Kas tabletid aitavad nahka pingutada?

November 20, 2019November 25, 2019 / Eveliis / 22 Comments

Vastan sellele küsimusele ausalt – ma ei tea, mul on endal sama küsimus, aga mul on kaks kuud aega, et sellele küsimusele vastus leida. Mul on nimelt köögikapis kaks purki Biotiin Collagen Skin Beauty kapsleid, mis lubavad pinguldada nahka ja siluda kortse. Muutusi kortsudes on mul natukene keerulisem jälgida, kuna suurem osa minu kortsudest asub otsmikul, mida ma teatavasti olen botuliinisüstidega silunud, aga mitte võimatu, sest teadupärast ei ole nende mõju igavene ja ma näen jälle kortsukesi. Ongi õige aeg testimiseks. Seda, kas tabletid ka nahka pinguldavad, saab olema palju lihtsam jälgida. Nagu me kõik, naised, teame, siis teatud vanusest (juba alates 30. eluaastast) hakkab naha kollageeni moodustumine vähenema. Selline kollageeni hulga vähenemine jätkub igal aastal 1–2 % võrra. Pärast üleminekuaastaid kiirenevad nahas toimuvad muutused. Kollageeni vähenemine ilmneb näopiirkonnas naha lõtvumise, elastsuse vähenemise ja süvenevate kortsudena. Mina tunnen viimased neli-viis aastat, okei isegi kuus, et mu näopiirkonna nahk on tunduvalt lõtvunud ning kuna ma neid ilulõikusi ei poolda (enda peal või veel), siis mul on väga hea meel testida just selliseid tableti kujul abivahendeid.

Vahemärkus: Käisin just meiki eemaldamas ja mida ma räägin, et kortsude peal on raske(m) testida. Silmade ümbruses mul neid kurde ikka jagub. Neid võiks seal vähem olla küll. Lihtsa(ma) vaevaga.

Kahes kliinilises uuringus on tõendatud, et 2,5 g Verisol®-kollageeni päevas manustatuna regulaarselt nelja nädala jooksul suurendab oluliselt naha elastsust ja pingsust ning tasandab silmaümbruse kurde. Kui uuringu käigus jätkati kollageeni kasutamist veel nelja nädala jooksul, paranes naha elastsus ning kortsukesed olid parimal juhul algtasemega võrreldes tasandunud 50%. Muudatused olid näha veel neli nädalat pärast kollageeni kasutamise lõpetamist. Uuringutes osalesid naised vanuses 35–65 eluaastat. Kollageeni mõju oli kõige selgemalt näha üle 50-aastaste naiste näos.

Siinkohal üks mõte. Kaks purki tablette loosin ma kommenteerijate vahel välja ka. Testime koos, kas näeme kahe kuu pärast erinevust oma praeguses ja tuleviku minas. Jäta lihtsalt kommentaar postituse alla oma kortsudest, nahast, vanusest ja testime koos, kuidas Biotiin Collagen toimib? Auhinna loosin välja 1.12 (kas ongi juba esimene advent?)

Biotiin Collagen Skin Beauty sisaldab Verisol®-kollageeni peptiide. Kollageeni peptiidid imenduvad paremini kui kollageen. Kollageeni peptiidide nahka noorendav mõju põhineb asjaolul, et kollageeni peptiidid parandavad naha enda kollageeni ja elastiini moodustumist. Verisol®-kollageeni peptiidid imenduvad, jaotuvad ja akumuleeruvad nahas parandades naha tugevust, elastsust ja aitavad kaasa püsivale noorenenud nahale.

Ühesõnaga. Aus vastus on, et ma ei oska teile veel öelda, kas tabletid töötavad, aga ma ise olen positiivselt meelestatud. Ma olen ka tuttavatelt kiidusõnu kuulnud. Sellistelt tuttavatelt, kes niisama asja eest teist midagi ei kiida ja kui nemad juba kiidavad, siis ma tahan ise ka proovida. Hoidke siis järgmised kaks kuud mu sotsiaalmeedia kontodel silm peal ja vaadake, kas märkate muutusi. Või mis…ise võite ju ka samal ajal koos minuga proovida. Saame pärast kogemusi jagada.

Naised on hullud, hullud ja uhked on nad

March 6, 2019March 6, 2019 / Eveliis / 25 Comments

Kuues pulma-aastapäev.

Ma vaatan meie botaanikaaias tehtud pulmapilte, vaatan välja aknast. Õues on imeilus ilm, päike paistab ja ma mõtlen, et küll oleks tore sealsamas botaanikaaias tänast päeva piknikuga tähistada. Ma olen oma peas romantilise plaani välja mõelnud, kuid mingil kummalisel põhjusel ei loe Marek mu mõtteid, vaid küsib, mida ma teha tahaksin täna. Ma solvun. Kuidas ta ei tule selle peale, et mind botaanikaaeda viia, kuidas ta on nii ebaromantiline, kuidas ta ei suuda mind üllatada? Ma keeran end sisimas üles ja vastan ükskõikselt, et kodus tahan olla. Marek noogutab ja eemaldub. Kuidas ta ei saa aru, et ma ju tegelikult ei taha kodus olla, vihastan ma. Kuidas ta on nii ebaromantiline. Kuidas?

