mihkel raud

“Musta pori näkku” auhinnaloos + autogrammitund

/ Eveliis / 10 Comments

Ma kujutan ette, et olen üks neist vähestest, kes raamatut “Musta pori näkku” (vist) lugenud ei ole. Tean aga seda, mida Raud ise on oma “Kus ma olen” raamatus kirjutanud:

Eestis peetakse hitiks raamatut, mis müüb üle tuhande eksemplari. Suurem osa raamatuid, mida sa poes näed, müüb kusagil paarsada. 2008.aastal oli suurim aks müügihitiks Peep Vainu “Kõige tähtsam küsimus”. Lehed kirjutasid, et populaarset teost on ostetud juba 3000 tükki.

/…/

“Me oleme siin Ennoga mõelnud,” alustas Tiina, ” ja meile tundub, et kuna tekst on tugev, siis me vist julgeme suure esiktiraaži trükkida. 

Ma olin sillas ja numbrid hakkasid mu peas ringi tiirutama. Kirjastaja oli mulle korraliku protsendi lubanud ja ma asusin arvutama, mitme nädala pärast ma oma BMW ära ostan.

“Me usume, et poolteist tuhat on piisav tiraaž. Seda on meil mõnusalt aega uue aastani müüa ja jõulud on ka kaetud.”

/…/

Ma helistasin Märt Treialile, kes oli toona TV3 uudiste juht ja uurisin, kas minu kodukanal tahaks mindraamatu ilmumise puhul “Seitsmestes uudistes” usutleda. 

“Nja,” venitas Märt. “Praegu on selliseda ajad, et iga eestlane kirjutab raamatu. Küsimus on, kes neid lugeda tahab.” Ta lubas vaadata, kas ja mida teha annab, kuid sinna meie jutt jäigi. 

Mõne nädala pärast tuli raamat välja. Tegime esitluspeo, kuhu tuli palju rahvast. Kolme päeva pärast helises telefon. 

“Raamat on läbi müüdud.” See oli minu kirjastaja. Tõsi, mis tõsi, ainsa nädalavahetusega müüdi ära kõik poolteisttuhat eksemplari.

/…/

Nädal hiljem helises telefon uuesti: 

“Teine tiraaž on läbi müüdud,” teatas kirjastaja, “me teeme uue, viis tuhat.”

Viis päeva hiljem tuli uus kõne ja uus number – seitse tuhat. Novembri alguses helises telefon taas. 

“Mul on sulle hea ja halb uudis,” ütles kirjastaja. “Hea uudis on see, et raamatupood on meilt järgmise koguse “Pori” tellinud. Viisteist tuhat. Halb uudis on see, et paber, millele me sinu raamatut trükime, on otsa saanud.”

Tammerraamat käivitas pretsedenditu operatsiooni ja Poolast toodi eraldi veoautoga paberit, et “Musta pori näkku” oleks võimalik juurde toota. 

Eesti raamatumaastikku raputanud ja enam kui 35 000 eksemplari müünud Mihkel Raua raamat „MUSTA PORI NÄKKU“ kordustrükk uues kuues on valmis. Kõikide raamatusõprade jaoks avaneb EKSKLUSIIVNE VÕIMALUS: kolmapäeval, 1. novembril kell 18:00 kohtub Mihkel Raud lugejatega Solarise Apollos, sest lisaks on Mihklil ilmunud ka UUS ja humoorikas „Eestlase käsiraamat“. Kohapeal saab vahetada mõtteid Mihkliga ja loomulikult küsida raamatusse autogramm ja pühendus!

Facebookis leiate ürituse SIIT.

Mina loosin kõikide kommenteerijate vahel reedel ka ühe uue kaanekujundusega raamatu välja. Loosiks osalemiseks kirjutage kommentaaridesse, miks teile Mihkel Raud meeldib/ei meeldi või mida teie tema teostest arvate. 

thumbnail_musta pori 2 kaas 3D valmis (1)

 

 

Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!

