Holy hell, kui külm täna oli! Aga samas nii ilus. Jaagup sundis meid metsa jalutama minema ja Klaudia sundis meid ostukeskusesse minema. Ma ei ole just ostukeskustest sillas, aga täna oli mul täitsa hea meel, et me sinna sattusime. Oskasid jõulumeeleolu tekitada küll. Ilusat teist adventi!
Ma olen poole silmaga vaadanud, et blogides on viimasel ajal räägitud reisimisest versus välisriigis viibimisest. Mulle meeldivad igasugu reisid, puhkusereisid rannas lebamise ja raamatuga kui kultuurireisid kui…Ühesõnaga mulle meeldib reisimine. Igasugune. Uute kohtade avastamine. Sest fakt on, et isegi kui ma oleks reisil, mille põhieesmärk oleks lihtsalt puhata, siis tähendaks see minu jaoks ka natuke sihtkohaga tutvumist. Lihtsalt hotelli territooriumil basseini ääres veini lüristades või internetis passides läheks ma lolliks.
Viimasel ajal olen ma veetnud väga palju aega autos. Seda võiks mingil määral ka reisimiseks nimetada, aga ma pigem nimetaks seda (ajutiseks) elustiiliks. Sel nädalal olen ma sõitnud Stockholmist Oslosse, sealt Kopenhaagenisse, edasi Jönköpingusse, Göteborgi, Lillehammerisse. Enne kui me asume uuesti teele koju peaksime me tegema veel ühe tagasipõike Kopenhaagenisse. Ma üritan hetkel välja nuputada, kuidas see reisiplaanidesse mahutada, nii et see mõistlik oleks.
Eile kui me Lillehammeri sõitma hakkasime, näitas GPS vahemaaks 618 tundi ja 6 tundi sõitu. Teoreetiliselt oleksime me valges veel kohale jõudnud, aga nii ilus ilm oli, et mulle tundus patt see autos veeta. Nii sõitsime me vahelduseks paljude pausidega ja vaatasime, mida Rootsil meile pakkuda on. Vahelduseks oli päris mõnus sõita teist teed pidi. Mitte pähe kulunud Karlskoga-Karlstad-Arvika-Kongsvinger teed mööda.
Homme läheb Ida Norra lasteaeda, mina lähen käin Oslos ära. 180 kilomeetrit üks ots tundub juba nagu Ussipesast Keilasse sõit:)
Kopenhaagenis oli täiesti tavaline tuuline neljapäev. Jaapani turiste täis bussid sõitsid sel kellaajal laevast maha, tegid kohustusliku peatuse väikese merineitsi kuju juures ja olgugi, et paljude pisikeste jaapnalaste nägudelt oli näha pettumus – kas see ongi kogu merineitsi – tegid nad kohustuslikud selfie´d ja grupipildid merineitsi taustal. “Ma tahan väikest merineitsit näha!” kuulen ma turiste tihti esimese asjana ütlemas. Ma ei ole aru saanud, miks minna selle väikese kuju juurde tunglema, samasuguse kuju saab endale soetada igast suveniiripoest. Ausõna, kui te veel näinud ei ole, siis originaal on sama väike kui need meened, mida endale poest soetada saab. Ma ei oleks esimene kord seda osanud ülessegi leida, õnneks tunglesid seal ees ka tookord pildistavad turistid, nii et ma sain aru, et ju seal see kuulus kujuke ongi. Nojah.
Mul poe aknast avaneb vaade täpselt promenaadile ja nii on mul hea inimesi jälgida. Ma tean juba täpselt, mis kell tulevad turistid pildistama, kui kaua on pildistamiseks aega jaapani turistidel, milliseid pilte teevad sakslased, milliseid soomlased, ma olen siit aknast inimesi nii kaua jälginud, et ma oskan pildistamise järgi öelda, mis rahvusest turistid on. Aususe huvides pean ma ütlema, et alguses jälgisin ma rohkem busside registreerimisnumbreid, lihtsalt oli huvitav vaadata, kust maailma eri paikadest nad seda maailmaimet vaatama sõitnud on, ajapikku aga hakkasin ma pildistamistes ära tundma mingit mustrit. Järjekordne buss vuras kujukese ette. “EST” registreerimismärgiga. Ma sättisin end akna juurde ja asusin jälgima.
