Väikelapse emana tean ma pooli multikaid une pealt ja oskan igas situatsioonis tuua mõne multikast pärit tsitaadi. Lasteta või  juba täiskasvanud lastega vanemad vaatavad selle peale kui nõdrameelset, kuid no mis sa teed. Täna hommikul vaatasime me 6589 kord “Jääaega”, kus Sid ütleb, et talle ei meeldi too tiiger, sest too oskab mõtteid lugeda. Ma võtsin kätte Mihkel Raua uue raamatu “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK) ja mõtlesin nagu Sid: “Mulle ei meeldi Mihkel Raud, sest ta oskab mõtteid lugeda” .

Kui ma esimene kord kuulsin, et Mihkel Raud on enesabiraamatu kirjutanud, mõtlesin ma, et Mihkel Raud on lolliks läinud, ta tundub pigem sedasorti tüüp, kes vihkab eneseabiõpikuid ja naerab nende üle. Olgem ausad, sina mõtlesid täpselt sama, eksju? Mihkel Raud on kaval, ta suhtleb läbi oma raamatu lugejaga ja esitab samasuguseid küsimusi. See on hea taktika – tekitab usaldusväärsust ja tekib tunne, et autor suhtleb sinuga otse või loebki su mõtteid. Ka mina vihkasin igasugu eneseabiõpikuid, sest 1) need on alati täis nii basic teadmisi, mis emapiimaga justkui kaasa peaks tulema ja 2) eeldavad, et kõik inimesed on ühesugused. Ma naersin eneseabiõpikute üle kuni ma sattusin tööle ühte ettevõttesse, kelle juhti ja omaniku ma siiani pean oma suurimaks õpetajaks, ta oli (ilmselt ka on) geniaalne juht, suurepärane inimestetundja, suur eneseabiõpikute austaja. Tänu temale lugesin ma läbi nii mõnedki teosed (peale koduse “kohustusliku kirjanduse” Dale Garnegie, mis mind ehk oligi eneseabiõpikuid naeruvääristama pannud) ja sain aru, et kui inimene on piisavalt intelligentne, siis ta ei häbene tunnistada, et ta loeb sellist kirjandust, vaid oskab saasta olulisest eristada ning loeb neist raamatutest välja selle, mis oluline. Talle. Tollel hetkel. Ja uskuge mind, just põhitõed on väga tihti need, mida me kipume unustama.

Kui te olete samasuguse suhtumisega nagu mina, siis teile meeldib Mihkel Raua raamat garanteeritult. Mulle on Mihkel Raud alati kusjuures pigem meeldinud, kuid midagi temas on mind alati ka ärritanud, “Musta pori” ei ole ma lugenud, kuid tänu sellele raamatule sain ma inimesest tundma hoopis teist külge ja see hakkas mulle meeldima. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Mihkel Raud on see, kes ta tegelikult on, ei proovi olla keegi teine. Ta ongi aus ja otsekohene, vaieldamatult andekas inimene, oma vigade ja ebakindlustega. Olen minagi vaadanud ta saateid ja mõelnud, miks ta näoga grimasse teeb, sest ma olen arvanud, et see on poos, mingi mask, et näidata oma üleolekut või suhtumist. Alles täna hommikul sain ma teada, et tegu on hoopis tikkidega. Internet on täis igasugu motiveerivaid nõmedaid tsitaate, mida me pidevalt jagame, kuid täna sain ma aru, et tegelikult on nii mõnigi neist tõepoolest tõsi. Ära kritiseeri ja anna hinnangut enne kui sa tead tegelikke tagamaid!

Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne. Ma olen kindel, et me kõik oleme enim huvitatud sellest, kuidas teenida palju raha. “Mäletad kunagist valimisloosungit “Õnn ei peitu rahas”? Sellist jama saavad endale lubada vaid poliitikud. Sama loogikaga võiks väita, et õnn ei ole tasutud elektriarves. Mine ja püüa seda Eesti Energiale rääkida. Õnn ei ole rahas täpselt nii kaua, kuni sul on raha, mille eest õnne osta. Kui raha ei ole, siis pole ka õnne, raiu vastupidist palju tahad /…/ Ma saan hiilgavalt aru, kui küüniliselt kogu see raha jumaldamise jutt minu suust kõlab. Ma olen terve elu seletanud, kui väga mulle vaesed meeldivad ja kui leegitsevalt ma ebavõrdsust vihkan. Platoonilisel tasandil, kusagil roosa pilvekese serval, arvan ma nii elu lõpuni. /…/ Kohe, kui jutt minu isikliku raha peale veereb, saab minust südametu kapitalist.”  Ma ei saaks rohkem nõus olla. Raha on oluline. Punkt. Aga selle nimel tuleb ka tööd teha. Tuleb omandada oskusi ja need oskused rahaks teha ning oskusi omandada pole kunagi liiga hilja. Elukestev õpe! Olla vajalik oma oskustega ka siis, kui üks oskus ootamatult masinatega asendatakse. Mulle meeldib, et raamatus tuleb välja see, mida ma ka ise juba pikka aega püüan praktiseerida. Ei mingit multitaskingut, vaid keskendumist, vähem tööd (st tööaega), aga hoopis rohkem saab tehtud. Mu meelest on ammu juba klassikaline 9-5 kontoritöö end ammendanud, sest ükski inimene ei suuda kaheksa tundi järjest produktiivne olla. Palju lühema ajaga annab palju rohkem ära teha. Ma olen ka oma tööaja ära jaganud erinevate ülesannete vahel ning kui ma vanasti vastasin igale meilile KOHE, kasvõi öösel, sest äkki muidu keegi arvab, et ma ei teegi tööd, siis täna teen ma tööd võib-olla poole vähem, aga poole produktiivsemalt.

