Alustame algusest, enne kui teksti liiga palju tuleb ja inimesed diagonaalis lugema hakkavad. Ma olen tegelikult arvamusel, et inimese välimus ei ole kõige olulisem asi maailmas ning kindlasti mitte ei valiks ma oma meest ega sõpru välimuse järgi, sama kehtib ka nende kohta. Nad on minuga sõbrad hoolimata sellest, et mul on suured hambad, suured jalad, suur kõht ja võimalik et välimuses veel sada muud viga.  Minu jaoks on oluline hoopis teised asjad, kõige olulisem ehk äratundmine, et tegu on minu inimesega. Nii lihtne ongi.

AGA ma ei hakka isegi tagasi ajama, et ma vaatan inimeste välimust ja ka arvustan seda. Ja ma ausõna ei usu neid kommentaare, mis mulle on väitnud, et 1) minu mees (naine?) küll ei hooli sellest, milline ma välja näen, 2) ma ei arvusta kunagi mitte kedagi, 3) need, kes teiste välimust vaatavad, on madalalaubalised ja pinnapealsed.

Ma küsin teilt ühe küsimuse. Kui te vaatate Aivar Riisalu, kes viimasel ajal on tohutult suureks paisunud, siis mis on teie esimene mõte? Kas see on – issand, kui paksuks ta on läinud? Ja te ei mõtle sellega isegi midagi halba, sest nii lihtsalt on. Kui nüüd keegi suvaline mees (näiteks Marek) ütleb, et NAISlaulja/näitleja/meikar/kes iganes (aga kindlasti naissoost!) on kaalus juurde võtnud ja lausa paksuks käinud, on ta madalalaubaline töll, sest õige mees ei vaata naise välimust ja veel vähem julgeb midagi negatiivset öelda. Kui välimus pole oluline, siis milleks meik, juuksur, rasvaimu, botox, kunstküüned, kõrged kontsad, kaunis pesu, trenn, nimekiri võiks jätkuda, aga saate mõttele pihta?  Enesetunne ja enesekindlus on kindlasti üks osa, aga ka see, et me tahame paremad välja näha! Me näeme vaeva selle nimel, et parema välimusega olla. Kas te vaidlete vastu?

Meie kodune huumor on üsna must. Mõnikord, tunnistan ausalt, ma ka solvun Mareki väljaütlemiste peale, aga samas saan ma aru, et see on natuke võlts. Kui ma ISE vingun päevast päeva, et olen ülekaaluline, siis miks ma solvun kui seda ütleb keegi teine? Ei, mu mees ei hinda VAID välimust, isegi oma lapselike väljaütlemiste juures, sest kujutate ette kui ma kilkasin talle, et lähen silmalaugude opile ja saan lõpuks silmalaud, küsis ta, et oot, sul on nendel midagi viga või? Kui ma rõõmustasin, et lähen kortse süstima, vaatas ta mulle ükskõikselt otsa ja ütles, et teda pole need kunagi häirinud. Kui mina tunnen end kaunimana kunstripsmetega ja sooviksin hetkel ka juuksepikendusi (sest see soeng, võehhhh!), siis tema ei saa aru, miks ma endale midagi sellist juurde tahan. Need ei anna ju midagi juurde, ütleb ta. Kritiseerime ja arvustame ning näemegi ka teineteise (ilu)vigu, kuid see ei määra meid inimestena. Me hindame teineteise juures hoopis muid omadusi (ega me muidu oma kaklustest hoolimata ikka päeva lõpuks teineteist heldimusega ei vaataks).

Välimus? Me oleme lihtsalt teineteise maitse. Maitse üle vaielda ei saa. Jään ikka kuulma ja lugema kommentaare, et olen kaltsakast keskealine tädi. Marek nagu me nüüd teame lihtsalt üks mõttetu jobu.

Hmm, aga kuidas oli sellega, et õige inimene ei kommenteeri teiste välimust? Kui mina räägin välimusest, olen ma pinnapealne, aga kui mind kommenteeritakse, siis see on…Mis? Abi? Sõbralik soovitus? Lihtsalt tõde? Mu meelest on nii kahepalgeline see “isssake, mis inimene see on, kes teiste välimust arvustab”. Vt tagasi küsimust Aivar Riisalu kohta. Aga on ta välimus oluline? Mina teda ei tunne, ent võib olla on sisemiselt ilus inimene?

See välimuse mitte kommenteerimine on umbes sama nagu “ei, mina küll Kroonikat ei loe”, samal ajal kui endal on salaja aastatellimus olemas.