“Kill-kõll,” segas mu vaatluse uksel kliendi saabumisest teavitav kelluke. Ma vandusin natuke sisemiselt, et keegi mind just praegu segama pidi tulema. Tavaliselt on mu poekeses 10-11 täielik vaikus, väga harva tuleb keegi nii vara hommikul aluspesu ostma. Aga just nüüd pidi see harv kord olema. Ajasin end aknalaualt püsti ja läksin klienti tervitama. See oli üks kummaline tegelane. Meenutas mulle kohe esimesest pilgust kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes ta olla võiks. Ta pidi olema kuulus, sest ma sain kohe aru, et ta püüdis oma tegelikku isikut varjata. Päikeseprillid peas sellise ilmaga? Ilmselgelt tahtis ta oma nägu varjata. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kas ta oli naine või mees. Kehakuju ja suuruse järgi oleks ta just nagu olnud mees, aga see naiselik valge karvane sall, mis oli ümber ta kaela ja vaata et ümber näogi, nii et vaid ninaots välja paistis, vihjas nagu naisele. Salli märkasin ma kohe, see oli mõnus ja valge nagu jõuluvana habe. Musta poncho alt paistis punakas kleit või mingi hõlst, sametist. Mingil kummalisel põhjusel püüdis ta ka seda mu eest varjata. “Ei peaks,” mõtlesin ma, “punane samet on selle hooaja moevärv.” Aga tema varjas. Ma püüdsin välja nuputada, kellega tegu on, kust ma teda teadsin, miks ta oma maskeeringust hoolimata nii tuttav tundus.
Kui ta oma koti, mis meenutas jõuluvana kingikotti, letile pani, sain ma lõpuks aru, kellega tegu. Kuidas see mul ometi nii kaua aega võttis? See oli jõuluvana! Päris ehtne jõuluvana. Aga mida tegi jõuluvana minu pisikeses pesupoes?
Tegu on Apollo raamatupoe poolt algatatud lühijutu väljakutsega, et tutvustada Peeter Oja esimest täispikka raamatut pealkirjaga „Kuidas kirjutada raamatut“ https://goo.gl/FU9h5v. See on selline pisut iroonilises ja humoorikas võtmes kirjutatud. See raamat on pühendatud kõigile julgetele, kes pole veel raamatut kirjutanud või tahaks kirjutada järgmiseks hiti.
Väljakutse seisneb selles, et mina kirjutasin valmis lühijutu esimese osa, edastan väljakutse järgmisele blogijale, kes võiks kirjutada valmiskirjutatud esimesele osale juurde teise osa vastavalt Peetri juhistele. Ning nii see teatepulga andmine käib edasi kuni mitme blogija koostööl sündinud lühijutt on valmis. Lõppversioon jõuab ka Peeter Oja endani.
Marimell, juhised on sul olemas, hakka nüüd edasi kirjutama!
Kui tahate endale Peeter Oja raamatut võita, siis jätke postituse alla üks väike jõuliline kommentaar. Kui lühijutt valmis, loosin raamatu välja. Ilmselt järgmine nädal siis!
Nagu te teate olen ma müügiga tegelnud sada aastat. Alati Norra, natuke ka Rootsi. “Peaks ikka Taanit ka proovima,” olen ma kuulnud 394746798 korda, aga see on alati jäänud jutuks. “Taani on raske siseneda, Taani on võimatu,” on 394746798 korda keegi selle mõtte maha matnud ja ma ei ole väga Taani nimel pingutanud. Seda juttu ja vabandust olen ma kuulnud no mingi 10 aastat kindlasti.
Paar kuud tagasi pidin ma Taanis kohtuma paari potentsiaalse kliendiga. See oli juba suur asi. Ma olin elevil. Asjad läksid nii, et ma ei jõudnud neile kohtumistele ja hiljem polnud neil aega. Mu sisetunne ütles, et ma peaksin siiski Kopenhaagenist läbi käima. Ma pidin minema ühte poodi, kuid ei leidnud seda üles. Möödusin ühest teisest poest. “Ah, astume korraks sisse,” ütlesin ma Idale. Mul ei olnud mingeid ootusi. Ida tekitas poes kaose, ehitas prooviruumi maja, ajas laiali kõik kataloogid,aga Mona ei pahandanud. Ta oli uuest brändist huvitatud. Uskuge või mitte, aga ma lahkusin sellest poest, kuhu ma täiesti juhuslikult sattusin, kokkuleppega, et toon talle detsembris kauba. “Aga mul on tegelikult kaks poodi,” ütles Mona ja lisas, et võiksin kaubad ka sinna poodi viia.
Ma olin Taanis olnud kaks tundi, sattunud juhuslikult ühte poodi ja leidnud endale esimese Taani kliendi. Taani on olnud minu ükssarv. Ma ei hakka veel rääkima, milliseid võimalikke pöördeid tänane päev veel tõi, hetkel rõõmustan ma selle üle, et me oleme Taani, kardetud ja ihatud maale, jala ukse vahele saanud.
