Mr. Poppins oli mõnda aega ilmselt puhkusel, kuid nüüd on ta tagasi ja hullem kui varem. Ida on tõeline printsess, istub diivanil, pleed täpselt tema kõrval, kuid ta ei võta seda ise vaid ütleb: “Issi,anna!”. Issi annab. Sama kehtib iga muu asja kohta. Ida ütleb issile “hüppa!” ja Mr.Poppins küsib “kui kõrgele?”. Mõnikord aga juhtub, et Mr.Poppins tahab uudiseid vaadata, süüa, minuga rääkida, samal ajal kui printsess oma nõudmisi esitab. “Oota korra!” käratab issi ja ehtsa naisena hakkab Ida nutma. “Jumal hoidku, juba toon!” hüüatab Mr. Poppins ahastades ja lisab “ära vaid nuta!”. Ja kas te usute või mitte, aga Mr. Poppins ei saa ise arugi, KUI ümber pisikese näpu ta Idal on. Ma olen püüdnud seletada, kuid Mr.Poppins astub pidevalt samasse ämbrisse ja ma lihtsalt ei viitsi enam. Mind Ida ei kamanda, ta küll mõnikord proovib, aga kui ma vastan “too ise”, vaatab ta alahuul torus issi poole ja ütleb: “Issi toob!”
Samuti magab Ida ikka meie voodis MEIE keskel. Eile kui ma voodilinu vahetasin, asetasin ma Ida teki ja padja ühele servale, sest noh kui ta just peab Mr.Poppinsi kõrval magama, siis magagu tema pool ja nügigu teda oma pisikeste jalgade ja kätega. Täna öösel ärkasin ma 789 korda selle peale, et mingi asi (ei, mitte Ida, aga Idaga koos on meie voodisse kolinud ka pool mänguasjakastist) mulle vastu nägu lajatas ja mingi väike jalg kogu aeg mu tagumikku nügis. Ma küsisin ka Mr. Poppinsilt, et miks Ida peab just meie vahel magama ja teate, mis ta vastas. “Sest tal on nii turvatunne!” Püha issand jumal! Küll kuulsin ma, et Ida kolib meie magamistoast välja kui ta saab 6kuuseks, 1aastaseks, 2aastaseks, kui me kolime koju tagasi. Lillehammeris oli meil üsna kitsas voodi ja põhimõtteliselt pool aastat magasid Ida ja Mr.Poppins koos ja mina köögis diivanil, KUIGI Idal oleks olnud oma tuba ja oma voodi. Nüüd on mul tunne, et kui see oleks vähegi Mr.Poppinsi teha, siis magaks Ida meie vahel kuni ta 38-aastane või vanem.
Ma peaks õige abielunaisena oma mehele ultimaatumi esitama, et ma ei seksi temaga enne kui Ida on meie voodist välja kolinud. Samas…see on selline riskantne mäng. Mul on tunne, et ta võib ka seksi asemel Ida valida.
Mr.Poppins on täiesti käsitlematu, kontrolli alt väljas, hullem kanaisa kui kunagi varem.
Aga mul endal on ka Idaga üks probleem. Või Hugoga. Või mõlemaga. Hugo pole kunagi väga minu sõna kuulanud, kuid nüüd tänu Idale ei kuula ta üldse enam mu sõna. Ida ka mitte. Me ei luba üldiselt Hugot tuppa vaibale, sest ta ajab metsikult karvu ja vaibale jääb koeralõhn juurde. Mida aga teeb Ida? “Hugo, tule, tule, tule!” Ja Hugo tuleb, vaatab minust mööda ja viskab vaibale mõnusalt pikali, sest Ida ju ütles nii. Ja nii nad seal mängivad. Ida paneb Hugole tekki peale ja mängib, et Hugo on beebi. Hugo kannatab selle kõik ära kannatlikult. Miks? Sest ta teab. et varsti järgneb toit. Täpselt nii ongi. “Ida tahab vorstisaia!” nõuab ta mingi hetk ja lisab, et Hugo tahab ka. Ma seletan, et Hugo ei saa vorstisaia. “Anna Idale siis!” nõuab väike printsess. Ma annan talle saia ja peale paari ampsu tuleb sealt lause: “Ma enam ei taha, ma annan Hugole!”. Ma hammustasin selle kavaluse läbi ja enam talle saia ei anna niisama. Aga Ida pole rumal laps. Ta läheb siis ise külmkapi kallale ja hakkab sealt Hugole sobivaid toite välja tirima. Nii on ta Hugo täiesti ära rikkunud ja kui ma köögis süüa teen, passib Hugo laua kõrval ja ootab, sest ta teab. Eile nägin ma, kuidas minu keeldudest hoolimata, Ida SALAJA Hugot laua tagant toitis.
