“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Sellest ajast kui Hugo üle lillesilla läks on juba neli aastat möödas ja ikka veel toob temast mõtlemine mulle pisarad silma. Ta oli mu esimene koer ja mitte vaid koer, vaid THE koer, kes pööras mind koerausku. Seepärast teeb mulle ka siiani natuke haiget kui ma mõtlen kommentaaride peale, mis väitsid, et me ei hooli oma koerast ja koer “vedeleb” üksinda õues. Siiani ei saa aru, kust ja miks need õelad kommentaarid tulid.
Nüüd on ilmselt aeg mind uuesti hoolimatuks koeraomanikuks nimetada. Mis sellest, et Dexter on ilmselt kõige ära hellitatum koer, kelle armust me tema kuudis (varasemalt tuntud kui meie maja) elada võime, kes käib regulaarselt arstil, juuksuris ja spaas ja kelle kindlustus maksab kuus rohkem kui mu auto kindlustus. Tema nägemisele sai ilmselt piisavalt vähe tähelepanu pööratud ja see teebki minust järjekordselt hoolimatu koeraomaniku.
Alustame kohe lõpust. Meil oli tänaseks kokku lepitud, et koju tuleb arst, kes Skype´i parimatele jahimaadele saadab. Leppisime Marekiga kokku, et Ida on tema töö juures, mina tulen varem koju ja olen Skype´iga, aga eile õhtul tundsime me mõlemad, et me lihtsalt ei suuda. Jah, on näha, et ta on haige – tal on köha, nohu ja ta on kohutavalt kõhn, samuti on ta piisavalt eakas. 15aastane kassiproua. Aga samas on ta ikkagi justkui elujõus. Muidugi on see viimane meie tõlgendus ja ei ole keegi meist kassiekspert, aga meile tundus, et ilma veel korda arstile minemata, ei suuda kumbki meist jumalat mängida.
Seega palun kohe jätta need kommentaarid, et mis inimene sa oled, et enne ei ravinud kassi. Võin teile ka öelda, et meie oma (= ei võrdu Keila) loomakliinikust öeldi, et pole aegu ja võimalus on tulla elavasse järjekorda, kuid ehk mõistate, et see ei ole mul hetkel võimalik. Teised kliinikud, kuhu mulle soovitati pöörduda, ei võta hetkel uusi patsiente vastu (jah, helistasin ka sinna mida mulle IG-s soovitati ja selleks lausa eraldi anonüümne konto tehti:) samuti ei anna mulle keegi ilma kassi nägemata – et teha kindlaks kas tal on lisaks neeruprobleemidele kopsupõletik või midagi hullemat – rohtusid ja ega ma neid oma suva järgi talle andma ei hakkakski). (Lisainfo: Loomaarst, kellega me juba konsulteerisime, on tuttav ja mitte enam praktiseeriv, kuid siiski loomi tundev)
Ma olen mitu päeva näinud unes Hugot, mulle tuli meelde, kuidas tema üle lillesilla saatsime ja kui valus see kõik oli. Orkut suri loomuliku surma ja kuigi see oli ka kurb, siis see, et ta suri kodus ja sai kenasti maha maetud Hugo kõrvale, tegi selle kõik lihtsamaks üle elada, aga otsustada veel ühe looma lahkumise üle, käis minule ausalt üle jõu. Idaga rääkisime ka ausalt ja avameelselt ning ta sai aru, miks me oleme otsustanud Skype´i magama panna. Kui eile seda kõike uuesti arutasime, karjatas ta ühel hetkel “issand, te tapategi kassi ära!” ja sellega oli otsustanud – me ei saa sellega hakama. See kõlas nii võikalt. Ma tundsin end Skype´ile süüa viies nagu vangivalvur, kes hukkamõistetule viimast einet pakkus.
Muidugi ma tean, et me hetkel mõtleme vaid enda tunnetele, kuid homme on esimene september, Ida läheb esimest korda kooli, seda päeva ei juhtu enam kunagi. Ma tahaks, et me läheksime homsele vastu rõõmsate emotsioonidega. Jälgime Skype ´i, laseme tal toas olla ja puhata (kuigi ta oli õuekass, siis ei pea te ka arvama, et ta elas kusagil lageda taeva all), pakume talle lähedust, hoiame Dexteri eemal ja ootame reedest teise arsti aega. Et siis oma lôplik otsus teha:(
Ei kerja kaastunnet, vaid elasin välja oma emotsiooni kui raske see on ja ma ei tea, kas tegin oige otsuse, et eile end kokku ei võtnud ja ei lasknud tal üle lillesilla minna.
EDIT: Skype on tänaseks käinud ka TEISE arsti juures, lisaks muule on Skype´il Covid, talle tehti analüüsid, vereproovid ja kõik muu, mis vaja, aga kahjuks ütles ka see arst, et kui ta uueks nädalaks kosuma ei hakka, siis tuleb meil teha see otsus, mida soovitas ka esimene arst. Rohkem ma Skype´i teemal siin blogis ei räägi. Samuti on kommenteerimine suletud, ma ei pea kuulama, kui rääbakas on mu kass ja kui hooletu olen mina ning kui sallimatu Marek. Allolevad pildid on tehtud Skype´ist selle aasta kevadel tema kõledas ja külmas kuuris, kus tal katust peakohal ei olnud (jumala eest, igaks juhuks mainin ka, et see on sarkasm!) ma julgeks öelda, et ta nägi veel väga hea välja. Aga mida mina ka tean – kalkuleeriv ja külm loomaomanik.