Ma nägin pealt ka esimest müüki. Minu jaoks üllatavalt on nii Taanis kui Norras osutunud väga nõutuks sukahoidjad. Ja loomulikult tuli see klient kohale jalgrattaga. Kuidas siis veel muidu.
Laevast maha tulles mängisin ma natuke turisti ka. Merineitsi kuju on megatilluke. Ega muidu ei leiakski kui seal ees jaapani turimisgruppidega bussid ei peatuks;)
Homme ootab mind ees kohtumine Taani blogijate agentuuriga, kohtumine kinnisvaramaakleriga ja sõit Rootsi, et Ida peale korjata. Leppisime emmega kokku, et kohtume “keskpõrandal”. Siis sõidab tema tagasi ja meie edasi (või mina ka tagasi?) Norra. Peaaegu oleks Taanis tädi Pepet ka külastanud, aga siis me ei jõuaks lasteaeda esmaspäeval.
Vot selline see elu on hetkel. Täna Taani. Homme Rootsi. Ülehomme Norra.
Seekord oli mul Norra minekuga nii kiire et ma ei jõudnud endale isegi ööbimiskohta broneerida või kui üdini aus olla, siis ma isegi ei suutnud otsustada, kas ma sõidan koju Lillehammerisse või jään Oslosse. Küll vaatab siis jooksvalt, mõtlesin ma. Ida jäi vanaemaga Rootsi ja nii olin ma reaalselt liiga laisk, et 573km jooksul ühtegi peatust teha, sõitsin otse välja Skisse. Tegin vaid nii palju paar pausi, et hotell leida, sest korraga tundsin ma, et olen liiga väsinud Lillehammeri ja Oslo vahel uhamiseks.
Mina ei oleks ju mina kui mu telefon ei oleks „õigel” hetkel tühjaks saamas olnud. Mul OLI autolaadija kaasas, ekstra veel võtsin sellisteks olukordadeks, AGA ma ei suutnud seda leida. Ühesõnaga 10% akut ja missioon leida soodne ööbimine. Viimane osutus võimatuks, sest kõik hotellid olid üle 120 euro öö. Nii palju ma maksta ei tahtnud. Kui ma aga lõpuks Skisse jõudsin, telefoni aku täiesti tühi oli ja ainus hotell, mida ma teadsin, oli Thon hotell, siis pigistasin ma hambad kokku ja maksin toa eest soovitud hinna, liiga palju if you ask me.
Järgmise päeva suhtes olin ma sama dilemma ees – kas sõita edasi-tagasi Lillehammerisse või leida soodne ööbimiskoht Ski lähedal. Lappasin booking.com lehel ja korraga hüppas mulle ette selline koht nagu „Gjedsjø Gaard”. Pildid olid ilusad (udused, aga ilusad), keskmine hinne väga kõrge ja hind soodne. Pani natuke muretsema, et kas saab ikka nii olla, ent kõhutunnet usaldades tegin ma bookingu ära.
Päev venis pikaks ja ööbimiskohta hakkasin ma sõitma alles 9 paiku. Kitsal ja käänulisel ning pimedal külavaheteel sõites mõtlesin ma omaette, et see ikka meenutab liiga palju vale pööret. Viimased kümme kilomeetrit olin ma ainus auto teel. GPS näitas, et ööbimiskoht läheneb. Ma olin põnevil. Maja, kuhu GPS mind juhatas oli imekaunis. Keset pimedat välja nagu väikene tuledesäras jõulumuna, valge, helge, vana talukoht. Kõrge raudväravaga. „Be aware of the dogs” seisis väraval silt. Millegi pärast hakkas mul silme ees jooksma „Ristiisa”. Helistasin kella. „Tere tulemast, teretulemast, me oleme sind oodanud,” ütles hääl teisel pool. „Ole nii armas ja tee ise värav lahti, ära karda, koeri ei ole lahti.” Jällegi hakkasin ma korraga mõtlema „Valele pöördele”. Väga rumal minust muidugi.
Õues ootas mind juba 70+ härrasmees, kes mind nagu ammu kadunud sugulast ootas ja veelkord tervitas, juhatas mind majja ja siit, mu daamid ja härrad, sisenesin ma muinasjutumaailma. Jälle kord. Ärge unustage, et mul on Norras oma muinasjutt – Satu. Tundus nii sürreaalne kasutada sama võrdlust, aga kõik järgnev oli nagu muinasjutt. Või enne. Või märk. Või kokkusattmus. Või…Jumala eest, kutsuge mind hulluks, aga reis iseendasse, oma mõtetesse ja unistustesse.