Ka Mihkel Raud soovitab oma raamatus keskenduda aju tipptunnile, st teha olulised asjad sel ajal, kui aju kõige paremini toimib (selle selgeks saamiseks on raamatus ka nipp). Ja vähem aega ühele konkreetsele ettevõttele (kelle kodulehel me pool oma internetis veedetud ajast veedame) raha teenimist. Aeg on raha, autor on ajale hinna pannud. Iga tund = üks euro, keskmisel Eesti mehel on peale “taastumismaksu” ehk magamist ette nähtud 434 350 eurot, sõltuvalt vanusest on osa sellest juba kulutatud. Nüüd peab väga täpselt mõtlema, kuidas ülejäänud aega (raha) kasutada. Kulutada aga pole mõtet asjadele, mis meile midagi ei paku. Lapsed tüdinevad uutest leludest ära paari tunniga, aga me täiskasvanutena pole palju paremad. Me tüdineme ka “leludest”, viskame prügikasti asjad, millele väärtuslikku raha kulutanud. Teeme nädala jooksul eksperimendi nagu Mihkle Raud soovitab ja koostame nimekirja asjadest, mille ostmata jätame kui veidike järele mõtleme, kas meil seda on ikka vaja. Nädala lõpus lööme kokku raha, mis pangakontole alles jäi.

Blogijana huvitasid mind isiklikult ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i . Kui ka sina blogid, ja loodad blogimisega feimi (ja sulli) saada, siis vaata need neli kriteeriumit üle, kui sa nendele kõigile jaatavalt ei vasta, siis sinust Blogi Superstaari ei saa. Samamoodi küsi endalt, kas sa tahad, et iga su eksimus avaldatakse “Õhtulehe” kaanel? Mina ei vasta neile neljale kriteeriumile ja ei taha ka leida end pidevalt “Õhtulehe” kaanelt, seega isegi Mihkel Raua eneseabiraamatu lugemine ei tee mind kümme korda kuulsamaks. Blogimisega. Kui ma siiski tahan kuulsaks saada, pean ma selleks leidma mõne teise mooduse.  Aga ega ma enam nii väga tahagi.

Ma olen muutunud. Ma tahaks näiteks palju rohkem reisida. Minagi olen kohtunud inimestega, kes vihkavad reisimist. “Liiga palju stressi, ütlevad nad, pole vahet kas kükitad Pärnus või Lõuna-Ameerikas. kükitamisel tõesti pole vahet, aga reisimine just seepärast  kift ongi, et kisub su kükitamisest välja. See paiskab su keset seiklust, välja turvalisest igapäevast, isegi kui reis viib su pelgalt Riiga.“

Kriitika suhtes räägin ka mina tihti, et on olemas lahmiv kriitika ja konstruktiivne kriitika, millest on midagi õppida. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et on ainult üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!“

Mulle tundub, et ma võiksin sellest raamatust veel pikalt kirjutada, sest no palun vaadake ise, milline see peale lugemist välja nägi. Kõik need “hiirekõrvad” on lihtsad tarkuseterad, mida ma tahtsin oma blogilugejatega jagada, aga see postits veniks kilomeetripikkuseks. Ma jätan teile endile hoopis avastamisrõõmu.

Pigem hakkan ma otsi kokku tõmbama ja jagan teiega veel vaid üht mõtet, mis minu mõtetega kattub. “Kui su poeg või tütar, mees või naine, sõber või sugulane on alkohoolik, siis saad sa teha ainult ühte – minema jalutada. Lugesid õigesti. Ainus viis lähedasest alkohoolikuga hakkama saada on ta hüljata. See ei ole lihtne. See on võimatu. Aga paraku on see ainus tee. Ma olen näinud kümneid inimesi, kes lähedase nimel oma elu elamata jätavad. /…/ Aga sul on üks kohustus veel – kohustus iseenda ees. Sa sündisid elama oma elu, mitte mingi puntras joodiku oma. Kas ühest elust, mis WC-potist alla libiseb, ei ole veel küllalt?” Aamen selle peale.

Ahjaa, üks asi veel, kus ma end ära tundsin. Mõnikord kirjutavad inimesed mulle, et mind tänada, et ma ühel või teisel teemal kirjutan; või mulle teada anda, et olen neid inspireerinud või liigutanud. See on paganama hea tunne kui keegi sind kiidab, sest me ju ei kipu liiga tihti kedagi kiitma. Ikka pigem kritiseerima. Seepärast olen ma hakanud kirjutama kirjanikele, lavastajatele jt kui nende teos on mind ühel või teisel moel liigutanud. Ja teate, mis on veel hea tunne? Kui nad sind hea sõna eest tänavad. Nüüd kavatsen ma Mihkel Rauale kirjutada. See raamat liigutas mind, või pigem motiveeris kuidagi seda hallollust, mida ma ajuks nimetan, veelgi rohkem teatud asjadele keskenduma ja teistele veelgi vähem keskenduma.

Tänu Apollo raamatupoele on mul võimalus Mihkel Raua raamat ka ühele teist kinkida. Selleks, et kingiloosis osaleda kirjuta kommentaaridesse, mis oli esimene number, millele sa mõtlesid, kui ma palun sul valida üks number vahemikus üks kuni kümme. Raamatu loosin välja 07.11.