estonians

Alkohol – eestluse alustala//Is alcohol the founding element of being Estonian?

/ Eveliis / 31 Comments

Ei tule ilmselt üllatusena, et ma olen suur veinisõber. Võib olla ma muidugi teen suuga suurema linna ja jätan endast mulje kui võimalikust alkohoolikust, aga see selleks. Mulle meeldib vein ja alkoholi vastu laias laastus ma ei võitle. Joogu, kes ja kui palju tahab. Kui nad just alaealised ei ole. Mul ei ole probleemi sellega, et soomlased käivad Eestis odavamat alkoholi ostmas, mul ei ole probleemi sellega, et eestlased oma joogid Lätist ostavad, mul ei ole probleemi teel Norra Rootsi Systembolagetist läbi astuda, et soodsamalt veini kaasa osta. “Harryturil” otseselt ei ole käinud, aga ikkagi.

Kui ma elaksin Läti piiri ääres või satuksin pidevalt Lätti, siis ma usun, et võib olla ostaks mina ka sealt alkoholi kaasa, ma ei tea, ma ei ole sellele mõelnud, aga ilmselt ei ole minu alkoholiimu ikkagi nii suur, et sunniks mind ekstra Lätti minema või Lätis olles alkopoe ees ekstrapeatust tegema. Või siis ei ole mul probleemi sellega, et Eestis tõstetakse alkoholiaktsiisi. Ma olen arvamusel, et alkohol ei ole igapäevaselt eluks vajalik ja selle hind võiks veel kordi kõrgem olla. Tarbimata ei jää niikuinii kellelgi. Mul on reaalselt piinlik kuulata hala selle üle, et alkohol on Eestis nii kallis. Ja mis siis, et on? Peabki olema. Siis ehk ei haara nii lihtsalt veini- või õllepudeli järele. Jajaa, ma olen kuulnud ka seda argumenti, et siis hakatakse ise igasugu jooke villima. Teate, mis? Seda on niikuinii alati tehtud. On inimesi, kel ei ole alkoholi jaoks raha, aga juua tahavad ikka. Nad on ammu endale mingid alternatiivid leidnud. See pole mingi argument. Kui inimesed tahavad end suvalise nurga taga villitud jamaga mürgitada, siis palun. Järelikult on prioriteet kasvõi elu hinnaga ent vindiseks saada. Sellist ei parandagi miski.

Et noored ei läheks nurgatagust solki endale sisse kallama, siis siinkohal julgen ma olla vanamoodne ja öelda, et palju annab ikka ära teha ka teavituse ja koduse kasvatusega. Ma olen ka 15-aastaselt long gin´i salaja joonud, aga ma ei oleks kunagi tulnud selle peale, et peaks kusagilt nurga tagant minema salaviina ostma, sest see on põnev või soodne või popp. Ma tean paljusid, kes seda tegid. Naabripoisid uhkustasid pidevalt, et teavad, kust alaealised viina saavad. Said ka. Õnneks jäid ellu. Mind on nad n+1 korda endaga kaasa kutsunud ja samuti on nad mulle oma salaviina üheksakordsete majade turnikate juures hängides pakkunud. Ma olen nendega koos seal hänginud, aga tundmatu päritolu kärakat ei ole ma küll kunagi tarbinud.

Mul on piinlik lugeda, et inimesed kutsuvad oma kaasmaalasi üles 24.02 – Eesti vabariigi 100. sünnipäeval Lätti alkoholi ostma minema. Ausalt. Olgu protesti märgiks või mitte, aga see on piinlik. Suurte tähtedega piinlik. Just nagu oleks alkohol eestluse alustala. Jah, ei arva minagi, et kõik otsused Eestis on ainuõiged ja mõistlikud, on asju, millega ma rahul ei ole ja mille kallal ma virisen, on asju, mis mind ärritavad ja on asju, mis mujal tunduvad paremad, aga pagan… Oma riiki võiks ikkagi nii palju austada, et selliseid lollusi korraldada mõnel muul päeval. Eesti sajandal sünnipäeval võiks kodus kiluvõileibu süüa ja olla uhke, et meil on oma maa oma keele ja oma kultuuriga. Seda ei olegi nii vähe kui mõtlema hakata!

//

It probably doesn’t come as a surprise that I quite enjoy my wine. Maybe I talk big and come across as a possible alcoholic, but that’s that. I like wine and I don’t hold up a fight against alcohol in general. Anyone can drink as little or as much as they want. Unless, of course, they are underage. I don’t have a problem with Finns who buy cheaper alcohol in Estonia, I don’t have a problem with Estonians buying cheaper alcohol in Latvia, and I don’t have a problem with jumping into Systembologet on my way to Norway through Sweden to buy cheaper wine to take with me. I haven’t exactly been on a „Harrytur“ but still.

