Ussipesa

Tilk tõrva ei rikugi meepotti?

/ Eveliis / 4 Comments

Päring. Noor mees Saksamaalt tahab meie juures ööbida kaks ööd. Mõtleme eelmisele kogemusele ja olen juba vajutamas “cancel request” nuppu, kuid otsustan siiski tema profiiliga tutvuda. Pikaaegne kasutaja, mitmed väga positiivsed arvustused (aga teisel oli ju ka?!), kõhutunne ütleb, et võtame vastu.

Meie juurde jõuab pikajuukseline mootorrattur. “Issand, siin on nii ilus, siin on nii tore, see on rohkem kui ma ootasin,” on ta vaimustuses. Olen skeptiline, sest eelmine ütles sama, kuid siiski kõhutunne ütleb, et seekordne külaline on teisest puust. Ja ongi. Ta on mootorrattareisil, sest pole Skandinaaviamaades ja Baltimaades käinud ning enne oma tüdruksõbraga Tšehhis kokku saamist on ta otsustanud nende maadega tutvuda. “Me ei tea Eestist midagi, ma teadsin vaid seda, et te osalete Eurovisioonil, et teil on kiiking, ma lugesin selle kohta laevas ja mu kõige lemmikum bänd on Eestist pärit,” räägib ta. Vaatan teda ja mõtlen, mis bänd see olla võiks. Metsatöll ilmselt? Aga ei, selleks on Vanilla Ninja. Ja kui ma ütlen, et ta on fänn, siis ma mõtlen, et ta on fänn. Ta näitab vestlusi kui ninjad on talle kommentaarides vastanud, kui õnnelik ta oli kui nad uuesti kokku said ja rõõmustab nagu laps kui Tallinnas “Vanilla Ninja” jäätise leiab. See on nii lahe! Ta teab isegi seda, et Kapa-Kohilas on 21.08 festival, kus Lenna esineb. Kahjuks peab ta siis juba vähemalt Poolas olema.

Ta on meie juures kaks ööd. Me istume õhtul meie terrassil ja räägime Eesti ja Saksamaa sarnasustest ja erinevustest, poliitikast, põgenikest, toitudest. Otsustame talle tutvustada nö veidraid Eesti toite. Üllatuslikul kombel ei šokeeri teda isegi hallikas kala kiluvõileival ega kohuke. Kukeseenekastmest saab hitt. Nii majas kui hyttas on tänu uuele külalisele mõnus vaib. Viimasel õhtul istume me terrassil, ta tutvustab meile loogikat jaapani keele taga, räägime veel Vanilla Ninjast ja kiikingust ning isegi natuke kahju on, et ta ära läheb. Nagu vahetusõpilane oleks perre sattunud.

Kui ta on kaks päeva Tallinnas olnud, otsustab ta sealsest korterist välja checkida ning enne teele asumist veel ühe öö meie juures olla. “Te olete lihtsalt nii rikkad, ma ei mõtle rahaliselt, aga ma pean silmas seda luksust ja rikkust, mis teid siin ümbritseb. See on õige rikkus!” selgitab ta. Võib olla on tal tõesti õigus. “Ja mõelda vaid, ma valisin selle koha suvaliselt, lihtsalt et see oleks Tallinnale ja Paldiskile lähedal ja mulle sobivas hinnaklassis, ma ei oleks saanud paremat valikut teha.” Vaatame Marekiga end ümbritsevat, taamalt ostab sookurgede ja ritsikate muusikat ning meile tundub, et võib olla on tal tõesti õigus. Meid ümbritsev on luksus.

Samal aja kui meie külaline tutvub Tallinnaga, skoorin ma täiesti juhuslikult hytta´sse sobiva voodiraami. Asub Keilas ja selle müüja on nii meeldiv, et toob selle kohale ka. Ainus miinus – see on vaja kokku panna, aga Marekit ei ole kodus. Te ju teate mind, ma pean asjad kohe kokku saama. Ma olen kärsitu. Helistan Marekile ja lasen tal end juhendada, milliseid tööriistu ma pean kasutama ja mida üks või teine tööriist tegema peaks. Pool päeva ja palju vandesõnu ning peaaegu allaandmist hiljem olen ma selle paganama voodi koku saanud. Ma ei ole k-u-n-a-g-i oma elus midagi kokku pannud. Great success! Isegi emme on rahul.

Pildid ootavad veel seina panemist. Ma ei hakanud ise riskima. Mul ei ole väga silmamõõtu. Need kaks Ida kunstiteost on ajutiselt kahepoolse teibiga.

Hyttas ON hygge. Lisaks olen ma ühelt blogilugejalt saanud paki. Imeliste heegeldatud linikutega. Olen lummatud ja sõnatu. Kaks neist otsustan meie oma pesas natukeseks kasutusele võtta, kaks lähevad hytta’ sse. Kas tõesti on inimesed ilusad ja head? Tundub nii.

Pühapäeval läheme me Ida ja Dexteriga väikesele jalutuskäigule Keilas. Olen Idale lubanud, et ta võib purskkaevus veits hullata. Ilm ei ole küll kõige ilusam, aga millal see on lapsi seganud. Kui nemad tahavad veega mängida, siis nemad mängivad veega.

Meie külaline on kohale jõudnud. Olen lubanud teda seekord šokeerida Eesti magustoitudega. Tuleb ikka raskekahurivägi välja tuua. Kama ja mannavaht. Mannavaht jätab ta külmaks. “Meil on ka midagi sarnast olemas,” ütleb ta, kuid meie suureks üllatuseks maitseb talle kamavaht (vahukoore ja Vana Tallinnaga). Me jääme kõik arvamusele, et ta on natuke veider. Ka kiikingu on ta Tallinnas ära proovinud. “Ma ei saanud ju minna, ilma et oleksin seda vähemalt proovinud, aga pagan, see oli raske,” ütleb ta.