Maja oli juba esimesest hetkest selline, millesse sa lihtsalt armud. Vana ja väärikas. Per Erik juhatas mind mu tuppa teisele korrusele ja kui ma olin oma imestamise lõpetanud, ütles ta, et neil pole traditsiooniline hotell ja veini nad kahjuks ei müü (mõtetelugeja? Ma olin just mõelnud, et issand kui hea oleks peale pikka päeva saada üks klaasike veini),kuid kõigile külalistele pakub ta allkorrusel hea meelega klaasi või paar veini. Tulgu ma vaid alla neile külla.
Selle majutusasutuse eripära ja võlu seisnes nimelt selles, et Per Erik ja tema naine Mouchy (Ahhhh, milline võrratu nimi! Ja veelgi võrratum prantsuse aktsent!) elavad selles samas majas. Nad on avanud oma elutoauksed sõna otseses mõttes kõikidele külalistele. Ja see maja oli täis soojust ja elu. Selles oli midagi erilist. „Countryliving” ütlesid nemad ja kui ma alguses vaidlesin sellele iseloomustusele vastu, sest maakodu asemel on mu meelest tegu väiksemat sorti paleega, siis tegelikult ma hiljem mõistsin, mida nad selle väljendiga silmas pidasid. Nende kodu ja B&B on maalähedane, aga hoopis teistsugusel moel. See on täis ajalugu, antiiki, kunsti Van Eyjk (koolkonna) maalidest Versace diivaniteni, kuid kogu see luksus on maalähedane, hubane, kodune. Elutoas praksus kaminas tuli, kroonlühtri kristallid peegeldusid küünlavalges mõnusalt paksude kardinatega ääristatud akendel. Mind tulid tervitama kaks sõbralikku koera – üks ajas end püsti hinnaliselt diivanilt, teine (veelgi hinnalisemalt?) vaibalt. Me ei luba oma koeral tulla tuppa nõukaajast pärit vaibale, siin aga tundus tavaline, et koerad pikutavad Pärsia vaibal.
TÂPSELT selline on minu unistuste maja!
Söögitoa suure laua taga istusid küünlavalgel kolm poola keelt kõnelevat ja Jack Danielsi joovat noormeest. Ei, nad ei olnud mingid kalevipojad, kes oleks purjuspäi 18. sajandist pärit mööbli keskel lällanud nii nagu stereotüüp ette näeb, nad olid sõbralikud, viisakad ja meeldivad. Mouchy vabandas, et peab minema lapselast magama panema, kallistas kõiki laua taga istuvaid inimesi ja mul oli tunne nagu oleksin ma sattunud perekondlikule koosviibimisele. Võhivõõrana, aga ikkagi oodatuna. Peremees valas mulle klaasi veini. Ma ühinesin perekondliku koosviibimisega.
Poola noormehed pidid hommikul vara ärkama ja lahkusid meie seltsist üsna pea, kell oli ka siiski juba palju üle kümne ja Per Erik hõikas neile järele, et hommikul täpselt kell seitse ootab neid petite hommikusöök. Etteruttavalt võin ma öelda, et petit ei ole sugugi see sõna, mida ma selle hommikusöögi jaoks kasutaksin. Kui juba jutt toidu peale läks, siis uskuge või mitte, omanikud valmistavad oma külalistele ka gurmee õhtusöögid. Hirveliha, põhjapõder, põder, tursk, lõhe…kõik omanike enda lemmikud, mida kirglikult ka oma külalisteke valmistatakse. Mina jõudsin kohale liiga hilja, kuid ma sain aimu, millist toitu selles majas pakutakse. See teeb silmad ette paljudele pärisrestoranidele.
Mina jäin Per Erikuga veel juttu rääkima. Ja SEE oli midagi eriskummalist. Täpselt nagu oleks ta päriselt ka mu mõtteid lugenud. Autoga nende poole sõites mõtlesin ma minevikus juhtunud asjade peale, ma arutlesin enda ja oma olemuse üle, kes ma olen, mida ma tahan, millised on mu unistused ja paar tundi hiljem selles omamoodi maalähedases luksuslikus majakeses arutlesime me just nende samade teemade üle. Kui see pole nüüd mingi muinasjutt, siis kaotas see perekond aastaid tagasi terve varanduse, õigemini peteti see neilt välja, lisaks haigused, mis meespoolt pikalt haiglas hoidsid. „Aga see kõik muutis mind,” ütles ta. „Enne olin ma pealiskaudne, aga nüüd ma väärtustan ELU. See mis oli eile, oli eile. Pöörame uue lehe ja mõtleme homsele, sest homme on see, mis meid huvitama peab.” Jaa, ma tean, kõlab jälle imalalt, kuid mõnikord on need kõige imalamad ja mainstream teadmised just need, mis kohale jõuavad.Mõtlema panevad. Annavad energiat ja positiivsust. Ma nägin neid inimesi selles majas esimest korda oma elus, kuid mulle jäi tunne nagu nad teaksid mind läbi ja läbi, mina neid ka, aga nemad mind siiski rohkem.