If I were to live near the Latvian border or happen to go to Latvia often, then I believe that I would also probably buy some alcohol on my way back. I’m not sure, I haven’t really thought about it but I guess my need for alcohol isn’t as desperate as to make a special trip to Latvia or to go out of my way to stop at a liquor store while I’m there. Or maybe I don’t have a problem with the increase of duty paid on alcohol. I am of the opinion that alcohol is not an essential part of day-to-day life and its price should be even higher than it is. It won’t really stop people from drinking it. I honestly feel embarrassed to hear people complain that alcohol is too expensive in Estonia. And so what? It should be. Maybe then one doesn’t rach for a bottle of beer or wine so nonchalantly. And yes, I have heard the arguments that this brings with it the rise of people brewing all sorts of drinks at home. You know what? It has always been happening, anyway. There are people, who can’t afford alcohol but want a drink anyway. They have found some alternatives to the store for themselves anyway. That is not a valid point. And if people want to poison themselves with some random drink that has been brewed at some random dude’s home, then it’s their choice. Evidently, their goal is to get drunk at any cost, even if it means getting themselves killed. There’s no cure for those people.

In order to stop youngsters from pouring all sorts of slop down their throats, then I dare to be old-fashioned in thinking that this can be prevented by education and explanation at home. I also secretly drank canned long gins as 15-year-old but it never even occurred to me to buy home-cooked vodka in some dark alleyways because it was exciting or popular or cheap. I know quite a few who did it. The guys next door often boasted that they knew where minors could by vodka. And they bought it too. Fortunately, they survived. They invited me along countless times and they also offered the potion they bought to me as we were hanging at the playground by the 9-story blocks of flats. I did hang out with them, but I never tried spirits that came from unknown sources.

It’s embarrassing to read that people are calling for their compatriots to go and buy alcohol in Latvia on 24th of February, on the 100th anniversary of the Republic of Estonia. Honestly! Even if it is a form of protest, it’s embarrassing. Embarrassing with capital letters. As if alcohol was the founding element of being Estonian. I don’t think that every decision that has been made in Estonia is correct and reasonable; there are things I’m not happy with and that I whinge about, there are things that really annoy me and there are things that are done much better outside Estonia but damn… You should have at least a bit of respect for your homeland to organise foolery as such on some other day. On the 100th anniversary of Estonia you should stay at home and eat sandwiches with Baltic sprats and be proud that we have our own little country with its own language and culture. This is quite a lot to have if you think about it!

Kas asi on minus või see pink on vaba?

/ Eveliis / 9 Comments

Ma olen norrakate kohta käivaid nalju kuulnud palju. Üks põhilisemaid kindlasti see, et nad ei naerata kunagi ja vajavad väga palju isiklikku ruumi. Näiteks ei istu kunagi kolmas inimene sellele pingile, sest see on juba ülerahvastatud.

Lisaks ei suhtle nad kunagi võõrastega. Ei ole loogiline, et hakkad lihtsalt niisama suvalise inimesega rääkima. Norrakad on külmad, kinnised ja hoiavad omaette, võõraid ligi ei lase. Emotsioone näitavad välja vaid siis kui juba mitu pitsi hinge all on. Muidu on nende näoilme kogu aeg ühesugune.

14212096_776293989180120_62496416790362519_n

Mina ei tea nüüd, kas ma olen vales Norras käinud või on asi minus või hoopis faktis, et eestlased on norrakatest veel külmemad, kinnisemad ja omaettehoidvad, aga mina sellise kinnise Norraga kokku puutunud ei ole. Hoopis vastupidi. Ma olen alati Norras näinud naeratavaid nägusi, leidnud väga lihtsalt vestluskaaslasi trammis/rongis/pargipingil ja sõpru.  Kas koer ongi sinna maetud, et eestlane on veel rohkem kinnine ja nii tundub meile, et norraka näol on tegemist ääretult avatud inimestega?

Või siis on lugu selles, et ma olen välismaalane ja lihtsalt ei tea reegleid?  Et ülerahvastatud pingile ei tohi  istuda, võõrastega vestlusesse laskuda ja naeratada. Ja nad lihtsalt puhtalt kahjutundest võtavad oma viimse jõuraasu kokku ning käituvad minuga vastupidiselt oma loomusele. Ise ohates: “Vaene rumal välismaalane ei tea veel Norra reegleid”.

Või mida teie arvate? Kas pole kummaline, kui palju võib erineda see, kuidas me ennast näeme, sellest, kuidas teised meid näevad? Ei tule vist üllatusena, et norrakad peavad meid, eestlasi, sõbralikeks ja avatuteks.

Mis su tere ka maksab?/ Saying “hello” in Estonia

/ Eveliis / 2 Comments

Olles tänaseks Eestist juba aasta eemal, olen ma nii enda, eestlasete kui Eesti kohta üht teist õppinud, see on tegelikult isegi naljakas, kuidas eemalt tundub Eesti hoopis teistsugune. Ma ei taha üldse öelda, et Eesti on üks kole koht elamiseks, ma isegi loodan, et me suudame endale leida Eestis tööd-tegevused, mis meid koju tagasi tooks, kuid seniks räägin ma teile, mis ma emalt vaadates eestlastest arvan.