Järgmisel hommikul teen ma kodukontoris tööd. Külaline tuleb kohvi jooma ja vaatab murelikult vihmaradarit. Kogu päev näitab vihma. “Ma ei armasta vihma, ma olen nagu kass, peale seda kui ma Rootsis 200 kilomeetrit paduvihmas sõitsin, ei taha ma enam vihma näha,” selgitab ta. Radar näitab kahjuks vaid vihma ka Lätis ja Leedus, mis on ta järgmiste päevade sihtpunktid. “Millal teil järgmine külaline tuleb?” küsib ta. Vastan, et neljapäeval. “Aga siis ma jään üheks ööks veel,” otsustab ta. Meile sobib. Mina klõbistan tööd teha, Ida vaatab multikat. “Tahate, ma teen pannkooke?” küsib ta äkki. No ikka tahame, aga piima ei ole ja ma olen autota (see on ka põhjus, miks ma kodust tööd teen).

“Ma käin Keilas ära,” ütleb ta. Mõeldud-tehtud, vihmaradar järgi vaadatud ja nii ta oma mootorrattaga Keilasse piima järele lähebki. Ida on lummatud. Filmib, et sõpradelegi näidata, kes meil külas on.

“Ida, tule ma õpetan sulle,” kutsub ta Idat pannkooke tegema. Ida paneb vastumeelselt TikToki kinni, kuid tuleb õppima. “Kõige olulisem on, et tainas oleks nagu tapeediliim, paks ja kleepuv, selline, ” näitab ta Idale. Ma lähen natukeseks eemale, et mõned telefonikõned teha. Kui ma tagasi tulen, palub ta mul tainast maitsta. “Maitse, maitse ja ütle, mis valesti on?” Saan aru, et see ei tõota head. Näen juba laual olevat purki, mille ma talle andsin, saan aru, et olen suhkru asemel soola andnud. Pannkoogitainas on nässus. Nojah, sinna see jääbki, sest munad said ka otsa. Pagan!

Ma ei ole sellega nõus. Muidugi võiks ta ju uuesti poodi sõita, aga vihmapilved lähenevad. “Tead, ma helistan naabrile, meil on siin tegelikult naabrid ka, äkki me saame kaks muna laenata!” otsustan ma ja guugeldan krossiraja numbri. Pole naabriga aastaid rääkinud rohkem kui Facebookis mõnes kommentaaris, lihtsalt peale seda kui Hugo enam nende juurde ei jooksnud, et oma pruudile külla minna, kadus suhtlus, nagu ikka. Teretame ikka kui näeme, aga noh nagu eestlased ikka, ega siis rohkem naabritega läbi ei käi kui otsest vajadust pole. Nüüd on. Läheme Ida ja Dexteriga läbi metsa naabri juurde. Nagu Punamütsikesed. Mitte küll vanaemale külla, aga mune hankima. Kuidagi nii mõnus idülliline tunne on.

Pannkoogid saavad tehtud. Kuradi hea on. Ühe jätame Marekile.

Sellised külalised on põhjus, miks me seda teeme. Tundub, et see eelmine tõrvatilk ei ole siiski meepoti rikkunud. Hea tunne on, et hygge on tagasi.

Algusest peale

/ Eveliis / 4 Comments

Postitus sisaldab koostöölinki

Tunnistan ausalt, ma olen väsinud ja tõesti on terve see nädal olnud selline käega löömise tunne, sest no miks peab kõik nii raskelt tulema. Ma ei taha olla see tammsaarelik eestlane, kes kiitleb sellega kui palju ta tööd teeb, sest siis tuleb armastus. Mul on armastus olemas, tööd tegelikult ka ei karda (lihtsalt ei viitsi liiga palju teha teist), aga tahaks, et mõni asi lihtsalt sujuks. Tahaks soiguda ja halada ja vinguda ja kaevata. Siis aga saab selgeks, et mis see annab. Parastajatele kahjurõõmu ja kaotajaks jääme ikka meie. Ei, sellega ei ole ma nõus. Ja nii alustasime me uuesti algusest.

Kelle jaoks koerakuut, kelle jaoks puukuur, aga mulle tundub, et vaikselt hakkab uuesti looma. Tõsi, minu jaoks on siit veel natukene nö hinge puudu, aga ma pean ka endale tunnistama, et me ei olnud jõudnud asjadega veel poole pealegi kui tuli uuesti alustada ja kõik eesootavad tööd jäid seepärast ootele. Töö kõrvalt ei jõua kõike kohe. Tahaks vahepeal puhata ja mängida ka.

Õhtul kui ma olin vedanud homsete külaliste jaoks hytta´sse viimased alles jäänud Napsie padjad ja tekid ning samal ajal kui Marek veel muru niitis, jäin raamatut lugema ja päikeseloojangut vaatama, siis tekkis samas selline soe tunne sisse. Nimetage seda hygge´ks või tänutundeks. Ma olin tänulik nendele, kes heade sõnadega toetasid, ma olin tänulik emmele, kes küüris ja kraamis ning sundis mind poodi minema, tänu temale saame me nädalavahetusel külalised vastu võtta, ja ma olin tänulik Napsiele. Peale õnnetust kirjutasin ma neile ja küsisin, et kas saaksin supersoodukat, sest absoluutselt mitte midagi ei ole alles. Minu rõõm oli piiritu kui sain päev hiljem vastuseks, et saan kõik uued asjad kingituseks. Öelge, mis tahate, aga kokkulöödud kahju oli ca 1100 eurot ja selline kingitus Napsie poolt nagu päriselt selline kingitus, mis natukene pisara silma tõi. Klišee? On. Aga täpselt nii see tollel hetkel oli.

Häid uudiseid ka. Te olete mult küsinud, kas mul sooduskoodi on pakkuda. Ei ole, AGA hetkel on KÕIK Napsie tooted -30% soodsamad. Eks neid pakkumisi on ikka aegajalt, aga seda, et kõik asjad on nii suures allahindluses ei juhtu iga päev. Kui mitte öelda, et seda juhtub harva. Musta reede ajal ilmselt, kuid sinnagi on veel pikalt aega, nii et ma soovitan hetkel küll pakkumisest kinni haarata. Minu ostusoovitus oleks kattemadrats. Mul oli nädalavahetuseks külalisi vastu võttes kerge hirm, et äkki ei jõua kõik asjad kohale reedeks, aga ma teadsin, et mul on olemas vähemalt kattemadrats ja nii saavad külalised mugavalt magada ka lahtikäival diivanil.

