Kui ma olin viimaseid kuid rase, siis ma vaatasin poes ringi jalutavaid äsjasünnitanud naisi nagu Imenaisi. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma mõtlesin, et appikene, naine, kuidas sa juba liikuda suudad, sinust on alles 1-5 kuud tagasi terve inimene välja tulnud. Ma kujutasin ette, et peale sünnitust ei ole ma võimeline vähemalt 1-5 kuud liikuma, sest halloo, terve inimene on minust just välja pressitud. Pärast sünnitust olin ma šokeeritud, et tegelikkuses suutsin isegi mina omal jalal wc-sse minna, lapsega jalutada, istuda ja lausa kõndida. Veider tunne oli lihtsalt ja üsna ebamugav, aga mitte otseselt valus, elu halvav nagu ma olin arvanud. Ja mul ei olnud lihtne sünnitus. Ida näitas oma kanget iseloomu juba algusest saati – tervelt kolm päeva üritati teda välja meelitada. Mu sõbrnnad, kes peale mind sünnitama läksid, said ka varem lapsed kätte.
Ma mäletan ka seda kui kerge tunne oli peale sünnitust. Kõht oli ikka suur ja suurim probleem oli riietes, sest rasedariided olid suured ja oma riided ilmselgelt väikesed, aga ma tundsin, kuidas ma ei ole enam 30+ lisakilo, vaid …no tunduvalt vähem, nii et ma sain inimese moodi liikuda. Olgugi et mind iga mingi aja tagant mind rääbakaks ja kaltsakaks nimetatakse ei ole mina end kunagi sellisena tundnud, ilmselt vaid sünnituslaual võisin ma välja näha selline, et ehmataks inimesed päriselt ära. Ja teate, ma arvan, et ka Cambridge´i herstoginna nägi sünnituslaual välja mitte kõige säravam, sest olgem ausad, mitte ükski naine ei mõtle sel hetkel oma välimuse peale. Me kõik näeme välja nagu “kassiokse” nagu uus popp väljend ütleb.
Millised me välja näeme haiglast välja astudes ja kuna me sealt välja astume sõltub juba inimesest ja sünnitusest. On ilmselge, et kõik ei pruugi kohe haiglast välja saada, aga teine võib ilma probleemita minna kartulipõllule ja kolmas poseerib särava ja kaunina fotograafidele. Mina vaatasin Kate Middletoni pilte ja mõtlesin, et milline ilus eeskuju äsjasünnitanutele. Loomulikult on ta sätitud ja korrektselt riides, kas te kujutaks teda teistmoodi ette, aga ta on selline nagu ta on, ei ole isegi kõhtu peitnud, et endast saledamat muljet jätta. Täiesti tavaline Imekaunis sünnitanud naine. Ilus eeskuju.
Ma ei pea silmas seda, et haiglast välja tulles peaksime me kandma meiki, kaunilt sätitud kiharaid ja uut kleiti. Meie pildid sellest hetkest kui me haiglast välja astume ei levi ka üle maailma. Meile on rohkem lubatud, aga minu meelest muutuvad aga paljud emad oma välimuse suhtes liiga lohakaks küll peale lapsesaamist. Väljaveninud dressid, suured t-särgi, dressipluusid, pesemata juuksed peapeal krunnis. Ärge öelge, et ei ole nii. On ikka küll. Ma olen neid kordi ja kordi arsti vastuvõtul, poes ja sotsiaalmeedias näinud. Eriti sotsiaalmeedias, kus uhkelt eelpooltoodud komplektis poosetatakse ja kiideldakse, et ma olen ema, mul võibki piimaplekiline pluus seljas olla, jalad karvased ja kolm nädalat pesemata. Võibki. Aga ei pea. Ja siis ei tekita imeilusa Kate´i pildid pahameelt.
