Ma olen norrakate kohta käivaid nalju kuulnud palju. Üks põhilisemaid kindlasti see, et nad ei naerata kunagi ja vajavad väga palju isiklikku ruumi. Näiteks ei istu kunagi kolmas inimene sellele pingile, sest see on juba ülerahvastatud.

Lisaks ei suhtle nad kunagi võõrastega. Ei ole loogiline, et hakkad lihtsalt niisama suvalise inimesega rääkima. Norrakad on külmad, kinnised ja hoiavad omaette, võõraid ligi ei lase. Emotsioone näitavad välja vaid siis kui juba mitu pitsi hinge all on. Muidu on nende näoilme kogu aeg ühesugune.

Mina ei tea nüüd, kas ma olen vales Norras käinud või on asi minus või hoopis faktis, et eestlased on norrakatest veel külmemad, kinnisemad ja omaettehoidvad, aga mina sellise kinnise Norraga kokku puutunud ei ole. Hoopis vastupidi. Ma olen alati Norras näinud naeratavaid nägusi, leidnud väga lihtsalt vestluskaaslasi trammis/rongis/pargipingil ja sõpru.  Kas koer ongi sinna maetud, et eestlane on veel rohkem kinnine ja nii tundub meile, et norraka näol on tegemist ääretult avatud inimestega?

Või siis on lugu selles, et ma olen välismaalane ja lihtsalt ei tea reegleid?  Et ülerahvastatud pingile ei tohi  istuda, võõrastega vestlusesse laskuda ja naeratada. Ja nad lihtsalt puhtalt kahjutundest võtavad oma viimse jõuraasu kokku ning käituvad minuga vastupidiselt oma loomusele. Ise ohates: “Vaene rumal välismaalane ei tea veel Norra reegleid”.

Või mida teie arvate? Kas pole kummaline, kui palju võib erineda see, kuidas me ennast näeme, sellest, kuidas teised meid näevad? Ei tule vist üllatusena, et norrakad peavad meid, eestlasi, sõbralikeks ja avatuteks.