/ Eveliis / 8 Comments

Ma olen kriitikast ja kriitika talumisest, blogimisest ja kommenteerimisest varem ka rääkinud, aga kuna ma aegajalt ikka saan pihta kommentaaridega, et ma ei talu kriitikat või olen kade kui kedagi teist kritiseerin, siis ma mõtlesin veel sel teemal pikemalt peatuda.

Ma ei ole alati kriitikat talunud. Või ütleme siis nii, et ma ei tulnud kriitikaga absoluutselt toime. Ma tahtsin kõiges olla kõige parem, kõige ilusam, kõige tublim, kõige targem. Ma tahtsin alati kõigile meeldida ja ma kartsin kõige enam konflikte. Kriitika lõi mind rivist välja. Täna see enam nii ei ole. On kriitikat nõuandeid-tähelepanekuid, mis teevad ikka haiget ja poevad naha vahele, kuid üheks põhjuseks on tihti see, et seal on killuke tõtt sees. Tõde, mida me ei taha endale tunnistada.

Kriitika ja halvustamine on midagi muud.

Ma eile kätte ühe seltskonnaajakirja, lappasin pilte ja avastasin end erinevaid inimesi kommenteerimas: “Isver, mis sellega juhtunud on?”, “Appikene, see on küll halb pilt!” ja “Oi, tema on küll kena!” Järgmisel hetkel alustasime me Marekiga vaidlust selle üle, kas Cameron Diaz on ilus. Mina arvasin, et ta on väga kaunis, Marek jäi eriarvamusele, sama oli ka mõne Eesti kuulsusega. Me jõudsime järeldusele, et piisab vaid ühest ebaõnnestunud pildist klantsajakirjas kui minusugused “käod” kommenteerima hakkavad, et “oi appike kui kole”. Või et milline on elu kui sa oled vähem või rohkem tuntud. Igaüks võib sind kritiseerida. See on tuntuse hind. Ja maitsed on erinevad.  Täna kütab kirgi, et mustanahaline ja mitte piisavalt kena neiu võitis Miss Helsinki 1. koha.Ilu on subjektiivne. Ühele kole, teisele kena. Ma ei ole neid missivalimisi vaadanud, aga võib-olla see neiu oli iseloomuga, sarmikas, vaimukas, lõi pika puuga ära teistele nö ilusamatele kandidaatidele? Ka tema ise ei pruugi end maailma kõige ilusamaks pidada, aga võib olla ta selle eest peab end maailma parimaks? Ta teab oma väärtust ja võitis selle pärast?  Välimus ei olegi siinkohal nii oluline.

Looduse poolt antud välimuse kritiseerimine on mõttetu. Kui ühel või teisel moel avalikkuse ees figureerida nagu näiteks on seda ka blogimine, kus me vabatahtlikult oleme oma elu kõigile meelelahutuseks välja käinud, siis tuleb ka selliseks valmis olla kriitikaks. See kriitika ei pruugi olla konstruktiivne, tihti pigem  lahmiv ja stiilis “vaata milline paks” ja “isver kui loppis ja magamata”. Jah, loomulikult ei ole seda meeldiv kuulata, kuid tahame või mitte, mingi tõetera on sees igas kriitikanooles.

Kui minu kohta öeldi, et ma olen loppis ja magamata või väsinud, siis tegelikult see ju vastaski mingil määral tõele. Kui öeldakse, et ta joob liiga palju veini, siis mõnikord vastab ju tõele seegi. Kui ma ikkagi reedesel õhtul olen ära joonud pudeli veini, siis laupäeva hommikul ei näe ma imekaunis välja. Ma olen ka tänulik nende kommentaaride eest, kus inimesed kirjeldavad oma suhtumist ja suhteid “tripsutavate” vanematega lapsepõlves ja hiljem, need on asjad, mille peale me ei mõtle enne kui keegi sellele tähelepanu juhib. Samamoodi vastab ju tõele, kui öeldakse, et appike kui suured hambad või kui suured jalad või milline “päästerõngas” ümber kõhu. Kui see tõepoolest nii on. Midagi ei ole sinna teha. Vähemalt suure jalanumbriga. Seda väiksemaks ei tee. “Päästerõngast” saab lahti toitumise ja trenniga, hambad saab väiksemaks/ valgemaks/sirgemaks kui rahakotis on raha. Kõik on väga lihtne. Uskuge mind, kui mul oleks võimalusi, oleks mul ammu suus sätendav pärlirida.  Võib-olla ühel päeval on mul teised võimalused. Mul on kodus peegel. Suure tõenäosusega on meil kõigil kodus peeglid. Me teame oma vigu ja me teame oma häid külgi. Me kas lepime oma vigadega või laseme end nendest häirida. Tervislikum on nende vigadega leppida. Meie majas on üsna must huumor. Nii ei ole harv kui Marek ütleb mulle, et ära kriibi hammastega parketti ja mina palun tal kõhu sisse tõmmata, et ta natukenegi noorem välja näeks, ta käib ikkagi juba ju esimesi samme viiekümnendate poole. Aga me olemegi sellised. Ilma fasaadita. Ei peida end ei kunstjuuste ega kunstküünte taha, et paremad olla. Paremad oleme me teisel moel. Ja kritiseerimegi neid, kellest end paremaks peame.

