Skype ja Orkut

Mis sai Skype´ist?

/ Eveliis / 17 Comments

Alustame kohe lõpust. Meil oli tänaseks kokku lepitud, et koju tuleb arst, kes Skype´i parimatele jahimaadele saadab. Leppisime Marekiga kokku, et Ida on tema töö juures, mina tulen varem koju ja olen Skype´iga, aga eile õhtul tundsime me mõlemad, et me lihtsalt ei suuda. Jah, on näha, et ta on haige – tal on köha, nohu ja ta on kohutavalt kõhn, samuti on ta piisavalt eakas. 15aastane kassiproua. Aga samas on ta ikkagi justkui elujõus. Muidugi on see viimane meie tõlgendus ja ei ole keegi meist kassiekspert, aga meile tundus, et ilma veel korda arstile minemata, ei suuda kumbki meist jumalat mängida.

This image has an empty alt attribute; its file name is img_1586.jpg

Seega palun kohe jätta need kommentaarid, et mis inimene sa oled, et enne ei ravinud kassi. Võin teile ka öelda, et meie oma (= ei võrdu Keila) loomakliinikust öeldi, et pole aegu ja võimalus on tulla elavasse järjekorda, kuid ehk mõistate, et see ei ole mul hetkel võimalik. Teised kliinikud, kuhu mulle soovitati pöörduda, ei võta hetkel uusi patsiente vastu (jah, helistasin ka sinna mida mulle IG-s soovitati ja selleks lausa eraldi anonüümne konto tehti:) samuti ei anna mulle keegi ilma kassi nägemata – et teha kindlaks kas tal on lisaks neeruprobleemidele kopsupõletik või midagi hullemat – rohtusid ja ega ma neid oma suva järgi talle andma ei hakkakski). (Lisainfo: Loomaarst, kellega me juba konsulteerisime, on tuttav ja mitte enam praktiseeriv, kuid siiski loomi tundev)

Ma olen mitu päeva näinud unes Hugot, mulle tuli meelde, kuidas tema üle lillesilla saatsime ja kui valus see kõik oli. Orkut suri loomuliku surma ja kuigi see oli ka kurb, siis see, et ta suri kodus ja sai kenasti maha maetud Hugo kõrvale, tegi selle kõik lihtsamaks üle elada, aga otsustada veel ühe looma lahkumise üle, käis minule ausalt üle jõu. Idaga rääkisime ka ausalt ja avameelselt ning ta sai aru, miks me oleme otsustanud Skype´i magama panna. Kui eile seda kõike uuesti arutasime, karjatas ta ühel hetkel “issand, te tapategi kassi ära!” ja sellega oli otsustanud – me ei saa sellega hakama. See kõlas nii võikalt. Ma tundsin end Skype´ile süüa viies nagu vangivalvur, kes hukkamõistetule viimast einet pakkus.

Muidugi ma tean, et me hetkel mõtleme vaid enda tunnetele, kuid homme on esimene september, Ida läheb esimest korda kooli, seda päeva ei juhtu enam kunagi. Ma tahaks, et me läheksime homsele vastu rõõmsate emotsioonidega. Jälgime Skype ´i, laseme tal toas olla ja puhata (kuigi ta oli õuekass, siis ei pea te ka arvama, et ta elas kusagil lageda taeva all), pakume talle lähedust, hoiame Dexteri eemal ja ootame reedest teise arsti aega. Et siis oma lôplik otsus teha:(

Ei kerja kaastunnet, vaid elasin välja oma emotsiooni kui raske see on ja ma ei tea, kas tegin oige otsuse, et eile end kokku ei võtnud ja ei lasknud tal üle lillesilla minna.

EDIT: Skype on tänaseks käinud ka TEISE arsti juures, lisaks muule on Skype´il Covid, talle tehti analüüsid, vereproovid ja kõik muu, mis vaja, aga kahjuks ütles ka see arst, et kui ta uueks nädalaks kosuma ei hakka, siis tuleb meil teha see otsus, mida soovitas ka esimene arst. Rohkem ma Skype´i teemal siin blogis ei räägi. Samuti on kommenteerimine suletud, ma ei pea kuulama, kui rääbakas on mu kass ja kui hooletu olen mina ning kui sallimatu Marek. Allolevad pildid on tehtud Skype´ist selle aasta kevadel tema kõledas ja külmas kuuris, kus tal katust peakohal ei olnud (jumala eest, igaks juhuks mainin ka, et see on sarkasm!) ma julgeks öelda, et ta nägi veel väga hea välja. Aga mida mina ka tean – kalkuleeriv ja külm loomaomanik.

Kuidas Dexter ja Skype spaas käisid

/ Eveliis / 5 Comments

Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.

Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.

Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.

Kassidest, koristamisest ja kaltsuvaipadest

/ Eveliis / Leave a comment

Ilmselt olete te aru saanud, et meil on mõnda aega kassid katseajaga toas elanud. Miks nad majast “välja visati” üldse? Ei, me ei ole loomavihkajad ja ma absoluutselt olen tundnud puudust sellest, et Orkut mulle sülle poeb ja Skype graatsiliselt mööda tuba ringi jookseb, kuid nad said välja visatud, et nad pissisid tuppa nii, et nüüd remondi käigus tuleb päevavalgele, et isegi metallraamid on kassipissist läbi roostetatud nende lemmikpissimiskohtades. Me proovisime n+1 varianti ja jah, me käisime ka arstil nendega, aga midagi ei muutunud, meie maja lõhnas aina enam kassipissi järele ning kõik me ju teame, et see ei ole kõige meeldivam lõhn. Nii läksid kassid õue elama. Ma ei teagi, kus Marek oli ja kuidas meil Idaga tuli mõte kassidele katseaeg uuesti anda, aga igatahes ostsime liiva ja uued liivakastid ja mõtlesime proovida. Marek ei olnud küll vaimustuses, aga lubas ka, et esimese pissimiseni.

Tänaseks oleme me kolm kuud kasutanud üht kassiliiva ja tundub, et see ongi imerohi, mis meil puudu oli. Meie kassid on olnud pirtsakad liivade suhtes ja nüüd saan ma aru, et neile ei ole teatud liivad sobinud. Sellest ka pissimiseprobleemid. Kuigi ma siis kahtlustasin ka kättemaksu, sest iga kord kui me kauem kodust ära olime, oli teada, et Skype on meile “meeldiva” üllatuse jätnud.  Asi läks lausa nii “meeldivaks”, et hiljem hakkas ka Orkut meile lausa voodi peale paksemaid üllatusi jätma. Muide ka nüüd sai meil korraks Biosand otsa ja pidin panema liivakasti suvalist kristall-liiva ning otseloomulikult oli kohe ka loik nurgas. Seda me siiski katseaja reeglite vastu eksimiseks ei nimetanud. Asendasime liiva Biosandiga ja kassid käivad kenasti liivakastis. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kolm kuud on kassid korralikud olnud. Mul on hea meel, et ma tookord otsustasin Keila loomapoest läbi minna ja müüja mulle seda liiva soovitas.

Ma olen avastanud, et nad on ka söögi suhtes pirtsakad. Viimati ostsin ma neile Desigual Disugual kassitoitu, sest müüja ütles, et see pidi kassikarva panema mõnusalt läikima. Mul on hea meel, et ma väikese karbi ostsin, sest neile vapsee ei meeldinud. Pika hambaga sõid ära, aga näha oli, et see ei olnud nende lemmiktoit. Võib olla ei maitse neile muidugi vaid lõhe ja kanaga oleks teine lugu olnud.

Issand, ma olen nüüd jahunud liivast ja toidust, kui tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Idast ja kassidest. Ma ütlen ausalt, et ma ootan natuke, et kassid jälle õue koliksid. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas Ida neid väntsutab ja kuidas me peame ILMA LIIALDAMATA Idat päevas viis-kuus-kaheksa-kümme korda keelama. Skype on lepliku loomuga ja ei kakle, aga Orkut annab peksa Hugolegi, nii pole ime, et Ida on mitu korda Orkutilt saanud hammustada, kriimustada ja küünistada. Valus on ja nutt on, aga ikka läheb ta uuesti neid kallistama ja musitama. Asi pole selles, et ta teeks neile tahtlikult liiga, ta tegelikult tahab neid hellitada, kallistada, musitada ja süles hoida, aga ei taha lihtsalt kuulata, et kassid ei taha sellist hellust. Sama mure on ka Hugoga. Ida kipub teda minema kallistama ja musitama kui Ida magab, magab oma pesas või läheb talle selja tagant kalli tegema. Ka Hugo on hästi sõbralik loom, aga talle (nagu kõikidele koertele?) ei meeldi kui talle liiga selga ronitakse. Päevas paar korda peame me Idale ütlema, et ta ei paneks oma nägu koera näo vastu ja ei hoiaks teda kõvasti kaelast kinni, isegi kui ta tahab vaid head.

Jummel, see lapsed + loomad combo on väsitav. Eriti kuna Ida tahab neile liiga palju hellust pakkuda.