Ma ei suuda neid dressuurile allutada. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab, et maja on koerakarvu täis. Mina saan pahandada. Samamoodi on kassidega. Kassid elavad meil õues, kuid Ida nõuab, et ma nad aegajalt tuppa laseks. “Ei tohi,” ütlen ma, “issi saab pahaseks!”
“Ei saa!” vastab Ida ja jõlgub juba ukse vahel, et Skype ja Orkut tuppa lasta. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab toast kassid. Mina saan pahandada.
Hehee, no minu seitsmeaastane keeldub ka jätkuvalt minu voodist välja kolimast, mul endal on täiesti kõrini juba, samas natuke armas on ka. Meest meil pole, seda kombot ma küll ette ei kujutaks.
Kusjuures minu oma magas algusest peale oma voodis, kaissu kolis, kui lasteaias hakkas käima. Oma voodi on täiesti olemas, vahest ostan uue ja edeva voodipesu meelitamiseks… ei mõju miski. Samuti on reegel, et minu voodis võib olla ainult üks kaisukas, rohkem mitte ühtegi asja.
Hotellis ööbides võtan tavaliselt eraldi vooditega toa, seal pole üldse probleemi.
Idal on oma toas lausa kaks voodit ja kui regelikult mina olen ta ikka sinnagi magama saanud, siis Mr.Poppins tuleb ja rikub kõik ära. Noh ega ma muidugi VÄGA vastu ka ei puikle, sest natuke nagu ongi armas, aga täna ei lasknud Ida mul üldse magada, ärkasin nagu tige tikker ja siis mõtlesin küll, et krt, kuidagi on see laps ju oma tuppa vaja saada.
Aga hotellides mulle jällegi meeldib kui ta suures voodis kaisus magab.
Hahahaaaa.. Ei lähe nyyd kyll teemaase, aga ma ei saa kommenteerimata jätta oma eaialgset hämming-ehmatus-hirmujudina tunnet, kui olin jõudnud läbi lugeda jutu sexist ilmajäämise kohta ning Mr Poppinsi arvatavast regeeringust, kui järgneaid pildid Idast ja vasiksuurusest koerast… Arva ära, millised 1001 mõtet peast läbi käisid?!?!? 😀
Muidugi sain kohe edasi lugedes aru, kui juhm võin vahel olla ja meenusid sõnad :” igayx mõtleb oma rikutuse tasemel” ning mind tabas uus paanika, et junal hoia!!! Nyyd, natsa hiljem, ajab mind aga naerma, kui kummaliselt ja valesti võib mingi pisiasi asja mõtet muuta ning tahtmatult hullusi mõtlema panna…. 😛
Hahhaaahaaa x 2, ma ei oleks sellise seose peale isegi tulnud, aga nüüd istun ja naeran siin omaette. Kuid tegelikult on sul õigus, et mõnikord mõni pisiasi muudab konteksti täiesti valeks, rikutuse tasemel;)
Alles hiljuti jäi mulle silma üks digileht, kus oli suur pealkiri “Kõige koledamad sisekujundused” vms ja seal all oli mahapõlenud maja pilt. Mis sa arvad, kas ma ei mõelnud siis, et see on ikka nats haige huumor. Alles pärast nägin, et tekst “loe edasi” oli pealkirja ja pildi vahel
Minu lapsepõlves kassid toas ei käinud, nad isegi ei tahtnud tuppa tulla. Vahest salaja vedasime vennaga, aga kasu neist polnud, kükitasid kusagil kapi all ja ei tahtnud toas olla. Vanaema-vanaisa juures samamoodi, enne vanaisa surma ükski kass toas ei jõlkunud, pärast vanaisa lahkumist elavad kassid toas. Kui ma suureks kasvasin ja ära kolisin, kolisid meil kassid tuppa. Ju natuke õeraasu õhutusel ja üks pesakond poegi jäi emast ilma, nii nad tuppa kolisid. Koerad elasid ka õues kuni ema võttis endale Skye terjeri, olin siis vist 5-6 aastane. Siis oli meil toakoer, kes küll õueski käis, aga peamiselt elas ikka toas. Talle ei keelatud küll midagi, magas ema-isa voodis ja diivanil, seal kus hing ihkas. Ema oli tol ajal lüpsilaudas tööl, kui ta hommikul töölt tuli ja magama läks, koer urises meie peale, et me ei segaks.
