Kodus tagasi

Jõudsime tagasi koju Ussipessa. Ei saa öelda, et oleks väga jõululine tunne olnud. Lund ei olnud, kodu oli nii vähe või palju jõuline kui me ta jõudsime sättida, ehk siis mitte rohkem kui kuus toas, aga kodus oli korras ja puhas (mille me paari minutiga ellimineerisime, sorry, Marek) ning kodus ootas meid terve hunnik kingitusi. No nagu jõulud oleks:D

Ahjaa, ma pidin enne koju jõudmist Marekile helistama, sest mu ei olnud meie turvasüsteemi kood meeles. Püüdsin koju sõites meelde tuletada, algus tuli meelde, aga lõpp mitte. Või noh nagu tuli ka, sest ma jätan koode meelde mingi seostega, kuid siiski tundus see vale olevat. Ei riimunud. No ja nii ma Marekile helistasingi. Ilmselgelt olime me kodust kaua ära olnud kui enam ei tea, kuidas koju sisse saada.

IMG_4360.JPG

Aga et siis pakid.

Esiteks pakike Aravonilt.  Placent Activi tooteid olen ma aastaid kasutanud, šampoon on siiani üks mu lemmikuid ning juukseseerum tõepoolest on toiminud.  Nüüd on Aljona võtnud eesmärgiks uuenenud kaubamärgiga maailma vallutada ja teate ma ausalt ütlen, et ma isegi ei kahtle selles, et tal see õnnestub. Ma tean teada juba päris pikka aega ja nii sihikindlat naist teist ma juba ei tea. Kui kade olla, siis Aljona peale isegi võiks vist olla. Igal juhul tuult tiibadesse ja tänud paki eest, me very happy.

IMG_4259.JPG

Teiseks ootasid mind kodus Anu Kaelussoo Design kindad, mida ma juba ammmmmmu olin oodanud, aga need saabusid just siis kui ma olin ära sõitnud ja nii ma elevuses ootasin, et kuna ma ometi oma kukeseenekindad kätte saan. Ma olin neid väga pikalt nillinud, lõpuks otsustasin endale jõulukingi teha. PS: Kui te veel otsite kingitusi, siis siiras soovitus on need kindad. Esiteks 70% meriinovillast ja seenesõbra unistus, ja teiseks – nii imekaunis pakend, ei raatsinud kohe lahtigi pakkida.

IMG_4289IMG_4294.JPGIMG_4301.JPGIMG_4313.JPG

Kolmandaks saime me Idaga teha lahti terve trobikonna jõulukalendri pakke. Me sõbrannadega teeme igal aastal jõulukalendrit, sel aastal sõitsin ma ju 3.12 juba ära ja ei viitsinud midagi kaasa võtta (kuigi läksime autoga, aga peale kahenädalast reisi on auto niigi nagu mustlaslaager). Nüüd saime me 4-18 kuupäeva pakid lahti harutada. Jeeeeeiii! Ma sain aru, MIKS me seda kalendrit teeme. Mu jaoks on see natuke piin, sest ma olen nii kehv kingitust tegija. Mitte et ma ei tahaks, VÄGA tahan, aga no ma lihtsalt olen laisk ja jätan sellised asjad viimasele minutile, mis tähendab stressi ja suvaliste asjade kokku ostmist. Mitte nagu minu sõbrannad. Nende kingid on läbimõeldud ja isiklikud. Okei, ma tegelikult ka ikka püüan, aga mitte nii nagu nemad.

IMG_4276.JPGIMG_4278.JPG

Neljandaks käivad minu jaoks jõulud käsikäes tädi Merle piparkookidega. Need on nagu meistriteos ja igal aastal jõulude tipphetk. Ausalt. Vaidlete vastu? No palun kui julgete!

IMG_4331.JPGIMG_4340IMG_4343IMG_4333.JPG

Ja neljandaks oli Marek ometi lõpuks hakanud elutoa remonti lõpetama.  Kui elutuba üleni valgeks saab, siis mulle tundub, et saab jälle päris kena. Kümme aastat sama seinavärv oli mind ikka hullumiseni ära tüüdanud.