Samas muidugi ma natuke saan ka aru nendest, kes kritiseerivad neid ilusaid inimesi. Ma võrdlesin ka, milline nägin välja peale sünnitust mina ja milline Caroline Berg Eriksen. Korraks tundsin end isegi halvasti, aga siis sain aru, et meil on üks oluline erinevus. Mina ei ole tuntud, minu iga liigutust ei kommenteeri sajad tuhanded inimesed, aga vajadusel saab isegi minu üles lüüa, nii et ma võin vähemalt piltidel särada. Me ise valime, millise kuvandi me endast loome. Milliseks me muutume. Jätame endale lihtsalt meelde, et on kaks eri asja, kas sa oled äsjasünnitanud Cambridge´i hertsoginna või suvaline Mari Maasikas.
When I was last months pregnant, I look at women in the shop, who had just given birth, like superheroes. I can remember clearly thinking “My god woman, how are you able to move already, it was only 1- 5 months ago when a human being was pushed out of you.” I imagined that I will not be able to move for at least 1-5 months after giving birth, because c’mon, I have just pushed a human being out of myself. After the delivery I pleasantly surprised that actually, even I was able to go to the toilet on my own, go on walks with the baby, sit and even walk. It just felt weird and quite uncomfortable, but not painful, paralytically painful as I had thought. And my delivery was not easy. Ida decided to show her character straight from the beginning – it took her three days to arrive to this world. My friends, who went into labor after me, had their babies born before Ida.
I also remember how light it felt after giving birth. My belly was still big and the biggest problem was finding suitable clothes as pregnancy clothes were too big and my clothes too small, but I felt like I am not +30 kilos anymore, but … well a lot less, so I could walk like humans do. Even though I was called scruffy every so often, I have never felt like that. I guess I could look like one on the delivery table and scare people off. And I also think that even the Duchess of Cambridge didn’t look at her best while delivering, because to be fare, no woman is thinking of her appearance on that moment. We all look like trash.
How do we look when we leave the hospital or when do we leave from there the first place, depends on the person and the delivery. It is so obvious that not everyone can leave the hospital immediately, but there are those, who can go and clean the whole house straight away or those, who pose elegantly to the photographers. I looked at Kate Middleton’s photos and thought, what a beautiful role model to fresh mums. Of course she had professional help with her hair and make up and she was wearing designer made dress, but could you imagine her differently? That’s the way she is, she even didn’t try to hide her baby bump to look slimmer. Pretty woman, who had just given birth. A beautiful role model.
I don’t mean that we should all have our hair done and wear make up and new dress when we leave the hospital. The pictures of us leaving the hospital will not spread around the news either. We are allowed much more, but to be honest, in my opinion, too many mums become unconcerned on their look after giving birth. Stretched out jogging bottoms, too big T-shirts, hoodies, greasy hair tied up in a knot. Don’t tell it’s not like that. It is. I have seen these mums time after time at the doctor’s, in the shop, in social media. Especially in social media, when all this aforementioned is proudly shown off with the words “I am a mum, my shirt can have milk stains, my legs can be hairy and my hair can be unwashed for weeks.” Yes, it can be so. But it doesn’t have to. And in that case, seeing pictures of beautiful Kate will not make you feel angry and annoyed.
On the other hand, I can somehow understand those, who criticize these beautiful people. I was also comparing the way I looked after giving birth and how did Caroline Berg Eriksen. For a moment I felt bad, but then I realized, that there is one big difference between us. I am not a celebrity, every move I make is not observed and commented by hundreds of thousand of people. Still, if there is a need, I scrub up pretty good and am able to shine at least on the photos. Only we ourselves choose the image we decide to show of us to everybody else. What we become of. Let’s just remember, that there is a difference between being the Duchess of Cambridge, who just had a baby or an average person, who just delivered.