Lisaks on kattemadrats nö paar korda päeva päästnud kui külalisi on rohkem ööbima jäänud. Täitsa vabalt saab sellel öö-paar magada. Muul ajal on see meie enda voodis või siis saab selle mugavalt rulli keerata.

Ja “Loodus” voodipesu. See on lihtsalt nii ilus. Tekke-patju ma kiitma ei hakka. Te teate isegi, et olen nende fänn juba aastaid ning arvamus pole muutunud. Pole niisama promo või nii öelda kinnimakstud reklaam, neid kiidavad ka kõik, kes meil ööbinud on.

Hyggehytta

/ Eveliis / 3 Comments

Suue tõenäosusega olete te Meik Wikingi “The little book of hygge´t” lugenud, aga kui ei ole siis lühidalt öeldes on see raamat õpetus, kuidas taanlaste moodi elu nautida ja mis on sellise ellusuhtumise saladus. Soovitan.

“Loosely translated, Hygge—pronounced Hoo-ga—is a sense of comfort, togetherness, and well-being. “Hygge is about an atmosphere and an experience,” Wiking explains. “It is about being with the people we love. A feeling of home. A feeling that we are safe.”

Hygge is the sensation you get when you’re cuddled up on a sofa, in cozy socks under a soft throw, during a storm. It’s that feeling when you’re sharing comfort food and easy conversation with loved ones at a candlelit table. It is the warmth of morning light shining just right on a crisp blue-sky day.”

Ma olen Taanis käinud mitmeid kordi ja juba esimesest korrast peale armusin ma sellesse riiki, see on üks minu vaieldamatu lemmiksihtkoht Euroopa. Suure tõenäosusega just selle hygge-vaibi pärast.

Ma olen hygge-vaibi võtnud kaasa ka Ussipessa. Ses mõttes et ma tahan siia luua meie oma hygge. Ma ei ole eriliselt osav, et aidata vajalike töödega, las siis minu panus Mareki töö kõrval, on lilled ja liblikad, et oleks hygge.

Seega ei ole midagi imestada, et meie külalistemaja sai nimeks hyggehytta. Hyttaks sai valitud Baltic House´i Artur. Ma olen saanud mitmeid küsimusi maja maksumuse ja selle kohta, kas soovitan, siis alustades tagantpoolt. Jah, soovitan. Esiteks oli muidugi kiire tarneaeg (samal ajal kui suurema osa majade tarneaeg oli heal juhul septembris, oli neil ka paar maja, sh Artur, võimalik saada kätte kuu ajaga). Teiseks hea hind ja hinna ning kvaliteedi suhe. Kolmandaks väga meeldiv suhtlus ja abivalmid ning kiired töömehed. Ma ei tea, kas ma teile olen juba rääkinud, et mehed panid seda maja kokku kõige hullema kuumusega terve tööpäeva ja siis kui nad olid valmis saanud ning ilmselt tahtsid vaid koju, palusin ma neil ka ühe diivani teiselt korruselt alla tassida.

Selle. Ja nad aitasid. Ilmselt pärast naersid omaette, et mida ta selle diivaniga teeb, et enne on ju vaja viimistlus teha majas, aga seda te juba teate, et sellised asjad mind ei huvita.

Põranda võõpasin ma õliga üle ja plaan oli sama tooni ka seinad teha, kuid eile Kaisaga arutades mõtlesime me, et võib olla see ei ole hetkel siiski vajalik. Vähemalt niikaua kuniks seinad puhtad on. Mul tuleb seintele pilte jm, nii et ma veel mõtlen, kas ja kuidas. Üldsegi milleks kiirustada? Ega need seina ju eest ära ei jookse;)

Loomulikult ei ole siin kõik veel valmis, aga mulle endale tundub, et hygge-tunne on juba olemas. Mu kindel plaan on ka võimalikult vähe asju osta ning siiani on see õnnestunud. Ma ei teadnudki, et meil kodus nii palju asju on, mis siia mu meelest nii hästi sobivad. Peegli leidsin täna hommikul kassmajast, kust see sinna on saanud, kes seda enam mäletab. Lamp on vana Ida toa lamp, mida ma tegelikult plaanisin ära visata, kuid kuidagi jäi see kuuri vedelema. Vedas. Mõned nõud on meile pulmadeks kingitud, teised pulma-aastapäevaks. Kasutanud me ei ole neid ammu, ootasid oma õiget kohta, et uuesti kapist päevavalguse kätte tulla ja uut elu elama hakata. Mis oleks nende jaoks veel õigem koht kui hyggehytta?

Palju hyggehytta siis maksma läks? On seda raha väärt? Absoluutselt! Ma olen üsna kindel, et mõne aja pärast on meil hoovis juba kaks Arturit.

#notsponsored igaks juhuks

Hullumeelsed päevad

/ Eveliis / 10 Comments

Mõnikord juhtub, et mul on kiire ja palju teha. Muidugi ei ole ma nii hõivatud nagu paljud sotsiaalmeediastaarid, aga tuleb ette olukordi, kus kõik langeb ühele päevale ja lihtsalt on tunne, et rööprähklemise edasijõudnute koolitust oleks vaja.

Kolmapäeval oli Idal sõbranna külas, mul on nii hea meel, et tal on (vähemalt minu arvates) täpselt selline ideaalne koolieelne suvepuhkus olnud. Palju lustimist, palju sõpru, ka palju suhkrut ja vanemate närvide söömist sellest tulenevalt ning palju ootab veel ees. Meil oli kokkulepe sõbrannaga, et ühe ööpäeva on tüdrukud siin ja siis teeme järgmisel päeval lastevahetuse – st annan lapsed talle kaasa ja järgmise ööpäeva on lapsed tema juures. Ja nad lustisid. Päriselt nii tore oli vaadata seda lapselikku rõõmu ja mängulusti. Kui te arvate, et me pidime tünni sooja panema, siis te eksite. Samas, millal merevesi 25 kraadi on?