IMG_4357.JPG

Ja no ikka nii lõpmata armas on, et mul on sõpru, kes ikka jõulukaarte saadavad. Ma jumaldan jõulukaarte! Luban igal aastal, et saadan ka, aga teen seda siiski harva. Sest noh “ah homme saadan” (mul on tihti kaardid valmis, ümbrikus ja isegi margid peal) ja siis on juba jõulud ülehomme ja mulle tundub et pole nagu enam pointi saata. Jepp, mina. Täna igatahes saime me postkastist kaks esimest jõulukaarti. IMG_4285

Kuri ema

Ida on vahva laps. Hästi terane ja taiplik. Ta on ka vallatu ja iseloomuga-Täpsustame – minu iseloomuga. Jonnakas ja ei taha alla anda. Sellest tingituna on meil temaga palju ka pahandamist. Ta lihtsalt ei kuula sõna. Ütled korra. Ütled kaks. Kolmas kord tõstad häält. Ja neljas kord kaotad enesevalituse. Ei, ma ei nüpelda teda nahkrihmaga või ei käsi tal endale metsast vitsa tuua (ahh, need oivalised vanakooli karistusmeetodid!), ma olen lihtsalt kuri ema.

Näiteid?

Eile oli Ida unine, magas poolenisti, aga hakkas korraga jaurama, et tahab juua. “Joo piima,” ütlesin ma talle, sest see oli tal voodi kõrval. “Ei, ma tahan limonaadi, sealt laua pealt!” vastas printsess, näitas näpuga laual oleva pudeli suunas ja eeldas, et ma talle selle tooks. Ma ütlesin, et seda ta enam ei saa ja kui on janu, siis sobib joomiseks iga asi. Printsess keeldus piima joomast ja hakkas vaikselt omaette kiunuma. Ei läinud ka ise oma limonaadi järele vaid lihtsalt kiunus. Lõpuks jäi vaikseks. Nii umbes kümneks minutiks. Ja hakkas siis otsast peale. Vaikselt omaette tihnuma (nagu vanama ütleks).  Ma vihastasin. (minu) vanaemal läks süda haledaks ja ta läks Idale limonaadi tooma (pärast väitis küll, et läks talle vett tooma, aga noh see selleks).  Et vanaema ei saaks Ida tahtmisele järele anda võtsin ma limonaadipudeli ja kallasin selle sisu kraanikausist alla. Kõik. Probleem lahendatud. (Ida)vanaema sai aru, et asi on hapu ja võttis Ida endale kaissu, et ma veel rohkem kurjemaks ei saaks. Või pigem, et Ida uuesti jonnima ei hakkaks. Emme ju kardab, et mida teised arvavad, noh et kui hotellitoas laps korraga nutma hakkab, et mine siis tea, mis arvatakse.

Aga tagasi minu kurja ema hetkede juurde. Ühel laevareisil ostsime me Idale mingi hiinaka võlukepi. Ta muudkui virvendas sellega mu silmade ees, nii et mul oli hirm, et ta torkab lõpuks sellega mul silmad välja. Kolm korda kutsusin Ida korrale. Ei midagi. Neljas kord vihastasin ja murdsin võlukepi tükkideks ning viskasin tükid prügikasti. Kõik. Probleem lahendatud.

Jumala eest, üks päev olin ma nii kaugele viidud, et päkapikk oleks peaaegu aknalauale jäetud sussi tühjaks jätnud, aga see tundus natuke liiga julm ka minu kohta. Jätsin kommi panemata ja panin sussi sisse ühe kreemituubi testri (Ida armastab end kreemitada), kui ta siis hommikul küsis, et miks päkapikk kommi ka ei toonud, vastasin, et ehk sa olid natuke halb laps. Järgmised päevad küsis ta õhtuti, et kas on ikka hea laps olnud. No laias laastus oli kah.

“Ida, KUI SA KOHE….. SIIS SA EI SAA….” Ida puhul ei toimi näiteks ka üldse. Pole mõtet ähvardada. Ta vaatab mulle kõige süütumate silmadega otsa ja ütleb, et “aga ma ei tahagi”. Nojah. Mina ju tean, et tahab. Kuidas ma siis jätan ta mängutuppa lubamata?  Ma olen proovinud neid  tarkade õpikute soovitusi, et “Ida, see teeb mind kurvaks kui” või muud sarnast jama, aga no ausalt…nagu hane selga vesi. Selline “kuri ema”, kes annab võimaluse ja siis vihastab, on siiani (ainus) moodus, mis toiminud on.