Vahe on võib-olla selles, et enne, kui Kate või see teine sinu mainitud tädi sealt uksest välja astus, külastasid teda kindlasti isiklik juuksur ja ihumeikar jms ja alates teisest päevast peale sünnitus dietoloog, kes kokale korraldusi jagab ja alati valmis isiklik treener jne. Tavalised inimesed peavad ise kuidagi hakkama saada. Aga ma olen väga nõus ses osas, et palju on väga lohakaid ja nad tegelikult saaks hakkama, kui pingutaks. Kas just haigla uksest välja astudes, aga kolmekuusega jalutama minnes võiks ikka käsi kappi värske särgini ulatuda. Kusjuures, mulle tundub, et tihti pole küsimus selles, kas suudan vaid ongi mingi lollakas hoiak “Ma olen ema, mul võibki okseplekiline särk seljas olla….” Võib muidugi, aga siis võin mina ka nina kirtsutada.
No just, aga ongi naiivne arvata, et Kate´il ja teistel ei oleks ukse taga ootamas isiklik juuksur ja ihumeikar jms ja alates teisest päevast peale sünnitus dietoloog, kes kokale korraldusi jagab ja alati valmis isiklik treener jne. Muidugi on ja siis pole ka imestada, et nad näevad imelised välja. Aga kui aus olla siis nii Caroline kui Cathrine on loomulikult juba nii kaunid, et ilmselt tegelikult näevad ka peale sünnitust ilma igasugu abita (ja soovi korral dressides) välja paremad kui paljud meist tuunituna.
Aga see polegi tegelikult oluline. Ma arvan, et virisevadki need, kes ei pinguta ja on hoiakuga, et “ma olen ema ja ma võingi” ja kui siis keegi teine sama hoiakuga pole, ongi paha paha.
Kas te selle peale ei tule, et asi pole alati laiskuse vaid hoopis ressursipuuduses – et beebiga magamata ööd ja muud värske vanemluse mured on viinud inimese nii kaugele, et ta lihtsalt pole suuteline märkama, mitu plekki ta pluusil on? Et ta ongi sellises seisus, et hea, et üldse liigub ja lapsega õue jõuab?
Või kas see võimalus on nii mõeldamatu, et laps oksendas ema pluusi täis just õues, poes või arsti ukse taga? Või et ränkade õmbluste tõttu on veninud dressid ainuke, mida ta üldse kanda saab? Või ta rapsib kodus üksi, ilma igasuguse abita pluss kõik muud probleemid.
Te ei tea ju inimeste tausta. Milleks halvustada.
Mul suva, mida kõrgeauline hertsoginna kannab, paljud noored emad võivad olla ilma tugivõrgustikuta väga hapras seisus niigi ja neile niimoodi tagaselja halvustusi jagada pole õiglane.
Morgie, siinkohal tuleks tagasi postituse teema juurde. Ja see oli, et mõni ( antud juhul hertsoginna) sooritas uskumatult häbiväärse teo äsjasünnitanud ja seetõttu kassioksena (??) näivate naiste vastu, mis seisnes selles, et julges peale sünnitust astuda avalikkuse ette kammitud pea ja sündmusele sobiva lõikega kleidis. No kuidas ta julges, onju! Mina olin kassioke – järelikult on õige olla kassioke – järelikult oleks tema ka pidanud olema kassiokse! Ja kui muidu ikka üldse kassiokse ei ole, kutsugu meikari asemel grimmeria, mõnest lähimast tsirkusest nt!
Hertsoginna ründamine oli muidugi mõttetus, on selge, et tema meeskond poleks teda rääbakana haigla uksest väljagi lasknud ja kui ta olekski salaja okseplekise särgiga põgenenud ajakirjanike ette liputama, siis oleks kogu riik teistpidi kisa täis olnud.
Paraku see postitus siin blogis puksib rohkem ikka seda väravat, mille peale on kirjutatud, et ka kõige vaesem ja vaevatum üksikema on kohustatud järgima samu kõrgeid standardeid. Ja et neil, kes ei järgi, on laiskus.
Ei ole laiskus, ütlen mina. On erinevad võimalused. Jätke need emad rahule, kellel ei ole neid võimalusi. Neil on niigi raske.
Ma ei saa üldse sellest probleemist aru – issakene, see on ju iga naise oma asi kuidas ta välja näeb + mõnikord teisiti ei saagi.
