Lastelaager ja päris kallis kohvik

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?

Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.

Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.

Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.

Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!

Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.

Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.

Påske. Vasulast Maaemoni.

Kes meist ei oleks lapsepõlves mune värvinud. Kõik oleme. Tore traditsioon, kuid pean ütlema, et munadepühad ei ole minus kunagi mingit erilist vaimustust esile kutsunud. Pole olnud minu püha. Kuni selle hetkeni kui ma esimest korda Haugenis Britt Ida ja Camillaga sain neid tähistada. Siis muutusid munadepühad minu jaoks pühaks. Traditsiooniks. Ma olen pooled oma munadepühadest veetnud Norras, kus neid tähistatakse vaata et suuremini kui jõule ning osalt on mu kahju, et meil Eestis munapühad selline puhkus ei ole kui mujal maailmas. See ei ole vaid niisama vabad päevad, vaid state of mind, vabandan inglisekeelse väljendi pärast, aga ma ei oska seda kuidagi ühegi eestikeelse sõnaga paremini kirjeldada. Mulle näiteks meeldivad munadepühad isegi rohkem kui jõulud.

Sel aastal olid need nii ää-re-tu-lt toredad, Heas seltskonnas ja humoorikad. Ida, Ameerika filmide mõjul, tormas reedel juba varahommikul korviga põõsaste alt mune otsima. Me ei olnud selleks valmis, me arvasime, et Eesti lapsed värvivad vaid mune. Nii pidime me talle selgitama, et lihavõttejänes ei tule nii vara, vaid kusagil pärastlõunasel ajal. Tuligi. Huvitav kokkusattumus, et samal ajal mu õega. Vasula, kus me munadepühi pidasime, on läbi teinud totaalse muutumise. See on nii ilusaks muutumas, et mul tuleb reaalselt kade peale. See on nii ilus ja armas koht. Igaks juhuks mainin, et see on ikka selline hea kade, sest päriselt on mul nii hea meel, et see maja on uue hingamise saanud ning et sellest on saamas koht, kus kogu pere jälle koos käib. Me istusime kaks õhtut järjest poole ööni köögis laua taga, ohtralt veini tarbides (isegi ei kavatse seda varjata!) ja maailmaasjade üle aru pidamas.  Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii toredad munadepühad. Btw, igasugu popid instagrammerid ja juutuuberid hoidke alt, meil on suguvõsas sellise potentsiaaliga noor kutt, et ma usun, et varsti teeb ta teile silmad ette. Sihuke stiiliguru! Kunagi saan ma öelda, et ma tean seda poppi juutuuberit isiklikult;)

Kaks asja, millele ma tahan tähelepanu juhtida. 1) Vaadake, mis mul Vasulas jalas olid. 2) Vaadake, kui säravad ja terved on tulevase juutuuber-staari juuksed.

DSC05637DSC05662DSC05676DSC05689DSC05699DSC05710DSC05720DSC05739DSC05976DSC05984DSC06010DSC06011DSC06014DSC06001.JPGDSC06015

Üle saja aasta sain ma kokku ka oma sõbrannadega. Veendusin, et mul on nendega nii hullupööra vedanud, aga viimasel ajal olen ma nendega nii häbiväärselt vähe kohtunud. Täiega kiire on peale tulnud. Ei tahaks üldse olla see jobu, kes ütleb, et teate, mul lihtsalt pole aega ja mulle ei sobi, aga kuidagi on nii läinud, et viimasest kokkusaamisest oli lausa pool aastat möödas. Samas, nad ise on süüdi, et Lõuna-Eestis elavad. Elaks nad Tallinnas, oleks mul poole lihtsam nendega kokku saada. Nõmedad sõbrannad, elavad vales kohas.  Kui see pisiasi välja arvata, siis nad on ikka megaägedad.

DSC05926DSC05939

Pika nädalavahetuse eelis on see, et oled kaks päeva ula peal ja koju tulles on ikka veel puhkuse aeg, mitte ei pea hakkama mõtlema, et nädalavahetuse tuhises nii kiiresti mööda, et ei saanud arugi. Mina, laisk ja mugav nagu ma olen, ei viitsi kohe midagi tegema hakata, erinevalt Marekist, kes kogu aeg peab midagi toimetama, meeldib mulle lihtsalt niisama terrassil tšillida ja mõtiskleda, kuhu midagi tuleb. Lillepeenar, mängumaja, külalistemaja. Gardenistast sai veel eelmisel nädalal esimene majakene ära ka tellitud, alustasime sellest, et veenduda suurema ostu tegemisel kõige pealt kvaliteedis.