Me kõik kritiseerime. Meid kõiki kritiseeritakse. Loomulikult tahaksime me kõik saada vaid komplimente. Kuid pärismaailmas asjad niimoodi ei käi. Mul on üks tuttav, kes on endale võtnud õiguse kritiseerida, maha teha, kommenteerida, mõnitada, naeruvääristada kõiki ja kõike, kes talle ei meeldi. Pindu teiste silmas näeb ta suurepäraselt, kuid palki enda silmas ei näe. Isegi kui ta sinna otsa komistab. Kui keegi teda kritiseerib või talle nõu annab, on ta haavunud, solvunud, trambib jalgu vastu maad ja väidab, et kõik inimesed, kes teda kritiseerivad, on õnnetud ja depressiivsed, ainsa sooviga talle “ära panna” ja “maha teha”.  Väidetavalt ei huvita teda ka teiste arvamus, sest noh yolo, ometigi on tema käitumine hoopis vastupidine. Kui talle öelda, et ta on juurde võtnud, nutab ta kõige pealt patja, vihkab maailma ja kõhnasid inimesi ning näeb siis hullupööra vaeva, et tõestada kõigile, et talle meeldibki oma ülekaal. Nädal hiljem läheb salaja trenni, sest ta näeb ise ka, et on 25kg juurde võtnud, aga ikka on “terve maailm” tema vastu.

Ma olen ka kunagi nii arvanud. See on kõige ajuvabam mõte üldse. Kellelgi pole mu vastu vandenõud. Kedagi isegi ei koti, mida ma teen või ei tee.

Mihkel Raua raamatut lugedes huvitasid mind blogijana  ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i .  Minu hate club ei ole terve Eesti, võib olla koosneb see klubi vaid kümnest inimesest.

Ma olen muutunud.  Ma olen õppinud. Mind ei huvita enam väga, mida teised minust arvavad. See ei tähenda aga,et ma teinekord üle ei keeks, vastu ei lahmiks, plärtsuks ja turtsuks nagu pubekas – ma olen inimene, mitte robot. Tunnete ja emotsioonidega. Ma riivan teiste tundeid ja tekitan emotsioone ja pean püüdma leppida ka vastureaktsiooniga. Ma ei näe põhjust enda õigustamisega. Üks mu sõbranna küsis minult hiljuti, et aga miks sa oma blogis ei kirjuta oma haridusest, tööst, kogemustest, teadmistest, siis peaks paljud sind palju targemaks. Mulle ei ole seda vaja. Mul ei ole vaja blogis targem olla. Mulle meeldib pidada seda rumalat blogi,  samaaegselt tegeleda tööga, mida keegi ei oska minust arvatagi.

Ma tahaksin igale blogijale (ja ka teistele), sh ka endale meelde tuletada ja pea sisse taguda, et   kriitika ja nõuanded on kaks eri asja. Nõuandeid tasub kuulda võtta, enda jaoks läbi mõelda, sellest võib kasu olla.Nõuannete järgi ei pea käituma, kuid võib (püüda). Ja siis on kriitika. Üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!“ (Mihkel Raud)

Ebaõnnestunud pilt? Jah, ilmselt küll. Toob liiga selgelt välja mu magamatuse ja väsimuse. Sinna ei saa ju midagi parata kui täpselt selline ma kaks aastat tagasi  olingi. Teate, mis on veel kõige veidram. Mulle meeldib see kortsuline pilt.