Ma jään magamistuppa nutma, alguses vaiksemalt, siis aga üha dramaatilisemalt, et ta ikka kuuleks. Kuulebki. Tuleb üles ja küsib, et miks ma nutan. Ma ei vasta midagi. Kui ta püüab mind lohutada, vastan, et mingu ära, ma tahan üksinda olla. Ta lähebki. Kuidas ta ei saa aru, et ma ei taha tegelikult üksi olla, kuidas ta ei saa aru, et ma tahan, et ta mind lohutaks.

Alustan uuesti nutmist, alguses ikka vaiksemalt, siis dramaatilisemalt. Marek tuleb uuesti mind lohutama. Ma ei taha, et sa mind lohutaks, nuuksun ma, ma ju ütlesin, et ma tahan üksinda olla! Marek lahkub. Jobu, igavene jobu, mõtlen ma, kuidas ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan! Nuuksun edasi. Ikka kõvemini. Marek ei tule enam lohutama. Mis mõttes ta ei tule, vihastan ma ja keen juba sisemiselt. Kuidas ta saab mu pulma-aastapäeva ära rikkuda.

Kolm tundi hiljem ei jaksa ma enam nutta. Ma sain aru, et selle asemel, et mõista, et mees ei loe mu mõtteid, rikkusin ma ise pool meie pulma-päevast ära.

See on üks neid kordi, kus ma sain eredalt oma näitel aru, et naised, vähemalt mina, on tihtipeale ebaratsionaalsed. Kui te arvate, et ma sellest korrast õppisin, siis te eksite. Tuli veel teisigi pulma-aastapäevi.

Seitsmes.

Kaheksas.

Üheksas.

Iga kord olen ma eeldanud, et mees võiks mu mõtteid lugeda, aga kuna ta aastatega ikka polnud seda ära õppinud, on see loomulikult erinevaid probleeme tekitanud. Mõnikord ma imetlen tema kannatlikkust, et tulnud on ka kümnes ja 11. pulma-aastapäev. Tundub, et neid on tulemas veelgi.

Argipäev.

Marek otsib kapist teed. Meil pole enam teed, konstateerib ta fakti. Vähemalt nii ta väidab. Mina kuulen ta häälest süüdistust, nagu oleks mina tee ära joonud ja unustanud varusid täiendada. Miks sa mind kogu aeg süüdistad, tõstan ma häält. Miks sa häält tõstad, kui ma lihtsalt midagi küsin, vastab tema. Sa ei küsi, vaid süüdistad, ärritun mina veelgi rohkem. Marek pööritab silmi ja lisab, et minult ei saa midagi küsida, sest ma ärritun kohe. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. Ahah, et kogu aeg ärritun jah, karjun ma. Ma ei ärritu, kisendan ma, sa süüdistad mind hoopis kogu aeg, sa ei ole kunagi rahul mitte millegagi, mida ma teen. Nuttes jooksen ma vannituppa. Miks ta ise seda paganama teed ei osta! Miks ta arvab, et mina selle tee ära jõin? Ma isegi ei joo teed! Kõige hullem – Marek ka ei joo, miks ta seda üldse otsima hakkas. Miks ta mu tuju pidi ära rikkuma oma tobeda süüdistamisega.

Argipäev.

Otsin kapist suhkrut. Marek, meil pole suhkrut enam, miks sa mulle ei öelnud, et peaksin ka suhkrut ostma, konstateerin fakti. Ma ei teadnud, et meil seda pole, ma ei tarvita suhkrut. Issand jumal, pööritan ma silmi, aga võiks ju ometi teada, mis kapis otsas on. Kuidas sa kunagi midagi ei tea, pahandan ma. Mina pean alati teadma, kas ja mida meil kapis on.

Vestlused.

Tulen koju seminarilt, kus esines Lilli Jahilo. Ma olen vaimustunud ja hakkan kodus ka temast rääkima. Ja saad sa aru, peale seda, kui Isabella Löwengrip ta kleiti kandis, läks ta äri viraalseks. Täiesti uskumatu ja nii inspireeriv. Ma räägin veel ja veel, kui inspireerivad naised need on. Marek kuulab ja küsib lõpuks, et kellest üldse jutt on. Kes nad on? Appi, sa ei tea, kes Lilli Jahilo on, olen ma minestuse äärepeal. Appikene, no natukene võiks ikka teada ju asju. Marek vastab, et tal ei ole selle teadmisega, kes ja kuna kellegi kleiti kandis, midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Vestlused.