Peale väikest lillekorjamisretke tegi Ida meile gurmee-lõuna. Meenutas lausa Maaemot. Kas teile ei tundu?

Ussipesas on ka ikka pagama mõnus.

DSC06097.JPG

DSC06030.JPGDSC06022.JPGDSC06041.JPGDSC06059.JPGDSC06075.JPGDSC06067.JPGDSC06091.JPGDSC06094DSC06137DSC06099DSC06084.JPGDSC06103.JPGDSC06126.JPG

Teate, mis on veider?

Ja ilmselt paljudele ka uskumatu. On asju, mis mulle meeldivad. Nagu päriselt meeldivad. See postitus saab oleme üks suvaline kombinatsioon ASJADEST, mis mulle viimasel ajal meie kodus meeldivad.

Mäletate neid kulbialuseid, mis ma Maximast serveerimisaluste pähe ostsin? Ei tulnud ma selle pealegi, et need oleks võinud olla midagi muud kui selliste suupistete serveerimiseks mõeldud alused. Just sellise kasutusotstarbega ma kohe neid ette kujutasin kui neid poes nägin. 90 senti/tükk

IMG_4814

Uuskasutuskeskus on üks selline kihvt koht, kust ma lõpuks ometi leidsin muude asjade hulgas ka (hallikas-pruunika träpsulise) võitoosi. Meil oli vanasti kodus kogu see serviis. Lapsena see mulle ei meeldinud, absoluuuuuutselt. Nüüd mõtlen, et kogu serviis oleks ikka ülikhuul.  Aga vöhemalt on mul võitoos. Hästi kulutatud kaks eurot. Ja viieurone retrolaud on üks mu lemmikleide üldse.

IMG_4824

Kiiks ja Knihv poest olen ma kirjutanud. See keerulise nimega pood on minu vaieldamatu lemmikpood Tartus. Kohe kui netipoes või Facebookis nägin selle kollase mehikese teesõela, olin ma müüdud. Vat ei mäleta enam hinda, aga no pagan üle paari euro küll ei maksnud. Olete nõus, et see on üks ägedamaid teesõelu, mida te näinud olete?

IMG_4827

Ma tean, et see kõlab ilmselt eriti veidralt, et üks viimase asju on üks nö tavaline lusikas, aga sain paar aastat tagasi Rõngu Mahlalt imearmsa kinkekarbi, kahjuks pidin selle lennujaama jätma, sest käsipagasiga klaaspurke kaasa võtta ei tohtinud. Purgid purkideks, aga graveeringuga hõbelusikast oli kahju. Eelmise aasta lõpus sain uue lusika. Kui “Külluse” lusikaga murakamoosi suust sisse kühveldad, siis ongi konkreetselt külluse tunne suus. Mmmmmm…..murakamoooooooooooos.

IMG_4831

Hubby ja Wifey kruusid kinkis meile pulma-aastapäevaks Mareki õde. Meil on kodus Jamie Oliveri kruusikollektsioon, aga viimasel ajal on mul nendest nii kopp ees ja Hubby&Wifey sobisid meile koju nagu rusikas silmaauku. Mu jaoks on hästi oluline, et kruus oleks õige kujuga ja need on. Ärge küsige, milline see õige kuju on, ma lihtsalt tean, millisest mulle meeldib juua ja millisest mitte. Nõud ja kruusid ja lusikad ja klaasid on täielikult mu kiiks. Nõudid pole kunagi liiga palju. Ainult köögikappe on liiga vähe. See viimane on mu projekt nr 2 sel aastal. Ma tahan kööki kappe! Peab see mood siis ka nii kiiresti muutuma. Alles me kolisime siia ja tellisime kööki riiulid. Mis kümme aastat tagasi? Me pole nii vanadki, et oleks nii pikalt siin juba elada saanud;)

IMG_4835

Magda misjonipoest saadud diivanikomplekt, mis võrreldes vana lebodiivaniga ei ole ehk sama mugav, aga mulle nii meeldib see samet ja roheline värv. Ideaalis tahtsin ma muidugi veidi teist värvi diivanit, aga see komplekt läks ka hinge. Pidin ära ostma. 100 eurot hästi kulutatud.