Suvaline number ühest kümneni ehk kes võitis Mihkel Raua raamatu?

/ Eveliis / Leave a comment

Esiteks olen ma täielikus hämmingus sellest KUI palju loeti seda raamatuarvustust, statistika näitab, et lugemas käis seda üle 2200 inimese ning klikkide arv tõusis rekordilise 45 000-ni. Ma olen tõesti üllatunud, et mõni postitus nii hästi vastu võetakse, mulle kui edevale blogijale on see puhas rõõm.

Selleks, et osaleda raamatuloosis, palusin ma teil komentaaridesse jätta esimese numbri, millele te mõtlete, kui teil palutakse valida üks suvaline number ühest kümneni. Miks ma seda tegin?  Ühes peatükis õpetab Mihkel Raud, kuidas ööklubis naistele läheneda.

“Mõtle suvalisele numbrile ühest kümneni ja ära mulle ütle.”

“Noh, mõtlesin,” vastab sõbranna.

“See number on seitse.”

“Kust sa teadsid?” kukub sõbranna sulle sülle. 

Teadus väidab, et kui paluda inimesel mõelda numbrile ühest kümneni, valib ta ülekaaluka tõenäosusega seitsme. Ja kui ei valigi, võid sa esitada sihtmärgi sõbrannale sellesama lause teadusest ja seejärel öelda, et “vaid kõige intelligentsemad valivad midagi muud kui seitse.“

Mina enda peal enam ei saanud katsetada, mis numbri ma ütlesin ja palusin Marekil üks number mõelda. Tema number oli kuus, kuid ta väitis, et oli kahe numbri vahel – kas kuus või seitse. Ja nii ma mõtlesin ka teid, kallid blogilugejad, katsejänestena kasutada. Ma kokku ei hakanud seitsmeid lugema, kuid mulle tundus, et ülekaalukas see number ei olnud, nii et teeme siit kaugeleulatuva järelduse, et seda blogi loevad intelligentsed inimesed:D

Õnneliku võitja väljaselgitamises ei olnud numbril muidugi mingit tähtsust, mul on  siiras hea meel, et teid nii palju osales. Raamatu panen ma posti aga KEIUle (kommentaar: “Seitse! Ja kui 7.11 möödas ja ma raamatut ei võitnud, kraabin ona sendid kokku ja ostan ise. Sa teed sellele paremat reklaami kui viimane LP, muide. Austet autor peaks sinu oma raamatule PRi tegema palkama!”). PALJU ÕNNE SULLE! Kirjuta mulle palun FB postkasti.  

 

Kas Mihkel Raud teeb mind kümme korda kuulsamaks?

/ Eveliis / 174 Comments

Väikelapse emana tean ma pooli multikaid une pealt ja oskan igas situatsioonis tuua mõne multikast pärit tsitaadi. Lasteta või  juba täiskasvanud lastega vanemad vaatavad selle peale kui nõdrameelset, kuid no mis sa teed. Täna hommikul vaatasime me 6589 kord “Jääaega”, kus Sid ütleb, et talle ei meeldi too tiiger, sest too oskab mõtteid lugeda. Ma võtsin kätte Mihkel Raua uue raamatu “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (LINK) ja mõtlesin nagu Sid: “Mulle ei meeldi Mihkel Raud, sest ta oskab mõtteid lugeda” .