See siin on ilmselt üks raskemaid kirjutisi, mis ma oma elus olen sõnadesse pidanud panema. Miks ma seda siis üldse kirjutan kui juba vaid pealkirja toksides pisarad silma kipuvad? See ei ole pisarakiskuja pisarakiskumise pärast, vaid eeskätt püüe endaga rahu teha, endale sisestada, et me tegime õigesti. Kirjutada endast välja südamevalu. Loomulikult ka mälestus meie parimast sõbrast mulle endale.
Mäletate, ma kirjutasin rõõmsalt, et Hugo rohud aitasid teda ja ta jooksis rõõmsalt ringi nagu hoovi peremees Kahjuks jäi see viimaseks päevaks, mil ta niimoodi ringi jooksis. Järgmised päevad tegi ta vaevaliselt mõned sammud, paar päeva hiljem kadus tal jõud ka esikäppadest ning neljapäevast alates liikus Hugo vaid nii kui teda vaibal või süles õue ja tuppa viisin. Arstiga rääkisime neljapäeval, et meil on kaks varianti. Kõige pealt anesteesiaga kompuuteruuring, et saada teada, milles viga ja taasturavi, aga selles vanuses koer ei pruugi elada üle anesteesiat ning mind kuulates ütles arst, et ei saa öelda, et prognoos on hea, et saaksime garanteerida ravi toimimise. Teise variandina see teine otsus, mida ükski loomaomanik ei soovi teha. Leppisime kokku, et nädalavahetuse vaatame veel, kuidas Hugol läheb ja siis esmaspäeval teeme lõpliku otsuse. Kui selles mõttes pikk nädalavahetus lühidalt kokku võtta, siis oleme me reedest saati elanud teadmisega, et uus nädal jääb Hugo viimaseks. Seda teadmist ja valu on endaga nii raske olnud kanda.
Hugo ei teinud kunagi oma hädasid koduhoovi (ja meie hoov on suur!), mitte kunagi ja näha oli juba varem, et tal oli piinlik, et ta ei jaksanud aiast välja liikuda. Ma ei taha isegi mõelda, mida ta tundis kui ei saanud hädade tegemiseks enam vaibaltki püsti. Terve laupäevase päeva ma arvan, et ta kannatas või pissis vaikselt muru sisse, ma ei tea ju, aga õhtul sain ma toas aru, et ta tahab õue. Ma püüdsin teda iga päev kõige pealt nii liigutada, et toetasin tagakeha ja ta püüdis ise esikäppadel liikuda, nii ka sel õhtul. Nagu ta õue sai esimeste käppadega, mina toetasin teda ikka veel tagant poolt, pissis ta majatrepile, olles ikka veel mu käte vahel. Tõstsin ta tagasi tuppa ja see oli hetk kui ma teadsin, et teeme koera suhtes õige otsuse. Kui ma kunagi küsisin teilt, kuidas loomaomanik teab, millal on see hetk kui tuleb otsus teha, te vastasite, et omanik tunneb ära selle hetke. Teil oli õigus, mina tundsin selle hetke ära just sellel laupäeva õhtul. Koer, kes on elanud 13 aastat lennukeid taga ajades, ei pea oma elupäevi lõpetama nii, et isegi kasse ei saa toidukassi juurest eemale haukuda.
Pühapäeval leppisime tädiga kokku, et viin Ida Tartusse, ta pidi minema uuel nädalal vanaema juurde, aga viisime paar päeva varem, et teisipäevane päev oleks kergem. Mitte et me Ida eest oleksime varjanud, mis ees ootab, vaid me mõtlesime selle peale kui raske see protseduur meile endile emotsionaalselt, aga kui samal ajal oleks vaja lohutada ka last, siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama. Selgitasime Idale, et Hugo sureb ära sel ajal kui ta Tartus on, aga kui ta tagasi tuleb, siis saame talle koos hauale lilled istutada. “Ta jääb mõtetes alatiseks meiega,” lohutasin ma Idat.
Siinkohal tahan ma kõikidele, kes veel ei ole “Coco” multikat näinud, öelda, et vaadake! Kui mind omal ajal lohutas teadmine, et me kohtume kõik Nangijaalas, siis Idat lohutas teadmine, et kui paneme Hugo pildi seinale, siis ta saab üle lillesilla meie juurde tulla. “Tal on seal surnud inimeste juures hea,” ütles ta, “tal saavad jalad kohe terveks ja ta saab endale värvilised tiivad.” Mulle meeldib mõelda, et täpselt nii ongi. Vastasin Idale, et täpselt nii see ongi ja Hugost saab niimoodi meie kaitseingel, meie oma värviliste tiibadega Hugo, kes alati on üle lillesilla tagasi oodatud.
Kõige hullem kogu selle olukorra juures on olnud leppimine teadmisega, et teisipäeval Hugot enam ei ole, see mõte, et pean esmaspäeva hommikul helistama arstile ja leppima kokku konkreetse kellaaja, millal nad meile koju tulevad, vasardas mul peas terve nädalavahetuse ning ma ei oska isegi sõnadesse panna kui kohutav oli seda kõne teha. Samas tahan ma tõesti tänada Timmu loomakliinikut, seal on päriselt töötajad, kes hoolivad loomadest ja teevad oma tööd kõige paremal võimalikumal moel. Arsti hoolitsus ja suhtumine oma patsienti oli tõesti südantsoojendav. Mitte et ma tahaksin uuesti millalgi sinna kliinikusse minna, aga ma tean, et kui mul loomaarsti on vaja, siis kindlasti läheksin ma sinna või kutsuksin nad endale koju nagu täna. See on nii tänuväärne, et leidub selliseid loomaarste, nad on kuldaväärt.