Kõik, mida ma tol päeval olin mõelnud, tuli meil selle põgusa pooleteise tunni jooksul jutuks. „Meie jaoks on kõige olulisem, et majas oleks elu, et siin oleks õige tunne, asjad on asjad, mille me oleme küll kindlustanud, kuid inimesed on need, kes on olulised. Elu on oluline. Elamine on oluline,” viskas Per Erik muretult õhku järgmise „klišee”. See õhtu poolteist tundi oli täis klišeesid, kuid nii mõtlemapanevaid, silmiavavaid. Ma pidin end paar korda näpistama, et olla kindel, et kogu see müstiline villa ja see vestlus ei ole minu fantaasia vili. Ei olnud. Per Erik rääkis oma tööst, mitte otse, kuid põnevate vihjete ja seikadena, ja ma leidsin end ikka ja jälle mõttelt, et mille paganaga see inimene siis tegelenud on kogu oma elu. Hiljem guugeldasin välja, et tegu oli muuhulgas Saint Lucia aukonsuli ja ärikonsultandiga.
Kokkusattumus ehh, et ta oskas mulle anda vihjeid, mida Norra turul tegema peaks ja teha võiks. Ja ausalt, te ei kujuta ette, kuidas mul hakkasid peas pildid jooksma erinevatest kampaaniatest. (PS: Norras tegutsevad fotograafid, jumestajad, stilistid jne palun andke endast märku!) Peaosas võrratult naiselik Mouchy Rosmarie.
„Mis kell ma hommikusööki serveerin?” küsis Per Erik kui ma end magama sättisin. Ma kuulsin ju et ta teeb Poola poistele hommikusööki kella seitsmeks, nii et ma arvasin, et ajan end samaks ajaks ülesse. „Ei, ei, see ei tule kõne allagi, et sa nii vara ärkaks, sul oli pikk päev ja sul tuleb uus pikk päev, teeme sulle hommikusöögi kell pool üheksa,” keelas ta mind. Ega ma vastu ei puigelnud. Mul oli hea meel veeta selles majas veel nii palju aega kui võimalik. Oleks ma teadnud millises kohas ma ööbin, oleks ma paar viimast klienti kiiremini külastanud, ja ma tundsin korraks end halva emana, et Ida ei saanud minuga seal kaasas olla. Ta oleks seda kohta ja neid inimesi nii nautinud! Ehk on see märk, et me PEAME sinna uuesti tagasi minema?
Hommikul ärkasin ma siiski üles kell seitse. Mul oli plaanis veidike tööd teha, sest oli ilmselge, et päeval mul selleks aega ei ole, liiga palju oli vaja korda saata (miks ma muidu vaid neli minutit enne laeva väljumist pileti ostsin), aga tegelikkus oli see, et ma veetsin kaks tundi lihtsalt heas seltskonnas FANTASTILIST hommikusööki süües ja aluspesust, ärist ja juhuste kokkulangemisest rääkides. Ma olin ikka veel lummatud sellest, et ma ööbimiseks sellise pärli olin leidnud pooljuhuslikult, ja natuke pahane, et ma seda päev varem ei olnud avastanud. Thin hotel versus see kogemus. Ma vist ei pea kirjutama, kumma ma iga kell uuesti valiks. Kuigi, Thon hotellile peab samuti au andma väga hea hommikusöögivaliku eest. Üks parimaid, mida ma suurtes hotellides saanud olen. Lihtsalt olles ööbinud hotellides nii palju, olen ma hakanud hindama hoopis teistuguseid ööbimiskohti ja kogemusi. Personaalsemaid. Suured kohad üllatavad harva.