Kaldusin teemast kõrvale, Ida on issi laps, mina olin ka mingi vanuseni, ikka täiesti issikas, emme oli meil see kuri. 😀 See et issi end ümber sõlme laseb keerata on isside viga. Ja ega nad sellest aru ei saagi, mehed ei saagi aru, kui naised nad ümber sõrme krutivad. Koera ja kassidega pole teil muud kui kas leppida karvadega või siis ollagi pidevalt pahurad, ega te seda oma printsessi ringi ei tee, talle meeldivad tema loomad. 🙂
Meil elasid kassid toas, aga mingi hetk hakkasid nad mõlemad tuppa nurkadesse oma häda tegema ja ei ole midagi hullemat kui kassipissi hais. Sai käidud arstidel ja igasuguseid nippe proovitud, aga ei midagi. Ma küll igatsen natuke seda teleka ees diivanil kass süles vedelemist, aga kui kaalukausil on nurruv kass või kassipissitu maja, siis ma valisin teise variandi. Ja ega neil õues halb ei ole. Nad tegelikult ka isegi ei taha enam väga toas olla, käivad vahest (salaja) ahju peal soojendamas ja külmkapi ääres moosimas head paremat, kuid kuna Ida ajab neid üsna aktiivselt taga, siis nad eelistavad peagi õue minna.
Mina olen seda meelt, et kui majas on toakoer ja lapsele meeldib loomaga koos toas ringi joosta, siis me peame karvadega harjuma. Aga ma ju elan puhtusefriigiga koos;) Talvel on lihtsam – ta läheb pimedas ja tuleb pimedas, mina pigistan silmad kinni koerakarvade koha pealt lihtsalt (hea omadus!)
Mis aga puutub meisse ja Idasse, siis mina olen ka see kuri ja Ida on vist jõudnud nüüd mingisse valetamise ikka, sest kui ma temaga pahandan, siis ta läheb issi juurde ja ütleb, et emme tegi ai-ai ja hakkab südantlõhestavalt nutma nagu ma oleks teda panniga harjavarrega peksnud
Ma soovitan ikka issile selgeks teha, et siuke manipuleeritavus ei kõlba kassisaba allagi. Ma ei tea kuidas sa seda tegema peaks.
P.S. Hirmsa vorstisaia isu ajasid peale.
Meie kolmeaastane kipub ka jätkuvalt kaisus magama. Vahetasime oma 140cm laia voodi 180-se vastu välja, et kõik korralikult magama mahuks. Või noh, meil on tegelikult see teema, et laps läheb õhtul ilusti oma voodisse magama (meiega samas toas) ning alles öösel kolib oma teki, padja ja kaisukaga meie vahele. Kui juba õhtul tahab meie juurde tulla siis lepime kokku, et magama läheb oma voodisse ja kui öösel uni ära läheb siis võib meie juurde tulla. Meie rõõmuks enamikul öödel ei lähe uni ära ning ärkame ka oma voodites 😀
Kuidagi kurb on lugeda, et kassid ja koer ei ole toas teretulnud. Meil on loomad täieõiguslikud pereliikmed ja kogu aeg toas. Ainult voodisse ja diivanile pole koera kunagi lubanud ja ta ei tahagi.
Loobu vaibast, siis pole probleemi ju Hugol toas olla?
Kassid ei ole toas teretulnud, sest nad pissisid nurkadesse ja kui arstidel käimine ei aidanud, siis oli meil valida, kas kassipissine maja, mis ei lõhna teab mis hästi või kassid aiamajja elama panna. Nad käivad toas “külas” ja ma ei saaks öelda, et neil aiamajas ja õues midagi viga on. Mis aga puutub Hugosse, siis Hugo ongi täieõiguslik pereliige, kuid koeral on ka olemas oma pesa, ta ei pea vaibal magama. Samas aga ei tähenda see seda, et koer ei tohi majas üldse ringi liikuda. Muidugi tohib, kuid me eelistame, et ta ei magaks vaibal. Tühja vaibata põrandapinda on meil piisavalt.
Meie loomade pärast ei pea küll kuidagi kurbust tundma. Nad on hoitud, hoolitsetud ja armastatud. Lihtsalt on mõned reeglid ja mu meelest on see ok.