DSC03639

Me oleme sel nädalal olnud laisad, nii et meie kodu oli viie päevaga muutunud korralikuks seapesaks. Ida tuba oli nagu teismelise tuba ja meie garedroob oli selline, et asju sealt enam üles ei leidnud. Ma lihtsalt viskasin asjad üle ukse garderoobi silma alt ära. Kuidagi ei olnud motivatsiooni korralik olla, sest Marek teeb ikka köögis remonti ja maja on niikuinii poolsegamini. Ta pidi sel nädalavahetusel kõik tööd enne puhkust ära lõpetama, aga selle asemel suutis ta haigeks jääda ja magab 38-kraadise palavikuga nädalavahetust maha.

See omakorda tähendab ju ka, et isepuhastuva kodu süsteem on häiritud ja kuigi mina olen mugav, siis ei suuda ka mina seapesas elada ja koristamine tuli mul endal ette võtta. Ausalt meie elutuba oli nagu lastemängumaa ja mul on allergia selle vastu kui elamine näeb välja nagu lasteaed. Ida tuba olgu nagu ta on, ma ei saa nõuda, et seal asjad kenasti rivis oleks, aga elutoa eelistan ma hoida mänguasjavabalt nii palju kui võimalik.

Sünnipäevaks sai Marek Marimellidelt ideaalse (ja natuke naljaka) sünnipäevakingituse. Meie majas kulub igasugu koristusvahendeid nagu…ma ei teagi mida…Neid kulub palju, sest Marek küürib midagi kogu aeg. Irooniline, et nüüd sain mina temale mõeldud puhastusvahendeid esimesena kasutada. Ju see pidi nii minema, sest muidu ma ei oskaks teile neid soovitada. Põrandapesuvahend eemaldas ilma nühkimata terve nädala sodi ja kodu lõhnab mõnusalt (väga õrnalt, ent aimatavalt) männimetsa järele.

DSC03648

Kuna Hugo ei suuda enam parketil väga kõndida, siis oli meil koju juurde vaja vaipu. Ma olin nibin-nabin Jyskist ostmas suvalisi vaipu juurde, aga mingi sisetunne ütles, et see ei oleks õige. Järgmisel päeval jagas üks Pranglist pärit tuttav oma lehel kaltsuvaipa, mis oli nii kaunilt sinimustvalgetes toonides nagu meri, Prangli ja Eesti Vabariik. Meil on kodus üks Prangli fänn (Marek) ja Eesti vabariigi fänn (Ida), nii et õigemat vaipa ei oleks meie koju saanud tulla. Ma tellisin lausa ühe veel, sest mu meelest on see nii ilus. Mu tuttav ütles kaltsuvaipade kohta nii kenasti – nendega on nagu loomadega, need peavad õige kodu leidma ja inimesed jagunevad kolmeks. On inimesed, kes jälestavad kaltsuvaipu, on inimesed, kes panevad need põrandale, aga ei oska neid hinnata, ja on neid, kes jäävad nende ilu imetlema. Ma seda konkreetset vaipa imetlesin pikalt. Mu meelest on see niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Sama ilus nagu Ida toa Leeda Otsa vaip.

DSC03650

Kaks tundi hiljem on meil Idaga kodu koristatud. Tegime klassikalist Eveliisi koristust. Asjad kokku ära, suurem tolm ära, põrandad puhtaks ja kui pildilt vaadata, siis tundub, et on korras küll. Marekile jäävad (kui ta ikka enne reisi kuidagi terveks saab, tai boh kui ta kavatseb nii haige olla, et minuga Itaaliasse ei tule!) diivanialused, wc-pott ja muud sellised kohad, mida ma ei viitsi küürida. Ja nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris, minust oleks väga inetu ta eest kõik koristus ära teha. Isepuhastuva kodu süsteem ei pruugiks seda üle elada ja ma ei taha tõsisemate riketega riskida.

DSC03658DSC03664

Täitsa lõpp. Ja nii need jutud tekivadki.

/ Eveliis / 9 Comments

Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.

Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli.

“Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.”

*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.

Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.

Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.

*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.

Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.

*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.

*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?

blogger-image-925173818.jpg

Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.

Mr.Poppins in da action

/ Eveliis / 10 Comments

Mr. Poppins oli mõnda aega ilmselt puhkusel, kuid nüüd on ta tagasi ja hullem kui varem. Ida on tõeline printsess, istub diivanil, pleed täpselt tema kõrval, kuid ta ei võta seda ise vaid ütleb: “Issi,anna!”. Issi annab. Sama kehtib iga muu asja kohta. Ida ütleb issile “hüppa!” ja Mr.Poppins küsib “kui kõrgele?”. Mõnikord aga juhtub, et Mr.Poppins tahab uudiseid vaadata, süüa, minuga rääkida, samal ajal kui printsess oma nõudmisi esitab. “Oota korra!” käratab issi ja ehtsa naisena hakkab Ida nutma. “Jumal hoidku, juba toon!” hüüatab Mr. Poppins ahastades ja lisab “ära vaid nuta!”. Ja kas te usute või mitte, aga Mr. Poppins ei saa ise arugi, KUI ümber pisikese näpu ta Idal on. Ma olen püüdnud seletada, kuid Mr.Poppins astub pidevalt samasse ämbrisse ja ma lihtsalt ei viitsi enam. Mind Ida ei kamanda, ta küll mõnikord proovib, aga kui ma vastan “too ise”, vaatab ta alahuul torus issi poole ja ütleb: “Issi toob!”

