Kui te olete sama vanad kui mina, siis ilmselt te mĂ€letate sellist filmi nagu “American Pie”. Ja mĂ€letate seda punapĂ€ist tĂŒdrukut, kelle lood algasid kĂ”ik lausega “this one time, at band camp”. Mina vĂ”iksin 2023 aasta filmiversioonis teda mĂ€ngida. Lihtsalt minu lood ei algaks bĂ€ndilaagrist, vaid “sellest ĂŒhest korrast, kui ma Herlinguga proseccot jĂ”in.”
Nii ka seekord. Ma alustan oma lugu kronoloogiliselt vales jĂ€rjekorras, aga kogu sĂŒndmuste jada sai alguse sellest ĂŒhest korrast kui ma Herlinguga proseccot jĂ”in, nii et pĂ”himĂ”tteliselt vĂ”iks öelda, et kĂ”ik see on tema sĂŒĂŒ. Kui me poleks Saunafestil “Bacchusi mĂ”ju all olnud” * siis me ei oleks pidanud tĂ€na hommikul guugeldama videosid “how to”.
Kui ma olin veel noor ja mul oli lahtikĂ€ivate silmadega Mazda 929 (veidi rohkem kui 25 aastat agasi, ehk siis hoopis vĂ€hem automaatne, kui praegu), unustasin ĂŒhe korra vĂ”tmed sisse ja siis oli hirmus jama, aga lĂ”puks lahendas jama ĂŒks sĂ”ber, kes lĂŒkkas aknaklaasi tihendi vahelt sisse peenikese metalljoonlaua ja sellega uksenupu ĂŒles, lahti asendisse sai. Veidi praktikat ja olin nii osav, et unustasin tihtipeale vĂ”tmeid sisse :-). Ăkskord ĂŒhes vĂ€ikeses kohas ĂŒtles möödaastuv hĂ€rra: “Ma aitan teil ukse lahti teha, kui tĂ”estate, et see on teie auto”. Mina teatasin uljalt, et pole vajadust ja avasin auto bravuurikalt Ă€sja poest laenatud kudumisvardaga :-).
ma olen ka neid metalljoonlaua jutte kuulnud, aga no tĂ€iesti ulme, kuidas nuppu ĂŒle saada nende vahenditegađ
Vaevalt ma enam oskan.