Ilmselt ma kordan ennast, aga ütlen siiski veelkord, et olen ütlemata tänulik, et mu ümber on nii palju ägedaid inimesi, kes ei lasknud mul auku (tagasi) kukkuda, sest tegelikult on see valu ja häbitunne, mis kaasnes selle koondamisega, ikka päris kohutav, millega hakkama saada. Aga mu sõbrad ja pere on mulle toeks ja nii juhtuski, et leidisin end üleeile Samovarimajast külalisi vastu võtmas. Herling küll reklaamis julgelt välja, et olin perenaise rollis, kuid see on minu arvates siiki esimese hooga liiga ambitsioonikas tiitel. Mulle endale meeldis mõelda, et olin ikka rohkem nagu õpilane Kiir.

Kui te olete mu blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et meie sõprus Herlinguga on samasugune nagu Maikro näitus Samovarimajas. Üks tee viis teiseni. Kunagi iidsetel aegadel (nii umbes kaheksa aastat tagasi) kui blogimine veel popp oli, kutsus Herling mind Mesi tarre paadimajutust testima. Kumbki meist ei osanud arvata, et üks tee viib teiseni. Et Sibulatee võrgutab mind ära, et meist saavad sõbrad, et meie peredest saavad sõbrad, et Varnjas (ja Sibulateel üldse) tutvume me veel nii paljude inimestega, keda ilmselt oleks aus juba ka sõpradeks kutsuda, et ühel ilusal päeval olen ma Samovarimajas ja võtan seal külalisi vastu. Sest mu sõbranna andis mulle sellise võimaluse. Et ma ei jääks koju norutama