Ma olin terve päeva Hugoga kodus, igaks juhuks, et äkki tal hakkab halb või valus või et ta ikkagi tahab pissile või juua, aga ta lihtsalt magas liikumatult. Kui ta pead paitasin, liputas vaid veidike sabaotsa. Hugo oli nii intelligentne koer, et kohati temaga rääkides tekkis mulle tunne, et nüüd ta tōesti vastab mu küsimustele puhtas inimkeeles, et sa ju tead, et ma ei oska rääkida, loe mu silmi ja saad aru, et tahan vaid puhata. Ilm oli sombune, kuid umbes tund enne seda hetke tuli päike välja. Viisin Hugo õue ja ta sai veel viimased korrad vareste peale haukuda. Visata pilgu peale valdustele. Olla hoovi peremees.
“Kas te tahate ise juures olla?” küsis arst. Ma ei suutnud mõelda, et läheksin ära. Muidugi olen ma temaga viimase hetkeni. See oli omamoodi ilus viis temaga hüvasti jätta. Hugo pani pea ja käpad mulle sülle, puges mulle nii lähedale, täpselt nagu väikese kutsikana, ja jäi magama. Rahulikult, päikesepaiste käes ja linnulaulu kuuldes. “Nüüd ta näeb juba ilusaid unenägusid, saab lõpuks kõik need lennukid kätte, sest tal on ju tiivad,” ütles arst. Ma ei olnud selle peale mõelnudki. Jaa! Tal on tiivad, ta saab kätte kõik need lennukid!
Meie algne plaan oli olnud Hugo saata tuhastamisele, kuid hommikul mõtlesime me ümber. See tundus Hugo puhul ikkagi vale. Leidsime talle viimaseks puhkepaigaks sellise koha, kust on ülevaade kogu hoovile, majale, väravale. See tundus olema täpselt tema koht.
Meile jäi nii palju toredaid mälestusi. Võib olla sa hetkel juba kuuled Migueli ja Hectorit laulmas.
Mõnikord ma jään mõtlema oma blogimise täitsa algusaegadele, ka eile kui ma rõõmsalt haukuvat Hugot vaatasin, tulid mulle meelde need etteheited, kus mind süüdistati, et ma ei hooli oma loomadest. Et koer pidavat vihmas ja tuules magama, kassid ei saa üldse süüa ja ega enam ei mäletagi, mis need surmapatud veel olid, milles mind süüdistati. Põhjused ikka selles, et ma kirjutasin asjadest nii nagu nad on. Sellest, kuidas Hugo vanasti kogu aeg ära põgenes (ka piirdeaiast ei olnud tolku), sellest, kuidas ta väidetavalt naabri lambaid käis söömas, sellest, kuidas ta keeldub kuudis/aiamajas magamast, sellest, ühesõnaga kirjutasin ka muredest, mis koeraga kaasnesid. Tegelikult on lugu muidugi hoopis selline, et Hugo on minust teinud totaalse koerainimese ning uskuge mind, Marek on üsna tänulik, et meil järsk trepp on, millest Hugo teisele korrusele ei saa, sest minu meelest võiks see koer meil voodis ka magada. Ta lihtsalt on maailma kõige parem ja nunnum koer üldse. Muidugi on tegu ka minu esimese koeraga üldse, selles mõttes, et kes beebina võetud ja kes meiega koos üleskasvanud, nii et pole ime, et ma temasse eriliselt kiindunud olen.
Seda suurem on olnud ka südamevalu, nähes et koer hakkab vanaks jääma. Juba eelmisel aastal oli näha, et tas ei ole enam nii palju jõudu, et lennukeid täistuuril taga ajada ja meiega pikki rattaretki teha, kuid siiski oli ta pigem elurõõmus vanahärra kui vanur. Sel aastal, eriti viimased kuud, on ta aga silmnähtavalt vananenud ja tema tagakäppade olukord ikka aina kehvemaks jäänud. Alguses ei saanud ta liigutada üht käppa, viimasel ajal ei saanud ta üldse püsti, sest mõlemad tagakäpad olid nii kanged. Harv ei olnud juhus kui teda tuli oma pessa aidata, uksest välja tõsta, sest ta lihtsalt jääb lamades nii kangeks, et ei suuda end üles tõsta omal jõul. Ega talle see liigutamine väga ei meeldinud ja nii urises ta ka minu peale, kuid nüüd on ta aru saanud, et me ei tee talle haiget ja pigem on ta pilgus näha tänulikkust. Kui ma ei oleks ise koeraomanik, siis ma ütleks, et see koerapilk on väljamõeldis, ma ei uskuks, et koer suudab oma pilguga edastada nii palju emotsioone, aga nüüd ma tean, et suudab – tema silmist on kohe võimalik välja lugeda väsimust, rõõmu, hirmu, valu, tänulikkust ja häbi. See viimane on kõige raskem. Näed, et koeral on häbi, et ta ei jõudnud end püsti ajada, et õigel ajal “wc-sse küsida”, näed, et koeral on häbi, et ta ukse lävepaku taha kukub ja abi vajab. Seda pilku on raske olnud vaadata.