Samuti magab Ida ikka meie voodis MEIE keskel. Eile kui ma voodilinu vahetasin, asetasin ma Ida teki ja padja ühele servale, sest noh kui ta just peab Mr.Poppinsi kõrval magama, siis magagu tema pool ja nügigu teda oma pisikeste jalgade ja kätega. Täna öösel ärkasin ma 789 korda selle peale, et mingi asi (ei, mitte Ida, aga Idaga koos on meie voodisse kolinud ka pool mänguasjakastist) mulle vastu nägu lajatas ja mingi väike jalg kogu aeg mu tagumikku nügis. Ma küsisin ka Mr. Poppinsilt, et miks Ida peab just meie vahel magama ja teate, mis ta vastas. “Sest tal on nii turvatunne!” Püha issand jumal! Küll kuulsin ma, et Ida kolib meie magamistoast välja kui ta saab 6kuuseks, 1aastaseks, 2aastaseks, kui me kolime koju tagasi. Lillehammeris oli meil üsna kitsas voodi ja põhimõtteliselt pool aastat magasid Ida ja Mr.Poppins koos ja mina köögis diivanil, KUIGI Idal oleks olnud oma tuba ja oma voodi. Nüüd on mul tunne, et kui see oleks vähegi Mr.Poppinsi teha, siis magaks Ida meie vahel kuni ta 38-aastane või vanem.

Ma peaks õige abielunaisena oma mehele ultimaatumi esitama, et ma ei seksi temaga enne kui Ida on meie voodist välja kolinud. Samas…see on selline riskantne mäng. Mul on tunne, et ta võib ka seksi asemel Ida valida.

Mr.Poppins on täiesti käsitlematu, kontrolli alt väljas, hullem kanaisa kui kunagi varem.

IMG_6011.JPGIMG_6021.JPGIMG_6008.JPG

Aga mul endal on ka Idaga üks probleem. Või Hugoga. Või mõlemaga. Hugo pole kunagi väga minu sõna kuulanud, kuid nüüd tänu Idale ei kuula ta üldse enam mu sõna. Ida ka mitte. Me ei luba üldiselt Hugot tuppa vaibale, sest ta ajab metsikult karvu ja vaibale jääb koeralõhn juurde. Mida aga teeb Ida? “Hugo, tule, tule, tule!” Ja Hugo tuleb, vaatab minust mööda ja viskab vaibale mõnusalt pikali, sest Ida ju ütles nii. Ja nii nad seal mängivad. Ida paneb Hugole tekki peale ja mängib, et Hugo on beebi. Hugo kannatab selle kõik ära kannatlikult. Miks? Sest ta teab. et varsti järgneb toit. Täpselt nii ongi. “Ida tahab vorstisaia!” nõuab ta mingi hetk ja lisab, et Hugo tahab ka. Ma seletan, et Hugo ei saa vorstisaia. “Anna Idale siis!” nõuab väike printsess. Ma annan talle saia ja peale paari ampsu tuleb sealt lause: “Ma enam ei taha, ma annan Hugole!”. Ma hammustasin selle kavaluse läbi ja enam talle saia ei anna niisama. Aga Ida pole rumal laps. Ta läheb siis ise külmkapi kallale ja hakkab sealt Hugole sobivaid toite välja tirima. Nii on ta Hugo täiesti ära rikkunud ja kui ma köögis süüa teen, passib Hugo laua kõrval ja ootab, sest ta teab. Eile nägin ma, kuidas minu keeldudest hoolimata, Ida SALAJA Hugot laua tagant toitis.

Ma ei suuda neid dressuurile allutada. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab, et maja on koerakarvu täis. Mina saan pahandada. Samamoodi on kassidega. Kassid elavad meil õues, kuid Ida nõuab, et ma nad aegajalt tuppa laseks. “Ei tohi,” ütlen ma, “issi saab pahaseks!”

“Ei saa!” vastab Ida ja jõlgub juba ukse vahel, et Skype ja Orkut tuppa lasta. Siis tuleb koju Mr. Poppins ja avastab toast kassid. Mina saan pahandada.