Marek saab sõnumi, et tema autol hakkab ülevaatus läbi saama. Kuidas nii, arutleb ta, mu auto viimane number on seitse, siis on ülevaatus aprillis või midagi sarnast ja arutleb edasi, et sinu autol on ju kuus viimane number ja ülevaatus märtsis. Ah, tõstan ma kulmu, millest sa räägid? Marek selgitab, et auto registrimärgi viimane number näitab ära ülevaatuse. Või midagi. Ma ei süvene väga. Ebaoluline info. Küsin siiski, et kas see on mingi selline asi, mida igaüks autojuhiks saades teab või milleks ja kust selline info. Marek vastab, et võiks ju lihtsalt teada. Minul aga ei ole ju selle infoga midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.

Ma ei saa meestest aru. Kui raske neil on naisi mõista? Mossitav ei tähendab üldjuhul jaad, kui see just ei tähenda ei-d, ning „jah, olgu nii“ tähendab üldjuhul rahulolematust, kui see just ei tähenda „jah, hea küll“. Mõtete lugemine ei tohiks olla nii keeruline. Mel Gibson sai sellega ühes filmis hakkama. Vaadake ise, kui palju lihtsamaks tema elu läks. Mehed võiks õppust võtta. Õppige lihtsalt naiste mõtteid lugema!

Olgu, olgu, te ju saite aru, et tegelikult ei olnud see postitus etteheide meestele, vaid ma konstateerisin fakti, et võin vahepeal päris hull olla. Naine. Tujude ja kiiksudega. Aga ilmselt omamoodi veetlev. Nii nagu ühe laulu sõnadki ütlevad. Hullud ning veetlevad naised, hullud ja upsakad nad, ometi neid ma armastan just nende hulluses. Kas teie olete ka vahel ebaratsionaalsed oma meestega? Või olen ma ainus? Jagage kommentaare oma kiiksudest või „hulludest hetkedest“! Või siis jätke endast lihtsalt märk maha, kui „naise tujud“ äratundmist tekitasid ja muigama panid. 😊 Üks kommenteerija saab preemiaks 50 € WildWoman Ehtepood kinkekaardi– milline kommentaar täpselt, selle valivad seekord välja WildWomani naised ise.

PS! Kas teadsid, et WildWomani autoriehete kollektsioon Crazy Woman ongi just pühendatud Päris Naistele, kes julgevad olla isikupärased, kiiksuga ja vahel tujukadki, aga samal ajal julgevad ka enda üle naerda ning on vabadust ja loovust täis? Vaata neid ainueksemplare siit.

Õnn on see kui ma võidan midagi head

January 29, 2019January 29, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Te olete ilmselt siin mõnda aega kaasa elanud (ühel või teisel moel, positiivselt või negatiivselt) trööstiplaastrite käekäigule. Kui ma lugesin Costany lugu, miks ta Selveriga oma purkide teemal koostöö lõpetama pidi, siis ma sain temast nii hästi aru. Minagi olin eelmisel aastal olukorras, kus tellimused olid suured, makseajad pikad, kulud mu jaoks liiga suured ja ma pidin kogu aeg mõtlema, kuidas ja kas üldse edasi.

2019. on aga muudatuste aasta. Trööstiplaastrid said rebrändingu ja jätkavad suuremate ambitsioonidega kui veel eelmisel aastal oleks unistada julgenud. Seda väikest uut algust tähistavad trööstiplaastrid uue Facebooki leheküljega, uue Instagrami kontoga ja ka väikese loosimisega, et teid tänada kui meie uuele lehele ka püstise pöidla viskate.

Tassikoogid ja Cuddlings.ee loosivad kõikidele facebooki postituse jagajate ja lehtede fännide vahel välja 3 imelist kinkepakki (üks kinkepakk sisaldab cuddlings trööstiplaastreid ja 10€ kinkekaarti Tassikoogid kohvikutes).

Šeeri ja keeri, sest loosimine toimub juba 03.02.2019!

Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi

January 25, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 47 Comments

Minu suhe WildWoman ehetega sai alguse üsna hiljuti ja kogemata. Ma ilmselt olin üks väheseid naisi Eestis, kes sellest ehtebrändist midagi kuulnud ei olnud. Kui jagasin pilte nende T1 poe avamispeost õhkasid paljud kaasa, et see just nende lemmikbränd. Mina tundsin end nagu naine metsast. Hmmm… Ühesõnaga. Sain ma nendega tuttavaks, kuidas ma sain, oluline on, et sain.

Mulle pugesid need ehted koheselt hinge. Selleks on mitu väga lihtsat põhjust. Mul tekkisid nende ehetega seosed.

Lapsepõlvest mäletan ma tädi Thead, kes oli tõeline daam – kandis alati uhkeid ja ma julgeks öelda, et tolle aja kohta isegi ekstravagantseid ehteid, punaseid huuli ja lõhnas tugevalt Dzintarsi lõhnaõli järele. Ma imetlesin ja kadestasin teda ning lubasin endale, et tahan suureks saades olla samasugune daam. Daamiks ei ole ma veel saanud, aga kes teab, võib olla pole ma ka veel suureks saanud.