Ma ei suuda ära imestada selle üle, et naised, kes on lapsi sünnitanud (ei mõtle hetkel sind, vaid üleüldist “neid, kes on sünnitanud” halli massi), ei suuda kuidagi mõista, et iga naine ja tema kogemus on erinev. Mõni naine on 3 päeva pärast sünnitust sale nagu triiklaud, lahkub haiglast nagu lukshotellist ja paneb kohe 10cm kontsad ka jalga. Teine ei saa korralikult istuda ega astuda järgmised 3 kuud. KUNAGI ei tea ju – mõnel on nii, et esimene sünnitud on õudus, teine nagu puhkus.
Catherine’i puhul on muidugi see, et olgem ausad – iga naine näeks hea välja kui tema käsutada oleks meikar, juuksur, seljas spetsiaalselt talle disainitud sünnitusjärgne kleit jne. Kõik kirjutavad kuidas ta näitas ebareaalset eeskuju, aga tõsiasi on vast see, et ta pani need kontsad selleks 10 minutiks vms jalga ja võib-olla tõmbas ta juba autos need sukad ja kingad jalast. Kodus käib ta vast ikka endale mugavate riietega – lihtsalt kui sinu kanda on selline esindusfunktsioon, siis sa kujutadki ebareaalseid olukordi. Pealegi on ta kõigel kolmel korral lahkunud haiglast “ilusana” ja üsna kiiresti – raha räägib lihtsalt.
Tunnistan ausalt, et mingi osa minust saab aru sellest soovist olla “ilus”, mis siis, et ennekõike tahavad värsked emad, et neil oleks mugav. Ma tahaks KA, et oleks ennekõike mugav, et miski ei sooniks, ei valutaks vms, aga ma saan aru ka sellest soovist ILUS välja näha… eriti kui sind tervitavad haiglauste taga ca 100 riigi ajakirjanikud.
Ma olen sinuga nõus, et tegelikult on kogu see probleem absoluutselt arusaamatu, sest tegelikult peaks igale lollile selge olema, et iga sünnitus, naine ja staatus on erinev, nii et neid ei saa kuidsgi ühte patta panna. Ja no kui sind ootavad 100 riigi ajakirjanikud, siis mina ei usu, et oleks väga palju naisi, kes lihtsalt suvakalt “kassioksena” uksest välja astuks. Kate niigi näitas häbenemata oma kõhtu ja minu meelest ongi see vaid suurepärane eeskuju. Või mis suurepärane. Lihtsalt inimlik, Ja eeskuju.
Noh, mina nt ei olnud võimeline nädala jooksul pärast sünnitust üle paari sammu kõndima, sest muidu vajusin ma kokku, nii et ma olen kade kõikide naiste peale, kes samal päeval pärast sünnitust seista suudavad 🙂 A ma ei nõua ka, et kammoon, näidake end ikka sellise kaltsuna nagu te olete, mida te ilustate siin, naine PEAB ju pärast sünnitust väsinud ja rõve välja nägema! Ja sellega olen ma ka nõus, et oma hooletut välimust ei pea tervele maailmale uhkusega esitlema, et vaadake, ma sünnitasin kunagi! Loomulikult veetsin ka mina esimesed sünnitusjärgsed nädalad mitte just kõige glamuursemas välimuses, aga ma ei tundnud selle üle uhkust küll.
Ma julgen arvata, et ka printsessid ja hertsoginnad ja supermodellid on koduseinte vahel väsinud ja nä väljaveninud dressides ja see ongi täeisti okei, aga see ei ole tõesti asi, millega uhkustada. Muidugi ei arva ma, et tegelikkust peab ilustama, aga mind natuke häirib see “liiga ilus, tekitab pahameelt” vs “kassiokse”.
On loomulik, et teatud staatusega inimesed ei tule haiglast välja suvalises hommikumantlis ja on sama loomulik, et inimesed ei õigusta, miks olla “kassiokse”.