Võib olla ei ole minu resoluutne suhtumine õige, aga sellise vallatu lapsega ma lihtsalt ei jaksa teisiti. Ja nagu näha, et mõnikord kui ma alla annan (ja lasen tal vanaisa naise juurest mänguasja kaasa laenata) olen ma veelgi halvem ema. Kuidas on õige last keelata ja korrale kutsuda?

 

 

Teiste laste vanemad

Ma tahaksin öelda, et mulle ei meeldi üldiselt inimesed – nii oleks mu järgnevat juttu ehk mul endal lihtsam mõista – aga see ei vasta tõele. Mulle meeldivad vägagi inimesed ning suurema osa inimestega leian ma väga kiiresti ühise keele või millestki rääkida. Ma arvan, et ma olen üsna jutukas inimene ning ehk ka hea suhtleja. Tänu Idale/Ida tõttu pean ma suhtlema ka teiste lastevanematega ja siinkohal tunnen ma küll mõnikord, et mulle ei meeldi inimesed. Ausalt. Ma kohe tunnen teinekord, et ma ei tahaks nende inimestega suhelda, aga viisakusest ju peab.

Näiteks on üks ema, kelle mõtted lapsekasvatusest, eriti riietusest ja õueskäimisest, on mulle täiesti vastukarva. Selline ninnu-nännu emme, kes kogu aeg räägib, kuidas nii õudne on vaadata kui lapsed koleda ilmaga (loe: veidike tuulega) väljas käivad ja pahandab, et õpetajad ei pane tähele, et laps linnariietega õues on. Igaks juhuks mainin, et see inimene EI OLE Ida lasteaiast. Igaks juhuks mainin. Inimesed kipuvad teinekord täiesti lambist ennast mu postitustes ära tundma. No kunagi kirjutasin sellest, et Marek on kanaisa ja üks mu tuttava tuttav solvus, et temast kirjutan niimoodi. Ma isegi ei teadnud, et ta kanaisa on. Nüüd tean. Ja no Ida lasteaias ma arvan, et ma pooltele vanematele niikuinii juba niisamagi ei meeldi. Teate ju küll, päkapikkude ja kommide teema, jalatsite ära võtmine vs haiglasussid kotiga seinale, kust need oma jalatsite peale saaks tõmmata, jalgrataste iga päev kaasa tassimine, õues (mitte) käimine jne jne jne.

Siis on üks teine ema, kes tahab minuga alati poliitikast rääkida. Aga meie vaated on totaalselt erinevad. Ma kuulan iga kord viisakalt ta mõtteavaldused ära ja mõtlen sees, et ma ei ole ju üldse nõus, aga millegi pärast talle ei ütle. Nii nagu sellele kanaemalegi. Ma lihtsalt kuulan ja noogutan, aga ei ütle, et tegelikult arvan ma hoopis teisiti. Ma ei tea, miks. Mulle vist tundub, et ta on nii tuline oma seisukohtadelt, et ma ei taha vaielda, ei taha konflikti. Sest ma pean ju temaga edasi kohtuma. Mitte otseselt suhtlema, aga iga kord kui ta mind näeb võtab ta mul sabast justkui kinni, et jälle midagi päevakajalist kiruda. Tahaks vältida lausa, aga laste pärast puutume ikka kokku. Kanaemaga ka.

Nad mõlemad (ja on veel teisigi lastevanemaid) ärritavad mind tekitavad minus ebamugavust. Mul on paar kuud õnnestunud neid vältida ja ma kohe hirmuga mõtlen, kui jälle nendega kokku saan. Äkki ma ikka peaks ütlema, et ma ei taha poliitikast rääkida ja et mul on TOTAALSELT teine arusaam õues käimise kohta?

Järjekindlus viis sihile

Mul on Norras üks klient. Üheksa kuu jooksul ütles ta mulle kaks korda “ei”, aga ma ei andnud alla. Hakkasin jälgima teda Instas, Facebookis ja panin end nende uudiskirjade saajate listi, et aru saada, kuidas oleks võimalik neile läheneda. Peale ühe uudiskirja saamist tuli mulle mõte ja ma kirjutasin uuesti. Kolmas kord. Tänaseks on ta mu suurim ja parim klient Norras.