Vahetusõpilasena Norras olles sai minu parimaks sõbrannaks Uus-Meremaalt pärit Faylyn. Kui oli aeg lahku minna, kinkis ta mulle ühe imeilusa merekarbist ripatsi. Tol ajal ma hõbeehteid ei kandnud ja nii sai ta mingi hetk lastud ümber teha kuldsõrmuse kiviks, ent olles halvasti kinnitatud, kadus see kahjuks lõpuks siiski ära.

Kohe kui ma WildWoman ehtemaailma sisenesin tulid mulle meelde tädi Thea ja Faylyn. See oli hea tunne. Ma tundsin, et olen õiges kohas. Etteruttavalt võin ka öelda, et WildWoman ehtepoed on olnud ainsad ehtepoed, kuhu minnes ma olen tundnud, et ma olen oodatud. Kõik teised poed ei tundu kutsuvad ja mul on alati tunne, et ma segan seal müüjat, eriti viimane kord kui ma endale kõrvarõngaid läksin ostma tundsin ma, kuidas müüja mind pealaest jalatallani mõõtis, et sina, mida sina siit poest tahad. See oli äärmiselt ebameeldiv tunne, ma ostsin küll kõrvarõngad ära, ent tagasi ei ole ma sinna poodi läinud. See vahejuhtum oli viis aastat tagasi. WildWomani ehtepood, eriti Kadriorus (Vilmsi 27) asuv pood ei ole üldse nagu pood, see on nagu ühe uhke naise aaretekamber, kuhu võib end tundideks ja tundideks unustada.

Hiljuti ma end sinna tundideks ka unustasin. Nad korraldavad oma poekestes palju toredaid üritusi ja kutsusid mind külastama poodi kui neil oli külas ka tarookaartidel ennustaja. Fun fact – mulle meeldib tohutult astroloogia, aga ma ei ole kunagi lasknud endale ennustada. Nüüd lasin. Natuke kõhe tunne tekkis kui see, mida see naine ütles, paika pidas või pigem, et ma sain aru, mida ta ütles. Jajaaa, skeptikud ütlevad, et nad räägivad ju seda, mis kõigile sobib, et sa ise mõtled sinna juurde, mis sul parasjagu meelel või mida sa tahad kuulda, aga ma ei teaaaa….On vaid üks inimene, kes mind varasemalt liblikaga võrrelnud ja põhjendanud ära, mida ta selle all mõtleb, rääkimata muudest asjadest, mida lampi ja igale suvalisele on minu meelest keeruline öelda nii, et see täppi läheks. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi on sinu suhtumine,” ütles ta mulle. Isegi kui te tunnete mind vaid läbi blogi, siis te ju teate ka, et see on lause, mis mind absoluutselt iseloomustab.

Ja siis ehted. See paganama ehtepood ajab iga naise hulluks. Teate, ma natuke tundsin end nagu printsess kui mul lasti peaaegu kogu ehtepood “selga” proovida, et ma leiaksin oma ehte. Selline kannatlikkus ja selline pühendumus, mina oleks minusuguse pirtspeki ammu pikalt saatnud, aga mitte need naised seal. Oo ei, proovi, võta aega, katseta, vaata, tunneta. Ma kasutasin seda maksimaalselt. Lõpuks jäid valikusse neli sõrmust ja üks ripats. Ma ei osanud valida, ma eeeeiiiii oooosaaaanud vaaaalidaaaaa. “Vat kõrvarõngad ma küll välistaks hetkel, ma ei kanna väga kõrvarõngaid,” vastasin ma, kui nad mind lõpuks ikka ka kõrvarõngaste juurde suunasid. “Aaa, no muidugi, sa ju kannad Ti Sentosid,” naersid nemad. Selgitasin, miks ma neid kannan (ja palun ärge nüüd arvake, et ma suhtuks Ti Sentodesse üleolevalt, need on minu meelest tegelikult väga kaunid, klassikalised, aga need on kõrvas igaühel). “Ma tean täpselt, mida sa mõtled, ma tean, milliseid kõrvarõngaid sa kannad,” ütles üks neist võrratutest daamidest seal poes, “aga seda tüüpi meil väga hetkel ei ole.” Kurb ma ei olnud, sest ma polnud kõrvarõngastest huvitatudki. “Oot, ühed leidsin!” hüüatas keegi ja näitas mulle kõrvarõngaid, mis olid tõesti minu teetassike. “No proovi, proovi kõrva ka!”