Kui ma esimene kord kuulsin, et Mihkel Raud on enesabiraamatu kirjutanud, mõtlesin ma, et Mihkel Raud on lolliks läinud, ta tundub pigem sedasorti tüüp, kes vihkab eneseabiõpikuid ja naerab nende üle. Olgem ausad, sina mõtlesid täpselt sama, eksju? Mihkel Raud on kaval, ta suhtleb läbi oma raamatu lugejaga ja esitab samasuguseid küsimusi. See on hea taktika – tekitab usaldusväärsust ja tekib tunne, et autor suhtleb sinuga otse või loebki su mõtteid. Ka mina vihkasin igasugu eneseabiõpikuid, sest 1) need on alati täis nii basic teadmisi, mis emapiimaga justkui kaasa peaks tulema ja 2) eeldavad, et kõik inimesed on ühesugused. Ma naersin eneseabiõpikute üle kuni ma sattusin tööle ühte ettevõttesse, kelle juhti ja omaniku ma siiani pean oma suurimaks õpetajaks, ta oli (ilmselt ka on) geniaalne juht, suurepärane inimestetundja, suur eneseabiõpikute austaja. Tänu temale lugesin ma läbi nii mõnedki teosed (peale koduse “kohustusliku kirjanduse” Dale Garnegie, mis mind ehk oligi eneseabiõpikuid naeruvääristama pannud) ja sain aru, et kui inimene on piisavalt intelligentne, siis ta ei häbene tunnistada, et ta loeb sellist kirjandust, vaid oskab saasta olulisest eristada ning loeb neist raamatutest välja selle, mis oluline. Talle. Tollel hetkel. Ja uskuge mind, just põhitõed on väga tihti need, mida me kipume unustama.

Kui te olete samasuguse suhtumisega nagu mina, siis teile meeldib Mihkel Raua raamat garanteeritult. Mulle on Mihkel Raud alati kusjuures pigem meeldinud, kuid midagi temas on mind alati ka ärritanud, “Musta pori” ei ole ma lugenud, kuid tänu sellele raamatule sain ma inimesest tundma hoopis teist külge ja see hakkas mulle meeldima. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et Mihkel Raud on see, kes ta tegelikult on, ei proovi olla keegi teine. Ta ongi aus ja otsekohene, vaieldamatult andekas inimene, oma vigade ja ebakindlustega. Olen minagi vaadanud ta saateid ja mõelnud, miks ta näoga grimasse teeb, sest ma olen arvanud, et see on poos, mingi mask, et näidata oma üleolekut või suhtumist. Alles täna hommikul sain ma teada, et tegu on hoopis tikkidega. Internet on täis igasugu motiveerivaid nõmedaid tsitaate, mida me pidevalt jagame, kuid täna sain ma aru, et tegelikult on nii mõnigi neist tõepoolest tõsi. Ära kritiseeri ja anna hinnangut enne kui sa tead tegelikke tagamaid!

Mulle meeldib raamatu humoorikas ja eneseirooniline ülesehitus, ühtpidi loed nagu ühe kuulsa inimese salajast päevikut, teisalt aga eneseabiõpikut, kus autor muuhulgas keskendub teemadele nagu kuidas teenida palju raha; kuidas kuulsaks saada; kuidas tuba koristada; kuidas kriitikaga toime tulla, kuidas alkoholism kontrolli alla saada jne. Ma olen kindel, et me kõik oleme enim huvitatud sellest, kuidas teenida palju raha. “Mäletad kunagist valimisloosungit “Õnn ei peitu rahas”? Sellist jama saavad endale lubada vaid poliitikud. Sama loogikaga võiks väita, et õnn ei ole tasutud elektriarves. Mine ja püüa seda Eesti Energiale rääkida. Õnn ei ole rahas täpselt nii kaua, kuni sul on raha, mille eest õnne osta. Kui raha ei ole, siis pole ka õnne, raiu vastupidist palju tahad /…/ Ma saan hiilgavalt aru, kui küüniliselt kogu see raha jumaldamise jutt minu suust kõlab. Ma olen terve elu seletanud, kui väga mulle vaesed meeldivad ja kui leegitsevalt ma ebavõrdsust vihkan. Platoonilisel tasandil, kusagil roosa pilvekese serval, arvan ma nii elu lõpuni. /…/ Kohe, kui jutt minu isikliku raha peale veereb, saab minust südametu kapitalist.”  Ma ei saaks rohkem nõus olla. Raha on oluline. Punkt. Aga selle nimel tuleb ka tööd teha. Tuleb omandada oskusi ja need oskused rahaks teha ning oskusi omandada pole kunagi liiga hilja. Elukestev õpe! Olla vajalik oma oskustega ka siis, kui üks oskus ootamatult masinatega asendatakse. Mulle meeldib, et raamatus tuleb välja see, mida ma ka ise juba pikka aega püüan praktiseerida. Ei mingit multitaskingut, vaid keskendumist, vähem tööd (st tööaega), aga hoopis rohkem saab tehtud. Mu meelest on ammu juba klassikaline 9-5 kontoritöö end ammendanud, sest ükski inimene ei suuda kaheksa tundi järjest produktiivne olla. Palju lühema ajaga annab palju rohkem ära teha. Ma olen ka oma tööaja ära jaganud erinevate ülesannete vahel ning kui ma vanasti vastasin igale meilile KOHE, kasvõi öösel, sest äkki muidu keegi arvab, et ma ei teegi tööd, siis täna teen ma tööd võib-olla poole vähem, aga poole produktiivsemalt.

