Kui te olete sama vanad kui mina, siis ilmselt te mäletate sellist filmi nagu “American Pie”. Ja mäletate seda punapäist tüdrukut, kelle lood algasid kõik lausega “this one time, at band camp”. Mina võiksin 2023 aasta filmiversioonis teda mängida. Lihtsalt minu lood ei algaks bändilaagrist, vaid “sellest ühest korrast, kui ma Herlinguga proseccot jõin.”
Nii ka seekord. Ma alustan oma lugu kronoloogiliselt vales järjekorras, aga kogu sündmuste jada sai alguse sellest ühest korrast kui ma Herlinguga proseccot jõin, nii et põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik see on tema süü. Kui me poleks Saunafestil “Bacchusi mõju all olnud” * siis me ei oleks pidanud täna hommikul guugeldama videosid “how to”.
Kui ma olin veel noor ja mul oli lahtikäivate silmadega Mazda 929 (veidi rohkem kui 25 aastat agasi, ehk siis hoopis vähem automaatne, kui praegu), unustasin ühe korra võtmed sisse ja siis oli hirmus jama, aga lõpuks lahendas jama üks sõber, kes lükkas aknaklaasi tihendi vahelt sisse peenikese metalljoonlaua ja sellega uksenupu üles, lahti asendisse sai. Veidi praktikat ja olin nii osav, et unustasin tihtipeale võtmeid sisse :-). Ükskord ühes väikeses kohas ütles möödaastuv härra: “Ma aitan teil ukse lahti teha, kui tõestate, et see on teie auto”. Mina teatasin uljalt, et pole vajadust ja avasin auto bravuurikalt äsja poest laenatud kudumisvardaga :-).
ma olen ka neid metalljoonlaua jutte kuulnud, aga no täiesti ulme, kuidas nuppu üle saada nende vahenditega🙈
Vaevalt ma enam oskan.