IMG_4823.JPG

Vot. On küll asju, mis mulle meeldivad. Veider eksju? Või siis mitte, sest need on ju mu enda asjad enda kodus enda valitud. Enesekeskne nagu ma olen, siis polegi nii üllatav:S

 

Ja kui juba imalaks kiskus

…siis ma tahaksin veel imalamaks minna ja soovida häid jõule kõikidele oma blogilugejatele. Ma mõnikord ise ka ei usu, et see blogi on kasvanud välja millekski…suuremaks? Kindlasti suuremaks kui selle eesmärk oli (jumala eest, viimasel ajal on mul tihti tunne, et keegi naeratab mulle just nagu tunneks mind ja kui ma seda endale just ette ei kujuta, siis on nende naeratuste taga nö tuttavad läbi blogi).

Ma ei ole eriline tunnete väljendaja, mulle ei meeldi oma tunnetest ka väga rääkida, lihtsam on varjata end sarkasmi maski taha, aga täna riskin sellega, et paljastan oma imala poole ja ütlen siiralt, et mul on nii hea meel lugeda teie kommentaare, kirju, sõnumeid. Mul on hea meel, et te viitsite vaevaks võtta minuga kaasa arutada ja oma arvamust avaldada. Me ei ole tihti ühel meelel, aga ei peagi ju. Mina näitan teile, milliseid arvamusi on veel ja kuidas ka saab ning teie avate minu silmi samuti. Mõnikord ei meeldi mulle kriitika, mõnikord tundub, et mulle tehakse isegi liiga, aga kriitikast on ka kasu olnud. Ma ei ütle seda lihtsalt välja;)

Aitäh, et te olemas olete. Päris ausalt. Soovin teile ilusaid pühi ja tõmban blogijuhtme ilmselt mõneks päevaks seinast välja. Suhtlen pärisinimestega pärismaailmas.

Häid jõule!

IMG_4480IMG_4493IMG_4507IMG_4510IMG_4522

Kuidas me Eesti jõudsime ja mida sõime. VAATA PILTE!

Teate, ma isegi ei viitsi sellest kirjutada KUI PALJU närve Ida viimaste päevade jooksul ära on söönud. Ma siiralt loodan, et see “NEIIIII! ja “VIL IKKE” on mingi ealine “viga” ja see läheb üle, sest 1) minu kõrvad ei pea vastu karjumisele 2) Mareki kõrvad ei pea vastu karjumisele 3) mul on hirm, et keegi kutsub meile lastekaitse, sest Ida mitte ei karju ja nutta, vaid RÖÖGIB kui ta oma tahtmist ei saa ja 4) pooltel kordadest me ei saa aru, mis talle ei sobi/sobib. Ühel hetkel tahab ta piima. KOHE. Siis ta EI TAHA piima. Ma viin piima ära ja Ida röögib, et talle piima ei anta. Piima võib asendada suvalise sõnaga. Ja nii KOGU AEG. Poodi minna on temaga enesetapp. Ta tahab KÕIKE. ja kui ta KÕIKE ei saa, siis ta RÖÖGIB. Prrr! Mul tuleb kananahk peale paljast mõttest. Hetkel Ida magab, ma naudin vaikust,sest hommik algab jälle 99% tõenäosusega kisaga, sest tekk on valepidi, sokk on kadunud, mõmmil on/ei ole pluus seljas, mina olen vale/õige padja peal.

Ühesõnaga. Kuigi ma juba põhimõtteliselt kirjutasin KUI PALJU Ida me närve sööb, siis tegelikult tahtsin ma vaid “Innot ja Irjat” teha. Et kirjutan mingi mõttetu mula, lisan pildid – VAADAKE; MIDA ME SÕIME KUI KOJU JÕUDSIME ja lõppu kirjutan, et kui teile see postitus meeldis, siis saatke mulle sõnum, ma annan pangakonto, kuhu oma viis- kümme-viiskümmend eurot kanda. Teeme koos blogi paremaks!  Kusjuures, ma tõesti arvan, et nad on geniaalse plaani leidnud, kuidas mitte tööl käia ja see teeb kadedaks. Ma tahaks ka rantjee elu elada, aga no ei oska midagi nii hästi, et saaks seda lubada. Nemad kirjutasid ausalt, et ei taha tööl käia ja tahavad blogiga raha teenida. Ma olen kade.

