaalsem, siis Chandler Bing minu seest ei kao ilmselt kunagi kuhugi. Ma ise ei pea neid vastuseid vaenulikuks, aga mulle tuleb meelde ühe tuttava suhe, kus naispool oli eranditult kogu aeg sarkastiline ning ma mõtlesin kogu aeg, et kas ta mõnikord midagi head ka oma kaaslasele või tema kohta ütleb.
Sarkasm ei võrdu huumor. Sarkasm on salvav pilge, terav iroonia. Huumor ehk nali on hoopis miski muu asi. Nii et kui inimesed on sarkastilised, siis nad tegelikult ei tee nalja vaid ongi mingil põhjusel lihtsalt vaenulikud ja üritavad vastaspoolt naeruvääristada. Ps! Mulle tegelikult doseeritud sarkasm õigel ajal, õiges kohas ja olukorras väga meeldib.
Ma leian, et teatud määral on sarkasm okei, aga kui see on absoluutselt igas vastuses (kui tuua nüüd need sotsiaalmeedia näited), siis see on tõesti vaid soov teist poolt naeruvääristada. Aga laias laastus olen nõus, et huumor ja sarkasm ei ole päris üks ja see sama, st ühe eesmärgiga