Kusjuures mina olen peale laparoskoopiat haiglast koju tulnud hommikumantlis ja tundsin end nagu s…t, kes ei jaksanud käiagi, AGA kui ma oleks Cambridge´i hertsoginna, siis 10 minutit oleks ma suutnud särada maailma fotograafidele.
Iseenesest muidugi tekib siit küsimus, et aga miks peab särama ja mitte olema nö suvakas juuksed patsis, dressid seljas, aga siit omakorda tekib sada uut küsimust, et sellel teemal võibki arutlema ja pahameelt tundma jäädagi. Minu arvamus on siiski, et saagem emadeks, aga jäägem naisteks;)
No kui nüüd aus olla, siis jah Kate oli üles vuntsitud juuksurite ja meikarite ja disainerite poolt, aga siiski jäi ta äsjasünnitanud emaks . Mina näiteks nägin küll tema näost väsimust ja eks ta võttiski ennast selleks 5-10 minutiks 🙂 Ja see on ainult kompliment, et ta väsinuna seda siiski tegi.
Mis kehasse ja saledusse puutub, siis sinna nii väga parata ei saa. Kui raseduse 9 kuud saiakesi ja cocacolat tarbid, ega siis haiglasse need lisakilod ei jää. Ja iga naine on erinev jne jne (armas, et Catherine’i punu ikka kleidi alt näha oli. Inimlik selline.) ja eks riietega annab palju ära teha – peita punu, olla stiilne jne. Iga omamoodi, vastavalt oskustele ja võimalustele.
AGA. Mitte miski ei õigusta pesematust ja musti riideid. Olgu või vanaema nõelutud kittel, aga miks see piimaplekiline olema peab? Kamm on ka esmatarbevahend, kõigil olemas. Sünnitus võib olla õudus kuubis, aga haigla on ju dušše täis. Enne sind nagunii haiglast tulema ei lasta, kuni sa pole võimeline iseseisvalt liikuma. Liigu siis iseseisvalt duši alla ka, värske ema. Siis sa oledki – värske, ema.
Näetsa, kadus ära mu vastus, aga jaa, mulle meeldisid ka need pildid seetõttu juba eriti, et kõht oli näha. Et näeb küll välja nagu muinasjutuprintsess, aga ikkagi inimene;)
Mulle tundub millegipärast (kuid see on tõesti täiesti subjektiivne arvamus), et need piimaplekiliste t-särkide ja rasvaste juuksekrunnidega noored emad kuuluvad kindlasti ka selle omapärase inimliigi hulka, kes FB-s oma töökohaks märgivad “täiskohaga emme” ja hariduseks “elukool/eluülikool”..
Minu (tæiesti subjektiivne arvamus) ühtib siinkohal sinu omaga
Tahaks siia juurde veel lisada, et minu arust paljud emad, kes end hooletusse jätavad, unustavad ära, et nad on siiski ka veel abikaasad/elukaaslased. Nii mõnelgi lööb laps/lapsed pähe ja siis on igasugune ettekääne sobilik, miks suhe vajub unarusse. Kui paljud sellised naised tegelikult õnnelikus suhtes pärast lapse sündi on? Mõni taob lausa uhkusega rindu, et mul on X arv lapsi, vahet pole, mis see mees tahab või on :S
Ka ei tunne sugugi nagu oleks mulle valusasti kannale astutud. See, et temal on võimalus kasutada sünnitusjärgselt personali, kes teda üles ja ilusaks poputavad ja et ta neid võimalusi kasutab, ei võta ju minult midagi ära – see kui tema neid võimalusi ei kasutaks ei looks neid võimalusi ju mulle! See ei tule minu arvelt! 😀 Mida seal kadetseda ja kiibitseda! Saaks aru, kui ise sünnitaks samal ajal samas kohas ja näe, r”sk, abivägi läks tema juurde ja jättis mind rääbakaks, siis oleks põhjus tõmmelda…:D
Jah, olen nõus, et kui peaksime koos temaga peale sünnitust uksest välja maailma pressi ette astuma ning ühel oleks abivägi ja teisel mitte, siis võiks vinguda, aga kammooon, need on ju nii erinevad maailmad, kus me elame ja iga natukenegi mõtlev inimene saab aru, et Kate Middleton ei sea küll halba eeskuju, et sätituna kaamerate ette astub peale sünnitust.