Muidugi käisime me arstil kui ta käppade olukord halvenes. Ma ei hakka ütlema, kus arstil ma esimesena käisin, aga rohkem ma sinna ei lähe. Esiteks kuulsin ma ilma koerata seal käies, kuidas ma olen hoolimatu, et juba varasemalt ei ole ravima hakanud, teiseks kuulsin ma (kui arst polnud koera näinudki, vaid tegi järelduse minu lause peale, et vist natuke on ka kõhnemaks jäänud), kuidas ilmselt on tal töökorrast ära ka maks ja neerud ning lõppkokkuvõttes sain ma vastuse, et ega siin muud teha ei ole kui magama panna koer. Kui te arvate, et me ei ole selle viimase peale mõelnud, siis te eksite. Valus ja raske otsus, kuid mõeldes koera väärikusele ja valule, siis ilmselt pigem enda südamevalu kui tema valu. Siiski mõtlesin ma minna veel, enese rahustuseks teise arsti juurde. Sain oma blogilugejatelt palju häid soovitusi ning isegi ravimite soovitusi, mis olid nende koerte jalgade ja eluga imet teinud. Ega ma hästi seda uskuda ei tahtnud, kuid siiski võtsin soovitusi kuulda ja läksin eile Hugoga Timmu loomakliinikusse.
Meil on kõrge auto ja ma olin mures, kuidas ta sinna tõstetud saan, kuid Hugo oli minnes väga koostööaldis, püüdis ise autosse hüpata ja ei pahandanud kui ma ta lõpuks sülle võtsin ja autosse tõstsin. Just nagu saaks aru, et läheme talle abi otsima. Autost välja minek läks muidugi risti vastupidi, me mõlemad unustasime korraks ära, et tegu on vana koeraga ja kohe kui ta maha hüppas autost, kukkus ta asfaldile pikali, sest jalad ei kandnud. Ma ei oska sõnadesse panna seda kui valus seda vaadata oli, et ta enam püsti ei saanud. Kuidagi õnnestus meil siiski ukseni kõndida ja kohe kui ta vaipa nägi, kukkus ta uuesti sinna pikali. Asi ei olegi võib olla nii palju selles, et ta ei jaksanud, kuivõrd selles, et ta kardab viimasel ajal tundmatuid pindasid ning liigub toas vaid vaipadel ning õues murul. Asfaltidele kukkumine ilmselgelt ehmatas teda. Ja kui ta arsti juures vaibal lebas, siis samuti pidin ma ta käpad kõik vaibale tõstma, sest ta hakkab kartma ja värisema kui käpad ei ole kindlalt paigal.
Timmu loomakliinikus ei olnud ma varem käinud, küll aga olen ma Hugoga käinud Loomade Kiirabi Kliinikus (sama kliinik Timmuga) ja kuna tookordne teenindus oli absoluutselt võrratu, siis kõikidest soovitustest ma Timmu selle pärast valisingi. Ja ei pidanud sekundikski kahtlema. Hoolitsev, siiras, abivalmis ja hea teenindus. Keegi ei heitnud midagi ette, keegi öelnud, et koer tuleks magama panna, vaid arst rääkis meiega nii nagu asjad on. Vana koer ja liigesed. Et esimeseks raviks saab kindlasti katsetada tablettidega, aga kindlamaks diagnoosiks oleks vaja teha uuringud, mis Hugo puhul tähendaks ka narkoosi, mida selles vanuses koerad ei pruugi üle elada, et võtame samm sammult ja vaatame, kas ravimid aitavad.
Hugo ei ole arstide suhtes sõbralik ja ma mäletan, kuidas viimati pidime teda kolmekesi kinni hoidma, et ta laseks oma haava puhastada, suukorv oli muidugi ka hädavajalik, aga seekord oli Hugo erakordselt leplik. See tähendab, et suukorvi oli ikka vaja ja urises ta samuti kui arst ta jalgu katsus, kuid Hugo kohta oli seda ikka minimaalselt, võrreldes varasemate visiitidega. “Ma ei oleks kunagi uskunud, et sellel koeral võiks suukorvi vaja olla,” ütles arst, “tundub ju selline nunnu ja sõbralik.” Tegelikult ongi, aga peale üht ravikorda kui tal teatud kehaosa oli vaja puhastada/tühjendada, võib öelda, et ta ei ole arstisõbralik. Meie peale oli ta ka tookord nii solvunud, et näitas seda iga ihurakuga välja ning lisaks keeldus ta umbes pool päeva istumast/lamamast ning lihtsalt seisis. Aga see selleks. Saime Hugo üle vaadatud ja rohud kaasa (sealhulgas ka tolle blogilugeja poolt soovitatud imerohu) ning saime koju minna. Jalgu Hugo ise alla ei võtnud, nii et arst aitas ta mul autosse tõsta. Veelkord suur aitäh fantastiliselt sõbralikule arstile!
Koju jõudes oli Hugo autost välja saamine omaette probleem. Tänu kukkumisele ja ikkagi arstil käimise trauma tõttu + valud ilmselt ta autost välja tulla ei tahtnud. Jällegi, teate kui valus on vaadata oma koera, kes on lihtsalt kurb. Ei saa ise püsti ega liiguta end. Proovisime üht ja teistpidi, kuid lõpuks pidin ikkagi ta lihtsalt autost vaiba peale lohistama, et ta saaks tuppa minna.
Esimese rohu (tolle imerohu) andsime ka ära.
Pidage mind uuesti loomavihkajaks, kuid koera sel hetkel vaadates mõtlesin ma, et uuringuid me küll tegema ei hakka. Mitmel põhjusel, üks neist jah ka rahaline, kuid kõige rohkem see, et ma ei usu selles vanuses koera puhul enam imedesse ning ma lootsin ja peaaegu palvetasin, et tabletid aitaks vähemalt nii, et ta ei peaks valu tundma. Leppisime arstiga kokku, et helistame nädala pärast, et vaadata, kas läheb hullemaks või ikkagi paremaks. Arst oli ka mures, sest tõesti – Hugo sai arstile viidud ühel neist kõige halvematest päevadest. Mõnel päeval on tal kergem ja ta peaaegu, et jookseb ringi, teistel päevadel ta lihtsalt lamab paigal ja isegi ei tee häält kasside peale, kes ta sööki tulevad käest ära sööma.