Ka Mihkel Raud soovitab oma raamatus keskenduda aju tipptunnile, st teha olulised asjad sel ajal, kui aju kõige paremini toimib (selle selgeks saamiseks on raamatus ka nipp). Ja vähem aega ühele konkreetsele ettevõttele (kelle kodulehel me pool oma internetis veedetud ajast veedame) raha teenimist. Aeg on raha, autor on ajale hinna pannud. Iga tund = üks euro, keskmisel Eesti mehel on peale “taastumismaksu” ehk magamist ette nähtud 434 350 eurot, sõltuvalt vanusest on osa sellest juba kulutatud. Nüüd peab väga täpselt mõtlema, kuidas ülejäänud aega (raha) kasutada. Kulutada aga pole mõtet asjadele, mis meile midagi ei paku. Lapsed tüdinevad uutest leludest ära paari tunniga, aga me täiskasvanutena pole palju paremad. Me tüdineme ka “leludest”, viskame prügikasti asjad, millele väärtuslikku raha kulutanud. Teeme nädala jooksul eksperimendi nagu Mihkle Raud soovitab ja koostame nimekirja asjadest, mille ostmata jätame kui veidike järele mõtleme, kas meil seda on ikka vaja. Nädala lõpus lööme kokku raha, mis pangakontole alles jäi.

Blogijana huvitasid mind isiklikult ka kriitika ja kuulsuse peatükid. Ma ei ole küll kunagi tahtnud saada Jumalaks nagu Mihkel Raud, kuid üks klassiõde saatis mulle väljavõtte mingist päevikust, kus mu suurimaks sooviks oli saada kuulsaks ja rikkaks. Rikkaks ei ole ma saanud, ilmselt vale suhtumise pärast, kuid kuulsaks ei saa ma suure tõenäosusega kunagi. “Ameerikas makstakse kõige rohkem kolumnistidele, keda 260 miljonit inimest vihkab ja 40 miljonit armastab. Sul peab olema hate club, ilma selleta pole fan club`i võimalik ette kujutada.” Ja siin peitubki lihtne tõde. Kuigi aega-ajalt tundub, et mind vihkab “terve Eesti”, siis tegelikult ei tea “terve Eesti” minust mitte midagi. Ma oskan eeldatavasti üsna hästi kirjutada (raamatus näited laulusaatest laulmisega), kuid terve Eesti on täis inimesi, kes seda samal tasemel oskavad, selleks et oma kirjutamisega kuulsaks saada peab tegema midagi teistsugust, silma paistma ja mitte vähem oskama grammatikat, lisaks omama eelpoolmainitud hate club´i . Kui ka sina blogid, ja loodad blogimisega feimi (ja sulli) saada, siis vaata need neli kriteeriumit üle, kui sa nendele kõigile jaatavalt ei vasta, siis sinust Blogi Superstaari ei saa. Samamoodi küsi endalt, kas sa tahad, et iga su eksimus avaldatakse “Õhtulehe” kaanel? Mina ei vasta neile neljale kriteeriumile ja ei taha ka leida end pidevalt “Õhtulehe” kaanelt, seega isegi Mihkel Raua eneseabiraamatu lugemine ei tee mind kümme korda kuulsamaks. Blogimisega. Kui ma siiski tahan kuulsaks saada, pean ma selleks leidma mõne teise mooduse.  Aga ega ma enam nii väga tahagi.