Eestlased on üks jube morn rahvas. Kas te olete näinud tänaval teile niisama naeratavat eestlast? Ega naljalt ei ole, eksju. Võib-olla Eestis elades ei pane te (me) seda tähele, sest me oleme ise samamoodi mornid, kuid Eestit külastades hakkab see kohe silma. Me sõitsime Idaga rongis, kaks teismelist poissi ajasid omavahel mingit lobajuttu, sellist naljakat naiivset lastejuttu, mille katkestas ühtäkki ühe suvalise tädi noomitus: “Mis te ajate nii rumalat juttu, te olete kõige rumalamad poisid, keda ma näinud olen!” Olgu öeldud, et poisid ei ropendanud ega häirinud kedagi, lihtsalt vestlesid omavahel. Mina tean, et pole viisakas teiste juttu üldse pealt kuulata. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks veidi ropp inglisekeelne anekdoot:

A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: “Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time.” “You foul-mouthed swine, ” retorted the lady idignantly. “In this country we don’t talk about our sex lives in public!” “Hey, coola down lady,” said the man. “Who talkin’ abouta sexa? I’m a justa tellin’ my frienda how to spella ‘Mississippi’.” 
 
Ja siis muidugi teretamine. Mul on tunne, et kui sa ei taha Eestis, et keegi sulle hulluauto järele saadab, siis on õigem mitte teretada.  Näide elust enesest: Oleme Idaga hotellis hommikust söömas, me oleme ainsad inimesed ruumis. Siseneb eestlane, mina ütlen talle tere ja Ida hüüab ülevoolavalt rõõmsalt “heihei!”, naine vaatab meile kummaliselt otsa, keerab pea ära ja hakkab hommikusööki taldrikule tõstma nagu meid polekski. Järgmine hetk astub ruumi keegi meesterahvas, nagu selgub välismaalane, sest ruumi sisenedes ütleb ta valjusti “good morning”.
Norras elades olen ma harjunud võõrastele tere ütlema – kui ma tänaval ühte ja sama VÕÕRAST inimest näen kolm korda, siis ma ütlen talle tere, kui ma metsas/tänaval jalutan, ütlen ma vastutulijatele üleüldse automaatselt tere, rääkimata siis poes/hotellis/arsti juures. Nii õudne kui see ka ei tundu, siis ma ütlen võõrastele inimestele ka head aega. Kui me tolles Eesti hotellis olime hommikusöögi lõpetanud, ütlesin ma välismaalasele head aega, kuid eestlasele mitte. Ma ei julgenud, ta ilmselt niikuinii nuputab siiani, et kust ta mind tunneb, et ma talle tere ütlesin, ma ei tahtnud teda ka oma “head aega” ütlemisega šokeerida. Samas ta muidugi lahendas selle olukorra niikuinii niimoodi, et vaatles pingsalt seinas olevat tapeeti, kuni me olime lahkunud.
Ma ei saa aru, miks see “tere” ja “head aega” Eestis kuidagi nii häbiasi kipub olema? Oskate seletada? Või ei tereta te võõraid? Et see ongi ebaviisakas ja pealetükkiv?
Umbusklik eestlane minus
I have been away from Estonia for a year now. I actually do not want to complain because whenever I visit Estonia I understand I wish to go back one day. I really hope I will find an income which lets me commute between Estonia and Norway as I feel close to both countries… Oh wait, this was not the topic I wished to discuss today. I wanted to tell you what I find is funny from distance in Estonia.
People are grumpy. I am sure Grumpy Cat must be Estonian, or at least he has Estonian relatives. You never see an Estonian smiling on the street, they turn their heads away when they see someone smiling. It makes them suspicious and it’s better to avoid these strange people smiling without a reason.
I took train to Tallinn and heard to teenage boys discussing something, talking silly childish things, but nothing bad. They were interrupted by a lady saying “You are talking rubbish, stop it right away, you silly boys!” The boys didn’t disturb anyone, the lady was just grumpy, like a true Estonian. I have actually learned it’s not nice to listen to strangers’ conversation. The situation reminded me an old joke:
A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: “Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time.” “You foul-mouthed swine, ” retorted the lady idignantly. “In this country we don’t talk about our sex lives in public!” “Hey, coola down lady,” said the man. “Who talkin’ abouta sexa? I’m a justa tellin’ my frienda how to spella ‘Mississippi’.” 
 
The other funny thing in Estonia is saying “hello”. I have suggestion to you if you are not familiar with Estonian grumpiness. Do not say hello to a stranger in Estonia! If you do, it can easily happen they think you have escaped from a mental institution. Seriously, saying hello to strangers is considered crazy in Estonia. The Estonian way is to turn your head away. We had breakfast in a small hotel, me and Ida were the only people in the room, another guest entered, we said hello. She looked at us, trying to figure out why and then turned her head away. Yes, you don’t say hello to a stanger. I think she is still wondering how she knows me.
Living in Norway has made me say hello to random people on th street, our eyes meet and the logical thing to do is to say hello. Nothing to be ashamed of, nobody looks at me like I’m crazy.
I cannot remember how I felt about saying hello when I lived in Estonia. Did it feel as uncomfortable as it seems to feel to fellow-Estonians?