Ma proovisin, noh nii poolviisakusest… Ma ei liialda, et kohe kui ma need kõrvarõngad kõrva panin, lõid need mu särama. Need olid nii minu kõrvarõngad kui veel vähegi olla saab. Seal samas letil olevad Ti Sentod tundusid ühtäkki nii mannetud, kõik enne välja valitud sõrmused ja ripatsid olid meelest läinud ning mul oli silmi vaid nendeks kõrvarõngasteks. Need karjusid “Eveliiiiiiiiiiiiis!”. Enne kui ma sain endasse armumisest üle tänu uutele rõngastele, oli mul kaelas juba kõrvarõngastega kokkusobiv ripats. Ma tundsin end Naisena suure algustähega. Nagu oleks suureks kasvanud ja tädi Theaks saanud.

Ma ei tahaks öelda, et see on koostööpostitus, ses mõttes, et ma ei tahaks, et te arvaks, et ma kiidan lihtsalt kiitmise pärast, sest peab. Aga samas, te ju tunnete mind. Kas ma kiidaks midagi, mis mulle ei meeldiks? Just. Iga kiidusõna, mis ma selle poe, nende ehete ja sealsete võrratute võrratute naiste kohta ütlen on sulatõsi, ilma liialdusteta. Pealegi – WildWoman ei vaja liialdusi. Koostöö või mitte.

Kood estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%, aga mul on teile seekord pakkuda ka midagi rohkemat. 50-eurone kinkekaart läheb loosi kõikide kommenteerijate vahel. Rääkige välja, milliseid ehteid teie kannate? Millised on teie lemmikud? Nii WildWomani valikust kui üldse.

Jänkukoerad, trööstijad ja väikene loos

April 23, 2018April 23, 2018 / Eveliis / 10 Comments

Kas te teadsite, et trööstiplaastrite kangelased ei ole niisama rõõmsavärvilised tegelased. Kõikidel trööstijatel on oma supervõimed ja iseloom.

Siin&Seal on jänkukoerad. Nad otsivad kogu aeg midagi, mille on ära kaotanud. Neil on maailma kõige suurem ÜHE asja kogu, sest nad unustavad kogu aeg ära, mida nad koguvad. Nad armastavad kõiki loomi ja lohutavad last kui laps kardab mõnd looma, kolli või suurt asja nagu näiteks tolmuimeja.

Sinibert on panter, kuid tema suurim soov olla kala. Ta on pehme ja julge ja alati valmis lapsele oma abikäe ulatama. Ta ei karda süsti, hambaarsti ega ka haige olla, kuid ta teab, et lapsed teinekord kardavad. Seepärast on ta alati valmis last lohutama ja julgustama.

Lilly on roosa, ümar ja imekaunis. Tema arvates on maailma kõige kihvtimad ehted breketid ja prillid. Tema jaoks on kõik teistsugune põnev ja ta ei karda erineda. Kui laps kardab või tunneb end kõrvale jäetuna, sest on teistsugune, siis Lilly toetab.

AhviPahvi on pärdik, kel on raskusi paigal püsimisega. Ta armastab päikest ja pimedust, sest siis on päikesel midagi valgemaks muuta. AhviPahvi teab, et pimedus on soe ja sõbralik, kuid ta teab, et lapsed võivad pimedust hirmutavaks pidada. AhviPahvi aitab lastel pimedusega sõbraks saada.

Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi.

Uue tootena on lisandunud valikusse muhu-pulgakad.

Mis on muhupulgakas?

Jääkott, pehme kaisukas ja mahlajäätis ühes tootes. Vala jääkotti lapse lemmikmahl ja pane see sügavkülma. Kui laps on end ära löönud, võta pulgakas sügavkülmast välja, pane pehme ümbrise sisse ja aseta muhule. Paari minuti pärast eemalda pehme ümbris, ava pulgakas ja lase lapsel nautida mahlajäätist. Nii kaob valu kiiresti.

Muhupulgakas on saadaval kõikide trööstijate nägudega. Valida on Lilly Adoria Roosa, Siniberti, Siin ja Seal, Ahvipahvi ja Mamsi vahel. Hind 14,95.

Hetkel on Trööstiplaastrite Facebooki lehel ka väike kampaania. Minge vaadake järgi ja ärge unustage ka Trööstiplaastrite sõber olla.

Samuti loosime siin kommenteerijate vahel välja ühe Trööstiplaastrite kinkepaki – pakis on plaastrid ja minu enda lemmik – kaisukas jänkukoer. Sest jänkukoerad kaotavad koguaeg midagi;) Jäta postitusse kommentaar, milline on sinu lemmik trööstija ja miks ning 3.05 loosin õnneliku võitja välja.