Kõigest kolm tundi hiljem ajas Hugo endale jalad alla, jooksid mööda põldu, ajas isegi (üle saja aasta kasse taga!) ja haukus nagu päris koer, sellise tugeva ja mehise häälega, mis kõigile teada andis, et hoovi peremees on tagasi. Igaks juhuks ka mainin, et kui ma ütlen “jooksis mööda põldu”, siis ma ei mõtle seda, et lasime tal kilomeetrite viisi ringi joosta oma haigete käppadega, vaid seda, et ta sai rahumeeli kaugemale minna oma hädasid tegema ja näha oli, et ta oli eluga rahul. On see korraks või kauemaks, aga nii hea tunne oli seda vaadata.
Istusimegi kõik koos terrassil ja vaatasime, kuidas Hugo ringi kõndis ja jälle hoovi peremees oli.
Hugost kutsika pilti otsima jäädes, jäin ma (magamamineku asemel!) sirvima oma vana blogija mõtlema selle peale kui palju üks lemmikloom võib rõõmu (ka muresid) tuua. Mulle on koerad alati meeldinud, ent ennast olen ma alati rohkem kassiinimeseks pidanud. Kuni me saime varjupaigas tuttavaks Hugoga.
Täna on Hugo peaaegu 12-aastane. Pole enam esimeses nooruses, ometi on ta siiani ikka käitunud nagu kutsikas. Ajanud lennukeid ja linde taga, ehmatanud hoovist ära kõik kitsed ning jooksnud kiiremini kui tuul. Kuna tegu on puhtaverelise Le Craanziga, siis me ei tea keegi, mis tõugu ta päriselt on, kuid temas peab olema lisak ka natuke linnukoera. Ma ei tea teist koera, kes nii kiiresti jookseks.
Või siis jooksis. Juba paar aastat tagasi hakkasid ta tagumised käpad meile muret tegema, kuid selle aasta suvel saime me esimest korda aru, et Hugo hakkab vitaalsest välimusest hoolimata vanaks jääma. Tal ei olnud kunagi probleem meiega kaasa joosta kui rattaga sõitmas käisime, sel aastal nägime me esimest korda, kuidas ta väsis jooksmisest (ja uskuge mind, me ei teinud Idaga tempot) nii ära, et ei jaksanud enam püsti seista ning me tegime selleks, et ta puhata saaks pikki pause. Järgmised korrad kui me sõitma läksime rattaga, jätsime ta lihtsalt tuppa, sest ta on harjunud kaasa jooksma ning ükski keeld ei pane teda maha jääma.
Libe parkett on alati probleemiks olnud, kuid vaibad on tal siiani aidanud kenasti püsti saada. Viimased pool aastat on lood olnud aga nii kehvad, et kui vaibad on natukenegi koha pealt ära ja ta ei saa kõigi nelja käpaga kindlalt vaibale toetada, siis ta ei saa lihtsalt püsti. Mina olen teda vaipadega lohistanud ja Marek lausa süles püsti tõstnud. Siiani on õnneks niimoodi olnud, et kui ta saab jalad alla, siis paneb ikka metsa poole liduma ja unustab nii oma liigesed kui vanuse. Viimased paar nädalat on ta aga aina kehvemini liikuma hakanud ning sel nädalavahetusel pani ta meid tõeliselt muretsema. Eks me oleme ju mõelnud ka salaja enda sees, et tegu on siiski juba väärikas heas härraga ning me peame valmis olema kõigeks, kuid ikkagi ei ole see selline mõte, mida mõelda tahaks.
Nädalavahetusel ei saanud Hugo üldse liikuma, värises üle kere ja lõpuks tegi ka oma häda tuppa. Ma ei kirjuta seda viimast selleks, et öelda, appikene, me pidime koristama, vaid ma mõtlen, kui raske võis see olla loomale, kes ei ole 12 aasta jooksul kordagi meile isegi hoovi oma häda teinud ning kes loomade hotellis kannatas pea 24 tundi “jalad ristis” sest ta keeldus tegemast oma häda samas ruumis/jalutusalal, kus ta magas. Ta läks pissile alles siis kui ta jalutama viidi. Ja nüüd ühtäkki oli ta nii abitu. Nädalavahetus ei jäänud viimaseks korraks, kus ta oma häda tuppa tegi. See võis loomale nii raske olla. Meile ka, sest me nägime ja pidime endale tõdema, et Hugo on päriselt vanaks jäänud.
Esmaspäeval vedas ta meid endaga jalutama. Ta lihtsalt keeldus üksinda metsa minemast. Meil ei olnud muidugi midagi selle vastu, sest ilus ilm oli ja natuke liikumist kulub alati ära, kuid muretsema panid meid jälle Hugo käpad. Paar kilomeetrit jalutamist ning talle ka natuke metsas ringi jooksmist ning näha oli kui väsinud ja kui kanged ta tagakäpad on. Juba siis kui tal esimest korda liigestega probleeme oli, ütles loomaarst, et see koer ei tohiks enam niimoodi joosta, nii et kui nalja teha, siis ma olen alati öelnud, et sport on kurjast. Oleks olnud mugav ja laisk koer, kes päevad läbi matil või kuudis lesiks, ei oleks ehk ka terviseprobleeme.