Ma otsustasin, et kõige lihtsam on mul järgmisel päeval teha kodukontori päev, sest kuigi Ida käib minuga palju tööl kaasas ja see on õnneks meil okei, siis päris lasteaiaks ei tahtnud ka kontorit muuta. Kodus asjatavad omaette ja mina saan rahulikult tööd teha. Läks natuke teisiti. Selles mõttes, et ma rumal lubasin neile õhtul pannkooke (eeldades et Marek on kodus hommikul), aga tema sindrinahk läks hoopis tööle ja kuigi ma lubasin tüdrukutele, et küll ta teeb kui tuleb, pidin ma neile midagi süüa andma seniks. Aga kas me olime singi ja juustu ja saia ära kasutanud eemisel õhtul snäkilaua tegemiseks ja kas ma olin need ülejäänud tikuvõileivad, mida lapsed süüa nüüd tahtsid, Dexterile andnud? Venitasin niikaua kuni kohalik kohvik lahti tehti. Seal ikka on pannkooke, mõtlesin ma. Ei olnud. Seega lapsed said hommikusöögiks kanapastat. Aga ise valisid! Mina oleks neile omletti pakkunud välja. Oota, aga miks ma seda kodus ei teinud hommikul? Aa, lootuses et kohvikus on pannkooke. Küll tahtsid lapsed veel siia ja sinna, aga õnneks olid nad nii palju arusaajad, et kodukontor tähendab siiski tööpäeva, mitte suvalist puhkepäeva. Ja just sel päeval tulid omamoodi väljakutsuvad ülesanded igalt rindelt. Seda, et ma kodukontoris tööd teen, tuli mul meelde kolleegidele öelda alles lõuna ajal. Uskumatu tüüp.

Alustan oma frustratsiooni jagamisega. Samas mis frustratsioon see ikka on, ma olen ju Norra asjaajamisega harjunud, nii et pigem jagan tragikoomilist seika. Tegin hommikul arvuti lahti ja näen, et klient on kirjutanud mulle ja inkassole, et ta vaidlustab inkassonõude. Ma tahtsin peaga vastu seina joosta. Las ma räägin teile kogu loo ära. Kuu aega tagasi saatsin ma Norrasse näidised, aga unustasin need nö rikkuda, sinna peale kirjutada, et need on näidised ja neid ei tohi muul otstarbel kasutada (mitte et ma saaks aru, mida inimene teeb kahe fassaadiplaadi tükikesega, aga olgu – reeglid on reeglid ja minu viga). Kui tootele pole peale kirjutatud, et see on näidis, siis esiatakse selle eest tellijale tollist arve. Klient oli maruvihane, et pole ju midagi tellinudki, mis mõttes ta nüüd maksma peab mingite deklaratsioonide eest. Vabandasin. Võtsin ühendust tolli ja ekspediitoriga, täitsin ära 348732489 vormi, et saatja olen mina ja meie maksame tolliformaalsuste eest (jätame selle vahele, et vahepeal sain ma ka arve kus oli kirjas et justkui oleksin Saksamaalt üldsegi autovaruosasid saatnud Norrasse) ning andsin ka kliendile teada, et tema arve on tühistatud. (Jätame kõrvale selle kui palju läks aega, et saada IBAN number, sest arve oli tehtud Norra KID-numbriga ja nad ei saanudaru, miks ma ei oma Norra pangakotot kui suhtlen norra keeles). Vaikus. Kuni eilseni kui klient sai kätte inkassonõude, mille oli inkassose andnud sama inimene, kes minuga suhtles, käskis erinevad vormid täita ja ütles, et kõik on korras. Nagu kuidas!!! Saatsin neile kõigile edasi kirjavahetused + maksekorralduse. Nüüd on vaikus. Kauaks ma ei tea. Sest ega Norras ju keegi ei vasta sulle kohe või üldse. Arvad, et asi on lahendatud ja siis selgub, et uups… Nii nagu Rootsis arvete maksmisega. Saadad kaubaga koos arve ja kui maksetähtaeg on juba üle, selgub, et polegi raamatupidamisele esitatud. Vana hea klassika, et jääb seisma lauanurgale.

Järgmiseks tuli sisse üks broneering majutusele. Oli küll viimasel hetkel ja meil on tegelikult juba pühapäeval ka inimesed tulemas, aga mul oli ikka kuidagi soov ka need inimesed vastu võtta. Küll jõuab asjad korda teha. Panin endale logistika ja tegevusplaani paika, et viin lapsed peale tööd sõbranna juurde, siis lähen Marimellide peole, olen paar tundi, tulen tagasi, koristan kodu, vahetan majas voodipesu, aga ükskõik, kuidas ma seda plaani paika ei pannud, jäi tunde ikka väheseks. Otsustasin loobuda peost ja koristada. Sõbranna tuli õnneks ise lastele järgi. Pealegi pidid Ida ja Marek ju reedel Pranglisse minema ning mul oli ketserlik plaan minna õppima Argentiina tangot (ärge küsige! veel. võimalik keskeakriis) ja sõbrannadega Ennu Rattale. Me koristasime, ehitasime, parandasime või noh mina tegelesin pigem tiluliluga ja Marek pani elektrit ja tegi päristöid, nii et õhtuks oli tunne nagu me oleks maratoni läbinud. Ja kes see loll tolle raske valge kapplaua üleskorrusele palus tassida mõnda aega tagasi? Ärge vaadake mulle otsa. Hahhaa, nali! Lubasin Marekile pühalikult, et enam ei tassi me ühtegi kobakat asja teisele korrusele. Selle peale vastas Marek, et ta on seda iga kord kuulnud kui jälle mõnd diivanit, lauda, kappi, voodit kitsast trepist üles veab. Olete näinud “Jääaja” seda osa, kus orav endale pruudi saab ja nad kodu hakkavad sisustama? Meie elu on kohati samasugune.

Siis tuli esimene tagasilöök. Me ei ole jõudnud veel väliwc-d valmis teha, aga olin kindel, et selle probleemi saab lahendada väliwc rentimisega. Mhm, tark mõte, suvel tipphooajal. Mitte kusagil ei olnud ühtegi vaba väliwc-d. Ühe lõpusk läbi sugulase leidsin, aga selle hind osutus koos transpordiga liiga kalliks, st eelarvest väljas. teoreetiliselt oleks me saanud rentida ka vaid boksi ja selle ise puhastada, aga mina üksinda kodus -kui suur on tõenäosus, et ma sellega hakkama saan. Võttes arvesse, et ma pidin guugeldama “how to” videosid, et koormarihm lahti saada. Niisiis oli ainus lahendus, et külalised kasutavad meie majas olevat wc-d. Minul ei ole selle vastu midagi, ma olen harjunud ja mulle meeldib kui majas on rahvast, aga mul oli ju plaanis linna minna . Kuidas suhtub beebikoer Dexter sellesse kui võõrad inimesed majas hakkavad käima? Kas ta üldse laseb neil elada? St ta ei ole kuidagi tige, aga ülevoolavalt sõbralik ja mänguhimuline ning saanud aru et wc-s peab käima kahekesi. Nii et tema on alati see +1. Mis siis muud kui tuli jälle peoplaanid kõrvale jätta ja jääda koju koeravalvesse.

