Ida sai Norra lasteaias käia 1,5 aastat ja selle ajaga on talle uskumatult palju sõpru tekkinud. Kuna mul varasemaid kogemusi lastega pole, siis minu jaoks on sellised lasteaia sõprused eriliselt uus ja armas kogemus (varem olen ma sellest kirjutanud siin). Kui midagi veel minusugusele vanale küünikule, sarkastilisele hingele, kes iga hinna eest soovib kellelegi haiget teha või ära panna, südamesse läheb ja väikse pisara silmanurka toob, on see just esimene sõprus.

Täna kui ma Idale lasteaeda järele läksin, oli ta kapis kingipakk. Sõbranna Pernillelt. Mul on nii hea meel, et tänapäeval on nii palju moodsaid vahendeid suhtlemiseks, sest kuigi ma tean, et laste sõbrad tulevad ja lähevad, siis ma loodan, et need lapsed, kellega Ida siin nii lähedaseks on saanud, hoiavad (läbi vanemate) mingil määral kontakti. Sest see lasteaia sõprus on nii paganama armas.

Kaart, mis ütleb, et Pernille hakkab Idast puudust tundma ja soovib talle palju uusi sõpru

Kõige armsam asi, mida minu silmad näinud on – “trööstiplaaster”, mis haavale panna, kui Lillehammeri lasteaia igatsus peale tuleb.

Need ei olnudki niisama tavalised plaastrid, vaid päris “trööstiplaastrid” kui laps on kurb või kardab. Siis tuleb trööstiplaaster peale panna ja kohe hakkabki parem.

Olete ju nõus, et see on nii kohutavalt armas?

I have written about how sweet I find the kindergarten friendships (here). Ida went to Lillehammer “barnehage” for 1,5 years and I know that friends in this age will come and go, but it brings tears to my eyes to see how attached to each other they have become. Today she got a little good bye present from her best friend Pernille. And look at the “comfort bandages”  to put on “wounds” when she will feel sad or miss her “barnehage” in Lillehammer. The cutest thing!

I hope we, parents, will have contact so that we will she how the children we´ll develop and if they will remember each when they get older.