Kas te teate kui raske on leppida teadmisega, et lemmikloom ja pereliige on vana? Mul ei ole varem koera olnud, ma ei teadnud, et lemmiklooma saab niimoodi ära kiinduda ja ma ei teadnud, et lemmiklooma pärast saab niimoodi muretseda, et kodust eemal olles muretsed, et kas temaga ikka on kõik okei ja kibeled koju, et oma lemmikule pai teha ja temaga jalutama minna. Me ei ole pidanud temaga väga palju jalutama, aga nüüd on näha, et ta tahab koos meiega jalutama minna.
Ilmselt olete te aru saanud, et meil on mõnda aega kassid katseajaga toas elanud. Miks nad majast “välja visati” üldse? Ei, me ei ole loomavihkajad ja ma absoluutselt olen tundnud puudust sellest, et Orkut mulle sülle poeb ja Skype graatsiliselt mööda tuba ringi jookseb, kuid nad said välja visatud, et nad pissisid tuppa nii, et nüüd remondi käigus tuleb päevavalgele, et isegi metallraamid on kassipissist läbi roostetatud nende lemmikpissimiskohtades. Me proovisime n+1 varianti ja jah, me käisime ka arstil nendega, aga midagi ei muutunud, meie maja lõhnas aina enam kassipissi järele ning kõik me ju teame, et see ei ole kõige meeldivam lõhn. Nii läksid kassid õue elama. Ma ei teagi, kus Marek oli ja kuidas meil Idaga tuli mõte kassidele katseaeg uuesti anda, aga igatahes ostsime liiva ja uued liivakastid ja mõtlesime proovida. Marek ei olnud küll vaimustuses, aga lubas ka, et esimese pissimiseni.
Tänaseks oleme me kolm kuud kasutanud üht kassiliiva ja tundub, et see ongi imerohi, mis meil puudu oli. Meie kassid on olnud pirtsakad liivade suhtes ja nüüd saan ma aru, et neile ei ole teatud liivad sobinud. Sellest ka pissimiseprobleemid. Kuigi ma siis kahtlustasin ka kättemaksu, sest iga kord kui me kauem kodust ära olime, oli teada, et Skype on meile “meeldiva” üllatuse jätnud. Asi läks lausa nii “meeldivaks”, et hiljem hakkas ka Orkut meile lausa voodi peale paksemaid üllatusi jätma. Muide ka nüüd sai meil korraks Biosand otsa ja pidin panema liivakasti suvalist kristall-liiva ning otseloomulikult oli kohe ka loik nurgas. Seda me siiski katseaja reeglite vastu eksimiseks ei nimetanud. Asendasime liiva Biosandiga ja kassid käivad kenasti liivakastis. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kolm kuud on kassid korralikud olnud. Mul on hea meel, et ma tookord otsustasin Keila loomapoest läbi minna ja müüja mulleseda liiva soovitas.
Ma olen avastanud, et nad on ka söögi suhtes pirtsakad. Viimati ostsin ma neile DesigualDisugual kassitoitu, sest müüja ütles, et see pidi kassikarva panema mõnusalt läikima. Mul on hea meel, et ma väikese karbi ostsin, sest neile vapsee ei meeldinud. Pika hambaga sõid ära, aga näha oli, et see ei olnud nende lemmiktoit. Võib olla ei maitse neile muidugi vaid lõhe ja kanaga oleks teine lugu olnud.
Issand, ma olen nüüd jahunud liivast ja toidust, kui tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Idast ja kassidest. Ma ütlen ausalt, et ma ootan natuke, et kassid jälle õue koliksid. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas Ida neid väntsutab ja kuidas me peame ILMA LIIALDAMATA Idat päevas viis-kuus-kaheksa-kümme korda keelama. Skype on lepliku loomuga ja ei kakle, aga Orkut annab peksa Hugolegi, nii pole ime, et Ida on mitu korda Orkutilt saanud hammustada, kriimustada ja küünistada. Valus on ja nutt on, aga ikka läheb ta uuesti neid kallistama ja musitama. Asi pole selles, et ta teeks neile tahtlikult liiga, ta tegelikult tahab neid hellitada, kallistada, musitada ja süles hoida, aga ei taha lihtsalt kuulata, et kassid ei taha sellist hellust. Sama mure on ka Hugoga. Ida kipub teda minema kallistama ja musitama kui Ida magab, magab oma pesas või läheb talle selja tagant kalli tegema. Ka Hugo on hästi sõbralik loom, aga talle (nagu kõikidele koertele?) ei meeldi kui talle liiga selga ronitakse. Päevas paar korda peame me Idale ütlema, et ta ei paneks oma nägu koera näo vastu ja ei hoiaks teda kõvasti kaelast kinni, isegi kui ta tahab vaid head.
Jummel, see lapsed + loomad combo on väsitav. Eriti kuna Ida tahab neile liiga palju hellust pakkuda.
Me oleme sel nädalal olnud laisad, nii et meie kodu oli viie päevaga muutunud korralikuks seapesaks. Ida tuba oli nagu teismelise tuba ja meie garedroob oli selline, et asju sealt enam üles ei leidnud. Ma lihtsalt viskasin asjad üle ukse garderoobi silma alt ära. Kuidagi ei olnud motivatsiooni korralik olla, sest Marek teeb ikka köögis remonti ja maja on niikuinii poolsegamini. Ta pidi sel nädalavahetusel kõik tööd enne puhkust ära lõpetama, aga selle asemel suutis ta haigeks jääda ja magab 38-kraadise palavikuga nädalavahetust maha.