Ma olen muutunud. Ma tahaks näiteks palju rohkem reisida. Minagi olen kohtunud inimestega, kes vihkavad reisimist. “Liiga palju stressi, ütlevad nad, pole vahet kas kükitad Pärnus või Lõuna-Ameerikas. kükitamisel tõesti pole vahet, aga reisimine just seepärast  kift ongi, et kisub su kükitamisest välja. See paiskab su keset seiklust, välja turvalisest igapäevast, isegi kui reis viib su pelgalt Riiga.“

Kriitika suhtes räägin ka mina tihti, et on olemas lahmiv kriitika ja konstruktiivne kriitika, millest on midagi õppida. Ma ei ole kunagi varem mõelnud, et on ainult üks kriitika. “See, millest ei tohi välja teha. Ülejäänu pole kriitika, vaid nõuanded ja tähelepanujuhtimine ehk kõik see, mida saab ja tuleb õppida. Kriitika on aga alati lahmiv ja mis veelgi olulisem – kriitikal pole sinuga mitte mingit pistmist./…/Ja kui juba armastatud teatrijuht, kes õhtupimeduses naisalluvat jalaga peksab, su tähelepanu heal juhul kaheks sekundiks püüab, siis kui suuteks hindad sa võimalust, et küla sinu jamadega oma pead viitsib vaevata? No just. /…/ Unusta teised inimesed, mõtle ainult iseendale. Ole egoist!“

Mulle tundub, et ma võiksin sellest raamatust veel pikalt kirjutada, sest no palun vaadake ise, milline see peale lugemist välja nägi. Kõik need “hiirekõrvad” on lihtsad tarkuseterad, mida ma tahtsin oma blogilugejatega jagada, aga see postits veniks kilomeetripikkuseks. Ma jätan teile endile hoopis avastamisrõõmu.

14581478_1193402747364934_4608323198771324310_n.jpg

Pigem hakkan ma otsi kokku tõmbama ja jagan teiega veel vaid üht mõtet, mis minu mõtetega kattub. “Kui su poeg või tütar, mees või naine, sõber või sugulane on alkohoolik, siis saad sa teha ainult ühte – minema jalutada. Lugesid õigesti. Ainus viis lähedasest alkohoolikuga hakkama saada on ta hüljata. See ei ole lihtne. See on võimatu. Aga paraku on see ainus tee. Ma olen näinud kümneid inimesi, kes lähedase nimel oma elu elamata jätavad. /…/ Aga sul on üks kohustus veel – kohustus iseenda ees. Sa sündisid elama oma elu, mitte mingi puntras joodiku oma. Kas ühest elust, mis WC-potist alla libiseb, ei ole veel küllalt?” Aamen selle peale.

Ahjaa, üks asi veel, kus ma end ära tundsin. Mõnikord kirjutavad inimesed mulle, et mind tänada, et ma ühel või teisel teemal kirjutan; või mulle teada anda, et olen neid inspireerinud või liigutanud. See on paganama hea tunne kui keegi sind kiidab, sest me ju ei kipu liiga tihti kedagi kiitma. Ikka pigem kritiseerima. Seepärast olen ma hakanud kirjutama kirjanikele, lavastajatele jt kui nende teos on mind ühel või teisel moel liigutanud. Ja teate, mis on veel hea tunne? Kui nad sind hea sõna eest tänavad. Nüüd kavatsen ma Mihkel Rauale kirjutada. See raamat liigutas mind, või pigem motiveeris kuidagi seda hallollust, mida ma ajuks nimetan, veelgi rohkem teatud asjadele keskenduma ja teistele veelgi vähem keskenduma.

Tänu Apollo raamatupoele on mul võimalus Mihkel Raua raamat ka ühele teist kinkida. Selleks, et kingiloosis osaleda kirjuta kommentaaridesse, mis oli esimene number, millele sa mõtlesid, kui ma palun sul valida üks number vahemikus üks kuni kümme. Raamatu loosin välja 07.11.