Üks pluss on muidug see, et Kaisa on lõpuks Soomest siia saanud ja mul on hea meel temaga koos aega veeta. Ja no kapp on täis parimat uut vegan stuffi jälle. Kus ma olen tundnud puudust tema kokkamisest. Teravatest naljadest ei hakka rääkimagi. Me hakkame tünni kütma õhtul. Panused, kas saame hakkama?

Eilse õhtu lõpetasime me umbes kell kaksteist. Maja on ikka oma puudustega, aga esimeste külaliste jaoks valmis. Aa, Marek pidi ka terrassi ehitama eelmisel nädalavahetusel, aga terrassilaua hind on hetkel nii ulme, et kolmekordset hinda ikka ie tahaks maksta. Ehk elame üle mõne aja ka terrasita. Maja iseenesest hakkab minu meelest juba looma. Muidugi mul on suured ideed ja tahaks kõike ja kohe, aga nagu ma instagramis juba kirjutasin rahapuu ei läinud jätkuvalt kasvama.

Võib ju juba peaaegu rahul olla majaga?

Kui ma seda kõike kirja panin, siis vaatan nüüd, et mis seal nii hullumeelset oli. Ainult natuke inkassot ja välikäimla tagajamist. Kui aga mõtlen, et päev oli vaja jaotada laste, töö (aga lisaks inkassole saatis üks klient ka 34 küsimust, millele tal eile oli vastust vaja. 34 ei ole liialdus, tal päriselt oli 34 küsimust:) ja kodumajutuse vahel, siis nats ikka oli väsitav küll. Herling kindlasti minestab naeru kätte, et üks väike majake ja juba väsinud. Algajate värk, pidusid ja koosviibimisi sõpradega ei suutnudki päeva sisse mahutada.

Ära hakka ise tegema! Siis ma pean ise ümber tegema hakkama!

/ Eveliis / 3 Comments

Lugesin Marimelli blogi uue kodu sisustamisest ja kuigi ma täielikult mõistan seda kärsitust, et tahaks kõike ja kohe ja valmis, ma ise olin samasugune kui kunagi maja valmis sai, aga õnneks sai eelarve otsa ja nii on majja asjad tulnud aastatega. Miks õnneks? Sest nii oleme me aru saanud, mis on täpselt on meie. Ma ei oska seda seletada, aga noh mingi hetk saime aru, et ilmselt sellist ilusat kataloogi/instagrami kodu Ussipesast ei saa, et ongi selline Segasummasuvila. Eile just Liivi jagas pilti oma kodust, et leidis ühe vaiba, mis talle tundus, et sobib koju hästi, aga et eks ilu on vaataja silmades ja nii ongi. Lisaks meeldib mulle taaskasutus ja vanad looga asjad nagu te teate. Ma ei arva üldse, et see on ainus ja õige suhtumine kodu sisustamisel, aga mulle meeldib.

Paar kuud tagasi kui olin onu ja tädi juures istunud pika söögilaua taga + veel paar kuud varem pahandanud pidevalt Idaga, et ta oma mängudega laua pinna ära võtab ning liniku sassi ajasin, sain ma aru, et meie elutoa keskmest on puudu suur piklik söögilaud. Asusin selle otsingutele. Muidugi esimese hooga Marketplace´ist, sest ma lihtsalt ei raaaaaatsi maksta 1000 eurot söögilaua ja toolide eest. Silma jäi mulle see must laud roosade toolidega. Nillisin ja vaatasin ja mõtlesin ning lõpuks otsustasin, et jah, see tuleb koju kaasa. Mu meelest sobib ideaalselt.

Ainus miinus on, et nüüd ei sobi sellega kokku diivanilaud, mis on valge plaadi ja heledate jalgadega. Hakka nüüd veel uut diivanilauda ka otsima eks. Aga äkki saab jalad ära värvida? Küsisin Marekilt, et kas saab. Marek noogutas. Uurisin täpsemalt, et millega ja kuidas. Marek raputas pead. “Mis on?” küsisin. “Palu ära hakka ise tegema,” vastas ta tüdinenud näoga, “siis ma pean kõik ise ümber tegema.”

Tõsi. On lihtsam kui ta ise selle kohe algusest lõpuni ära teeb. Ja kui juba ümber tegemisest rääkida, siis panin õhtul pesu kuivama, st mõtlesin, et olen hea naine ja aitan, et panen osa ise kuivama. Tegin oma töö ära, istusin teleka ette ja kuulsin õuest ohkamist. “Issand jumal, ma pean su emaga rääkima, et ta sulle koolituse teeks! Kes see nii pesu paneb kuivama?” Teile vist ei tule enam üllatusena, et mu ema ja Marek panevad pesu kuivama kuidagi eriliselt. Sopsutavad ja raputavad ja teevad tuhat liigutust enne kui kuivama panevad. Mina nii palju ei viitsi.

Ühtlasi on meie majas veel üks mööbliese, millest Dexter suurem on. Okei, peaaegu. Me ise enam ei taipa kui suur ta tegelikult on, alles siis kui ta mõne suure objektiga võrreldes ikka suurem on.