Mul oli lausa kahju oma asju kokku pakkida ja lahkuda, ma oleksin nii väga tahtnud kauemaks jääda. „Meil oleks hea meel kui sa oleksid lihtsalt meie külaline olnud, meil on nii huvitav olnud,” ütles Per Erik kui ma lahkuma hakkasin. Ma ei saanud sellest lausest täpselt aru, alles siis kui ma lahkumisel hakkasin rahakotti otsima, et ööbimise eest maksta, kordas Mouchy, et sa ju olid meie külaline, sa ei pea maksma. Veidike kohmetult ja natuke hämmingus panin ma oma rahakoti ära. „Kui meie külalised lahkuvad õnnelikult, oleme meie õnnelikud,” lisas Per Erik.
Väljas sadas paksu valget lund, Per Erik ja Mouchy lehvitasid mulle ukse pealt. „Pööra uus leht ja ära anna alla, sa saad sellega hakkama!” hõikas ta mulle järele. Ma lahkusin sellest muinasjutumajast täis enesekindlust ja energiat. Õhtul sain ma tööalaselt väga hea uudise.
PS: “See on mu perekonnapilt,” tutvustas Per Erik mulle oma diivanipatju, “koerad ja veinipudelid.”
Mulle on alati jõulud meeldinud. Samas olen ma alati teatud põhjustel jōule vihanud. Või püüdnud end panna jõule vihkama. Ma ei tea ka täpselt. Selline mõrkjas-magus suhe.
Sel aastal olen ma aga täielikus jõulutujus. Ilmselt on oma osa sellest Idal, kes vaimustub maja ehtimisest, kinkidest, päkapikkudest, piparkookide valmistamisest. Kindlasti oma osa sellel, et me oleme palju aega veetnud Lillehammeris LUMISES looduses ja me oleme käinud ka üritustel, mis on kuidagi pühademeeleolu tekitanud. Nüüd on veel vaid traditsiooniline lutefisk-õhtusöök Satuga puudu täiuslikkusest😍
Lõpetuseks mõned fotod andeka ja kauni Anna Lutteri raamatuesitluselt. Vot selliste inimeste peale olen ma küll kade. Nobenäppude. Ilma häbenemata. Samas on ta nii paganama inspireeriv, et mis seal ikka kadetseda. Pigem ka proovida. Me proovisime. Ida tehtud pärgadel on kirjas “emme” ja “issi” (kui te välja ei lugenud).
Fotod: Anna Lutteri FBst
Mul on natukene nagu äsjasünnitanu tunne. Üheksa kuud sai magamata oldud, vahepeal oksendamiseni tüdinenud oldud, üle keha valutatud ja närveeritud, et beebi nö ilmavalgust näeks. Kaks nädalat tagasi nägigi. “Nabanöör sai läbi lõigatud,” naersid teised, aga täpselt nii oligi. Samas minu enda jaoks jäi midagi veel puudu. Ma teadsin, mis see on.
Nagu te ilmselt olete aru saanud, siis minu tööks või hobiks või mõlemaks on Eesti ettevõtetele klientide leidmine Skandinaavias. Seni olen ma tegutsenud ehitusvaldkonnas, aga juhuste kokkulangevus viis selleni, et ehitusest sattusin ma pesumaailma. Ma alustasin turu-uuringu ja saja tuhande pisiasja uurimisega, kui sai selgeks, et üks moodus turul nähtavaks saada on läbi blogijate, hakkas sobivate blogijate nimekirja koostamine.
Üks valikuid oleks kindlasti olnud Sophie Elise. Ma olen tema blogi aastaid lugenud. Pean tunnistama ausalt, alguses sellepärast, et tema üle naerda, sest teist nii roosat blogijat ei olnud minu silmad varem veel näinud. “Roosablogija” nagu teda kutsuti. Tõeline bimbo. Siis aga läksid aastad mööda, ma väga ei süvenenud enam tema blogisse (ju sai ära naerdud), aga Sophie Elise hakkas üha enam mulle “sisse peksma”. Ma hakkasin teda uuesti lugema. Ja avastasin, et roosablogijast oli saanud hoopis keegi teine. Munadega naine. Arvamusega naine. Oioi, kui vihatud, aga see ei takistanud tal olla see, kes ta oli ja öelda välja, mida ta arvas. Mulle jäid enim silma tema sõnavõtnud loomade ja pagulaste kaitseks. Lisaks meeldis mulle ta huumor. Oskus ka enda üle naerda. Ta tõestab, et “bimbo-välimuse” taga võib teinekord ka aju olla. Sellel tüdrukul on aju igatahes olemas. Ärge laske end välimusest petta.