Kas sina tead, kes on Lilly Adoria Roosa? Aga Sinibert? + aasta alguse kingiloos

January 2, 2018January 2, 2018 / Eveliis / Leave a comment

2017.aasta lõpus kogusid Trööstiplaastrid natuke jõudu, mõtlesid asjade üle järele ja tulid nüüd 2018.aasta teisel päeval turule suurema tootevaliku ning laoseisuga, et ei tekiks pikki tarneaegu nagu 2017.aastal. Lisaks juba vanadele tuttavatele pehmetele ja karvastele plaastritele on nüüd valikus ka jänkukoerad Siin ja Seal nii kaisuka kui muhu-pulgakana, Mamsi ja Lilly Adoria Roosa kaisutekkidena ja kõik vahvad kangelased – Sinibert, Mamsi, Lilly Adoria Roosa, Siin ja Seal, AhviPahvi muhu-pulgakatena.

Mis on muhupulgakas?

Muhupulgakas on saadaval kõikide trööstijate nägudega. Valida on Lilly Adoria Roosa, Siniberti, Siin ja Seal, Ahvipahvi ja Mamsi vahel. Hind 14,95.

Kõikidel trööstijatel on oma supervõimed ja iseloom.

Mamsile meeldib lilli istutada, küpsetada ja tal on maagiline süli. Lapsed võivad alati ta süles istuda ja rääkida oma suurimatest hirmudest ja muredest. Mamsi ei karda kedagi.

Uut algust tähistavad Trööstiplaastrid väikese kingiloosiga oma Facebooki lehel. Minge vaadake järgi ja ärge unustage ka Trööstiplaastrite sõber olla.

Armsad trööstiplaastrid otsivad endale ka partnerit, kellega koos turgusid vallutada. Kui sulle tundub, et sa tahaksid olla üks osake trööstijate vahvast ja lapsemeelsest perekonnast, siis kirjutage kas mulle meilile või Trööstiplaastrite Facebooki lehe sõnumitesse. (Ratsa) rikkaks trööstiplaastritega ei saa, kuid ehk see ei peagi alati esmane eesmärk olema?

Kohustuslik või nii ehk sisuturundus ehk reklaam ehk kingiloos

December 22, 2017December 22, 2017 / Eveliis / 85 Comments

Tegelikult ma tahaks kohe eraldi kirjutada blogidest ja sisuturundusest ja reklaamist, aga õnneks on mul metsik maovalu (ei, mitte mina kui madu ei valuta, aga mu magu valutab juba teist päeva) ja ma lihtsalt ei viitsi. Triin ütles oma viimaste postitustega nii palju ära ka, et ega mul tegelikult midagi lisada polegi. Ma olen sama meelt, et reklaam on okei kuni mingi piirini.

Selle sissejuhatusega tahan ma silmakirjalikult öelda, et ma läksin sel aastal kinkidega lihtsama vastupanu teed. Kõik saavad jõulukinkideks trussad. Okei, mina ja Marek ei saa, aga teised küll. On see siis nüüd reklaam või sisuturundus või isiklik eelistus, aga ma olen BBL pesu kandnud aastaid, aastaid enne kui mul tekkis sellega mingisugunegi tööalane suhe. See on olnud minu nr 1 eelistus. On seda ka täna. Ja ma julgen soovitada.

Minule sobivad 99% selle brändi toodetest. See ei tähenda aga seda, et toode sobiks kõigile. Kindlasti on neid, kellel on negatiivseid kogemusi, kindlasti on neid, kes endale sobivat toodet ei leia, aga mina oma olematu rinnaga ja pekkidega (hallooo! one size aluspüksid on jumala poolt antud kingitus paksudele nagu mina!) ei viitsi isegi proovida enne ostmist. Sajast korrast kahel olen pange pannud suurusega, aga õnnestumise variant on ikka päris kõrge eksju. Kui siia lisada veel ka toote hind ja kvaliteet, siis polegi rohkem öelda. Üks mu lemmik BBL komplekte on KUUS aastat vana ning näeb ikka välja täiesti korralik. Eriti korsett. Püksikud on tõesti tuhmunud aastate ja pesemisega, aga ei näe ka kehvad välja. Te ei kujuta ette KUI kahju mul oli kui sain teada, et seda kollektsiooni enam ei toodeta, ma tahtsin endale paar komplekti veel soetada. Mis seal ikka, õnneks on mul tekkinud ka mõned uued lemmikud.

Minu blogi on ilmselt selline mainstream blogi ja kuidas saakski üks mainstream blogi hakkama kui ta ei teeks jõulukuul VÄHEMALT üht kingiloosi. Siit ta siis tuleb. Armas pesusõber, mine BBL kodulehele ja vali välja, millise pesukomplekti sina tahaksid oma kuuse alt leida. Isegi kui see jõuab sinna kuuse alla natuke peale jõule;)

Üks õnnelik igatahes omal soovil valitud komplekti endale ka saab. Päkapikud toovad. Pane lihtsalt kommentaaridesse kirja oma soov. Võitja valin ma välja 28.12.