Napsie suvepidu

/ Eveliis / 2 Comments

Ossaa, kui pikk paus siin blogis. Ja alles nädalavahetusel kuulsin teistelt, kes Napsie suvepeol olid, et motiveerin neid ka rohkem blogima, et olen ikka üks neist, kes jätkuvalt järjepidevalt blogib ja paneb neid ka kirjutama ning nüüd siis selline feil. Põhjus on on kaugel proosalisest, ma lihtsalt suutsin end pühapäeval ära külmetada ja kuigi väidetavalt peale koroona muid haigusi enam ei ole, siis mina olen nüüd esmaspäevast saati ühe vanakooli külmetusega poolpikali olnud. Poolpikali sellepärast, et pole olnud aega olnud päriselt haige olla – juuni on töö juures kõige kiirem aeg, lisaks Ida kool ja etendused ning mu enda koolitused ja kodutööde tähtajad. Ühesõnaga elagu 40-aastane, kes ei tea ikka veel, et kui istuda paar tundi tuulekoridoris, siis võib tulemuseks olla just selline “trammi alla jäänud” olek.

Aga keda see haigus ikka huvitab. Mind ennast ka mitte. Aga Napsie suvepidu? No natuke ikka ju huvitab. Mul on hea meel, et juba teist aastat on Ussipesa muutunud üheks päevaks tõeliseks Napsielandiks ja toonud siia kokku nii palju toredaid inimesi. Kui on keegi, kes oskab pidu korraldada, siis on see kindlasti Napsie.

Ilma liialdamata on mõeldud iga kui viimase detaili peale. Söökidest-jookidest kingitusteni. Kingikotid on alati läbimõeldud ja sellised, mis tõesti teevad rõõmu ega pole niisama mõttetu nodi, mis kasutust ei leia. Selle koha pealt suur kniks ja kummardus tiimile, kes viitsin neid detaile paika panna. Ilma oskavad nad muidugi ka imelise organiseerida!

Ja nii tore on igal aastal saada päriselt tuttavaks mõne sellise inimesega, keda siiani vaid läbi ekraani tead. Hoopis teine on kui saad inimestega näost näkku tuttavaks. Nii hea meel, et siia sel aastal nii palju ägedaid naisi kogunes, kellega juttu ja nalja jätkus kauemaks ning kellest viimased lahkusid varajastel hommikutundidel. Oli tõeliselt meeleolukas pidu. Minu poolt aitäh kõikidele, kes võtsid vaevaks siia “pärapõrgusse” kohale tulla!

Pühapäevase päeva veetsin ma Idaga Kaari Sillamaa koolis etenduse peaproovis. Seal ma end ära külmetasingi. Läksin kuumuse eest tuule kätte end jahutama ja nii ta läks. Õhtul hilja koju jõudes oli nagu tuleks väikesele Napsie afterpartyle. Jube mõnus pühapäeva õhtu oli. Napsie ruulib!

Suvaline pildipostitus vol 2

/ Eveliis / 4 Comments

Nädalavahetus läks nii kiiresti. Just nagu poleks olnudki. Plaanid olid suured, aga tegelikult ei saanud ära tehtud isegi poolt rehkendust. Olgu, tegelikult ikka natuke sai. Alustasin oma tunnetusaia projektiga, panin paika esimesed peenrad, aga ega see ei ole nii lihtne kui ei oska. Mis taimed lõhnavad? Mis taimed on kuulatavad? Mida saab maitsta? Mida vaadata? Kolme viimasega saan hakkama, aga aidake lõhnataimedega. Ei pea olema vaid lilled või vaid maitsetaimed.

Bauhofist sain 1,17 euroga nii nunnud päikeselambid. Kas nad töötavad ka, seda ma ei tea, sest mul ei olnud õrna aimugi, et need oleks tulnud ka sisse lülitada ja nii jäi nädalavahetusel see nägemata. Eile polnud meeles kontrollida. Ilmselt ikka töötavad.

Idal oli nädalavahetusel sõbranna külas ja meil oli ainult üks kokkulepe, et no drama ja alumisel korrusel onni ei ehita, et kui peab kinni kokkuleppest, siis ma aitan tal ülemise korruse ära koristada. Draamat oli minimaalselt, alumine korrus püsis puhas ja nii ei jäänud mul muud üle kui pidada kinni oma lubadusest – koristada ülemine korrus ära. Tegin vahelduseks isegi Ida toa korda. Küll vaid ilmselt loetud minutiteks, aga siiski vahelduseks oli täitsa hea mänguasjade ja khmm… prahi all põrandat näha.

A avastasin ka, et ma olen ikka täiesti süüdimatu täiskasvanu. Ida ja ta sõbranna tahtsid pühapäeva ka veel koos olla, aga meil oli vaja linnas käia. Mõtlesin, et minu pärast olgu õhtuni koos, aga käime siis kõik koos linnas ära. Selle peale üldse ei mõelnud, et sõbranna emale helistada ja uurida, kas neil ka ehk oma lapsega omad plaanid pühapäeval. Mulle kuidagi sobis, et Idal sõbranna külas oli – ei pidanud ma ise mängima temaga. Nii ma siis võõra lapse kaaperdasingi. Ja jumala eest, palun ärge lugege siit välja, et ma ei tahaks oma lapsega tegeleda. Tahan ja väga, aga konkreetne mängimine on see, mida ma ei oska. No et nukkude ja asjadega. Okei, oskan, aga ei viitsi. Selle eest võin ma päev otsa multikaid vaadata, koos süüa teha, jalutamas ja matkamas käia, muuseumis, teatris, kinos, kohvikus, reisil…

Peale karuvideot ma väga metsa hommikujalutusele ei ole kippunud ja Dexter on püha segadust täis, et mis ometi selles majas toimub. Kõigepealt ei käida enam üldse jalutamas ja siis jalutatakse arglikult postkastini või lähimate lilledeni, mitte ei tea mõnusaid pikki jalutuskäiku metsaserval või põllul. Ei julge, mis sa teed. Ikka täitsa kõhedust tekitab see mõte, et mõmmik võib kusagil ligidal olla. Ei pruugi, aga võib. Siiani väitis Marek ka, et meie metsas pole 25 aastat karu olnud, noh aga näed, nüüd aastal 2021 oli/on.