Samamoodi oli nende blogijatega. Üheksa kuud mõõtsime ja mõtlesime, kaalusime ja vaagisime, kaklesime ja vahetasime agentuure. Iga kord kui me pidasime koosolekuid blogijate kohta, tõin ma näiteks Celine Aaagaardi, kellel on eriliset kihvt stiil, kelle Instagram on nii omapärane ning kelle koostööd erinevate firmadega on edukad olnud. Näiteks koostöö Eurosko´ga.

sep_h17_celine_333.png

Ma tõin ta kogu aeg näiteks, aga mulle ei tulnud mõttesegi, et tema võiks olla üks meie blogijatest. Tundus nii kättesaamatu. Kui ma siis pakkumises nägin seda nime (ja ka hinda, mis ei olnud sugugi nii krõbe kui olin arvanud) pidin ma õnnest ära minestama. Ja nii ilmuski täna Enevlope.no-s artikkel.

img08452.jpeg

Ka Taanis tegime esimesed reklaamikatsetused. Ma jäin väga rahule. Eriti modelli valikuga (Fotod: www.nadialinevonbach.dk). Nüüd jääb vaid Rootsi veel. Sellega alustame me koos Mymuse´iga uuel aastal.

NadialineNadialine-bonbon-lingerie-19

Uueks aastaks leidsin ma endale ka kaks uut klienti, kes Skandinaaviast huvitatud on. Eks ole näha, kuidas nende toodetega läheb. Ma ise usun, et turgu on! Küll siis juba pikemalt kui tegudeks läheb.

Miks ma blogin ja jõulusoovid

Aegajalt tuleb mulle ikka peale tunne, et ei peaks blogima, aga kogu selles protsessis on mingi võlu, et ma ei suuda ka  blogimata olla. No ei oska lihtsalt. Olen tegelikult püüdnud, aga ei saa hakkama. Käed hakkavad sügelema. Mõtlen küll teinekord, et kas see blogimine mulle ikka tegelikult ka midagi annab, et on see väärt seda, et iga natukese aja tagant enda kohta mingit jama lugeda, aga samas on mul ajaga tekkinud nii paks nahk, et nagu jätab külmaks. Okei, aegajalt ikka ärritab ka mõni kommentaar, aga noh nii üldjoontes ajan oma asja ja olen paksunahaline.

Eile sain sellise kommentaari: “Jah ma näen et porgandil on vajadus end näidata ja tänu sellele end ka hetkeks paremini tunda aga kas sinul ei ole ? Blogijad ikka ütlevad et nad armastavad kirjutada ,thats the only reason. No kui inimene ikka kangesti kirjutada sooviks siis ta annaks ma usun raamatuid välja ,töötajs ajakirjas ,u name it . Mis on sinu ,estonianwithbackpack põhjus blogida ? Võiks hetkeks arvata et reisimine ,aga norra-eesti -rootsi on enamus inimeste jaoks kodukant ,enamus ikka elus korra sinna jõuavad .Ma usun et ka sinul on vajadus saada mingit kinnitust väljastpoolt,mis ehk enda pere ja sõprusringis ehk saamata jääb ? Ja ka sinul on pilte ,mis on tehtud paremate nurkade alt .Ma ei ütle et sa oled inetu kuid sind tavaelus kohanuna (ei tunne aga olen kokku jooksud) võin öelda et ka sina oled poolte piltide peal end ilusama külje alt pildistanud .”

Ja hakkasin seda kommentaari analüüsima. St mitte viimase osa, sest see on mu meelest loomulik, et me püüame pildile jääda paremast küljest ja jagame neid pilte, kus me kenamad oleme või millega rohkem rahul oleme. Ma ise kusjuures arvan lausa, et tegelikult olen ma päriselus palju kenam kui fotodel, aga see selleks.

Aga mis on minu põhjus blogida? Jah, ma naudin kirjutamist. Ma olen ka “raamatuid” kirjutanud ja ajakirjadelegi kaastöid teinud, sest mulle meeldib see. Ma armastan kirjutamist. Kindlasti ei ole see aga blogimise ainus põhjus. Tahan ma sellega midagi saavutada? Aga mida? Ma ei teaaaaa….Ma lihtsalt olen vist nii loll, et olen kujutanud ette, et inimesi huvitavad mu arvamused, argielu ja “reisid kodukanti”, kus alati midagi juhtub. Et see blogi on omal moel meelelahutus. Ma ei taha nüüd mitte mingit kiidulaulu, vaid täitsa ausalt teada, mis põhjusel te mu blogi loete? Mis see teile annab?