Talv ja reedene kingiloos

January 27, 2017 / Eveliis / 20 Comments

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi. Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

“Linnu lood” kingiloos

December 25, 2016December 25, 2016 / Eveliis / 28 Comments

Eelmisel nädalal tõi Apollo raamatupäkapikk meile uue raamatu – Evelin Ilvese “Linnu lood” (LINK). Ida on nüüd jõudnud ikka, kus ta viitsib ja tahab päriselt ka, et me talle raamatuid loeksime ja otseloomulikult teeb see mulle kui suurele raamatusõbrale rõõmu, et ehk kasvab lapsest ka lugeja. Mina ja mu pinginaaber vedasime algkoolis kilode kaupa raamatuid endale koju lugemiseks, aga nagu ma aru olen saanud, siis tänapäeval on raamatuid armastav laps pigem haruldus.

Ida haaras “Linnu lood” kätte ja kukkus seda hoogsalt lehitsema. Cathrine Zaripi tehtud illustratsioonid paelusid teda täitsa pikaks ajaks. Ma ei tea, kas ajendatuna raamatus nähtud karupildist, kuid ühel hetkel kutsus Ida ka oma suute kaisumõmmi meiega kaasa lugema. Nii me siis seal kolmekesi voodis vedelsime ja lugema hakkasime.

Et täiesti aus olla, siis esimesi peatükke oli mul väga raske lugeda. Evelin Ilves ei kuulu just minu lemmikisikute hulka ja iga dialoog kõlas mu peas tema häälega, see häiris mind tohutult. Ma peaaegu tahtsin raamatu pooleli jätta, kuid Ida nõudis mingi pildi juures selgitust, et mis see on ja mis too on ning ma mõtlesin, et ma olen ikka nõme küll, et eelarvamuse pärast raamatut edasi ei loe. Sest vaadake, Evelin Ilves võib ju inimesena mulle ebameeldiv olla, kuid (ka kirjapandud lugude järgi) on ta oma lapsele väga hea ema ning ühest emast ja lapsest see raamat just räägibki. Kui ma olin peast eelarvamuse lahti lasknud, läks lugemine palju libedamalt. Muidugi ei lugenud me tervet raamatut korraga läbi, kuid kui Ida juba magas, lugesin ma selle ise lõpuni.

Ja mis ma teile ütlen? Äärmiselt armas ja lihtne raamat ühest mõnusast lapsepõlvest, mille Linnu veetsin oma emme ja issiga sügavas metsas talus elades. Tal ei ole seal mängimiseks teisi lapsi ja nii peab ta kasutama fantaasiat. Ta õpib tundma linde ja loomi, parimateks sõpradeks Toonepulk ja koer Luddu, ta õpib emmega leivategu, unistab “ödeventist”, ehitab linnumaja ja käib aegajalt emmega linnas. Kusjuures ma nägin ka üht intervjuud, kus Evelin Ilves ja Kadri Keiu seda raamatut tutvustasid ning Kadri Keiu jättis endast nii sümpaatse mulje, et raamatut lugedes tuli mulle kogu aeg silme ette see päris Linnu, kellest lood inspireeritud on, ja muutis ka raamatu vägagi sümpaatseks.

Lõpuks saab Linnu issist president ja nad kolivad perega suurde roosasse majja. Sinna, kus “Pehmed ja Karvased” elavad. Kas Linnu nendega ka kohtub, sellest lubab ta jutustada järgmises raamatus.

Raamatu suureks plussiks lisaks vahvatele joonistustele on see, et keel on lihtne ja peatükid paraja pikkusega, täpselt sellised ühe unejutu pikkused. Mina loodan, et see raamat avab lugejate silmad. Selles mõttes, et see näitab kui loomingulised, teravad ja huvitatud maailmaasjadest on lapsed tegelikult. Kui ma vaid laseme neil seda olla. Ja leiame nende jaoks aega, et maailmaasju selgitada. Nagu täiskasvanutele. Samuti ei tasu alahinnata loodust, loodus pakub lapsele nii palju avastamist ja mängurõõmu, kordades rohkem kui iPad või nutitelefon. Muidugi oleks hea, kui lapsel oleks ka “ödevent”, kellega koos mööda põlde ja metsa joosta, kuid pole ka hullu kui õde-venda pole, tegevusi jagub ka üksinda. Näiteks võib proovida suudelda konna ja vaadata, kas see muutub võluvaks printsiks.

Tahad teada, kas konn muutub printsiks ja mida Linnu sellest arvab? Ühe raamatu loosin ma ka lugejate vahel välja. Selleks kirjuta kommentaaridesse, millised on Sinu lapse leidlikud lemmikmängud. Võitja loosin välja kolmapäeval 28.12

ORU hotell kingiloos

November 4, 2016November 4, 2016 / Eveliis / 44 Comments

Oru hotell (LINK) on mulle kui teine kodu. Siiski mitte selles mõttes, et veedan seal tööalaselt palju aega – seda muidugi ka; pean silmas just seda tunnet, mis kaasneb kodus olekuga. Oru hotell on pisike, kuid hubane. Teate ju küll seda lastelaulu – „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”? No vot. Just selline tunne.