Pole raske arvata, miks Sophie Elise oleks üks minu esimesi valikuid olnud. Esiteks 362 000 jälgijat instagramis. Teiseks 2015.aasta mõjuvõimsaim naine Norra meedias. Kolmandaks mitmeid blogiauhindade esikohti ja rahva lemmiku tiitleid. Ja nii edasi ja nii edasi. On täiesti uskumatu, KUHU on jõudnud üks 22-aastane tüdruk. Vot see on tõesti kadestamistväärt. Kui peaks blogimisega samad ambitsioonid olema. “Eeskuju”. Ei, mitte jutumärkides selle pärast, et ma ei arvaks, et ta ei oleks, vaid see on ta raamatu nimi. Loomulikult jälle hitt. Ühesõnaga kõik, mida see tüdruk puudutab on kuld.
Kuidas teenida blogijana 2,5 miljonit Norra krooni? Väga lihtsalt. Kui su blogipostituse hind on 60 000 NOKi (ca 6000EUR), siis lihtne matemaatika annab vastuse. Oli ilmselge, et see hind jääb Norra turul alles kanda kinnitavale ettevõtele liiga paljuks alla neelata. Ma loobusin mõttest promoda toodet läbi Sophie Elise blogi.
Samal ajal otsisin ma kliente. Sain ühe viisaka “ei” teise järel. Ühe potentsiaalse kliendiga tekkis mul aga kõhutunne, see on mind varemgi õigele teele juhatanud. Ta oli mulle kolm korda üheksa kuu jooksul “ei” öelnud. Tundes Norra ärikultuuri, siis ma rohkem teda tüüdata ei tahtnud. Andsin alla, aga registreerisin end tema uudiskirja saajaks. Hoidsin end kursis sellega, mida ja kuidas ta reklaamib. Peale üht uudiskirja nägemist tekkis mul mõte, ma võtsin riski ja kirjutasin talle neljas kord. Sain vastuse, et see pakuks huvi ja juba paari nädala pärast läks teele proovitellimus. Ma ei tea, kas see oli kõhutunde, juhuste kokkulangevuse või töö tulemus, aga sel ei olegi tähtsust.
Ja siis täiesti ootamatult kirjutasid nad, et kuna nad tegid Sophie Elisega koostööd juba siis kui ta veel kuulus ei olnud ning ta hakkab agenti vahetama, said nad tema blogireklaamiks superpakkumise. Siiski piisavalt krõbeda, et üksinda see tellida. Aga kui kampa lüüa, siis oli see hind täiesti söödav. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin üheksa kuud mõelnud, kuidas saaks Norra nr1 blogis (mis on nr1 ka oma sisult) oma toodet reklaamida nii et hapnik kinni ei jääks ja siin see võimalus oligi. Peale kolme ei´d ja üheksat kuud mõtlemist avanes võimalus.
See kõlab veidralt, aga ma ootasin 4.12 nagu laps jõule. Ma tahtsin näha, millised tooted Sophie Elise valib. Refreshisin täna kuus korda oma Insta feedi et näha, kas juba on postitus. Ja siis see tuli! Mul oli nii uhke tunne.
Sophie Elise postitus ilmus blogis umbes kell üheksa. Kaks (!!!) tundi hiljem sain ma kliendilt kõne, et kaupa on juurde vaja, sest pood on tühjaks müüdud. Saate aru! Kell pool 12 õhtul pidime me hakkama kiiruga kaupa juurde tellima, sest ÜKS postitus tekitas kliendi laos kaose!
(Liiga palju infot, aga mul on samad aluspüksid hetkel jalas:D)
Ma ei tea, kui palju ma Norraga edasi tegelen, aga mul on nii hea meel, et üks “ükssarv” sai kinni püütud. Teist lähen ma püüdma juba paari päeva pärast.
PS: Kui sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes oskab norra keelt ja armastab turundust, siis BonBon Lingerie´l on sellisele inimesele tööd pakkuda. Norras. Vaadake FB-st järele.
Päisefoto: http://sophieelise.blogg.no/
Võib olla on seda raske uskuda, aga väikesena olin ma hea laps. Vähemalt kui päkapikkudesse ümber arvestada. Ma mäletan nii hästi, kuidas tädi Helju juures käisid eriliselt helded päkapikud ja isegi siis kui mind seal ei olnud ning ma mõtlesin alati, et kuidas nad ometi teavad ka tädi juurde tulla. Ma ju ei ela seal? Ja kuidas nad teavad, mida ma soovin? Kuidas nad oskasid mu soove täita? Muidugi pool -nõukaaja lapsena olid mu soovid üsna tagasihoidlikud ja neid ei olnud ehk väga raske täita. Kõige suurem soov sai olla uus Hiina kleit.