Ja lõpetuseks loen ma igalt poolt kingituste soovide nimekirju. Ma ei taha jõuludeks absoluutselt mitte midagi. Olgu, ma tahaks 14 000 eurot (ja kuna on jõulude aeg ja igal pool on juba -50% aled, siis ma lepiks ka 7000 euroga), aga ma ei tea, milline jõuluvana mulle rahapaja tooks, nii et peale selle ma ei taha mitte midagi. No hea küll, valetan, täiega valetan. Massimo Duttis on allahindlused alanud. Sealt tahaks täiega asju. Eriti mantlit.

Relax.jpg

Võtan selle riski, et olen kade

Scrollisin hommikul Instagramis, et vaadata, kas üks pilt on ilmunud juba. Oli küll. Nadialine von Bach. Taani blogija. Hästi ilus naine mu meelest. Naiselik.

Nadialine

Järgmiseks tuli mulle ette meie oma blogija – Porgandi – postitus. Ma jäin tema pilte scrollima (viimasel ajal on ta end rohkem riidesse hakanud panema?) ja tekste lugema ning paratamatult hakkasin ma mõtlema ühe asja peale. Miks räägib enesearmastusest, oma kehaga rahulolust, enesekindlusest naine, kelle juures pool asjadest on feik ja kes kulutab metsikult energiat oma ego boostimiseks? Ma ei ütle üldse, et ta ei ole tubli, on küll, on teinud teoks oma unistused (vist) ja propageerib tervislikku eluviisi, aga miks seda peab tegema läbi/koos silikoonrindade ja juustepikendustega. Kuidagi ei lähe väline ja see püüdlik sisemine nunnu imago kokku omavahel mu meelest. Eriti kui mulle tuleb veel ka meelde üsna ülbe vastus Mari-Leenule. Või üldse üleolev hoiak vastustes, ka siin blogi kommentaarides. Toidupildid ja retseptid on jummalast ahvatlevad, vahele mõned trennipildid ja niisama (pool)loomulikud pildid, aga siis tuleb terve trobikond tissi- või tagumikupilte, mis on nagu teiselt planeedilt. Kas see nagu natuke vale signaali ei anna jälgijatele? Eriti kui need on nooremad ja otsivad eeskujusid?

Täpselt nagu see Norra blogija Sophie Eliise, kes kirjutab hästi ja on mu meelest täiega khuul oma tegemistega, aga plastikut nii täis, et natuke nagu hakkab paha. Miks on porganid ja plastikbarbie´d uus iluideaal?

Või üldse, mis deal selle Porgandiga on, et teda nii haibitakse viimasel ajal? *küsib loomulikult minu sisemine kadedus ja ebakindlus ning endaga mitte rahulolek.

Mitte midagi pole muutunud

Ma sain koolikirjandite eest ALATI hindeks “viie”, isegi siis kui mul oli väga palju komavigu, sain ma sisu eest “viie” ja vigade eest teise hinde. ALATI. Välja arvatud üks kord kui ma sain lausa “kahe”. Mina kirjutasin kirjandi ühele oma klassivennale ja teine viieline kirjutas teisele. Kui õpetaja jõudis kirjandite hindamisega klassivendadeni, sai üks neist “kolme” (põhjendusega, et sa ei oska üldse kirjutada”) ja teine “kahe” (põhjendusega, et kogu aeg ühest ja samast asjast ja mööda kirjutab, vigadest rääkimata).  Nii sain ma teada, et tegelikult ei oska ma kirjutada. Või sain ma teada, et hindeid pandi meeldimise järgi.

(Õnneks sain ma lõpukirjandi kirjutamisel kümnest punktist üheksa, nii et ma olen elanud endale sobivama arvamusega, et hindeid pandi tihti nägude järgi.)

Mul on näiteid veel. Igasuguseid. Endast. Klassikaaslastest. Jube masendav tegelikult. Võid teha ükskõik kui hästi, aga näo pärast või selle pärast, et sa oled “põhimõtteline kolmeline” ei saa sulle “viit” panna. Ma olin matemaatikas jube kehv. Vaevu kolmeline. Aga ükskord pingutasin ja tegin kontrolltöö ära nii hästi, et mul oli üks väike viga. Lemmikud said sellise veaga tööde eest “viie”, aga mina ei saanud “viit miinustki”. Siiani on meeles see pettumus.