Kas te suudate uskuda, et Idal on reedel viimane lasteaiapäev? Nagu päris viimane. Täna on mul Zoomis koolimineku koosolek. Nii hull. Ma tunnen, et ma pean nagu päris täiskasvanu olema korraks. Peaasi, et ma ära ei unusta. Sest samal ajal oleme me Idaga ka LKKK-s tund. Pole enam palju jäänud kui nad oma “Kolikambri müsteeriumiga” lavale tulevad. Tulge ka vaatama (https://www.lkkk.ee/blog/2021/05/21/kolikamber-kolib-auna-ouele/). Mäletate, Ida häbenes ja oli nõus pigem isegi loobuma (jälle) koolis käimisest? Saime ikkagi nii kaugele, et tegin selgeks, et niimoodi poole pealt ei saa loobuda, et aasta tuleb ikka lõpuni käia, pealegi kõik on ju arvestanud ja nüüd tal isegi on selles etenduses üks väike lauseke öelda. Selles mõttes olen ma väga uhke ta üle, et ta end ikkagi kokku võttis ja hirmu ületas. Ma usun, et see ei olnud lihtne.

Ilus nädalavahetus oli. “Armastus kõndis meist mööda” luulekogu soovitan ka jätkuvalt. See on nii ilus.

💛💛💛

Annelinnast Ussipessa

/ Eveliis / 9 Comments

Ma mäletan nii täpselt, kuidas ma kunagi rääkisin kõigile kindla veendumusega, et ma ei koliks kunagi maale, ei abielluks ega saa lapsi. Kõik see tundus liiga “olme” ja ma olin veendunud, et kolin elama Stockholmi. Ja kus ma täna olen? Maal, abielus ja lapsega. Ei oskaks midagi paremat tahtagi. Kuigi ma mäletan ka seda, et kui me otsustasime siia kolida, olin ma natuke kõhklev ikka küll, et kuidas ma siin hakkama saan. Naabreid ei ole, ühistransporti ei ole, autojuhilube mul ei olnud ja linn oli ju nii kaugel. Linn on tegelikult ca 20 kilomeetri kaugusel ja kui ma nooremana muretsesin, et kuidas ma siis peol saan käia, siis tegelikkus on ju see, et mida aeg edasi, seda vähem ma peol käin ja taksoarve mõned korrad aastas ei ole kontimurdev. Ussipesas on imehea elada.

Ma jõudsin Ussipessa Annelinnast. Meil oli seal kolmetoaline korter. Ema ja vanaema ostsid linnalähedale maale maja ja jutt oli, et korter jääb mulle, ilmselt oli see pigem suusoojaks öeldud, aga ühel kenal suvepäeval kui ema oli reisil, aitasin ma oma tolleaegse peikaga emal ära kolida. Viisime nende asjad ära majja ja hakkasime korteris remonti tegema. Tol ajal sai täitsa popp remont, praegu piltidelt vaadates mõtlen, et püha issand jumal, mis mul arus oli.

Kui korteri kommunaalide maksmine mulle üle ju hakkas käima, siis tuli leida lahendus. Ise ma olin tahtnud täiskasvanuks saada ja omaette elama hakata, tuli ka ise hakkama saada rahalise poolega. Ülikooli kõrvalt tööle ma minna ei tahtnud, nii võtsin ma kahte tuppa üürilised. Lisaks sain ma stipendiumi ja toimetulekutoetust ning täitsa kenasti sai hakkama. Viimasel kursusel sain ma töökoha Tallinnas ja kolisin Tartust lõplikult ära. Alguses elasin Kalamajas tädi Milvi juures. Hea asukoht ja jube mugav ka, ei pidanud mõtlema ei söögi ega kommunaalide pärast, sest tädi Milvil oli hea meel, et keegi temaga koos elas. Oligi täitsa tore, aga 19-aastaelt tahad mingi hetk ikkagi rohkem privaatsust. Ja kuidagi ebameeldiv oli öösel peolt laekuda ja siis tädi Milviga ühte tuppa magama minna. Nii kolisin ma üürikasse Lasnamäel. Lasnamäega pole mul ühtegi ebameeldivat kogemust. Korter oli nunnu, üür oli okei ja asukoht ning naabrid ka.

Mu palk oli piisavalt hea, et julgesin siiski pool aastat hiljem mõtlema korteriostu peale. Kaua ma ikka üüri maksan. Tartu korteri tagatisel, mille ema hiljem maha müüs, sain ma laenu (jube kõrge intressiga alguses) ja ostsin kahetoalise korteri Pärnu mnt-le Politseimaja läheduses asuvasse suht vanasse telliskivimajja. Muidugi olin ma oma vaimusilmas näinud hoopis teise asukohaga – Vanalinn või Kesklinn – suuremat korterit, kuid rahakott ei oleks suuremat laenu välja venitanud, ma tahtsin elada ka ja 39-ruudune korter siiski suhteliselt kesklinnas oli üksikule naisele täiesti piisav. Pealegi teadsin ma, et ega ma ju elu lõpuni sinna elama ei jää. Kahekesi läks seal siiski kitsaks, eriti kui elad koos inimesega, kellega ei peaks, kellega suhe on ammu kiivas, aga mingist harjumusest elad koos. Siis jäi kaks tuba kitsaks. Suhe lagunes ja tutvusin Marekiga. Kolisime kokku Pärnu mnt-l.

Kitsas meil ei olnud, aga Marek käis peale tööd Ussipeas vanaisalt päritud maja ehitamas. Hull oli peaaegu terve maja maha võtnud ja ehitas siin üksinda maja. Eks ta oleks selle valmis ka saanud ja esialgne mõte tunduski, et sellest saab maa/suvekodu, aga mingil hetkel tundus see linna ja maa vahel siiberdamine liiga tüütu. Pealegi ajas närvi, et oled armunud, tahaks koos niisama dolce far niente’tada, aga no ei saanud – üks ehitas kogu aeg maja. Võtsime vastu otsuse korter maha müüa, võtsime maja ehituseks laenu ja kolisime Ussipessa. Enne korteri müümist olid korteris üürilised. Esimesed üürilised olid suurepärased, teised…Oeh…Kui ma lõpuks olin otsustanud korteri maha müüa ja seda vaatama läksin, siis mul tuli nutt peale. Seda korterit ei olnud aasta jooksul vist kordagi koristatud. Pesumasinas mädanesid riided, wc pott oli s…ga paksult kaetud, köögikapid olid kaetud rasva ja tolmu seguga. Rääkimata muudest asjadest. Aga müüdud ta sai. Praegu mõtlen, et oleks võinud üürikorteriks jättagi. Aga olles 25-aastane, siis ma kartsin rahalisi riske. Tookord ei oleks pidanud kartma. Nojah.