See omakorda tähendab ju ka, et isepuhastuva kodu süsteem on häiritud ja kuigi mina olen mugav, siis ei suuda ka mina seapesas elada ja koristamine tuli mul endal ette võtta. Ausalt meie elutuba oli nagu lastemängumaa ja mul on allergia selle vastu kui elamine näeb välja nagu lasteaed. Ida tuba olgu nagu ta on, ma ei saa nõuda, et seal asjad kenasti rivis oleks, aga elutoa eelistan ma hoida mänguasjavabalt nii palju kui võimalik.
Sünnipäevaks sai Marek Marimellidelt ideaalse (ja natuke naljaka) sünnipäevakingituse. Meie majas kulub igasugu koristusvahendeid nagu…ma ei teagi mida…Neid kulub palju, sest Marek küürib midagi kogu aeg. Irooniline, et nüüd sain mina temale mõeldud puhastusvahendeid esimesena kasutada. Ju see pidi nii minema, sest muidu ma ei oskaks teile neid soovitada. Põrandapesuvahend eemaldas ilma nühkimata terve nädala sodi ja kodu lõhnab mõnusalt (väga õrnalt, ent aimatavalt) männimetsa järele.
Kuna Hugo ei suuda enam parketil väga kõndida, siis oli meil koju juurde vaja vaipu. Ma olin nibin-nabin Jyskist ostmas suvalisi vaipu juurde, aga mingi sisetunne ütles, et see ei oleks õige. Järgmisel päeval jagas üks Pranglist pärit tuttav oma lehel kaltsuvaipa, mis oli nii kaunilt sinimustvalgetes toonides nagu meri, Prangli ja Eesti Vabariik. Meil on kodus üks Prangli fänn (Marek) ja Eesti vabariigi fänn (Ida), nii et õigemat vaipa ei oleks meie koju saanud tulla. Ma tellisin lausa ühe veel, sest mu meelest on see nii ilus. Mu tuttav ütles kaltsuvaipade kohta nii kenasti – nendega on nagu loomadega, need peavad õige kodu leidma ja inimesed jagunevad kolmeks. On inimesed, kes jälestavad kaltsuvaipu, on inimesed, kes panevad need põrandale, aga ei oska neid hinnata, ja on neid, kes jäävad nende ilu imetlema. Ma seda konkreetset vaipa imetlesin pikalt. Mu meelest on see niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Sama ilus nagu Ida toa Leeda Otsa vaip.
Kaks tundi hiljem on meil Idaga kodu koristatud. Tegime klassikalist Eveliisi koristust. Asjad kokku ära, suurem tolm ära, põrandad puhtaks ja kui pildilt vaadata, siis tundub, et on korras küll. Marekile jäävad (kui ta ikka enne reisi kuidagi terveks saab, tai boh kui ta kavatseb nii haige olla, et minuga Itaaliasse ei tule!) diivanialused, wc-pott ja muud sellised kohad, mida ma ei viitsi küürida. Ja nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris, minust oleks väga inetu ta eest kõik koristus ära teha. Isepuhastuva kodu süsteem ei pruugiks seda üle elada ja ma ei taha tõsisemate riketega riskida.
Kuigi avalik arvamus on, et meie Hugo on kümme aastat tormide ja tuulte käes elanud ning alles nüüd kui tal tagumised käpad läbi on, oleme me teda tuppa laskma hakanud, on tõde tegelikkuses selline, et vana koerakuuti, kus Wifi elas, Hugo omaks ei võtnud. Suurema osa ajast on ta niikuinii toakoer (olnud algusest saati) ning me andsime kuudi ära. Ma sain teada, et mõned koerad ei pidanudki kunagi teise koera eluasemega leppima ja mis see kuut ikka kasutult seisis.
Et tal oleks siiski ka õues varjualune tegime me korda aiamajakese – tänasel päeval tuntud kassimaja nime all. Kui te arvate, et Hugo ka seal oli nõus magama, siis te eksite. Isegi kui talle pesa sinna vedasime, tiris ta selle õue ja magas ikkagi parema meelega väljas. Ka siis kui vihma sadas. Leidis endale varjualuse puu või auto all, aga keeldus kassimajas olemast.
Nüüd otsustasime uue KASUTAMATA kuudi osta. Suur, aknaga, soojustatud, terrassiga! Kas Hugo võttis selle omaks? Muidugi mitte. Marek meelitas teda vorstiga, Ida näitas talle ette, kuidas kuuti saab ja et see ei ole ohtlik kuidagipidi, Hugo aga magas pigem lumehanges. Kas keegi oskab soovitada nippe, kuidas Hugo panna kuuti kasutama?
Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.
Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli.
“Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.”
*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.
Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.
Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.
*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.
Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.
*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.
*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?
Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.
Ida on täiesti loomahull. Ta ei lähe kunagi õhtul magama enne kui oleks Hugole musi andnud ja teda kallistanud. See on iseenesest väga armas, kui välja jätta fakt, et loom on loom ning ta ei pruugi lapse headest kavatsustest aru saada. Me oleme Idale 8754376 korda öelnud, et koerale näo juurde EI lähe, kuid kas te arvate, et tal ei lähe see meelest? Peaaegu iga päev peame me igaks juhuks üle korrutama, et ei lähe Hugo pessa, ei lähe koera kallistama kui ta magab, ei lähe ta juurde vaatama, kuidas ta sööb, ei lähe… Nagu papagoid.
Hugo on tegelikult hästi lastesõbralik koer ja 98% ajast meeldib talle kui lapsed temaga lustivad ning ka Ida kallistamised kannatab ta kenasti ära (ilmselt teadmises, et Ida annab poole oma söögist salaja talle), kuid ta on siiski ka urisenud nii Ida kui teiste laste peale. Sellistel puhkudel tekib mul alati hirm, et kui Idale on küll seletatud ja Hugo on küll sõbralik koer, aga mis saab siis kui Hugol viskab kopa ette just sel hetkel kui mind läheda ei ole ja Ida teda kallistama kukub.