Täna jäi mulle ette EPL artikkel, et keegi TEISE KLASSI õpilane sai kirjatehnika eest “kahe”. Selle sama töö eest, mis on päisepildiks. Ma saan aru, et laps peab oskama kirjutada ja VIGADETA ning soovitavalt arusaadava käekirjaga, aga 2017.aastal panna lapsi niimoodi tähti voolima, et r-id ja s-id oleksid TÄPSELT rea sees, on idiootsus. Üks asi on õpetada korrektselt kirjutama, teine asi on nõuda teise klassi õpilaselt midagi, mida TEGELIKUS ELUS MITTE ÜKSKI TÄISKASVANU MITTE KUNAGI EI VAJA. Või te saadate kirju nii, et te voolite iga tähe täpselt ühesuuruseks ja nii nagu te teises klassis kirjutama õppisite. Ma isegi ei oska “õiget” suurt S-i kirjutada, nii nagu koolis õpitud sai. Või mis vaid S-i. Pooli tähti ei oskaks kirjutada. Kas see tähendab, et ma ei oska kirjutada?

Oot, ärge vastake. Ma tean, et ma teen kirjavigu, ei mäleta reegleid, aga sellel pole mingit seost kirjatehnikaga. Mille eest ma loomulikult ka vaid “viisi” sain koolis.

Meil on probleem, et inimesed PÄRISELT ei oska kirjutada elementaarseid asju. Teate küll MÜÜJA vs MÜÜA vs MÜÜIJA ja JALAKÄIA vs JALAKÄJA vs JALAKÄIJA. Meil on probleem, et inimesed ei taha ega ka OSKA lugeda. Meil on probleem, et inimesed ei oska analüüsida tekste. Aga me keskendume filigraansusele kirjatehnikas.

Palun.

 

Meile tegelikult meeldib kui teistel halvasti läheb?

Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.

“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)

Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.

Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.

Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.

Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.

Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.

Norra naiste enesepettus

Ma kannan hetkel riideid suuruses M ja L. Ei saa öelda, et mulle meeldiks LARGE riideid kanda, aga midagi pole ka teha kui mu suur tagumik lihtsalt väiksematesse riietesse ei mahu. Ei hakka ma end vägisi kuhugi väiksemasse suurusesse sisse toppima, vaid sellepärast, et saaksin öelda, et olen SMALL.  Peegel on mul ka kodus olemas, seega ma ei saa ka kuidagi selle taha pugeda, et riided oleksid ootamatult kapis kokku tõmmanud.

Küll aga tundub mulle aegajalt, et Norra naistel ei ole kodus peeglit või on neil ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang või elavad nad mingis soovunelmas. Nad  tahavad 36/38 suurus olla. ISEGI kui on silmaga näha, et nad seda ei ole. Näiteks tuli poodi naine, kes väitis, et kannab tavaliselt 36 suurust, mõnikord harva 38 suurust, aga nüüd peab Eesti toote ostma suuruses 40 ja see on täiesti hullumeelne, sest ta ei ole suurus 40. Meie suurused on väikesed. Ma ei hakka siinkohal vaidlema, kas on või ei ole, aga SILMAGA oli näha, et sa naine oli minust suurem. Kliendile aga seda ei ütle, noogutad lihtsalt kaasa. See naine ei olnud ainus, kes end väiksemaks nägi. Tuli poodi teine naine, pikk nagu kraana ja jällegi sama ümbermõõduga nagu mina, aga kah suurus 36. Tee või tina, aga suurust 38 ei proovi. See on solvav.

Okei, ma olen nõus, et Lindex ja H&M suurused on tibake suuremad kui mõne teise brändi numbrid, aga jumala eest aru ma ei saa, mis vahet seal on, mis suurus su riietel sees kirjas on. St olgu, ütleme, et sa oled Lindexi 36. Kas siis tõesti mõjub nii masendavalt, et kannad Tallinn Dollsi 38 suurust või Zara 40? Ka siis kui ma kandsin enamuse ajast riideid suuruses 36, oli mu kappis IGASUGUSTE numbritega riideid. Mingit vahet ju ei ole? Või on?