Natuke imelik, et sa seda teemat kommenteerid… nagu just välimuse seisukohalt. Sa ise räägid, et kuidas sa alatihti perekooli kägudele ette jääd just oma välimusega, et kyll neile ei meeldi sinu see ja too. Samas kinnitad meile, et sa oled tegelt omadega täiesti rahul.
Ja siis, kommenteerid sa (värskeid) emasid, olles ise ka veel ema. Kuidagi silmakirjalik oli seda lugeda…
Nagu üks mu sõbranna ütles – “lumehelbekese alarm” . Ma olen sada korda öelnud, et kommenteerin mina ja pean seega ka valmis olema, et mind kommenteeritakse ja nii täpselt ongi. Asi pole kusjuures sugugi mitte välimuses – oma välimust, mis looduse poolt antud ei saa väga muuta, küll aga saab olla hoolitsetud ja selles on küsimus. Kritiseerivad hoolitsetud värskeid emasid, et need vale pildi loovad just need samad, kes vastu rinda taovad ja ütlevad, et ma olen nüüd ema ja võin ükskõik milline välja näha.
Mis veel minu välimuse kritiseerimisse puutub, siis mul on suhteliselt suva kui kritiseeritakse mu jalgu, hambaid, juukseid, aga mind ajab natuke närvi küll kui inimesed TEAVAD kui õnnetu ja katkine ma olen ja sellepärast näen välja nagu näen. See on naeruväärne. Ja tead, ma ausalt julgen öelda, et rääbakas ei näe ma tegelikult kunagi välja. Võid vastu vaielda kui soovid.
Eks sa said isegi aru, et tundsin end veits puudutatuna ja seepärast sõna võtsingi… 🙂
Sa oled ise ka kirjutanud, et Ida beebiiga oli sinu jaoks väga raske. Ka minu jaoks, nagu arvatavasti enamus värsketele emadele, lööb esimese beebi saabumine majja kõik pahupidi. Arvasin enne lapsi, et olen pigem sinu tüüpi suhtumise- olemisega ema, aga näe, elul on omad plaanid ja kaldun pigem nt Britiks olema. Seega, mina olin rahul, kui beebi oli rahul ja ei karjunud, mitte kui mu juuksed on pestud ja puhas pluus seljas- see oli tollel hetkel tõesti teisejärguline. Esimestel kuudel juhtus ka sedagi, kui mõni päev ei jõudnud hommikumantlist kaugemalegi. Mul polnud lihtsalt jaksu, sest iga vaba hetk tahtsin ma vaid magada. Juuste pesemine või riiete vahetamine tundus ajaraiskamine, sest kui saaks kas või viis minutit magada- õnn missugune! Ja ma poleks arvanudki, et see on mõne inimese jaoks probleem, sest ma ei näinud seda ka ise probleemina oma sõbranna puhul (kui tema lapse sai ja mul veel polnud).
Usu mind, mul oli kodus peegel ja mõtlesin ka mina, et miks teised suudavad ok olla ja ma ei jõua isegi juukseid pesema. Ma ei õigustanud ennast, vaid lohutasin, et see on mööduv, sest esimesed kuud olid tõesti nagu teine maailm.
Läks aeg mööda, lapsed juba suuremad ning ma olen samuti endas uuesti selle nö naiseliku poole avastanud.
Seepärast ma arvangi, et seda teemat on mõttetu kommenteerida – see on mööduv nagu ka raske beebiiga. Jah, on erandeid, aga nagu näha, siis enamus on siiski dressipykstes ja krunnis juustega.
Saan ka aru, et me oleme ka inimese ja emana erinevad tüübid ja seepärast pûüangi oma seisukohta seletada 😊 ma ei ülista räpasust, aga üritasin lahti seletada, et miks mina toona selline olin.
