Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Herling mind kuus (juba kuus! kontrollisin järgi) aastat tagasi kutsus saunapaati külastama. Korra kutsus, aga mina sinna käima jäingi. Alguses üks kord suvel, siis juba ka sügisel ja talvel ja kevadel, üksinda, sõpradega, perega, aina rohkem ja rohkem. Võib olla selles ivantšais, mida nad pakuvad, mingi vilsterjalsteripalsam, mis Varnjasse ja Mesi Taresse armuma pani, võib olla on see lihtsalt üks Eesti parima vaibiga puhkusepaiku. Ega vahet ei olegi. See on koht, millesse mina olen armunud.
Naljaga pooleks oleme me öelnud, et igal suvel on Herling meile pakkunud uut wow-efekti. Küll on meie paadi katusel jalutanud rebased, küll on ootamatult võsast välja tulnud Ida tolle hetke lemmikkuulsused, küll on meid paadiga järvele viidud ja nii edasi. Ma ise olen ka alati öelnud, et nooh, millega sa siis sel aastal üllatad ja ta alati üllatab ka millegagi. Sel aastal pingutas ta “tibake” üle. Leppisime kokku, et kuus aastat on üllatusi piisavalt olnud, et ta nüüd rohkem elamusi meile ei paku. Teeme nii, et lihtsalt istume vaikselt terrassil ja joome veini. Piisab ka sellest.
Super! Oleme nüüd juba kolm suve korraldanud oma Argentiina Tango laagrit Obinitsas, mis lõpeb pühapäeva päeval. Ja siis oleme välja valinud mingi vahva koha mida seal läheduses üle vaadata. Kaks korda jõudsime lõpuks (kuhugi mahtus ühel aastal ka Elistvere Loomapark) Voronjasse (millega just Sina mind “nakatasid” 🙂 ), aga seekord läksime Vastseliina piiskopilinnust vaatama. Aga mulle tundub et 2023 võtame selle Mesitaru vähemalt ööbimiseks ette 🙂
No Voronja on maailmatasemel galerii, sellest ei saa kunagi küllalt. Ja no Mesi Tare – see on tõesti üks parima vaibiga kohti maailmas!