Üht last on Hugo korra näksanud ja just seepärast, et laps hüppas magavale koerale selga. Ei tahaks kuidagi, et ta Idat ka näksaks. Otsest ohtu nagu ei ole, sest see 8754376 korda korrutamine on nii palju vilja kandnud, et näo juurde Ida enam ei lähe, kuid kallistamise ja musitamise käigus võib ta ikka ära unustada, et see on koer, kellele kõik mängud ei pruugi meeldida.
Lihtsamaks ei tee olukorda ka see, et Ida on reaalselt hulljulge. Ta ei karda mitte midagi. Ta ei karda isegi vanaema koera Kennyt, kes võrreldes Hugoga on majasuurune ja tegelikult väga kuri koer, nii et võõras ikka üksinda aeda tulla ei julge kui tal just enesetapu mõtteid peas ei ole. Samas pereliikmetega on Kenny väga sõbralik ja Idaga on ta tegelikult vaat et veelgi leplikum kui Hugo, aga ta ei ole lastega harjunud, ta on harjunud rahu vaikusega. Ida aga läheb ja kallistab teda nagu oleks tegu chihuahuaga. Ma otseselt ei karda ka, sest noh Idale on jällegi 8754376 korda sõnad peale loetud, aga ikkagi…
Mul käib südame alt tihti jutt läbi kui ma vaatan, kuidas mõned vanemad lasevad oma lastel koeri kiusata, nendega nö mängida. Sabast kiskuda, selga ronida ja siis kinnitavad, et “aga ta ei ole kunagi kedagi hammustanud, ta on väga sõbralik koer, vaid ühe korra on urisenud, aga seda ka mänguhoos”. Võeh.
Paar aastat tagasi oli Hugol raskusi püsti tõusmisega, tagumised käpad lihtsalt ei kandnud. Käisime arstil, kes ütles, et Hugo on juba parasjagu vana koer (siis umbes 7-aastane), aga kuna tal on ikka varsa aru nagu meestel ikka, võimalik et tal oli ka keskeakriis, siis ta käitub nagu kutsikas ja jookseb liiga palju ning on seega oma liigestele liiga teinud. Selles vanuses peaks ta aga juba rahulikumalt võtma. Katsu sa koerale aga selgeks teha, et ole mees ära jookse nii palju! Hugo ajab taga kõike – lennukeid, kurgi, ühesõnaga kõike, mis taevas lendab. Ja ta jookseb kiiresti nagu pudrukuul.
Hugo on puhas le craanz, kuid temas peab olema mingit jahi-või linnukoera verd, sest no mina ei ole varem näinud koera, kes niimoodi jookseks nagu Hugo. Samas oli ta ka jube hea õppija ja saab käsklustest suurepäraselt aru, koertekoolis käies olin ma ise ka imestunud, kuidas see koer sõna kuulama õppis. Kodus on tal küll selektiivne kuulmine ja üldjuhul peab ta peremeheks vaid Marekit, kelle sõna ta kuulab 100%, kuid ikkagi- jube tubli koer on.
Päeviti on ta enamjaolt õues ja kuigi tal on olemas suur kassimaja, kuhu ta saaks vihma ja külma eest varju minna, keeldub ta sinna minemast ning magab kasvõi tuule ja tormi käes, lume peal. Me oleme sinna majja vedanud nii ta pesa kui vaipu, kuid ei mingit kasu. Hugo keeldub kassimajas magamast. Külmal pinnal magamine on ilmselt ka oma töö teinud.
Nüüd on Hugo tagumised käpad veel kehvemaks läinud. Toas ei saa ta parketilt üldse püsti. Me oleme tema pesa ja uste vahele pannud isegi vaibad maha, et ta ei peaks parketil ukerdama. Paar korda talle teele isegi vaiba ette pannud, et ta saaks oma käpad vaibale libistada ja siis end püsti ajada. Eile tuli totu ka minu juurde vannitoa ukse taha ja viskas sinna pikali. Enam püsti aga ei saanud, et tagasi oma pessa minna. Ma püüdsin teda tõsta, et ta tagumised jalad alla saaks, aga püüa sa 50 kilost koera tõsta. Lõpuks hakkas vaene loom esiku poole roomama ja saigi püsti alles siis kui ma talle jälle vaiba käppade ette talle panin.
Mul on Hugo pärast jumalast mure. Loomulikult lähen ma loomaarsti juurde ja ostan talle jälle seda salvi, mida me talle varem ka oleme liigestele määrinud, aga ikkagi. Ta käpad lähevad järjest hullemaks.
Ühtlasi – leidsin Soov.ee-st mitu koerakuuti soodsa hinnaga. Aga need asuvad kas Viljandi-, Põlva- või Valgamaal. Kas keegi liigub suurema autoga aegajalt nt Põlvamaalt Tallinnasse ja saaks transpordiga aidata? Hugo on muidugi ka kuutides keeldunud magamast, aga no ma siiski prooviks hea meelega uuesti.
Mul käib südame alt tihti jutt läbi kui ma vaatan, kuidas mõned vanemad lasevad oma lastel koeri kiusata, nendega nö mängida. Sabast kiskuda, selga ronida ja siis kinnitavad, et “aga ta ei ole kunagi kedagi hammustanud, ta on väga sõbralik koer, vaid ühe korra on urisenud, aga seda ka mänguhoos”. Võeh. 