Mari Maasika nimelisi inimesi on täitsa olemas, tunnen kahte, aga üks neist enam ei sünnita 🙂
Pingback: Mõtterisu: viimaste päevade jutud… – Kuidas kasvatada inimest?
ma ütleks, et ma nägin beebi-emmena tunduvalt parem välja kui praegu 🙂 laps ju magab esialgu enamuse ajast ja saab selle aja endale kulutada, praegu on tunduvalt raskem, “tee seda, aita mind”, lisaks kõikide asjade meeles pidamine/muretsemine, lapse pidevalt uksest sisse-välja sagimine koos sõpradega, hea kui jõuad pea ära kammida või õhtul veel mäletad, mis su nimi on… oehh, beebiga OLI elu kergem 🙂
Ma arvan et Oleneb ikka olukorrast ka .Esiteks muidugi sünnitus ,komplikatsioonid jne .Teiseks lapse seisund ja kolmandaks ülejäänud pere .Esimese lapsega sünnitasin 2 ööpäeva .Raske sünnitus uues (sel ajal veel võõras riigis) ,palju paberimajandust ,lapse seisund ei olnud kiita jne .Mees pidi töö ja haigla vahelt jooksma .Mina noor ema ,kartsin uut kogemust jne .Isegi haiglas olles olin normaalselt riides ,kammitus ,pestud ja nägin täitsa norm välja .Siiski ei tulnud mul isegi pähe teisi naisi vaadata ,minule oli oliline minu laps ja meie elu,seega ei pannud tähelegi ümbritsevaid emasid ja nende riietust/ välimust. Teise lapsega aga oli kiire sünnitus ,olin kogenud ema ,keel ammu suus ,töö ammu olemas ,kõik hea .Samas kuna teine laps kangesti tahtis oma väikevenda näha ,siis oli mul kiire koju haiglast .Edasised nädalad nägin tõesti vist välja see rääbakas maardu Mari või kes iganes .Hommikuti teine laps kooli vaja saata ,õppimised ,trennid jne .Tegemist oli palju .Tahtsin et suurem laps ikka näeks et teda ei jäeta kõrvale jne .Aega oli null iseenda jaoks .Renoveerisime ka veel takkaotsa ,aed oli vaja kevadeks korda saada ,hüppematt üles ,lilledega jamamis ,u name it . Polnud üldse aega iseenda jaoks. Seega kindel see et ühe lapse emana ongi sul raske aru saada sellest kuidas üks ema ei pane tähele oma plekilist särki.Kui see üks laps magab siis leiab see pool tunnikest enda jaoks ,aga kui rohkem lapsi kui üks siis ikka on tegemist küllaga.
Jah on ka neid 5 lapse emmesid kes ikka leiavad aega enda jaoks ,kuid minul jäi küll mulje et kui mul beebi magas siis tegelesin suurema lapse vajadustega ja tema asjadega mis vajasid tegelemist ,selle asemel et endaga tegeleda .Aga eks igale ühele oma .
… või siis saad sellise beebi, kellega peab kogu aeg tegelema, et ta sööks ja magaks. kogu aeg. kuni selleni välja, et sul on endal vahepeal valik, kas näiteks süüa või magada. mõlemat ei saa. mis kuradi särk, mis kuradi juuksed? elus on hetki, kui välimus pole tõesti oluline.
Mina särasin rasedana. Karvad olid vahaga eemaldatud, juuksed läikisid, varbaküüned olid kaunid, kannad olid nagu beebi pepu. Igalt poolt olin puhas ja kaunis. Ja kõnnak oli kergejalgne, ise olin tegus viimase päevani.
Peale rasket sünnitust olin kolm kuud rivist maas. Koperdasin mööda tuba ringi nii vähe kui võimalik. Mul ei olnudki midagi väga katki, aga püsti ma ei püsinud. Beebi oli kuldne laps, aga meeletu imemisvajadusega, vabalt võisin ööpäevas 12 tundi ta seda vajadust rahuldada. Ülejäänud pere tegi asju, minul oli kõik ähmane, ainult beebiga seotu oli selgete joontega.