Aga nüüd siis. Minu, eestlase ILMA seljakotita, “Inno ja Irja- postitus”. VAATA PILTE, KUIDAS ME EESTI JÕUDSIME JA MIDA KODUS SÕIME.

  1. Me tegime vahepeatuse vanaema juures. Teisel päeval küsis vanaema, et kas me ei tahaks, et ta ostab meile varasemale laevale pileti, sest ta lihtsalt ei suuda meid enam välja kannatada.*Aga muidu oli tore. Stockholmi ümbruse kaltsukad on nii ägedad, et Ida skooris endale muuhulgas pmst uued Crocsi kummikud 1,50euro eest. Ja H&M tegi ta “Shrekist” tuntud kassi nunnu nägu, et vanaema talle uued Elsa/Anna asjad ostaks. Õnnestus. Mina ostsin Idale 10 euro eest Lindexist Ida esimesed joujou-püksid. Kes julgeb öelda, et haaremipüksid ei ole ägedad?

IMG_1254

IMG_1267

IMG_1271

IMG_1287

IMG_1304IMG_1310IMG_1317

IMG_1327

2. Meie õhtusöök koju jõudes. Marek nõudis pelmeene, mina veini ja Ida juustupulki. KÕIK olid õnnelikud. Mu sõbranna oli majas vist Tuhkatriinut mänginud, sest maja läikis nagu prillikivi…Viis minutit peale meie kojutulekut oli pilt hoopis teistsugune. Tornaado nimega “Ida” käis üle.

IMG_1372IMG_1376

IMG_1382

3. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna kui väga ma olen puudust tundnud meie loomperest – Hugost, Skype’ist ja Orkutist. Skype oli pildistamise hetkel küla peal.

IMG_1387

IMG_1400

4. Ida taasavastas mänguasjad, mis veel aasta tagasi teda üldse ei huvitanud. Rattaga ei osanud ta midagi teha, nüüd väntas nagu vanamees mööda külateed ringi. Marek nautis samal ajal muru niitmist. See oli vahepeal heinamaaks kasvanud. IMG_1388

IMG_1403

5. Ma ei teadnudki, et mul aias sellised lilled kasvavad. Peenras oli isegi üks murtud südame põõsas. Ma armastan murtud südameid (LILLI, MITTE PÄRIS südameid). Ühe niitis Marek suurest agarusest paar aastat tagasi maha. Ma olen alati öelnud, et liigne agarus on ogarus.

IMG_1415

6. Suurim eelis Eestil Norra ees on see, et siin on meie sõbrad. Kui ma muidu võtan oma sõpru iseenesestmõistetavana, siis võõrsil olles olen ma aru saanud, mida sõbrad tegelikult tähendavad. Lapsed mängisid Elsat ja meie ISTUSIME ja ajasime juttu.  Ja need Aidi küpsetised! JUMALIKUD!

IMG_1423

IMG_1448IMG_145013815163_10210011148574589_1207349159_n13819518_10210011148654591_1891484751_n

7. Sõbranna oli mulle koju jätnud VIIS PUDELIT koduveini.** Esimese tegin lahti. Maitses imehea. Kui keegi tahab minuga koos veinitada, siis kuni 27.juuli oleme me pmst kogu aeg Ussipesas. Uksed ja aknad on sõpradele avatud. Tulge külla!

IMG_1456

8. Kui me täna õhtul koju jõudsime, olid Mareki onu ja onunaine meid hoovis ootamas. Te ei kujuta ette, kuidas mulle sellised “vanakooli üllatuskülalised” meeldivad. See on nii äge! Ja veel ägedam oli see oma aia saadustega “kingikott”. Kui te veel ei tea, siis üks minu lemmiktoite on baklažaan. Igal kujul. Välja arvatud toorelt vist. Ma ei tea, ma pole proovinud. Aga praetud, paneeritud, wokitud…Marek ei kipu mu vaimustust jagama, aga on harjunud, et kui on hooaeg, siis on meil kodus üle päeva baklažaaniroad:D

13731475_1753970938153439_4456303999117500073_n

Kui sulle see postitus meeldis, siis…. tuleb oodata järgmist postitust;)

*See on meie huumor

**Teine sõbranna saatis oma mehega mulle pudeli veini. Oh they know me so well.