Kui ma esimest korda hotellis tutvumisringkäigul olin, möödusime koridoris raamaturiiulist. Mulle jäi silma Nabokovi „Lolita” ja naeratus tuli suule. Kui ma olin veel päris laps, tundus kodus raamaturiiulis seisev „Lolita” nii põnev, kuid samas justkui keelatud raamat. Vaevalt mu vanemad selle lugemist mulle tegelikult keelanud oleksid, siiski lugesin romaani salaja. See oli minu väike saladus. Ja nüüd, nähes raamatut siin hotellis raamaturiiulis, võtsin selle esimest korda kätte täiskasvanuna ja mitte salaja. „Oi, seda tahan ma küll pärast tööpäeva oma toas lugeda,” ütlesin ma julgelt ja jalutasin mööda maja edasi raamat kõigile nähtavalt näpus.

Taaskohtumine „Lolitaga” oligi see hetk, mil Oru hotell muutus minu jaoks kohaks, kus tunnen end alati koduselt. Ma loodan, et seda teete ka teie. Kui te ei ole meid veel külastanud, lubage mul meie maja teile põgusalt tutvustada.

img_9896-1024x563

Hotellis on 50 mugavat numbrituba, nende hulgas sviit saunaga, apartment-tuba, tuba mullivanniga, toad peredele. Eraldi toad allergikutele ja invaliididele. Ja teate mis veel? Meie juures on ka teie neljajalgsed sõbrad oodatud. Kas seda pole mitte hea teada? Hotellis töötab ka kaks ilusalongi, mis alati naiste näole naeratuse toob – mis võiks olla veel meeldivam, kui juuksur ja kosmeetik, kes nö. koju kätte tulevad.

Mina ise julgeksin väga soovitada meie hotelli ka perepuhkuseks. Esiteks on peretoas mõnusalt ruumi lausa viieliikmelisele perele; teiseks pakub meie asukoht Kadrioru pargi ja Lauluväljaku vahetus läheduses nii palju uudistamist ja tegevusi kõigile pereliikmetele.

Kui otsite kohta, kus pidada sünnipäeva, pulmi, muid koosviibimisi ja loomulikult koolitusi, ärge unustage ka meie restorani ja banketisaali. Me oleme piisavalt väikesed kuid parajalt suured, et tunneksite end hubaselt ja mõnusalt ning kõik sõbrad-tuttavad ära mahuksid.

Nagu lubatud, siis uuel kuul uus hotellipaketti loosimine. Seekord kutsun ma teid oma teise koju ehk kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi ööbimine kahele Oru hotellis. Kirjuta palun kommentaaridesse, mis on/oleks Sinu jaoks hotellis ööbimiseks oluline. Õnnelik võitja selgub uuel reedel – 11.11. Head loosiõnne!

Oru Hotel truly is my second home. Yet not because I spend a lot of time there due to work – well, that too, naturally; what I mean is the special feeling you have when at home. Oru Hotel is small, yet cozy. You know the Estonian children’s song – “my home is teeny-tiny, yet so dear to my heart”? That’s it. That’s the feeling.

On my first tour of the hotel we walked past a bookshelf in the hallway. Nabokov’s Lolita caught my eye and I couldn’t help but smile. When I was still a small child, Lolita, standing on a bookshelf at our house, seemed such an exciting, yet somehow forbidden book. I don’t think my parents really would have forbidden me from reading it; nevertheless, I read the novel on the QT. It was my little secret. Now, seeing the book on a bookshelf here at the hotel, I picked it up for the first time as an adult and not in secret at all. “Oh, I do want to read this in my room after work,” I said, all brave, and continued the walk through the building, holding the book in my hand for everyone to see.

My reunion with Lolita marked the moment at which Oru Hotel became a place where I always feel at home. So will you, I hope. If you have yet to visit us, allow me to tell you a little bit about our building.

The hotel features 50 comfortable rooms, among them a suite with sauna, an apartment room, a room with a Jacuzzi, and family rooms. We have special rooms for people with allergies and those with disabilities. And you know what else? We are always happy to welcome your four legged friends. Isn’t that good to know? There are two beauty salons at the hotel, a feature which never fails to make the ladies smile – what could be more pleasant than a hair stylist and beautician right at your fingertips, so to speak.

I for one heartily recommend our hotel for a family vacation as well. First, there is ample space in our family rooms for up to five people; second, our convenient location right in the immediate vicinity of Kadriorg Park and the Song Festival Grounds provides the whole family with a boatload of fun and sightseeing opportunities.

Looking for a venue for a birthday party, wedding, another type of a gathering, or a training seminar/lecture, look no further than our restaurant and banquet hall. We are small enough, yet just the right size to make sure you have a cozy and comfortable time, while conveniently accommodating all your friends and acquaintances.

A cordial hello from me indeed! Welcome to my second home!

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

kingiloos