Ma mäletan nii hästi, kuidas ma üks kord ärgates leidsin sussi seest uue IMEILUSA Hiina kleidi. Kahjuks oli see mulle väike. Tädi ütles, et paneme sussi sisse tagasi, et küll päkapikk uue toob. Ma ei uskunud teda, sest no kuidas see päkapikk saaks teada, et mulle oli kleit väike ja mulle oleks uut kleiti vaja. Tädi aga ütles, et uskugu ma imedesse. Järgmisel õhtul magama minnes lubasin ma endale, et ma olen TERVE ÖÖ üleval, ma tahtsin nii väga päkapikku näha ja see pidi olema see öö. Hommikul ärgates oli mu sussi sees uus Hiina kleit. Mulle paras. No kuidas ta ometi teadis? Ja kuidas ta nii ruttu selle kleidi vahetatud sai? Mina ei teadnud tol ajal letialusest kaubast ja tutvustest midagi. Ma olin lummatud jõuluimest.
Päkapikud on minu lapsepõlve üks helgeim mälestus.
Kui mu väike õde päkapiku-usku jõudis tahtsin ma, et ka temale jääks päkapikkudest sama helge mälestus nagu mulle. Jõulumaagia. Ühel aastal kirjutasin ma talle igal detsembri hommikul sussi sisse päkapikult kirja. See rõõm, mida ma tolle väikese “tüütu putuka” silmist nägin, on sõnaseletamatu. Mul oli hea meel, et ma olin oma jõulumaagiat suutnud talle edasi anda.
Nüüd on Ida päkapiku eas. Esimesel detsembril ärkas ta vara ja tahtis kohe alla korrusele joosta. “Kuhu sa tormad?” küsis Marek. “Ma tahan näha, mis päkapikk tõi!” Me olime sussi unustanud. Tuli kiiruga leida mingi vale, miks Marek peaks esimesena allakorrusele minema. Teisel päeval tõi päkapikk meile kõigile BonBoni pesu. Lapsed ei ole rumalad. “Heeeeii, miks emme on meie sussi sisse asju pannud?” küsis ta. Hea on, et ma olin sussi sisse pannud ka Paw Controli šokolaadi, mida ma poest ei lubanud tal osta, et ehk päkapikud toovad. Tõidki. Täna oli Ida nii üllatunud-üllatunud kui laevakajutis leidis oma saapa seest šokolaadi. “Kuidas nad teadsid?” küsis ta.
Jõulumaagia, mõtlesin ma omaette. Jõulumaagia.
Mõned aastad tagasi laenasin ma ühele tuttavale paar kleiti. Siis läks meelest tagasi küsida, temal läks meelest tagasi anda, mingi hetk olin kindel, et tal on kolimiste käigus need raudselt kadumagi läinud ja lõin üldse käega. Ei saatnud ärapanevaid sõnumeid. Eks nats kahju oli, sest üks neist kleitidest oli selline unikaalne, aga samas mitte nii palju kahju, et rohkem nende peale mõelda. Nüüd aga juhtus nii, et nii hea oleks kui need kleidid oleks olnud varnast võtta. Lihtsalt on üks selline üritus tulemas, kuhu need sobiks. Ma selle tuttavaga enam ei suhtle, ent kontaktid on olemas ja nii ma mõtlesingi, et lihtsalt küsin talt, et ehk on need kleidid tal alles, et mul üks üritus tulemas, kuhu neid vaja oleks.
Sain vastuseks, et ta täpselt enam ei mäleta, on ise hetkel välismaal, aga kui mul kohe neid vaja on, siis ostku ma uued ja saatku talle arve. See vastus solvas mind. Mulle jäi mulje nagu ma oleksin talle kirjutanud, et yo, bitch, kleidid siia või kaeban su kohtusse ja ta tundis kohustust mulle valuraha maksta. Või et ah tegelt ma ei viitsi vaadata, suva ju, mine poodi, osta uus ja no fine! ma plekin kinni kui sul endal raha pole, et pead uue ostmise asemel ammu kadunud asja taga ajama hakkama. Või et, kuule päriselt, ma suplen rahas, mul on megapohhui, ma löön su viiesajasega laiaks.
Muidugi on need vaid emotsioonid, mida ma ise tema vastusest välja lugesin, vabalt võis olla, et ta tundis end pahasti ja tundis kohustust asendust pakkuda, aga ma lugesin välja just sellise suhtumise nagu eelpool kirjeldatud ja see pani mind mõtlema. Et kas ongi nii, et raha eest saab kõike? Kõigel ongi hinnalipik küljes? Suhetel? Asjadel? Kingitustel? Kõike saab ja peab rahas mõõtma?
Need mõtted ja suhtumine tegid mind kurvaks.