Küüned nüsisin “maani” maha. Juuksed kukkusid peast, reaalselt olid paljad laigud. Tallanahk oli nagu teise mehe saapatald, varbaküüntel oli veel lakijäänuseid, mis tasahaaval välja kasvasid. Nahk ketendas ja kuivas. Kaal kukkus tuvastamata põhjustel pool kilo päevas ja seda tervelt kaks kuud järjest.
Sooja veega ma end pesta ei saanud, kohe hakkas pilti tasku viima. Pead pesta ei jaksanud. Seisin jaheda vee all mõned minutid ja siis kibekiirelt jälle beebi juurde, kes ilma minuta polnud sugugi kuldne beebi, oli viie minutiga luksuma hakkav hüsteerik.
Arsti juures käies panin juuksed patsi ja selga selle, mis nahka ei kriibi/mind ei vaeva/mahub/võib sekundiga täis higistada, ilma et laigud kohe välja paistaks. Küll polnud mul dresse ja krunni, aga ma pole nende asjade inimene lihtsalt. Kui ma muidu dresse omaks ja nendega käiks, siis oleksin nii ka arsti juurde läinud. Mina ei oleks ka siis säranud või normaalne välja näinud, kui oleksin Kate olnud. Meikarite töö tulemus eeldab ju ka mingit asendit ja aega, sukkade jalgaajamisest ei hakka rääkimagi. Mina esimestel päevadel suutsin ainult wc-sse lohiseda, endal mokk töllakil ja pilk hägustunud. Hea, et ma pole Kate ja mul pole sarnaseid kohustusi.
Aa, minu tippsaavutus oli see, kui ma kaks kuud peale sünnitust enne naistearsti juurde minekut suutsin end kokku võtta ja korralikult duši all käia. Karvad ajasin ka maha. Jee!
Aga arsti juures, pukki panduna, avastasin, et karvavaba on ainult üks jalg. Teise olin unustanud. Vohas nagu võsa. Näitasin arstile ka ja ta naeris, et pole ma mitte esimene selline.
See ei ole tihti lohakus või laiskus. See on see, et sa ei näe maailma nii nagu see kogu aeg on olnud. Mingi hägufilter on vahel. Minu jaoks olid esimesed kuud sarnane vee all olemisega, mitte veel päris uppunu, aga nagu hetk enne seda, kui sul õhk otsa saab. Olin füüsiliselt ja psühholoogiliselt terve ka, nii et mulle nagu ei olnukski vabandust olla rääbis. Samas ei peagi seda vabandama, milleks? Samuti ei peaks halvustama neid, kes suudavad end korras hoida. Üldse võiks teiste suhtes kuidagi vabamalt võtta, eks ole…
Mina naiteks ei taha panna endale kuhja krohvi peale kui ma oma pisikestega olen, sest kui neid musitan kallisan laheb koik see keemia nende nahale ka, uldse ei huvita mind mida keegi minust arvab.
Enamuse ajast ongi mul juuksed krunnis, sest ma ei taha, et lapsed neid tirivad ja karvad nende sormede/varvaste umber ei keerduks ja vereringet ei loikaks.
Uldse miks inimesed arvavad, et teised peavad koguaeg muljet avaldama, kas see on mingi puudujaak iseendas, hirm voibolla.
Minul on kull taiesti suva mida keegi kannab, kas meik on peal, uldse on mul kahju naistest kes arvavad, et nad ainult meigituna ilusad on.. Kus on enesehinnang?
Ja uldse milleks on koguaeg maakaid vaja soimata, kes on uldse maakas?
Suvaline inimene kes elab maa lahedal asulas, kulas voibolla?
Miks on nad halvemad?
Uldse need kes siin ainult fasaadi ilusaks voivad krohvida, aga oelat sudant kull ilusamaks teha ei anna..istuge pealegi oma krohvi kuja otsas korge hobuse seljas ja moelge kuidas te olete rohkem naised kui need kes elus teistmoodi teevad.