Siiski hästi toredad mälestused on selle korteriga. Alguses ei olnud mul raha, et mööblit ka välja vahetada, elasin pool aastat umbes tibukollases korteris. Hiljem sai sellest klassikaline beež-hall Ikea/Jysk kodu. Väga rahul olin. Nagu piltidelt näha, siis pidusid pidasime ka selles korteris omajagu. Aeg ja vanus olid sellised, et kõige pealt kogunemine minu juures ja siis ööklubisse.

Julgelt aasta elasime me Ussipesas küll täiesti remondi sees. Samas magamistuba oli olemas, vannituba ja wc ka ning tundus, et saame hakkama. Saimegi. Ajutine trepp oli meil majas peaaegu Ida sünnini ehk mingi seitse aastat. Ahi-kamina asemel oli meil mitu aastat ajutine saunaahi. Inimene harjub kõigega. Talvel kui ülemisel korrusel oli liiga kûlm, magasime all korrusel diivanil mitme teki all. Omamoodi romantiline.

Elutuba, kus me praegu istume, nägi välja selline nagu alloleval pildil kui Marek remonti tegema hakkas. Pilt on veidikene muutunud, kas pole? Maja ees pole ka enam kartulipõldu. Ega hobust. Kuig Dexter annaks hõbuse mõõdu välja küll.

Mulle meeldib, et meie kodu on omamoodi segasumma suvila, kus on hästi palju ajalugu. Ma tean, et see ei pruugi kõikidele meeldida, ei peagi…peaasi, et meie end siin “kola” sees hästi tunneme. Pole moodne ja trendikas, kuid teate kui kihvt on kui lugejad saadavad kirju, et kuule seal ja seal second handis oli üks heegdatud tekk, et mine vaata järgi, sobiks teie koju. See teeb südame soojaks. Ju Ussipesa on saanud meie näo ja hingega ❤️

Kas see jääb meie viimaseks koduks? Ei julge öelda. See tähendab, et maha me seda kindlasti ei müü, aga Marek muudkui räägib mulle pensionist Pranglis, nii et kes teab. Õnneks on sinna palju aega. Siin on veel liiga palju teha. Ma sain päranduseks aastaid tagasi Tartus tädi korteri. Selle müügist pidi pool minema “Diipi” ja pool laenu tagasimakseks. Läks nii, et raha ma endale ei saanud, sain vabaks vaid laenumaksest. Kas ma olin sellega rahul? Kindlasti mitte. See oli mõeldud puhver-rahaks, mille puudumine lõpuks viis sinna, kuhu viis. Kas me oleksime võinud raha hoopis Ussipessa investeerida? Muidugi. Kas ma kahtsen? Tänaseks päevaks enam mitte. Proovisin, sain oma vitsad ja läheme edasi. Nüüd lihtsalt aeglasemalt ja väiksemate summadega kui tahaks. Ometi tundub, et me oleme täitsa palju juba jõudnud ära teha.

Meie Ussipesa. Sõbranna küsis naljaga, et noh kuna “Minu Ussipesa” ilmub. Ütlesin, et mida siin kirjutada. Aga oleks küll. Omajagu. Siiski panen selle mõtte riiulile hetkel.

Kolgend

/ Eveliis / 3 Comments

Ma sain 40. Mitte midagi ei muutunud. Ikka sama hurmav ja kaunis nagu juba beebina. Te ei usu, et ma olin imeilus beebi? Vaadake ja veenduge ise.

Olgu olgu. Koerasaba sai liputatud, räägin nüüd siis tõsist juttu ka. Mul on alati hästi palju sõpru ja tuttavaid olnud, ma ausõna mõnikord ei tea, miks need inimesed minuga sõbrad on, sest ega ma kõikse parem sõber ise ei ole. Sõbranna küsis hiljuti, et kas sa Pille (nimi muudetud) ka kutsud sünnipäevale. Vastasin, et ei teagi, sest me ei suhtle nii tihti. Sõbranna vastas selle peale, et kuule, me ei suhtleks ka kui ma ise sulle ei helistaks. Tõsi. Ma ei mäleta, millal ma mõnele sõbrannale ise helistasin. Aga nemad helistavad ja peavad meeles. Alati. Võib olla nüüd kui ma olen täiskasvanu, peaks ka seda ise helistamist proovima. Nääh, kellele ma valetan.

Koroonasünnipäev uhkes üksinduses mööduski tänu sõprade ja tuttavate ja blogilugejate, keda ma pean juba kohati ka sõpradeks, just nagu tunneks ammu, kuigi pole mõnega kohtunudki, soovidele kuidagi nii erilise päevana. Kõlab juustuselt, aga ma tundsin end nii armastatult. ja kui palju väikeseid armsaid üllatusi see päev täis oli. Kohale toodud tulpidest postkaartide ja minust inspireeritud luuletusteni välja. Seda viimast võite Instagramist lugeda. Ma ei jaganud seda selleks, et näidata teile, et vaadake, ma olen teiste arvates ka nii äge, vaid selleks, et endale meenutada, mida ma olen saavutanud igasugu takistuste kiuste. Seda ei ole sugugi vähe, kuid kohati kipub meelest minema. Ikka tahaks ju rohkem. Ei peaks. Õhtul kui Ida minu ja Mareki vahele kaissu magama puges, tundsin, et mul on olemas kõik ja rokemgi veel.

Ja nüüd mu on Max Mara saapad ka, mida ma emmelt olen umbes kümme aastat nillinud. Ta kunagi ostis endale uhked lakksaapad ja need on tal siiani kapis karbi sees seisnud. Sellised saapad ei tohiks kapis seista. Nii ma olen neid ikka paar korda saanud kanda, kuid nii palju pole ta leebunud, et mu pidevale nillimisele järgi anda ja need siiski mulle anda. Aega läks, aga asja sai. Kümme aastat ja saapad on minu! Emad jäävad ikka emadeks, vahet pole kui vana see laps on. Kui ikka laps midagi väga tahab, siis ema annab lõpuks järele. Peaasi, et laps rahul oleks.

Ühesõnaga. 40 on uus 20. Ma küll tunnen nii.